Читать книгу Rändaja. 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 5

Hobusega oli Arbroathist Lallybrochi nelja päeva tee ja selle jooksul me palju ei rääkinud. Nii noor Ian kui Jamie olid mõttes, ilmselt küll eri põhjuseil. Mis minusse puutub, siis mulgi oli peamurdmist küllalt, ja mitte ainult äsjaste sündmuste, vaid ka lähituleviku üle.

Ian on Jennyle – Jamie õele – minust ilmselt rääkinud. Kuidas Jenny minu väljailmumisse suhtub?

Kui üldse keegi võinuks sama hästi kui mu õde olla, siis olnuks see ainult Jenny Murray, ja ta oli ka vaieldamatult kõige lähem sõbranna, kes mul elus olnud. Asjaolude sunnil olid mu lähisõbrad viimase viieteistkümne aasta jooksul olnud enamasti mehed; teisi naisarste ei olnud ja paratamatu lõhe, mis lahutas omavahel arste ning õdesidsanitare, ei lasknud mul hospidalikolleegidega jõuda kaugemale pinnapealsest tutvusest. Ja Franki tutvusringkond, kõik need kateedrite laborandid ja õppejõudude naised...

Kuid kõige tähtsam oli siiski teadmine, et kõigist inimestest selles ilmas on Jenny ainuke, kes armastab Jamie Fraserit sama palju – kui mitte rohkem – kui mina. Ma ootasin kannatamatult meie kohtumist, kuid paratamatult muretsesin ma, kuidas suhtub ta muinasloosse minu põgenemisest Prantsusmaale pärast tema venna ilmset hülgamist.

Hobused pidid kitsal rajal minema hanereas. Mu kõrb aeglustas kuulekalt sammu, kui Jamie raudjas kinni pidas, ja pöördus Jamie viipe peale välule, mida ülevalt pooleldi varjasid lepaoksad.

Välu serval kõrgus hall kivisein, lõhed, praod ja tahud nii paksult samblasse ning samblikku kasvanud, et see nägi välja nagu vanamehe nägu, täis karvu ja tüükaid. Noor Ian libistas ennast kergendusohkega sadulast – me olime päikesetõusust saadik sadulas olnud.

„Oeh!” teatas ta varjamatult tagumikku hõõrudes. „Mu taguots on täitsa tuim.”

„Minu oma samuti,” ütlesin ta eeskuju järgides. „Aga ma arvan, et see on ikkagi parem, kui et ta oleks ära hõõrutud.” Olles harjumata pikki maid ratsutama, olime noore Ianiga reisi esimesel kahel päeval valu ja vaeva näinud; mina olin esimesel õhtul koguni nii kange, et ei suutnud ise sadulast maha tulla ja Jamie pidi mu häbistaval kombel ise ratsu seljast alla tõstma ja süles kõrtsi kandma – mis talle ohtralt lõbu pakkus.

„Kuidas onu Jamie seda ometi teeb?” küsis Ian mu käest. „Tema tagumik peab küll parknahast olema.”

„Kohutav jah,” kostsin hajameelselt. „Muide, kuhu ta kadus?” Raudjas oli juba kammitsasse pandud ja nosis välu servas tamme all rohtu, aga Jamiest polnud jälgegi.

Vaatasime noore Ianiga nõutult teineteisele otsa; kehitasin õlgu ja kõndisin kaljuseina juurde, kus kivipinnalt nirises alla vett. Püüdsin seda kamalusse ja jõin, tundes põski ja nina näpistavast jahedast sügisilmast hoolimata mõnu sellest, kuidas külm vedelik mu kuivanud kõrist alla voolab.

Selline väike, teelt vaatajale nähtamatu lagendik orupõhjas on nii Šoti mägismaa moodi, mõtlesin endamisi. Need petlikult viljatud ja tühjad orud ning nõmmed on tegelikult saladusi täis. Kui sa teed ja maastikku ei tunne, võid ise seda teadmata sattuda paari tolli kaugusele hirvest, tedrest või inimsoost varitsejast. Mõni ime, et nendest, kes pärast Cullodenit mägede vahele kadusid, õnnestuski väga paljudel pääseda, sest heade varjupaikade tundmine võimaldas neil jälitavate inglaste pimedatele silmadele ja kohmakatele jalgadele püüdmatuks jääda.

Janu kustutatud, pöörasin ringi ja jooksin peaaegu kõhtu Jamiele, kes oli nagu nõiaväel maa seest välja kasvanud. Ta toppis parajasti tulusekarpi taskusse ja tema mantlist levis kerget suitsulõhna. Ta viskas maha väikese poolpõlenud rao ja vajutas jalaga peale.

„Kust sa välja ilmusid?” küsisin ma jahmunult silmi pilgutades. „Ja kus sa olid?”

„Siin on üks väike koobas,” seletas ta pöidlaga üle õla osutades. „Tahtsin ainult kontrollida, kas keegi on siin olnud.”

„Ja kas on?” Terasemalt vaadates nägin nüüd minagi kaljuserva, mis varjas koopa sissepääsu. See segunes nii täiuslikult muude kaljulõhedega, et seda võis märgata vaid see, kes teadis, mida otsida.

„Jah, on küll,” vastas Jamie. Ta kulmud olid kergelt kortsus, aga mitte murest, vaid nagu inimesel, kes millegi üle juurdleb. „Seal on mulla sees sütt, keegi on lõket teinud.”

