Читать книгу Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse - Dervla Murphy - Страница 2

Kümnendaks sünnipäevaks kingiti mulle jalgratas ja atlas ning mõni päev hiljem võtsin ma nõuks sõita jalgrattaga Indiasse. Ma pole iial unustanud täpset paika oma kodu lähedal künkal Waterfordi maakonnas Lismore’is, kus selle otsuse tegin, aga tookord, nagu ka praegu, näis see otsus mulle loogiline, tugines arvamusele, et jalgrattasõit on iseäranis rahuldust pakkuv liikumisviis ning teel Indiasse leidub (kui NSV Liit poliitilistel põhjustel kõrvale jätta) muude sama kaugete sihtkohtadega võrreldes vähem veetõkkeid.

Siiski olin ma lapsena kavalpea ja hoidsin soovi enda teada, vältides nõnda armulikke muigeid, mida see oleks minust vanemates inimestes esile kutsunud. Ma ei tahtnud kuulata lohutavaid kinnitusi, et tegu on mööduva tujuga, sest olin üpris kindel – ühel päeval sõidan tingimata jalgrattaga Indiasse.

Selle otsuse tegin 1941. aasta detsembri alguses ja 14. jaanuaril 1963 asusingi Dunkerque’ist rattaga Delhi poole väntama.

Ettevalmistused olid olnud lihtsad: üks rattasõidu eeliseid on, et see ei lase teekonnal automaatselt ekspeditsiooniks muutuda. Mul oli oivaline Armstrong Cadeti meesteratas, mille nimi oli Rozinante, mida aga kutsusin alati Roziks. Olin Rozi ostnud 14. jaanuaril 1961, nii et meie teekond algas tema teisel sünnipäeval. See oli täiuslik: me moodustasime rõõmsa tandemi, kes oli kahekesi läbinud juba tuhandeid miile, kuid ta oli ikka veel piisavalt noor ja usaldusväärne. Ainus ettevalmistus, mida Roz vajas, oli kolmekäigulise käigusüsteemi eemaldamine, sest arvasin selle olevat liiga tundliku, et Aasia maanteed üle elada. Peale tavaliste lisandite – sadulakott, kell, tuli ja pump – olid tal ainult pakikorvid, mis asusid tagaratta mõlemal küljel. Koormata kaalub ratas kolmkümmend seitse naela ja teekonna alguses vedas ta kakskümmend kaheksa naela varustust, lisaks kandsin mina kuut naela väikeses seljakotis. (Varustuse nimekiri raamatu lõpus.) Enne Iirimaalt lahkumist postitasin mitmesse oma marsruudil olevasse Briti saatkonda, konsulaati ja esindusse neli varukummi; Rozil on 27½ × 1¼ tollised kummid, mis välismaal ei ole standardmõõt.

1962. aasta novembri lõpus hankisin ma Londonis raskusteta Jugoslaavia ja Bulgaaria viisa; Iraani viisa kavatsesin muretseda İstanbulis ja Afganistani viisa Teheranis. Samal Londoni-külastusel talusin vaktsineerimisi ja kaitsepookimisi, mida tuli teha rõugete, koolera, tüüfuse ning kollapalaviku vastu – viimane juhuks, kui otsustan Indiast naasta Aafrika kaudu.

Järgmise kuu veetsin peamiselt kummargil Dublini maanteeinfost ostetud kaartide kohal ja arvestasin välja vaimustavalt võõrapäraste nimedega linnade vahelisi kaugusi. Ma arvutasin, et Dunkerque’ist on Peshāwarisse 4445 miili, ja vana-aastaõhtuks oskasin kõhklematult öelda, kus kavatsen asuda mis tahes kuupäeval 14. jaanuarist 14. maini, mil lootsin jõuda Peshāwarisse. Nende arvutuste eesmärk oli tagada, et saaksin kätte oma posti, mis pidi saadetama minu marsruudil olevaisse Briti Nõukogu kontoritesse. Ma saingi selle kätte, kuigi esialgses plaanis tuli teha palju vältimatuid muudatusi.

Kaartide uurimise vaheaegadel käisin Lismore’i ümbritsevates mägedes kõrvalises paigas ning harjutasin 25-kaliibrilisega tulistamist ja uuesti laadimist. Püstoli olin hiljuti soetanud tänu täielikule ja üsna aupaklikule koostööle kohaliku politseiga. Sõbrad liigitasid selle ostu pigem minu lapsikuks melodraamaks, aga õnneks ei hoolinud ma nende kriitikast ja jäin püstolile truuks, ehkki selle hoidmine paremas püksitaskus, kus seda ühtelugu kandsin, et laetud relvaga ära harjuda, hirmutas mind märksa rohkem kui kedagi teist. Ometi õigustas selle taskust kahmamise ja kaitseriivi vabastamise pealtnäha lapsik mäng end pärast kodust lahkumist kuu aja jooksul igati.

