Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega - Derek Landy - Страница 9

5

LONDONI HIRMUTIS

Tume kogu vilkus kõrgel Londoni tänavate kohal. See liikus katuselt katusele, keerles, väänles ja lõbutses õhus. Tal polnud kingi ja astumine oli kerge, sammud mitte valjemad kui sosin, mille napsas öine tuul. Ta laulis endale liikumise ajal ja itsitas kõrgehäälset naeru. Ta oli riietatud musta ja tema muhkliku pea peal püsis akrobaatilistest trikkidest hoolimata alati päevinäinud must torukübar. Ülikond oli katkine, vana ja kopitanud ning pikkade sõrmede otsas välkusid pikad, kõvad küüned.

Ta maandus katuseäärel ühe jalaga ja seisis seal, vibalik keha kägaras. Kogu vaatas alla Charing Crossi tänavale, mööduvatele inimestele, mööda kihutavatele autodele. Tema lõhenenud huuled läksid prunti ja väikesed silmad vilasid, otsides pakutud sortimendist valikut.

„Jack.”

Kogu pöördus kibekähku ümber ja nägi enda poole kõndimas noort naist. Daami pikk mantel oli eest kinni ja tuul sasis tema sassis blondi juuksepahmakat, mängides sellega ta näo ees. Oli alles imekena näolapp. Jack polnud aastaid sellist ilu näinud. Ta huuled paotusid ja paljastasid väikesed kollased hambad. Jack üritas esile manada oma parima naeratuse.

„Tanita,” ütles ta häälel, mis oli kõrge ja kime ning mille aktsent moodustas segu Londoni idaosast ja... millestki muust, millestki teadmatust. „Oled sina alles kenake.”

„Oled sina alles rõve.”

„Oh, mis nüüd mina. Mis toob sind minu kanti?”

Tanita Tasane vangutas pead. „Ei ole see enam sinu kodukant, Jack. Asjad on muutunud. Sa poleks pidanud tagasi tulema.”

„Kuhu ma siis pidanuks minema? Vanadekodusse? Pansionaati? Musike, ma olen ööloom. Ma olen Nõtke Jack, eks ole? Ma kuulun siia.”

„Sina kuulud kongi.”

Jack naeris. „Mina? Vangistusse? Millise potentsiaalse kuriteo eest?”

„Sa mõtled, lisaks mõrvale?”

Jack pööras oma pead nii, et piidles Tanitat vaid silmanurgast. „See on siis ikka veel keelatud?”

„Jah, on küll.”

Tanita avas mantlihõlmad ja paljastas jala külge kinnitatud mõõga.

„Oled arreteeritud.”

Jack naeris, viskas kohapeal salto, maandus paremale jalale ja irvitas. „No see on küll uudis. Sa toppisid alati oma nina igale poole, kus seda ei tahetud, alati jagasid enda arust õiglust, aga sa ei arreteerinud kunagi kedagi. Sa oled nüüd pesueht võmm, mis? Asusid teenistusse?”

„Anna alla, Jack.”

„Sa mu meie, oledki. Mulle igatahes avaldab muljet.”

Jack kallutas pead ja põrnitses teda oma pisikeste silmadega. „Mis see nüüd oligi, mida sa ikka ütlesid enne, kui mürgliks kiskus? Tule ja tee proovi…”

„Kui oled oma arust piisavalt kõva.”

Jack irvitas. „Oled siis või?”

Tanita tõmbas mõõga tupest. See püüdis kinni seal püsinud kuukiire, mil Tanita Jacki ühegi emotsioonita silmitses. „Lasen sul ise otsustada.”