„Mis sa arvad, kes?” küsisin ma. Kiikasin ümber kiviserva, kuid ei näinud selle taga muud kui kitsast püstist pimedusetriipu mäe kaljunäol. Mis paistis üpriski ebasõbralik.

Mõtlesin, et huvitav, kas mõni smugeldaja võis talle kogu selle tee järele hiilida. Kas Jamie kardab jälitamist või varitsemist? Tahestahtmata heitsin pilgu üle õla, kuid ei näinud muud kui lepapuid ja sügistuules krabisevaid kuivanud lehti.

„Ma ei tea,” vastas ta äraolevalt. „Võib-olla mõni kütt; siin on ka tedreluid laiali.”

Paistis, et selle tundmatu isik Jamiet eriti ei häiri, ja ma rahunesin, lastes mägedest hoovaval turvatundel taas enda ümber mähkuda. Nii Edinburgh kui salakaubavedajate abajas tundusid õige kaugel olevat.

Salakoopa avastamisest elevil noor Ian oli juba sisse lipsanud. Nüüd ilmus ta juustest ämblikuvõrku pühkides jälle lagedale.

„Kas see on umbes nagu Cluny puur, onu?” küsis ta silmade särades.

„Mitte nii suur,” vastas Jamie muiates. „Vaene Cluny ei mahuks selle suust sissegi; ta muuseas oli paras tükk meest, keskelt peaaegu kaks korda jämedam kui mina.” Ta katsus murelikult rinnaesist, millelt kitsast avausest läbipugemisega oli kaduma läinud üks nööp.

„Mis see Cluny puur on?” küsisin kätelt viimaseid jääkülmi veetilku raputades ja käsi soojendamiseks kaenla alla torgates.

„Aa, see on Cluny MacPherson,” kostis Jamie. Ta kummardas ja viskas endale külma vett näkku. Pea püsti ajanud, pilgutas ta veetilgad ripsmeist, vaatas mulle otsa ja naeratas. „Täiesti geniaalne mees, see Cluny. Inglased põletasid ta maja maha ja lõhkusid vundamendi, aga Cluny ise pääses põgenema. Ta ehitas endale läheduses asuvasse koopasse väikese konku ja kattis sissepääsu pajuokstest punutisega, mis oli mudaga üle pätsitud. Räägiti, et võis seista kolme jala kaugusel ja mitte miski ei vihjanud koopale, välja arvatud suitsulõhn Cluny piibust.”

„Prints Charles varjas ennast ka natuke aega seal, kui inglased teda taga ajasid,” teatas noor Ian. „Cluny varjas teda mitu päeva. Inglise värdjad otsisid teda maa alt ja maa pealt, aga tema kõrgust ei leidnud – ja Clunyt ka mitte!” lõpetas ta ülimalt rahulolevalt.

„Tule siia ja pese ennast ära,” ütles Jamie varjatud teravusega, mis poisi silmi pilgutama pani. „Sa ei või niimoodi räpasena oma vanemate silme ette ilmuda.”

Ian ohkas, kuid painutas pea kuulekalt veenire kohale ja hakkas turtsudes ning õhku ahmides pilduma vett näkku, mis ei olnud just otseselt räpane, kuid kandis endal mõnd reisimisel saadud väikest mustuselaiku.

Pöördusin Jamie poole, kes äraoleval pilgul õepoja küürimistegevust jälgis. Kas ta mõtleb tulevikule, küsisin endalt, arvatavasti kohmetuks kujunevale kohtumisele Lallybrochis? Või minevikule – Edinburghis suitsevatele trükikoja varemetele ja surnule lõbumaja keldripõranda all? Või veel kaugemale minevikule, Charles Edward Stuartile ja ülestõusupäevadele?

„Mida sa temast oma õetütardele ja õepoegadele räägid?” küsisin vaikselt Iani puristamise varjus. „Charlesist?”

Jamie silmisse ilmus kiirelt pilk, mis keskendus minule. Tähendab, mul oli õigus. Ta silmad leebusid veidi ja muigevirvendus oli tunnustuseks mu edule mõtetelugemise vallas, kuid sealsamas tema soe pilk ja muie haihtusid.

„Ma ei räägi temast üldse,” ütles ta tasakesi ja läks hobuste juurde.

*

Kolm tundi hiljem läbisime viimased tuulest räsitud kurud ja jõudsime nõlvale, mis viis alla Lallybrochi. Ees sõitnud Jamie pidas ratsu kinni ja ootas, kuni ma noore Ianiga tema kõrvale jõudsin.

„Seal ta on,” ütles Jamie, vaatas mulle otsa, naeratas ja kergitas kulmu. „Kas on palju muutunud?”

Raputasin pead, vaatepildist võlutud. Siit vaadates tundus maja olevat täpselt samasugune kui siis. Kolmekordne hoone, mille laitmatud krohvitud kiviseinad helendasid rääbakate kõrvalhoonete parve keskel ja paistsid kaugele üle kiviaedadesse kammitsetud pruunide põldude. Väikesel kõrgendikul häärberi taga seisid iidse tornlinnuse varemed, millelt mõis oli oma nime pärinud.

Lähemal vaatlusel võisin märgata, et kõrvalhooned olid pisut muutunud; Jamie oli mulle rääkinud, et Inglise sõdurid olid Cullodenile järgnenud aastal kanala ja kabeli maha põletanud ning ma nägin nende tühje asemeid. Juurviljaaia müür oli ühest kohast läbi murtud ja teist värvi kividega parandatud, ning kividest ja lauajuppidest kokku seatud uus kuur täitis ilmselt kanala ülesannet, kui otsustada katuseharjal kõõluvate ja hilissügist päikest nautivate pontsakate suleliste järgi.

