Читать книгу Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse - Dervla Murphy - Страница 3

Dunkerque – Teheran

Ma olin oma teekonna Indiasse kavandanud Prantsusmaa, Itaalia, Jugoslaavia, Bulgaaria, Türgi, Iraani, Afganistani ja Pakistani kaudu. Ärasõidupäev pidi olema 7. jaanuar 1963, kuid selleks ajaks olid tolle aasta ilmakapriisid jõudnud isegi Iirimaale ning ma lükkasin „D-Day” nädalaks edasi, naiivselt oletades, et sellised olud „ei saa kestma jääda”. Aga muidugi jäid need püsima, kuid minekuärevuses otsustasin ma, et ärasõitu nädalast nädalasse edasi lükata poleks otstarbekas – ehkki tagasivaates taipan, et see olnuks hoopis mõttekam kui viimase kaheksakümne aasta külmimal talvel Kesk-Euroopasse suundumine.

Ma ei unusta eales seda pimedat jäätunud hommikut, kui alustasin rattasõitu Dunkerque’ist itta; kakskümmend üks aastat hellitatud soovi näiline täitumine võib pea üsna segi ajada. Olin sellest hetkest nii sageli unistanud, et seda tõeliselt kogedes tundus, nagu oleks mõni lemmikstseen kusagilt romaanist imetabaselt ellu ärganud. Ometigi muutus mu retk mõne nädalaga muretust rattamatkast süngeks heitluseks vähimagi läbipääsu nimel teedel, mis olid ammu kadunud lume ja jää alla.

Esiti oli pettumus kibe, kuid ma olin ju tulnud mõnuga maailma nägema, mitte rekordeid püstitama ega purustama, seega kohanesin varsti tingimustega, mis viisid päris mitme põneva seikluseni. Ühtlasi olin teadlik, et „näen maailma” oma põlvkonnale ainulaadsetes oludes. Peaksin ma elama sajandi lõpuni, on vahva meenutada, et läbisin Euroopa avarused 1963. aasta talvel, kui ilm tegi igapäevaelu kõik argised pisiasjad pinevalt dramaatiliseks ja poeskäik muutus väikestviisi Antarktika-ekspeditsiooniks. Toona oli see paras põrgu: kui rattaga Roueni matkajate öömajale lähenesin, rippus mul nina otsas veerandtolline jääpurikas ja külmapiin sõrmedes ajas mind rohkem kui korra mulle võrdlemisi harjumatul kombel nutma. Ometigi paistis see täitsa mõistliku hinnana rahulduse eest, mida pakub jalgrattaga kaugele Indiasse sõitmine.

Ma kiidan südamest Itaaliat, kus tähtsamaid põhjapoolseid maanteid kogu jaanuarikuu ülima tõhususega koristati. Kuigi pidin Alpid ületama Grenoble’i–Torino rongis, leidsin, et mul on võimalik meeldivalt rattaga sõita peaaegu terve maa Goriziani, seda inimtühja ja laitmatult kauni Venezia kaudu.

Poolitatud Gorizia piirilinnas jätsid Jugoslaaviasse pääsemise formaalsused kuratlikult keeruka mulje. Mind jooksutati pimedas palju kordi edasi-tagasi politseisse ja tolli. Seejärel, kuni täideti lugematul hulgal blankette kolmes eksemplaris, seisin judisedes köetud ametiruumide uste taga, püüdes selgitada, miks ma saabun nõnda kentsakalt 28. jaanuaril Jugoslaaviasse jalgrattaga. Ning alati, kui veel mõne dokumendi allkirjastamiseks kinda ära võtsin, salvas lõikav tuul mu kätt nagu söövitav hape.

Äkki hõikas politseinik kedagi teisest toast ja mu kõrvale ilmus pikakasvuline rohmakate näojoontega naine, tolliametniku munder seljas. Ma vahtisin teda õudusega, sest mulle meenus alles nüüd, et mul vedeleb automaatpüstol paremas püksitaskus, kus pealiskaudseimgi läbiotsimine kohe tuvastaks pahaendelise kõva eseme. Vaeva ja pingutusega Gorizias avatud piiripunkti otsides (neid oli kokku neli, aga kolm olid turistidele suletud) olin täiesti unustanud oma tulirelva peitmise geniaalse plaani. Nii et vaimusilmas nägin, kuidas mind pistetakse lähimasse vangikongi, kust väljun lõpuks otsajäänuna ja hingelt murtuna pärast aastaid kestvat kahe riigi vahelist kauplemist, sest neil puuduvad vastastikku diplomaatilised suhted. Kuid ehmatuseks polnud põhjust. Hirmuäratav naisterahvas heitis ühe kiire pilgu mu hoolikalt paigutatud asjadega jalgrattale, seljakotile, kust piilus leivapäts, ja mu nässakale välimusele. Siis pahvatas ta heatahtlikult naerma – seda ei oleks ma temast uskunud –, patsutas mulle õlale ja viipas piiri suunas. Kell veerand seitse õhtul möödusin raudteesilla alt, millele oli tohutute tähtedega maalitud „Jugoslavija”.

Kaks miili piirist, sõitnud valgustamata teel, mis kulgeb Itaaliast eemale ja kaarega tagasi, jõudsin Nova Goricasse, linna Jugoslaavia poolele. Siin kõndis minu ees tänavalaterna nõrgas kumas üksildane kogu. Talle järele jõudes silmasin nägusat tütarlast, kes mu küsimustele vastas, et jah, ta oskab saksa keelt, aga ei, odavat võõrastemaja pole saadaval, ainult turistihotell, mis on väga kallis. Isegi tuhmis valguses paistis vist välja mu õnnetu ilme, sest ta lisas kähku kutse tulla tema juurde ööbima. Kuna olin Sloveenias viibinud vähem kui tunni, hämmastas see mind, aga varsti avastasin, et selles piirkonnas on säärane lahkus üldlevinud.