Delhisse jõudsin ma 18. juulil 1963, umbes pool aastat pärast Iirimaalt lahkumist. Matemaatilise mõtlemisega inimesi huvitab alati kangesti, kui mitu miili olin siis täpselt rattaga maha sõitnud ja mis see päevas keskmiselt teeb. Kahjuks viivad Aasia teed läbisõidumõõdiku rivist välja ja nii võin vaid ebamääraselt oletada, et matkasime Roziga umbes kolm tuhat miili, kaasa arvatud meie kõrvalepõiked Murreesse ja Gilgitisse. Matemaatiline aju arvutab siit hõlpsasti meie keskmise päevase läbisõidu, ent tulemus oleks veidi eksitav, sest oli palju päevi, kui me ei matkanud kahekesi miiligi. Lühim ots oli vist üheksateist miili ja pikim sada kaheksateist, aga tavalisel retkepäeval jäi meie keskmine küllap seitsmekümne ja kaheksakümne miili vahele.

Praegu on ehk sobiv hetk vastu vaielda levinud pettekujutlusele, et naisterahvas, kes üksinda sellisele teekonnale asub, peab olema „väga julge”. Epiktetos tabas naelapea pihta, kui ütles: „Karta ei tule mitte surma ega raskusi, vaid hirmu surma ja raskuste ees.” Ja kuna võimalik füüsiline hädaoht mind üldiselt ei kohuta, ei lähe julgust tarvis; kui mõni mees proovib mind röövida-rünnata või kui leian end pimeduse saabudes keset mäekuru üdini kurnatuna ja vööni lumes, tunnengi ma hirmu, kuid sellistes oludes päästab enesealalhoiuinstinkt, mitte julgus.

Retke esimesed kaks kuud ponnistasin visalt, et nelja lähimat sõpra kirjade kaudu edusammudega kursis hoida, aga see oli liigne pingutus. Seepärast võtsin Teheranist alates omaks päevikupidamise kombe, mida harrastab enamik rändureid, ja saatsin päeviku lehti koju alati, kui tee ääres ilmus nähtavale usaldust äratava moega postkontor. Need lehed ringlesid mu sõprade hulgas, viimane lugeja säilitas käsikirja edasiseks kasutuseks. „Edasine kasutus” ongi see raamat.

Silunud õigekirja ja lauseehitust, mis kipuvad kannatama, kui sissekandeid tehakse öösiti ja sageli poolunes, olen muus osas jätnud päeviku põhiliselt muutmata. Kaotatud on paar väga isiklikku või väga päevakajalist kommentaari ja vihjet, kuid kiusatuse mõjuda õpetatumalt, kui ma olen, entsüklopeediast fakte ja arve otsida ning neid sinna-tänna vahele poetada, surusin maha. Sestap saab järgnevat jutustust süüdistada statistika puudumises; see sisaldab ainult niisugust infot, mida iga rändur minu marsruudil võib päevast päeva kildudena üles korjata.

Pärast Delhisse jõudmist töötasin ma pool aastat Põhja-Indias Tiibeti põgenikega, seejärel nautisin Roziga veel mõnd väljasõitu Himaalajasse ja Edela-Nepalisse, enne kui leppisin 23. veebruaril 1964 alandava kojulennuga, lahtimonteeritud Roz „käsipagasina” kõrval.

Minu tänusõnad lähevad mitmesse ilmakaarde: Suurbritannia ja USA konsulaarametnikele riikides, kus Iirimaal pole diplomaatilist esindust, nad võtsid mind omaks ja hoolitsesid mu eest, nagu oleksin nende kodanik; kümnetele isikutele ja peredele mu teekonna igas riigis, nende piiritu külalislahkus tõestas, et nüüdisaegse poliitika jubeda kaose kiuste on maailm lahkust täis; veidrates paikades kohatud juhusõpradele, kelle nimed kas jäidki teadmata või olen need unustanud, aga kelle seltskond tegi ajuti üksildasevõitu retke hoopis meeldivamaks. Kindlasti mitte viimases järjekorras minu tänu ka Daphne Pearce’ile, kes andis raamatule pealkirja ja kellest oli hindamatu abi käsikirja toimetamisel, Patricia Truellile, kes koostas indeksi ja juhendas mind mu elu esimese korrektuuri lugemise katsumustes, ning teistele Iirimaa-sõpradele, kes ustavalt ja kannatlikult lugesid üle 200 000 koledas käekirjas sõna ja kelle huvi minu kogemuste vastu oli ühteaegu selle päeviku pidamise motivatsioon ning tasu.

Mis minusse puutub, siis ei reisi ma mitte kuhugi minemiseks, vaid mineku enda pärast. Ma reisin selleks, et reisida. Peaasi on olla liikvel, tunnetada lähemalt meie elu vajadusi ja põhiolemust, pugeda välja tsivilisatsiooni sulevoodist ja leida, et maakamar jalge all on kõva ning teravate kividega kaetud.

ROBERT LOUIS STEVENSON