Jamie ema Elleni istutatud kibuvits oli kasvanud suureks ja tihedaks põõsaks, mis mööda seinale kinnitatud võrestikku kõrgele sirutus, ainult et praegu polnud tal enam lehti küljes.

Läänekorstnast tõusis suitsu, mida meretuul lõunasse kandis. Mulle kangastus korraga elutoa kamin, mille helk kuldab Jenny kaunijoonelist nägu, kui ta õhtul oma tugitoolis istub ja raamatust mõnd romaani või luuletust ette loeb, Jamie ning Ian on aga kõrval süvenenud malepartiisse, kuulates poole kõrvaga. Kui palju õhtuid me nii veetsime, lapsed üleval magamistubades sängis, mina istumas palisandrist sekretäri taga, kirjutades ravimiretsepte või tehes igilõputut kodust arstimistööd?

„Kas me hakkame uuesti siin elama, mis sa arvad?” küsisin Jamielt, varjates hoolikalt mistahes igatsusenooti oma hääles. Lallybroch oli olnud mulle rohkem koduks kui ükski teine paik maailmas, kuid see oli kõik ammu – ja sestsaati oli nii palju muutunud.

Jamie vaikis natuke aega ja mõtles järele. Lõpuks raputas ta pead ning võttis ratsmed pihku. „Ma ei oska öelda, inglismann,” vastas ta. „See oleks tore, aga... me ju ei tea, kuidas siin lood on, eks.” Ta kortsutas maja silmitsedes kergelt kulmu.

„Pole midagi. Kas elame Edinburghis – või koguni Prantsusmaal –, katki pole midagi, Jamie.” Vaatasin talle otsa ja puudutasin kinnituseks ta kätt. „Kuni me koos oleme.”

Vaevumärgatav murepilv haihtus silmapilk Jamie laubalt ja ta ilme selgines. Ta võttis mu käe, tõstis huulile ja suudles õrnalt.

„Ja mina ei hooli ka eriti millestki, inglismann, kuni sa minu kõrval oled.”

Jäime teineteisele sügavalt silma vaatama, kuni vali kohmetu köhatus selja taga meile noore Iani kohalviibimist meenutas. Poiss oli kogu tee, Edinburghist saadik, olnud meie privaatsuse suhtes pedantselt hoolitsev ja seda piinlikult järginud, kahlates õhtuti laagrisse jäädes meist kaugele kanarbikku ning vältides iga hinna eest võimalust, et ta üllatab meid mõne ebadiskreetse embuse juures.

Jamie vedas suu irevile ja pigistas mu kätt, et see siis lahti lasta ning õepojale öelda: „Peaaegu kohal, Ian”, ning poiss ajas oma ratsu meie omade kõrvale. „Jõuame kenasti enne õhtusööki pärale, kui sadama ei hakka,” lisas ta, heites käe varjust hindava pilgu aeglaselt üle Monadhliathi mägede ujuvatele pilvedele.

„Mm-hmh.” Noor Ian ei paistnud selle väljavaate üle eriti rõõmustavat ja ma vaatasin teda kaastundlikult.

„Kodu on see koht, kus puudub oht, et ukse taha sa jääd,” tsiteerisin ma.^[1.]

Noor Ian vastas hapu pilguga. „Jajaa, tädi, just seda ma kardangi.”

Meie mõttevahetust kuulnud Jamie vaatas omakorda üle õla noore Iani poole ja pilgutas julgustavalt mõlemat silma – ühekaupa ta ei osanud.

„Ära nüüd verest välja löö, Ian. Mäletad lugu kadunud pojast? Su ema on väga rõõmus, kui elusalt ja tervelt tagasi tuled.”

Noor Ian heitis talle sügavalt skeptilise pilgu.

„Onu Jamie, kui sa arvad, et see saab olema üks lust ja lillepidu, siis sa ei tunne mu ema ikkagi nii hästi kui arvad.”

Poiss näris sadulas istudes natuke aega alahuult, ajas siis selja sirgu ja ohkas sügavalt.

„Lähme, saab asja kaelast ära,” ütles ta.

„Kas vanemad on temaga siis nii kurjad?” küsisin ma, jälgides järsul kaljurajal ettevaatlikult laskuma asunud noormeest.

Jamie kehitas õlgu.

„Noh, eks nad muidugi annavad talle andeks, aga enne saab ta korraliku keretäie ja selg pargitakse korralikult ära. Pean õnnelik olema, kui ise samaga pääsen,” lisas ta mõrult. „Kardan, et Jenny ja Ian pole minuga samuti kuigi rahul.” Ta toksas hobust kandadega ja alustas laskumist.

„Tule, inglismann. Saab kaelast ära, eks?”

Ma ise ka ei teadnud täpselt, millist vastuvõttu ma Lallybrochis ootasin, kuid nüüd mõjus kõik igatahes rahustavalt. Nagu kõigi meie eelmiste saabumiste aegu, nii teatasid meie ilmumisest ka nüüd arvukad koerad, kes kargasid välja hekist ja jooksid kohale põllult ning juurviljaaiast, klähvides algul ärevusest ja seejärel juba rõõmust.