Töölisrajooni kõrgete kortermajade vahel jalutades rääkis Romana, et jagab tuba veel kahe masinakirjutajannaga, kes töötavad kohalikus vabrikus, nädalapalk kolm naela, aga kuna üks on parajasti haiglas, leidub mulle seal küllaga ruumi.

Väike kolmandal korrusel asuv tuba oli puhas ja piisavalt möbleeritud, ehkki söögivalmistamiseks oli ainult elektripriimus ning vannituba-tualetti jagati kolme perega, kes elasid samal korrusel, üks igas toas. Romana toakaaslane Ariana tervitas mind suure rõõmuga ja me istusime sööma mingit väga pentsikut lahjast lihaleemest suppi, milles oli keedetud kergelt vahustatud mune, pärast aga maitsesime minu leiba-juustu (Itaaliast toodud) ja kohvi (Iirimaalt toodud).

Need noored osutusid toredateks seltsilisteks – reipad, viisakad ja intelligentsed. Nende riietus oli lihtne ning meeldiv oli näha nende selgeid, meigist rikkumata nägusid ja kenasid mõistlikke lokkimata soenguid. Priimuse kõrval väikesel riiulil märkasin ka tunnustust väärivat raamaturida – tõlketeoste hulgas olid Joyce’i „Dublinlased”, Greene’i „Südamesoov”, Gide’i „Valerahategijad”, Stendhali „Punane ja must” ja de Lampedusa „Gepard”.

Järgmiseks päevaks vintsutavat mägisõitu aimates kuulsin kergendusega, et kell pool kümme heidetakse magama, kuna tüdrukud tõusevad hommikul pool kuus, et vabriku bussile ja kella seitsmeks tööle jõuda.

Kui Nova Goricast lahkusin, oli hommik petlikult ilus. Teisejärguline, kuid hoolitsetud maantee Ljubljanasse lookles läbi kurrulise mäeaheliku, mille madalamad nõlvad olid täis tipitud tillukeste külade lagunevaid pruuni katusega talumaju ja ülemiste nõlvade paljas kaljusein andis orule veidra kuju, nagu oleks see muust maailmast kunstliku müüriga eraldatud. Siis, enne keskpäeva, kui nautisin vaikset karget õhku ja heledat päikesepaistet, tõusis äge tuul. Kas siinsete mägede iseäraliku asetuse või ilma järjekordse kapriisi tõttu, igatahes puhus tuul säherduse jõuga, mida ma polnud elus varem kogenud. Ma ei saanud end sadulas kohendadagi, et selle uue vaenlasega lahingut lüüa, kui mind Rozi seljast tõsteti ja teepervele kruusahunnikusse virutati. Ronisin jonnakalt tagasi sadulasse, aga kümme minutit hiljem lahutati meid minu pingutuste kiuste Rozi teel ja ennast Rozil hoida taas ja sedapuhku veeresin viisteist jalga kraavinõlvast alla, suutmata jäisel kaldal oma kukkumist kuidagi pidurdada. Ma maandusin ojajääle, mis oli nii paksuks külmunud, et isegi ei mõranenud kokkupõrkel. Umbes kakskümmend jardi tasakesi piki oja roomanud, otsides pääsu üles maanteele Rozi juurde, pidasin loogiliseks praegu jalgsi edasi minna.

Oru lõpus hakkas maantee mägedesse kerkima, kääneldes üha ülespoole, iga järsu kurvi taga paljastumas aina metsikumad ja kaunimad vaated. Ühes sellises kurvis ajas tormi vägi mulle lausa hirmu nahka, vastutuult oli võimatu kõndida ja tubli neli-viis minutit seisin Rozi kohale kummardunult paigal, pannes meie mõlema teel hoidmiseks mängu kogu ihurammu.

Kuru tipu lähedal, orupõhjast seitse miili kõrgemal, muutus olukord veel keerulisemaks, sest uuesti olid mu jalge all vanad vaenlased – paakunud lumi ja kiilasjää. Mäeaheliku lääneküljel oli lund olnud kummaliselt vähe (ehkki külmunud oli kõik, mis külmuda sai), aga nüüd, kui ületasin kuru, naasis hoobilt liigagi tuttav pilt: täiesti valge maastik, piirjooned ja nurgad viimseni ümardunud ja varjatud. Seejärel algas tuisk, lumehelbed keerlesid mu ümber nagu õelate valgete pisideemonite parv.

Olin juba kurnatud tormis ülesmäge rühkimisest ja käsi-jalgu piinavast külmanäpistusest. Käed olid liiga tuimad, et kaarti uurida, pealegi oleks tuul selle arvatavasti minema viinud või lumi loetamatuks teinud. Mööda jääd koperdades ütlesin endale, et ongi hea, sest kui kaardile poleks märgitud ühtegi küla, variseksin vist küll ahastusest tee äärde maha.

Õnneks oli vähem kui kahe miili kaugusel tilluke Hřusevje küla, ja sinna jõudes tänasin oma kaitseinglit, taarudes kahel pool teed nelja-viie jala kõrguseks kuhjatud lumehangede vahel ning otsides midagi võõrastemajataolist. Lõpuks nägin ühest ukseavast väljumas kaht vana meest, kes pühkisid käeseljaga vuntse. See äratas lootust, nii et tirisin Rozi läbi lumehange, sättisin seina najale ja astusin kahekorruselisse kivimajja.

