Читать книгу Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse - Dervla Murphy - Страница 4

Teheran, 26. märts

Täna on Dervlat haaranud sügav masendus. Hommikul kell üheksa ilmusin Afganistani saatkonda ja seal öeldi mulle paraku, et mitte mingil tingimusel ei väljastata viisat naisterahvale, kes kavatseb üksi jalgrattaga läbi Afganistani sõita. Aga kui nii, miks siis ei räägitud mulle sellest reeglist Londonis Afganistani saatkonnas? Kuuldavasti raiuti umbes kuue aasta eest keegi üksik rootslannast autoga matkaja väikesteks tükkideks, sestpeale on naistel saatjata reisimine keelatud – vähemalt nõnda siin väidetakse. New Delhis suudaksin tõenäoliselt hõlpsasti viisa muretseda, sest selles maailmajaos on ametlikud otsused harva ühesugused, kuid praegu pole see eriline lohutus. Loomulikult kahetsesid kõik saatkonnas väga mulle põhjustatud meelehärmi pärast. Nad pakkusid tasuta transporti Kabuli ning olid jahmunud moega, kui ma kannatlikult toonitasin, et tahan minna just rattaga, ja mitte majanduslike raskuste tõttu, vaid sellepärast, et rattasõit meeldib mulle. Ma toonitasin ka, et Euroopaski mõrvatakse naisi tuima korrapärasusega ning nende riigis üksi rändamine pole arvatavasti ohtlikum kui sama tegevus Britannias või Prantsusmaal. Ent mu sõnaosavus ei veennud neid, seega paistab täna õhtul, et olen lüüa saanud. Siiski haudusin pärast saatkonnast lahkumist paar salakavalat plaani, mida järgmisel päeval katsetada.

Pealelõunal päästsin tolli küüsist oma varukummi, seljatades otsatu bürokraatia rahakoti abiga. Teadjamad kinnitavad, et minu 8. jaanuaril Dublinis postitatud paki saabumine oli tõeline vedamine. Eile jõudis ühe mu võõrustajani kiri, mis läkitati Brüsselist õhupostiga 18. novembril. Isegi Teheranis Teherani aadressidele postitatud kirjad viibivad sageli teel nädal aega.

Viimastel päevadel on temperatuur 22 °C ringis, kuid täna õhtul tõusis äkki jahe tuul ja sellega kaasnes äge vihmahoog nagu kodus.

Teheran, 27. märts

Afgaanid oskavad inimesele suurima heatahtlikkusega kaikaid kodarasse loopida. Hommikul saatkonda saabumisel tervitati mind kui vana sõpra ja teatati, et minu turvaline transport Kabuli on juba kokku lepitud. Selleks ülesandeks värvati kaks sakslasest autoga reisijat – kirjanik ja maalikunstnik –, kes väga lahkelt nõustusid meid Roziga kaasa võtma, ilma et oleksid näinudki, kas oleme salongikõlblikud. Kavas oli mind nagu kaamerat või raadiot nende passi märkida, nii peaksid nad mind Kabulis politseile ette näitama ja ma ei saaks pärast piiri ületamist Roziga jalga lasta, sest muidu tuleks neil pahandusi. Sedasi pagasiks taandamine ei mõjunud mu enesehinnangule mõistagi hästi, aga kuna kõik pingutasid meeldivalt, et ma ikka eluga Indiasse jõuaksin, poleks vihastamine olnud viisakas. Too – kohaliku mõõdupuu järgi – välkkiire käik tegi ühe mu salakavala plaani tümaks, mistõttu tänasin asjaosalisi ohtralt, vabandasin, et mul on poole tunni pärast tähtis kohtumine, ning lubasin hiljem naasta lugematuid vajalikke dokumente täitma ja allkirjastama. Siis kihutasin taksoga ühe „sõbraliku riigi” saatkonda, kus asusin rakendama teist salakavalat plaani.

Piisavalt kõrge ametniku jutule mangunud, visandasin üldjoontes oma kimbatuse ja anusin tema valitsuse nimel kirjutatud kirja, mis paluks Afganistani valitsusel väljastada esitajale viisa kuuajaliseks jalgrattaretkeks läbi Afganistani omal riisikol. Lisasin, et minu kadumise korral pole tagajärgi karta, kuna mul pole lähisugulasi, kes lärmi lööksid. Õnneks oli mu mahhinatsioonide ohver vaba ettevõtluse ja üksikisiku eesõiguste pooldaja. Ta vaatas mulle hetke vaikides otsa ja lausus: „Noh, kui 1492. aastal oleks viisasid nõutud, ei oleks Uut Maailma vististi avastatud. Hüva, ma mängin kaasa. Kuid ärge unustage, et see on täiesti ebaametlik, ja iseenda huvides loodan ma teie ellujäämisele – milles ma veidral kombel ei kahtle.” Edasi koostas ta äärmiselt muljet avaldava, punaste paelte ja tohutute templite ja ehiskeerdudes allkirjadega dokumendi, tundes kogu sepitsuse üle isalikku uhkust. Nüüd ma lihtsalt ei tohi