Noor Ian heitis ratsmed käest, libistas ennast jällenägemisrõõmsa koerakarja keskele ja kükitas maha, et tervitada oma najale püsti hüppavaid ning nägu lakkuvaid penisid. Siis tõusis ta püsti, pooletoobine kutsikas süles, ja tõi selle mulle näha.

„See on Jocky,” ütles ta ja tõstis väikese pruuni-valgekirju vingerdaja kõrgemale. „Minu oma; paps andis ta mulle.”

„Kena kutsu,” kiitsin Jockyt ja kratsisin teda lontis kõrva tagant. Kutsikas haukus ja viskles ennastunustavalt, püüdes ühekorraga lakkuda nii Iani kui mind.

„Sa saad koerakarvadega kokku, Ian,” ütles selge ja kõrge hääl tajutava pahakspanuga. Silmi koeralt tõstes nägin umbes seitsmeteistkümneaastast pikka ja saledat tüdrukut tõusmas oma istmelt tee ääres.

„Aga ise oled jälle rebasesabu täis,” torkas noor Ian vastu, pöörates ennast kiirelt kõneleja poole.

Tüdruk heitis tumepruunid lokid kõrvale ja kummardus pühkima seelikut, millel tõepoolest võis näha mõnd puhvis taimesaba, mis olid kodukootud kanga külge hakanud.

„Paps ütleb, et sa pole seda koera väärt,” tähendas ta. „Kui niimoodi minema jooksed ja koera omapead jätad.”

Noore Iani nägu tõmbus eneseõigustusest pingule. „Ma mõtlesin selle peale, et ta kaasa võtta,” ütles ta pisut karedal häälel, „aga ma arvasin, et tal ei ole linnas hea.” Ta kaisutas kutsikat kõvemini, vajutades lõuaga karvaste kõrvade vahele. „Ta on sutsu kasvanud; ta vist sõi vahepeal korralikult?”

„Kas tulid meile tere ütlema, väike Janet? Nii kena sinust,” ütles Jamie mu selja tagant armsal häälel, kuid pilkava alatooniga, mis pani tüdruku kiirelt pilku tõstma ja teda nähes punastama.

„Onu Jamie! Oh, ja...” Ta pilk libises minule, ta punastas veelgi enam ja peitis näo.

„Nojaa, see on sinu tädi Claire.” Jamie võttis mul kindlalt küünarnuki alt ja noogutas tüdrukule. „Väike Janet ei olnud siis veel sündinud, kui sa viimati siin olid, inglismann. On su ema ikka kodus?” küsis ta siis Janetilt.

Tüdruk noogutas, silmad suured, pööramata nende võlutud pilku mu näolt. Kummardusin sadulas alla ja sirutasin naeratades käe.

„Rõõm sinuga kohtuda,” ütlesin ma.

Tüdruk vahtis mind mõnda aega, siis meenusid talle äkki kombed ja ta tegi kähku reveransi. Siis võttis ta ettevaatlikult mu käe, nagu kartes, et võib selle küljest ära tõmmata. Surusin ta kätt ja ta näis sellest mõningast kergendust tundvat, et osutusin lihast ja luust olendiks.

„Mul on... hea meel, prouva,” pomises ta.

„Jen, kas emps ja paps on väga kurjad?” küsis noor Ian kutsikat õrnalt maha pannes ja tema transsi katkestades. Õde heitis vennale läbematu pilgu, millesse segunes osavõtlikkust.

„Ei tea miks nad ei peaks olema, sina põmmpea?” küsis ta vastu. „Ema kartis, et võib-olla sattusid metsas karu peale või viisid mustlased su ära. Ta sai vaevu und, kuni lõpuks teada saadi, kuhu sa läksid,” lisas ta kulmu kortsutades.

Ian surus huuled kõvasti kokku ja vahtis maha, aga ei lausunud sõnagi.

Õde astus lähemale ja osutas taunivalt Iani käiste külge kleepunud niisketele kollastele lehtedele. Ehkki õde oli pikk, ulatus Ian temast tubli kuus tolli üle, mõjudes ilusate proportsioonidega Janeti kõrval kiitsaka ja nurgelisena, ning nendevaheline sarnasus piirdus peaasjalikult ühtmoodi sügavtumedates juustes ja veidi ühtmoodi näoilmeis.

„Oled kena küll, Ian. Kas sa magasid riietes?”

„Muidugi riietes,” nähvas Ian vastu. „Mis sa siis arvasid, et ma jooksin ära, öösärk kaenlas, ja tõmbasin selle igal öösel nõmmel selga?”

Janet turtsatas selle mõtte peale ja tema pahane ilme mahenes veidi.

„Oled ikka tola,” halastas ta lõpuks. „Tule lähme pesutuppa, ma harjan ja kammin sind natuke, enne kui sa ema-isa palge ette lähed.”

Ian põrnitses hetke õde ja pööras siis pilgu minule, näol jahmatus läbisegi nördimusega. „Taeva pärast,” küsis ta, hääl pingutusest kärisemas, „miks arvatakse, et kui sa puhas oled, siis see aitab?”

Jamie irvitas talle vastu, ronis hobuse seljast maha ja patsutas õlale, nii et tolm taga.

„Ega see sul tükki küljest võta. Mine aga pealegi; ma mõtlen, et on päris hea, kui su vanemad ei pea tegelema liiga paljude asjadega ühekorraga – ja nagunii tahavad nad kõigepealt sinu kallile tädile tere öelda.”