Esimese asjana vajasin mõistagi brändit, paraku oli mu nägu nii tuim, et ma ei suutnud sõnagi iitsatada. Osutasin vaid õigele pudelile ja seisin üles sulades ahju kõrval, kuna kamp kaarte mänginud mehi vahtis mind mõningase vaenulikkusega, millega kõik kolgastes elavad talupojad seiravad ootamatuid võõraid. Siis astus sisse keegi vanamees, kes teatas seltskonnale, et olin saabunud jalgrattal – ja kohe, kui mu kõnevõime taastus, sõlmisime vaevata sõbralikud suhted.

Nüüd puudutasin öömaja küsimust ja perenaine alustas kundedega sedamaid elevil arutelu. Keset arutelu avanes jälle uks ning sisse astus noor naisterahvas. Ümberringi tervitati teda suure kergendusega ja minu poole pöördudes tutvustas ta end inglise keeles kui kohalikku sotsiaaltöötajat. Ta selgitas, et turistid tohivad peatuda üksnes turistihotellides – see tähendas minu plaanides uut tõrget, sest olin kavatsenud pärast kallivõitu Itaaliat asuda kuhugi Hřusevje-sarnasesse külakesse ja seal odavalt läbi ajada, kuni ilmaolud uuesti rattasõitu võimaldavad.

Samas oli selge, et riiklikud eeskirjad või mitte, seda konkreetset turisti pole praegu majutada kuhugi mujale kui küla võõrastemajja. Järgmine samm oli ühendust võtta kohaliku politseinikuga, kes reeglite eiramisele oma õnnistuse annaks. Formaalsused täidetud, juhatati mind üles avarasse tuppa, kus polnud muud mööblit peale väikese nurgas asetseva voodi.

Kui alla tulin, et kõrtsitoas ahju ääres natuke leiba-juustu süüa, leidsin seal ootamas ühe noore neiu – temast sai minu tõeline sõber, kes pakkus lähematel päevadel mulle ülimalt mõnusat seltsi. Irena, kelle ema-isa olid kohalikud postiljonid, tudeeris Ljubljana ülikoolis psühholoogiat ning viibis praegu kodus jaanuarikuisel talvevaheajal. 31. jaanuaril pidi ta Ljubljanasse tagasi sõitma ja soovitas mul seni Hřusevjes oodata, kuna säärase tuisu järel on tasandikele viiv tee läbimatu. Ta lisas, et sokutab mind ülikooli ühiselamus salaja oma tuppa, mille viiest voodist on üks vaba, ja säästab mind niimoodi turistihotelli kuludest.

Järgmised kaks päeva hoolitses perenaine mu eest niisuguse emaliku hoolega, et ma süvenesin kirjatöösse rahulolevalt, nagu viibiksin kodus. Tõesti, terve sealne kogukond võttis mu rõõmuga vastu. Mehed jutustasid mu saabumisest oma naisperele, nood põikasid ekstra sellepärast võõrastemajja, et mul kätt suruda, mulle õlale patsutada, mind Sloveeniasse saabumise puhul tervitada ning ka endale määramata ajaks külla kutsuda.

31. kuupäeval lahkusime Roziga Ljubljanasse veokis, mille kummidel olid lumeketid. See sõit tekitas mulle ühe retke kõige hullema meelehärmi: tee lookles kolmekümne miili ulatuses alla majesteetlike mägede, orgude ja männimetsade vahel, mis sätendasid päikese käes justkui teemanditolmuga kaetult, aga mind veeti kuulsusetult veoautos. Siiski ei võinud kurta, nagu polnuks mul mahti ümbrust imetleda, sest reetliku jää tõttu kulus meil neljakümne viie miili läbimiseks kolm tundi.

Vanast kloostrist ümber ehitatud ülikooli ühiselamu oli sedavõrd lahmakas hoone, et salaja Irena tuppa lipsata polnud põrmugi raske. Mina uskusin, et juhtkond, kes mind südamlikult tervitas, kui Irenat otsima tulin, oli toimuvaga hästi kursis ega pannud seda üldse pahaks, kuid mu toakaaslased tundsid vandenõust silmanähtavat lõbu ning seepärast teesklesin koos nendega nii palju, nagu minu väärikam iga lubas.

Järgmisel hommikul jätsime Roziga Irena ja tema seltsilised Ljubljanasse, varustatuna nende soovituskirjadega sloveenidele, kelle kodudest meie marsruut pidi mööda viima. Ent umbes kahekümnemiilise rattasõidu järel olime taas sunnitud veoautolt Zagrebisse küüti paluma.

Veetnud neli päeva Zagrebis, järgnes Belgradisse jõudmiseks luupainajalik teekond veokis üle 250-miilise külmunud tasandiku, mis laius lakkamatult valge ja anonüümsena Zagrebist kuni pealinnani. Teel oldud kolmekümne üheksa tunni vältel ei näinud me kordagi teist autot – minu õnneks vedas see veok mingit äärmiselt olulist saladuslikku sõjaväelasti – ning kogu liikluse moodustasid ajuti külade vahel sõitvad ponirakendid. Mootor ütles kolmel korral üles ja üks kord, keset ööd, kulus remondile nii kaua aega, et kui olime jälle reisivalmis, oli meie ette moodustunud läbitungimatu lumevaal. Kuid hiljem nõustusin kahe sohvriga, et see oli tänuväärt, sest kui olime end ettenägelikult kaasavõetud labidatega vabaks kaevanud, oli meil peaaegu soe.

Mootoririkked välja arvatud, ei teinud me peatusi, mistõttu meie keskmine kiirus üle kivikõva lumekonara oli umbes kaheksakümmend miili tunnis. Neid kaht serblast meenutan ma erilise kiindumusega, nii kurnavad olid meie ühised katsumused ja nii vapper see lustlik meel, millega nad katsumusi trotsisid.