„Mm-hmh.” Noor Ian noogutas süngelt ja hakkas otsusekindla õe nügimise peale vastumeelselt maja tagakülje poole liikuma.

„Mida sa söönud oled?” kuulsin viimast venna poole kõõritades küsivat. „Sul on suu ümbert puha rokane.”

„See pole miski rokk, need on vuntsikarvad!” sisistas Ian vihaselt läbi hammaste, saates kiirpilgu üle õla, et kas me Jamiega kuulsime. Õde jäi nagu naelutatult pidama ja ajas pea kuklasse.

„Vuntsid?” lõõritas ta kõlavalt uskmatul häälel. „Sinul?”

„Lähme!” Ian haaras õel küünarnukist ja ajas ta juurviljaaia väravast sisse, õlad kohmetusest kühmus.

Jamie toetas pea vastu mu reit ja peitis näo seelikusse. Juhuslikule vaatlejale võis tunduda, et ta tegeleb sadulataskute vallapäästmisega, sest juhuslik vaatleja poleks märganud tema vappuvaid õlgu ega tundnud tema hääletu naeru värinat.

„Võta vabalt, nad on läinud,” ütlesin hetk hiljem, ahmides ka ise allasurutud lõkerdamise peale õhku.

Jamie tõstis oma punase ja hingetu näo ning kuivatas seelikuvoldiga silmi.

„Vuntsid? Sinul?” kraaksatas ta õetütart ahvides, ja me pahvatasime mõlemad uuesti naerma. Ta raputas hingeldades pead. „Jessas, ta on täpselt nagu ema! Täpselt needsamad sõnad ütles Jenny mulle – ja täpselt sama häälega –, kui ta nägi mind esimest korda habet ajamas. Ma oleks äärepealt endal kõri läbi lõiganud.” Ta pühkis käeseljaga veel kord silmi ja tõmbas peopesaga õrnalt üle paksu pehme orasheina, mis kattis ta lõugu ja kaela nagu punakaspruun kuma.

„Kas tahad ka habet ajada, enne kui me Jenny ja Iani ette astume?” pärisin ma, kuid ta raputas pead.

„Ei,” kostis ta, lükates tagasi paela vahelt lahti pääsenud juukseid. „Noorehärral on õigus – sellest pole abi, kui sa puhas oled.”

Küllap nad kuulsid koerte haukumist; kui sisenesime, olid Ian ja Jenny mõlemad elutoas, Jenny kudus diivanil villaseid sukki ja Ian seisis kamina ees ning soojendas põlveõndlaid, seljas helepruun kuub ja jalas pikad püksid. Kandik väikeste kuklitega ja pudelitäie omapruulitud õllega oli valmis pandud, ilmselt just meie tuleku puhuks.

Vaatepilt oli ülimalt hubane ja kutsuv ning ma tundsin üle läve astudes, kuidas reisväsimus kadus. Ian pööras meie sisenedes kohe ümber, näol kohmetu naeratus, kuid minu silmad otsisid Jennyt.

Ja tema omad mind. Ta istus vaikselt diivanil ja vahtis suurisilmi ukse poole. Minu esimene mulje oli, et ta on üsna muutunud, ja teine mulje, et ta pole üldse muutunud. Mustad lokid olid alles, paksud ja jõulised, kuid segatud ning viirutatud helendava hõbedaga. Kehaehitus oli samuti seesama: laiad ja kõrged põsesarnad, tugev lõug ja pikk nina, mis tal oli Jamiega ühesugune. Vaid tantsisklev kaminatuli ja hämarduva pärastlõuna varjud tekitasid mulje kummalisest muutusest, süvendades mingil hetkel ta suu- ja silmanurki ümbritsevaid kortse niivõrd, et ta nägi välja nagu vanaeit, kuid kustutas need sealsamas ja asendas õhetava tütarlapsejumega, nagu Cracker Jacki^[2.] karpi pandud liikuval stereopildil.

Kui ma bordellis Ianiga esimest korda kokku sain, siis oleks ta nagu vaimu näinud. Jenny käitus umbes samamoodi – kui ma üle toa tema juurde kõndisin, siis pilgutas ta silmi ja ta suu vajus lahti, kuid muidu jäi tema näoilme samaks.

Jamie tuli kohe minu järel ja hoidis mul küünarnukist. Ta pigistas kergelt, kui diivani juurde jõudsime, ja lasi siis lahti. Mul oli tunne, nagu esitletaks mind õukonnas, nii et tekkis tahtmine reveranssi teha.

„Jõudsime koju, Jenny,” ütles Jamie. Ta käsi puhkas rahustavalt mu seljal.

Jenny heitis kiire pilgu vennale, siis jäi uuesti mind põrnitsema.

„Claire, oled see tõesti sina?”

Ta hääl oli vaikne ja ebakindel – tuttav, kuid mitte selle valjuhäälse naise oma, keda mina mäletasin.

„Jaa, see olen mina,” kostsin ma. Naeratasin ja sirutasin talle käed. „Tore sind jälle näha, Jenny.”

Ta võttis mu käed ettevaatlikult vastu. Siis ta haare tugevnes ja ta ajas ennast püsti. „Jumal küll, ja oledki sina!” ütles ta pooleldi hingetult ning korraga oli tagasi ka see naine, keda tundsin, ning tema elavad ja vilkad tumesinised silmad uurisid uudishimulikult mu nägu.