Nüüdseks tundus, et olen „ränduri” rolli minetanud ja pelgalt muserdatud ilmapõgenikuks muutunud, ning Zagrebist ja Belgradist on mul säilinud üksnes segased, unenäolised muljed.

Minu kolmanda Belgradi-päeva hommikul läks ilm siiski soojemaks, see trööstis keha ning rahustas ka närve. Ma ei unusta iial, millise juubeldusega seisin paljapäi oma võõrustaja eesõues, imetledes sinitaevas triivivaid hajusaid piimjaid pilvi; alles sel hetkel taipasin, millises iseäralikus pinges oli möödunud nädalate karmus mind hoidnud. Aga sulailmaski peitusid ohud. Tol päeval prantsatasid katuseäärtest kõnniteedele jämedad, kuue jala pikkused jääpurikad, tappes Belgradis vähemalt kaks jalakäijat; ja tänavatel voolasid ohjeldamatud ojad, kuna neid palistavad kümne jala kõrgused määrdunud lumevallid tasapisi kahanesid.

Järgmisel hommikul alustasin kärsitu optimismiga rattasõitu Niši suunas; kuid öösel oli uuesti külmetanud, ja ehkki külm polnud enam talumatu, tuli mul kiilasjääle taas alla vanduda.

Enne keskpäeva oli keegi montenegrolasest sohver meid Roziga Belgradist kümme miili väljas peale võtnud, kuid videvikus üritasime endiselt mitmesuguseid teid pidi Niši pääseda. Ahastades otsustas mu kaaslane viimaks proovida ümbersõitu mööda kolmandajärgulist mägiteed, mis oli talle täiesti tundmatu. Sedamööda, kuidas sügavatesse orgudesse laskuv pimedus levis ülespoole ja kattis metsased mäed, kerkisime meie aegamisi vonkleval roobasteel, mille konarusi tegi saabunud sula ainult ohtlikumaks. Minu kaaslane oli öö otsa roolis olnud, sest tema paarimees oli Zagrebis haigestunud, mistõttu mul oli temast kangesti kahju, ja meie äparduse kannangi ma tema ülima väsimuse arvele.

Enne kui juhtunut taipasin, oli veok ühes kurvis teelt kõrvale libisenud ja toetus väikese nurga all vastu tugevat ja väga õnneliku asupaigaga puud, mis tõenäoliselt päästis meid kuristikku kukkumise surmast.

Tuvastanud, et olime mõlemad saanud ainult kriimustusi, otsisime lagedale kaardi, mille järgi asus vasakut kätt läbi metsa kahe miili kaugusel küla. Veel mõne auto ilmumine paistis vähe usutav ning mu kaaslane oli selgelt liiga väsinud ja avariist vapustatud, et ise jalgsi minna, seega pakkusin välja, et kirjutagu ta olukorda selgitav kiri, mille mina viin küla politseinikule.

Kell oli õhtul veidi kuus läbi, kui ma Rozi veokisse jätsin ja asusin kõmpima puudevahelisel ja mulle teretulnud vankriteel, kus hagu korjanud saanid olid lume kinni vajutanud. Umbes veerand tundi hiljem kargas mulle hoiatuseta kallale raske mütakas.

Ma komistasin, pillasin käes olnud taskulambi maha, sain seejärel tasakaalu tagasi ja avastasin, et üks loom tolkneb hammastega mu tuulepluusi vasakus õlas, teine pureb parema pahkluu kohalt mu pükse ning kolmas seisab pealt vaadates kaks jardi eemal, ainult silmad tähevalgel hiilgamas.

Saatuse irooniana olin ikka arvanud, et huntide roaks langemises on midagi natuke naljakat. See oli tundunud säärase asjana, mida tegelikkuses ei juhtu… Nii et nüüd, tolkneva raskuse kiuste püsti püsides, kinnast käest tõmmates, taskust 25-kaliibrilist sikutades, kaitseriivi vabastades ja esimesele loomale kuuli pähe kihutades haaras mind kentsakas veendumus, et mitte miski sellest pole tõeline, samas kui kogu mu tegutsemist juhtis ehtne kabuhirm.

Lasu kõlades ja esimese looma maha sadades loobus teine mu pahkluust ja tahtis juba minema putkata, kui tedagi tulistasin. Karja kolmas liige (kui kolme karjaks nimetada) oli senikaua targu kadunud. Taskulambi uuesti pihku krabanud, leidsin, et üks kuul oli teisele loomale ribidesse tunginud – fantastiline huupitabamus. Mõlemad loomad (mõned eksperdid usuvad, et need võisid olla metsikud koerad) olid isased, vaevu keskmise iiri lambakoera mõõtu ja koledasti kõhnad.

Šokk algas siis, kui olin sündmuspaigast lahkunud. Unustades, et mind lahutab külast veel poolteist miili, olin püstoli pealegi priiskavalt ja üsna tarbetult tühjendanud, mistõttu iga tõeline või kujuteldav heli pani mind kartlikult värisema. Kärmesti kõndides arutlesin haiglase võlutusega, millist osa oli minu pääsemises etendanud vedamine, ja mida kauem ma sellele mõtlesin, seda rohkem pabinasse läksin, kuni lõpuks sundis veendumus, et olen ära eksinud, mind kompassi välja võtma ja kontrollima, kas liigun endiselt küla poole.