„No muidugi tema,” torises Jamie. „Ian kindlasti rääkis sulle; kas sa arvasid, et ta valetab?”

„Sa pole peaaegu üldse muutunud,” jätkas Jenny venda ignoreerides ja puudutas imetlevalt mu palgeid. „Su juuksed on veidi heledamad, aga jumal taevas näeb, et sa näed täpselt samasugune välja!” Ta sõrmed olid külmad ja käelabad lõhnasid taimede ning punasesõstramoosi järele, millele lisandus parajasti pooleli olevast sukast õhkuv nõrk ammooniumi ja villavaha hõng, mis tuli lõnga värvimisest.

Ammuunustatud villalõhn tõi äkki kõik tagasi – kõik need selle kohaga seotud mälestused, kogu selle õnnetunde, mida olin kogenud siin elades –, et mu silmad täitusid pisaraist.

Jenny märkas seda ja kaisutas mind kõvasti, ning tema pehmed juuksed paitasid mu nägu. Ta oli palju lühem kui mina, pealtnäha habraste luudega ja õrn, kuid sellegipoolest oli mul tunne, nagu kaisutaks mind soojalt ning hoiaks tugevasti keegi, kes on minust palju suurem.

Ta lasi mu hetke pärast lahti ja astus sammu tagasi, nägu naerul. „Issand, sa isegi lõhnad sama moodi!” hüüatas ta ja ma purskasin koos temaga naerma.

Ian oli ligi astunud; ta kummardus ja embas mind õrnalt, riivates huultega mu põske. Ta lõhnas kergelt heina ja kapsalehtede järele, ja siis iseenda järele, millele lisandus õrn turbasuitsuhõng.

„Nii tore on sind jälle näha, Claire,” ütles ta. Ta pehmed pruunid silmad vaatasid mind naeratades ja kojujõudmise tunne minus süvenes. Ian astus kohmetult sammu tagasi ja naeratas. „Tahad ehk midagi süüa?” Ta osutas laual seisvale kandikule.

Jäin kõhklema, kuid juba astus Jamie tarmukalt kandiku juurde.

„Tilgake ei teeks paha, aituma, Ian,” ütles ta. „Claire, kas võtad ka?”

Klaasid valati täis, ulatati kukleid edasi ja mõmiseti kamina ette maha istudes üksteisele väikseid meeldivaid viisakusi. Hoolimata pindmisest südamlikkusest tajusin ma süvakihtides voogavat pinget, mis polnud seotud ainult minu ootamatu väljailmumisega.

Jamie istus mu kõrvale tammepuust järile, kuid ei võtnud rohkem õlut kui väikese lonksukese ja tema söögipala seisis puutumata põlvel. Mõistsin, et ta ei olnud toidupoolise pakkumisest kinni hakanud mitte näljast, vaid varjamaks tõsiasja, et ei ta õde ega õemees polnud teda tervituseks emmanud.

Tabasin Iani ja Jenny vahelise kiirpilgu, seejärel aga pikema, kuid tõlkimatu silmavaatamise Jenny ja Jamie vahel. Olles siin mitmes mõttes võõras, hoidsin enda silmad maas ja uurisin asju ripsmete varjust. Jamie istus minust vasakul; tundsin meie vahel väikest liikumist – tema parema käe kaks jäika sõrme trummeldasid vastu reit.

Vestlus, niipaljukest, kui seda oli, suri vaikselt välja ja maad võttis ebamugav vaikus. Kuulsin läbi turbatule vaikse sahina kuskilt köögi poolt kaugeid harvu mütsatusi, kuid see kõik ei meenutanud möödunud aegu, mil maja kihas tegevusest ja toimetamisest, trepil põntsusid pidevalt kellegi sammud ning ülalt lastetoast kostis laste kisa ja imikute kõrvulukustavat karjumist.

„Kuidas kõik teie lapsed elavad?” küsisin Jennylt, et vaikust katkestada. Ta võpatas ja ma taipasin, et olin tahtmatult vale küsimuse esitanud.

„Oh, nendega on kõik korras,” vastas ta ebakindlalt. „Kõik kenad lapsed. Ja lapselapsed ka,” lisas Jenny ja neile mõeldes valgustas ta nägu naeratus.

„Nad on peaaegu kõik noore Jamie juurde läinud,” ütles Ian vahele, vastates mu tegelikule küsimusele. „Ta naisel oli läinud nädalal jälle sünnitus, nii et tüdrukud läksid kolmekesi natuke appi. Ja Michael on parajasti Invernessis, Prantsusmaalt saadetud asju ära toomas.”

Toas sähvatas järjekordne pilguvahetus, seekord Iani ja Jamie vahel. Tundsin, kuidas Jamie kergelt pead kallutas, ja nägin, kuidas Ian vaevumärgatavalt vastuseks noogutas. Huvitav, mida kuradit see veel tähendab. Toas ristus nii palju tundehoovusi, et mul tekkis kiusatus püsti karata ja kutsuda koosolek korrale, et vaid pinget alla saada.

Nähtavasti tundis Jamie sama. Ta köhatas Ianile silma vaadates kurgu puhtaks ja asus päevakorra kõige tähtsama punkti juurde, öeldes: „Me tõime poisi koju.”

Ian hingas sügavalt sisse ja tema pikk sõbralik nägu võttis kalgima ilme. „Nii et tõite koju, jah?” Õhuke viisakusloor, mis koosviibimist seni katnud oli, rebenes nagu hommikune udu.