Kui sinna jõudsin, sõid politseinik ja tema naine parajasti õhtuks külma küüslauguvorsti ja marineeritud kurki. Kuni politseinik saaniga veoki juurde sõitis, pesi tema naine peahaava, mille olin avariis saanud, ja jootis mind kuuma rummiga. Tol ööl magasin nagu lapsuke, hundid hakkasid mind unenägudes kummitama alles nädal hiljem…

Hommik oli pilves ja hulga pehmem, nõnda alustasin taaskohtumisel Roziga kell kaheksa jalgsimatka madalamal asuvale peateele, mis võis olla rattasõiduks piisavalt lahti sulanud.

Sel päeval oli õhk kuidagi veider. Oli küllalt soe, et Rozi ülesmäge lükates tuulepluusi mitte kinni nööpida, ja ometi puudusid kõrguses sula nähtavad märgid. Kõikjal minu ümber puhkasid mäed, orud ja metsad madala halli taeva all valgete ja elututena, niisuguse maastiku ääretus vaikuses, kus ei puhunud vähimgi tuul, polnud näha maju ega linde ja jääga kaanetatud ojad ei vulisenud. Ma seisatasin tihti ringivaatamiseks, nautides harjumatut tunnet, et olen ainuke elav ja liikuv olend keset soikus tühermaad, kus mu hingaminegi kõlas valjult.

Seejärel, teispool kuru, lahtus lumm. Nähtavale ilmusid uskumatult järskudel mäenõlvadel kössitavad külad ning ma seltsisin rühma sõbralike talupoegadega, kelle saani ette oli rakendatud kaks laisalt loivavat kreemi karva härga. Üks mees oskas saksa keelt ja rääkis mulle, et all tasandikel tulvavad juba kevadveed.

Keskpäeval jõudsingi peateele, kuid ehkki maapinnal nirises vesi, oli jäälaike rattasõidu jaoks ikkagi liiga palju. Sestap hääletasin end järgmisele veokile, mis toimetas mind kahekümne viie miili kaugusele Svetozarevosse.

Siin nägin lõpuks täiesti jää- ja lumevaba teed. Olles Rozi mitu nädalat pagasikäruna lükanud, korvas vaimustus võimaluse üle jälle rattaga sõita mu vähese treenituse ning ma kihutasin juubeldades Niši poole, liiga rahul, et pöörata tähelepanu tulvaveele, mis igas ilmakaares lamedaid põlde kattis.

Kaua ma ei kihutanud. Viie või kuue miili pärast laskus tee pisut ja nüüd oli sellel tubli tosina tolli jagu tulvavett, mistõttu ma pedaale tallates oma jalgu kordamööda vette kastsin. Kuna mahatulekust poleks abi olnud, väntasin aeglaselt edasi, möödusin härja- ja ponivankritel sõitvatest ärevil inimrühmadest, jälgisin väikestes paatides olevaid mehi, kes tõukasid paate teivastega üle põldude, et päästa peresid talumajadest, mida kiiresti tõusvad veed olid äkitselt sisse piiranud.

Neid pilte selja taha jättes nägin, et minust vasakul voolab Morava jõgi, teega paralleelselt ja ühetasa. Taamal kõlasid tuhmid kõmatused, kui sõdurid õhkisid hiiglaslikke kivikõva lume lasusid, mis kunstliku purustamiseta oleksid jõel tammi moodustanud ja paisu mühinal lähedase Ćuprija linna peale saatnud.

Oli aukartustäratav pilt, kuidas lai vihane Morava kandis oma tohutu jää- ja lumetükkide koorma mornide pruunide tulvavetega nobedalt metsikule kõnnule laiali, ja mu aukartus sai varsti õigustatud, sest võimas laine pühkis üle tee, kiskus mind Rozi seljast ja rullis ringi, kuni neelasin läkastades mudavett ning ahhetasin riideid leotavas jäisuses. Pea kohal terendas väikese teepervel kasvava puu oks ja end selle abil püsti vinnates leidsin, et kuigi vesi voolab alles ägedalt, ei ületa sügavus enam kolme jalga. Rozi otsides mõtlesin ühe koleda hetke vältel, et ta on kadunud. Siis märkasin kraavist paistmas kollast lenkstangi ja ruttasin teda päästma. Õnneks oli mu varustus pakitud veekindlasse materjali, et õhtuti toasoojusse astudes vältida sulava lume pampudesse immitsemist, ja nõnda jäi see suuremalt jaolt kahjustamata.

Ćuprijasse oli maad alla miili, aga kuna ma olin märgades riietes kringliks külmunud, kuna pidin Rozi pooleldi tassima, et pakiraami pampe veest eemal hoida, ja kuna äge vool ähvardas mind lakkamatult uuesti jalust pühkida, mõjus see poolmiil ühe pikimana, mida olen eales käinud.

Ohutult Ćuprija servale sillale jõudnud, nägin seal sadu inimesi pineva erutuse õhkkonnas kobrutavat jõge vahtimas. Selles niigi üleskruvitud seisundis oli minu saabumine neile peaaegu liig ja mind tervitati üpris teenimatult kui kangelast, ehkki oleksin väärinud narrimütsi.

Bulgaariast viisteist miili lääne pool Pirotis muutub Jugoslaavia vimm idanaabri vastu ärritavalt ilmseks. Jugoslaavlased põlgavad oma kommunistidest sugulasi nii väga, et lihtsalt eiravad Sofia olemasolu, vaevumata seepärast püstitama teeviitu, mida ülejäänud riigis leidub ohtralt. Lisaks on nad, kahtlemata ettekavatsetud õelusest, piirilinna Dimitrovgradi tee nii täielikult unarusse jätnud, et selle auklikkus võtaks igalt terve mõistusega rändurilt Bulgaariasse mineku isu.

Too maantee, maailma ühe tähtsaima kontinentidevahelise kiirtee osa, oli minu kaardil tähistatud esmajärgulisena. Piroti serval seistes, silmitsedes kordamööda kaarti ja pesueht karjateed mu ees, mille kohta kohalikud olid mitu korda kinnitanud, et see on tõesti Sofiasse viiv maantee, tundsin end reedetuna. Kui hiilgav see minevikus ka polnud või teoorias tänini ei ole, praegu peaksid kartograafid selle realistlikult märkima kümnenda järgu roobasteeks, soovitavaks ainult neile, kes ei austa ei ennast ega oma transpordivahendit. Tunnistan, et sõitsin seal rattaga väga halval aastaajal, aga suvel poleks see olnud põrmugi etem.

Kogu eelmise öö oli sadanud lund – õigemini kevadsulale iseloomulikku lobjakat – ja nüüd kattis teed pläga, milles sügavad laiad kraatrid olid ääreni täis kollakaspruuni vett. Alguses üritasin plägas akrobaatiliselt ümber nende pisikeste järvede tüürida, kuid et need hõivasid teepinnast vähemalt kaks kolmandikku, otsustasin edasi vändata neist hoolimata, rappudes-sööstes vette ja veest välja. Sõit oli meeldejääv, sest kunagi ei teadnud, kui sügav on järgmine kraater, ning alati oli olemas virgutav võimalus, et sellest piisab mu sadulast paiskamiseks…

Pirot ja Dimitrovgrad paiknevad umbes kaheksa miili laiuse ovaalse tasase oru kahes otsas, mida täielikult ümbritsevate madalate mägede kivistel nõlvadel kasvab hõredalt puid. Oru keskel, kus nüüd oli troostitu pori- ja veelagendik, kulgebki „maantee” ning Euroopat Aasiaga ühendav raudtee. Peale arvukate reisi- ja kaubarongide (ehkki vagunid olid enamjaolt tühjad) ei näinud ma mingit liiklust, seda tõsiasja võib selgitada kas inimeste üldise arukusega või tulvaveega, mis oli Nišava jõel Dimitrovgradist viis miili eemal puitsilla minema viinud.

Too katastroof algul heidutas mind. Oli läinud kaks tundi, et Pirotist kümme miili rattaga sõita, ja tagasi pöörduda polnud mul küll tahtmist. Siis märkasin vasakut kätt betoonist ja terasest raudteesilda ning kahlasin üleujutatud põllul sinnapoole. Kõigepealt kontrollisin, ega rongi pole tulekul (hõlpsasti rakendatav ettevaatusabinõu, sest Jugoslaavia rongid pahvivad õhku vulkaanilisi suitsupilvi ja vilistavad ühtelugu hoogsaid variatsioone arusaamatust meloodiast), enne kui Roziga rööbastele ronisin ja silla ületasin, et kolme jala sügavuses vees üle põllu maanteele naasta. Selleks ajaks näis kopsupõletiku pärast muretsemine kasutu; olin mitu päeva olnud alakehast pidevalt märjaks kastetud, mistõttu ainuke tark teguviis oli punnsuutäis rummi ja mitte hädaldada.

Vändates Dimitrovgradist kaks miili Bulgaaria piirile, köitsid mu tähelepanu võrdselt nii teeaukude kummaline mõju inimese lõunasöögile kui ka esimest korda kurjakuulutavale raudsele eesriidele lähenemise ärevus. Igas kurvis ootasin innukalt suuri okastraadipuntraid, vahitorne, mida mehitavad valvsad automaatide ja binoklitega sõdurid, ning erksaid politseinikke, kes usinalt jälgivad miilide raadiuses vähimatki liikumist. Aga selliseid põnevaid nähtusi ei ilmnenud ja alles keset teed viie jala kõrgust lukus väravat silmates taipasin, et olengi kriitilisele piirile jõudnud.

Ringi vaadates märkasin tee ääres kena väikest majakest, mis sildi puudumise kiuste oli selgelt politsei- ja tollipunkt. Ma koputasin valjusti lahtisele esikuuksele, sisenesin vastust saamata, koputasin sama edutult kõigile ustele, mis esikust edasi viisid, ja avasin viimaks ühe, hõigates ja vilistades lootusrikkalt. Kuna templid passis on ainsad suveniirid, mille kogumine on mulle taskukohane, ei kavatsenud ma lasta end sellega tüssata. Ikka ei juhtunud midagi ja ukseavas seistes ning kirjutuslauda uudistades mõtlesin, et kui tahaksin spiooniks hakata, õnnestuks mul praegu ära hiivata uhke kollektsioon elutähtsaid pitsateid. Lõpuks lahkusin majakesest, et uurida kõrvalise abita Bulgaariasse pääsemise võimalust.

Piisavalt pilku teritades nägin piiri tähistavat kehvakest okastraataeda maanteelt mõlemas suunas kaugusse sirutumas. See sarnanes nii kangesti nende kohmakate tõketega, millega mõned Iiri talumehed püüavad takistada lammastel hulkuma minna, et mind haaras tõeline koduigatsus. Polnud sugugi raske vedada Rozi läbi ühe aiaaugu, milliseid kohalikud talupojad olid rohkesti tekitanud, ja seejärel, tagasi peateel, sisenesin väikesesse majakökatsisse, mis oligi Bulgaaria põhjapiiri kindlus. Koputusele ei vastatud jällegi, kuid sedapuhku leidsin esikust edasi viivat ust avades politseiniku õndsalt ahju kõrval tukkumas, kass kahe pojaga süles. Mu vaist ütles kohe, et tegu on toreda politseinikuga, ja kui olin ta õrnalt üles raputanud ning ta oli toibunud ametikohustuste vajalikuks osutumise jahmatusest, sai minu vaist kinnitust.