Tundsin, kuidas Jamie mu kõrval pisut pingule tõmbus, valmistudes iga hinna eest õepoega kaitsma.

„Ian, ta on hea poiss,” ütles ta.

„Kas ikka on?”

Vastajaks oli hoopis Jenny, kaunid tumedad kulmud sügavalt kortsus. „Selle järgi, kuidas ta kodus käitub, seda küll öelda ei saa. Aga võib-olla ta on sinu juures teistsugune, Jamie.” Tema hääles kõlas tugev süüdistusnoot ja Jamie pingestus veel enam.

„Jamie, see on sinust kena, et sa poisi kaitseks välja astud,” sõnas omalt poolt Ian näälule jahedalt noogutades. „Aga kui sa lubad, me kuulaks kõigepealt ära, mis noorel Ianil endal öelda on. Kas ta on üleval?”

Lihas Jamie suunurgas tuksatas, kuid ta vastas kiretult: „Pesutoas, ma arvan; ta tahtis ennast enne teie ette tulekut veidi korda seada.” Ta parem käsi libises alla ja vajutas hoitavalt mu jalga. Jamie ei olnud maininud meie kohtumist Janetiga ja ma mõistsin, miks; ka Janet oli koos õdedega ära saadetud, et vanemad võiksid segamatult tegelda minu väljailmumise ja oma väänkaelast pojaga, kuid ta oli vanemate teadmata tagasi hiilinud – kas selleks, et heita pilk oma paljukõneldud tädi Claire’ile, või siis selleks, et olla toeks vennale.

Langetasin laud, andmaks märku, et olin mõistnud. Polnud mingit mõtet tüdrukut asjasse segada, kui õhk niigi pingest praksus.

Koridorist, vaibata põrandalt kostis sammude kaja ja Iani puujala rütmilist tümpsumist. Ian oli läinud pesutoa poole; nüüd tuli ta süngelt tagasi, lastes enda ees tulla noorel Ianil.

Kadunud poeg nägi just nii viisakas välja, kui seep, vesi ja habemenuga teda üles lüüa suutsid. Poisi kondised lõualuud olid raseerimisest punased ja juuksed kuklal niisketes salkudes, suurem jagu tolmu kuuest välja klopitud ja ümmargune särgikaelus korralikult rangluudeni nööbitud. Kõrbenud peapoolega ei olnud suurt midagi peale hakata, aga teine pool oli viisakalt kammitud. Maniskit ei olnud ja püksisääres haigutas pikk lõhe, kuid kõiki asjaolusid kokku võttes nägi ta nii hea välja, kui üks kohest mahalaskmist ootav inimene üldse näha võib.

„Tere, ema,” ütles ta ja noogutas talle kohmetult.

„Tere, Ian,” vastas Jenny mahedalt ja poiss tõstis kiirelt pea, olles ema toonist silmanähtavalt jahmunud. Poja ilmet nähes ilmus Jenny huulile naeratus. „Mul on nii hea meel, et sa elusalt ja tervelt tagasi kodus oled, mo chridhe,”^[3.] ütles ta.

Poisi nägu selgines sedamaid, justkui oleks kuulnud, kuidas hukkamiskomandole antakse käsklus püssid tühjaks laadida. Kuid siis märkas ta isa nägu ja tõmbus uuesti kangeks. Ta neelatas, kummardas pea alla ja vahtis hoolikalt põrandalaudu.

„Mm-hmh,” tegi Ian. See kõlas väga raske- ja väga šotipäraselt; palju enam pastor Campbelli kui tolle laheda mehe moodi, keda ma siiani olin tundnud. „Ja nüüd ma tahaksin teada, poja, mis sul enda kaitseks öelda on.”

„Ahah. Noh... ma...” Noor Ian vakatas õnnetult, köhatas ja üritas uuesti. „Noh... tegelikult ei olegi midagi, isa,” pomises ta.

„Vaata mulle otsa!” käsutas Ian. Poeg tõstis vastumeelselt pea ja vaatas isale silma, kuid tema pilk kippus ühtelugu kõrvale hiilima, justkui kartes liialt kaua viibida sel karmil näol, mis talle vastu vaatas.

„Kas sa mõistad, mida sa oma emale tegid?” küsis Ian nõudlikult. „Kui ära kadusid ja tema arvama jäi, et sa oled surnud või haavatud? Kadusid ära ilma sõna lausumata, ja siis polnud kolm päeva sinust mitte hõngugi, kuni Joe Fraser su kirja ära tõi? Kas sa üldse oskad ette kujutada, mida need kolm päeva talle tähendasid?”

Iani välimus või sõnad paistsid tema järeltulijale tugevat mõju avaldavat. Noor Ian lasi pea veel enam norgu ja põrnitses põrandat.

„Nojah, ma arvasin, et Joe toob selle kirja varem ära,” pomises ta.

„Ja oli vast kiri!” Iani nägu lõi kõneldes üha enam lõkendama. „Läksin Edinburghi, seisis seal, külmalt nagu kivi.” Ian virutas käe laksuga lauale, nii et kõik võpatasid. „Läksin Edinburghi! Mitte et teie loal, mitte ka, et ma saadan sõna, mitte midagi muud, kui vaid Kallis ema, ma läksin Edinburghi. Ian. Vaat nii!”

Noore Iani pea hüppas püsti, silmad viha täis.