Detsembris oli Bulgaaria saatkond Londonis väljastanud mulle viisa, mille kehtivus oli ainult neli päeva. Siin heitis too lahke politseinik, kes oskas soravalt inglise keelt, paberile üheainsa pilgu, kuulutas selle naeruväärseks ja väljastas uue viisa, mis lubas mul Bulgaariasse jääda nii kauaks, kui süda lustib! Pärast istusime ahju ääres ja vestlesime brändiklaasi juures sõbralikult meie kahest maast.

Bulgaaria piiripunktist lahkudes toetasin Rozi puu najale ja naasin Jugoslaaviasse, et veel kord katsuda oma passi suveniiriks templit hankida. Nüüd istus kirjutuslaua taga juba armetult igavleva näoga noormees, kes lahendas loiult ristsõnamõistatust. Ma jutustasin, kuidas mu pass oli saanud Bulgaariasse sisenemise templi enne Jugoslaaviast väljumise templit, ja tema kostis tülpinult, et käis Dimitrovgradis sooja lõunat söömas. Mõlemas piiripunktis valitses selge suhtumine, et säherduse ilmaga pole liikvel spioonidki, turistidest rääkimata.

Olin sisenenud oma esimesse tões ja vaimus kommunistlikku riiki „erapooletuna”, usaldamata ei kommunismi kiitvat ega laitvat propagandat, aga nädala pärast lahkusin Bulgaariast, imetledes seda vähest head, mida kommunism on suutnud vähem kui kahekümne aastaga saavutada.

Mind võeti kõikjal vastu spontaanse sõbralikkusega, ja kui salapolitsei mind tõesti jälgis, siis olid nad küll väga diskreetsed. Mu liikumisele ei seatud mingeid takistusi ning kaks ööd veetsin külalisena ühe tehasetöölise ja ühe kolhoosniku majapidamises, kus elustandard oli võrreldav tänapäeva Iiri tööliste omaga. Viimase öö viibisin piirkondliku parteijuhi kodus ja täheldasin huviga, et elatustasemelt ei erine ta kuigivõrd tavalistest töölistest. Äärmise vaesuse märke ei paistnud kusagil ning keskmisel kodanikul – rõõmsas tujus, mitte millegi poolest rõhutud moega isikul – näisid olevat riided seljas, katus pea kohal ja kõht täis.

Mööndavasti on see Bulgaaria elustandardi võimas paranemine tulnud usulise ja intellektuaalse vabaduse hinnaga, ehkki otsustades mõningate jutuajamiste järgi, mis mul olid noorema põlvkonnaga, ei lähe enam kaua, kuni üksiku inimvaimu fööniks jälle tuhast tõuseb.

Isiklikult ei kannata ma silmaotsaski ranget ühtlustamist ja olen sootuks liiga reaktsiooniline arvamaks, et „tagurlikud talupojad” vajavad tingimata moderniseerimist. Ometi pean ausaks jääma ja ära tooma muljed kommunismiküsimuse sellest tahust, millest lääne propagandistid eelistavad vaikida.

*

Mul õnnestus rattaga sõita enam-vähem terve tee Ćuprijast İstanbuli läbi Bulgaaria ja Türgi Euroopa-osa, kuid Türgi mägismaal oli alles lumikate, mistõttu seal sõltusin taas bussidest ja veokitest, kui need tuiskude vahepeal liikuma juhtusid. Tänuväärsel kombel polnud temperatuur seal nii madal nagu Euroopas, ent lumekogus ületas kõik, millega olin seni kokku puutunud; haruldased polnud viiekümne jala kõrgused vaalud, tuulest nõnda kaunilt vormitud, et see mälestus paneb tänaseni hinge kinni.

Teel Erzurumisse pääses meie buss vaevu lumme mattumisest. Me jäime kitsal mägiteel vaalu sisse ja meile appi tulnud rüütellik lumesahk libises kuristikku, mõlemad mehed selles hukkusid. Siis hakkas vastassuunast sõitma teine lumesahk, aga jõudis mõistetavatel põhjustel visalt edasi ning samal ajal algas tuisk uuesti. Lumi sadas meie ümber üha kõrgemaks, selle hääletu pehmus moodustas kurust kostva tormituule huilgamisega kõheda kontrasti.

Niisugustel puhkudel tänan jumalat oma helge meelelaadi eest, mis keeldub uskumast halba, kuni see pole veel sündinud, ja ma märkasin, et minu kaaskannatajaid säästab paanikast nende alandlik leppimine Allahi tahtega. Ometi olime võib-olla rohkem hirmul, kui ise endale tunnistasime, sest kui ilmus teine lumesahk, hõiskasime viimaks väga valjusti.

Muistse juudi pärimuse järgi põlvnevad kurdid neljasajast neitsist, kellelt teel kuningas Saalomoni õukonda röövisid süütuse kuradid, ja minu kogemused nii Türgis kui ka Pärsia Aserbaidžaanis ärgitavad võtma seda genealoogiat ajaloolise tõena.

Doğubeyazıtis, viimases väikelinnas enne Pärsia piiripunkti, peatusin kohalikus vaesteöömajas, kus mu magamistuppa, tillukesse kunkusse, pääses enamikku „hotelli” külastajaid majutavalt avaralt ärklikorruselt. Toakese uks oli vilets, vähimagi lukustamisvõimaluseta, ja lahtisi mööbliesemeid, mida oleks saanud julgeolekumeetmena ukse vastu paigutada, ei olnud. Räpases voodis elutses hulgaliselt tarmukaid kirpe, kuid minu puhul jooksid nende tähelepanuavaldused liiva, sest puhkama heites uinusin mõne minutiga nagu nott.

Paar tundi hiljem ärkasin avastusega, et olen ilma tekita, ja nägin kuuvalguses enda kohale kummardumas kuue jala pikkust napilt riides kurdi. Püstol oli mul padja all ning üksainus lakke tulistatud lask lõpetas loo. Pärast tundus mulle, et kosilane ei näidanud ennast just parimast küljest: tema kehaehitusega tulihingelisem austaja oleks võinud minult relva arvatavasti suurema raskuseta ära võtta.

Valjule kärgatusele ja mu külalise kiirele taganemisele järgnes toa ees paljude inimeste nihelemine, natuke unist pominat – ja siis vaikus. Ilmselgelt ei peeta püstolilaske varajastel hommikutundidel seal kandis hädaolukorra märgiks.

Nüüd olin viimaks lumest ja jääst pääsenud ning hommikul leidis aset kogu teekonna hunnituimaid sündmusi: viieteistkümnemiiline jalgrattasõit ideaalse ilmaga ümber Ararati mäe jalami. See erakordne mägi, mis äratab kõige tuimemateski rändajates keerukaid emotsioone, avaldas mulle nii sügavat mõju, et mõtlen sellest tänaseni ikka kui kohatud isiksusest, mitte kui vaadeldud maastikust.

Edasi tuli Pärsia piir – seni ületatute seas hoolikaimalt valvatud – ja meil Roziga oli tõesti hoog sees, me sõitsime päevast päeva eresinise taeva all metsikus mäestikus, mille erakliku ilu kõrval kahvatus iga minu unistustes selle teekonnaga seostunud kujutlus. Eriti meenub mulle valguse ainulaadne puhtus, mis andis kõigile värvivarjunditele iseseisva elu ja rõhutas kirkalt iga joont, kumerust ja nurka. Siin sain esimest korda täiesti teadlikuks valgusest kui millestki tegelikust, mitte kui ainult asjade nägemisel enesestmõistetavast abivahendist.

Tabrīzist Kaspia mere rannikuni muutub maa-ala äärmiselt metsikuks ja koos sellega muutuvad ka sealsed asukad. Ühel keskpäeval, kui istusin lõunat süües roobastee pervel järsus kurvis, all sügav org, sammus kurvist välja kolm meest, labidad õlal. Et umbes kahe miili kaugusel selja taga oli väike põldudega küla, paistis see pilt mulle üsna loomulik, aga kui tahtsin parajasti kolmikut viipega tervitada, kahmasid kaks meest Rozi, kelle olin mõni jard eemal kalju najale toetanud, ja tegid temaga mööda teed minekut, kuna kolmas marssis minu poole, labidas ähvardavalt üles tõstetud. Ma tulistasin üle ta pea ning taandusin teeserval kähku, valmis uuesti tulistama, ent isehakanud bandiitidel lõppes julgus ja nad punusid nagu jänesed, hüljates õnnekombel Rozi.

Sestsaadik on paljud vilunud rändurid mulle rääkinud, et säärastes piirkondades on targem käia ilma relvata, sest püstol võib kaela tuua rohkem pahandusi kui neid ära hoida. Ehtsaid relvastatud bandiite trehvates oleks see muidugi tõsi – ja ometi on ka 25-kaliibriline teinekord väärt riist.

Minu järgmine äpardus oli küll niisugune, et püstolit ei söandanud ma lagedale tuua. Ühel külmal päeval (olime nüüd tõusnud üsna kõrgele) tegin Ardabīlist läbi sõites pausi, et söögimajas sooja einet võtta. Meelitasime Roziga ligi tavalise uudishimutsejate summa ning varsti astus minu juurde keegi noor nooblis tressidega mundris politseiametnik, kes teatas, et Venemaa läheduse tõttu on see piiritsoon ning ma pean tulema temaga politseikasarmusse mõningaid blankette täitma. Mu harjumuspärane usk politseisse ei olnud veel kõikuma löönud, seega sõin lõuna lõpuni ja läksin pahaaimamatult tema kannul savimajade vahele kujade labürinti. Viimaks pööras ta väikesele õuele, mille keskel oli kaev, juhatas mind uksest sisse, lukustas ukse ja pani võtme püksitaskusse. Alles siis taipasin, et oleme kahekesi ilmselt tühjas eramajas.

Esialgu käitus mu vangistaja armastusväärse sõbralikkusega. Kuid avastanud peagi, et eurooplannad on loodetust vähem kerglased, kaotas ta enesevalitsuse ning leidis aset stseen, mis on kirjeldamiseks liiga inetu. Kuna mu vastasel oli varuks revolver, hoidsin püstoli taskus ja kasutasin nippe, mis sõrmejälgi ei jäta, et viia ta ajutisse valuseisundisse. Sel hingetõmbehetkel kahmasin ta põrandal vedelevad püksid, põgenesin eeskotta, leidsin võtme, keerasin ukse lukust lahti ning siis, kui mu ohver parajasti mu selja taha ilmus, tormasin kujasid pidi tagasi linna keskele.

On vististi mõistetav, et kõigist piirkondadest, kust ma läbi rändasin, on Pärsia Aserbaidžaani provints ainuke, mida ma ei soovi üksinda taas külastada.

Teherani jõudsime Roziga 20. märtsil, šiiitide uue, 1342. aasta eelõhtul, ja nowruz’i pidustused tõid mulle kaasa viiepäevase viivituse. Enne teekonna jätkamist oli tarvis hankida Afganistani viisa, käia tollis varukummi järel ning vahetada reisitšekk Afganistani rahaks – ükski neist asjaajamistest polnud võimalik seni, kuni kestis nowruz’i tähistamine.