„See on vale! Ma kirjutasin veel Ära minu pärast muretse ja siis et Sinu armastav poeg Ian! Kirjutasin jah! On ju, ema?” Esimest korda vaatas ta Jennyle paluvalt otsa.

Jenny oli sellest saadik, kui Ian rääkima hakkas, olnud vait nagu sukk, nägu ilmetu ja tühi. Nüüd ta pilk leebus ja laial täidlasel suul väreles midagi naeratusetaolist.

„Kirjutasid küll,” vastas ta vaikselt. „See oli sinust kena – aga ma ju ikka muretsesin, eks ole?”

Poiss langetas silmad ja ma nägin tema peene kaela kohta ebaproportsionaalselt suurt kõrisõlme neelatades lõnksatamas.

„Anna andeks, ema,” ütles ta nii vaikselt, et ma vaevu teda kuulsin. „Ma... ma ei tahtnud...” Jälle vajus lause lõpp ära ja seda asendas kerge õlakehitus.

Jenny tegi tahtmatu liigutuse, nagu tahaks poissi puudutada, kuid Ian vaatas talle otsa ja ta lasi käel rüppe langeda.

„Häda on selles,” lausus Ian pikkamisi, iga sõna selgelt välja öeldes, „et see ei ole esimene kord, Ian, eks ole?”

Poiss ei vastanud, kuid tegi kerge tõmbleva liigutuse, mida võis mõista nõustumisena. Ian astus pojale sammu lähemale. Nad olid peaaegu ühepikad, kuid muus osas oli erinevus suur. Ian oli küll pikk ja peenike, kuid samas, puujalale vaatamata, tugevate lihastega jõuline mees. Tema kõrval näis poeg peaaegu et linnuluise kohmaka nõrgukesena.

„Nii et sa ei saa öelda, et sa ei teadnud, mis sa teed. Me olime sulle rääkinud kõigist ohtudest, me olime sul keelanud Broch Mordhast kaugemale minna – ja sa teadsid hästi, et me hakkame muretsema. Sa teadsid kõike seda – aga läksid ikkagi.”

See halastamatu analüüs pani poisi vabisema ja tema keha läbis nagu mingi sisemine judin, kuid ta vaikis endise jonnakusega.

„Ma ei kavatse isegi su onult küsida, mida sa seal tegid,” ütles Ian. „Ma võin vaid loota, et sa ei käitunud Edinburghis sellise lollpeana nagu siin. Kuid ükskõik mis sa seal tegid või ei teinud, igatahes oled sa minu keelust üle astunud ja emale suurt hingevalu teinud.”

Jenny liigahtas taas, nagu tahaks midagi öelda, kuid Iani järsk käeliigutus peatas ta.

„Ja mida ma sulle eelmisel korral ütlesin, väike Ian? Mida ma ütlesin, kui sulle peksa andsin? Ütle sina see välja, poiss!”

Noore Iani põsed olid auku vajunud, kuid ta hoidis suu kangekaelselt kinni.

„Ütle!” möirgas Ian, virutades uuesti käega lauale.

Noor Ian pilgutas silmi ja abaluud tõmbusid enne koomale, siis laiali, nagu püüdnuks ta oma mõõtmeid muuta, teadmata kindlalt, kas kasvada suuremaks või jääda väiksemaks. Ta neelatas raskelt ja pilgutas veel kord.

„Sa ütlesid... sa ütlesid, et sa nülid mul naha seljast. Järgmine kord.” Ta hääl viskas viimase sõna juures koomiliselt kukke ja ta surus suu selle peale kramplikult kinni.

Ian raputas ülima pahakspanuga pead. „Noneh. Ja ma lootsin, et sul on küllalt mõistust teha nii, et järgmist korda ei tule, aga ma eksisin, mis?” Ta hingas sügavalt sisse ja siis urinaga välja.

„Mul on sind vastik vaadata, Ian, lihtsalt vastik.” Ta nõksas peaga ukse poole. „Mine välja. Varsti kohtume värava juures.”

Kurikaela lohisevate sammude hääl koridoris kustus ja elutoas võttis maad pinev vaikus. Minu pilk oli naelutatud vaheliti pandud sõrmedega kätele mu süles. Jamie mu kõrval hingas aeglaselt ja sügavalt ning sättis ennast siis sirgemalt istuma.

„Ian,” ütles ta õemehele leebelt. „Ma loodan, et sa oma ähvardust täide ei vii.”

„Mida?” pöördus Ian Jamie poole, kulm endiselt vihaselt kortsus. „Et ma poisil naha ära pargin? Mis sinul selle kohta ütlemist peaks olema?”

Jamie lõualihased tõmbusid pingule, kuid hääl jäi rahulikuks.

„Selle kohta pole mul midagi ütlemist – ta on sinu poeg, sa teed, nagu heaks arvad. Aga luba ma räägin enne, mida poiss vahepeal teinud on ja kuidas käitunud?”

„Kuidas ta käitunud on?” karjatas ootamatult elustunud Jenny. Ta võis jätta poisi karistamise Iani otsustada, ent venna nõu ei kavatsenud ta küll kuulda võtta. „Hiilis öösel minema nagu varas, sellest räägid või? Või sellest, kuidas ta kurjategijatega kampa lõi ja mõne puskarivaadi pärast oma eluga riskis?”

Ian palus tal käeviipega vaikida. Kõhkles hetke, kulm ikka kortsus, ja andis siis Jamiele peanoogutusega loa kõnelda.

„Lõi kampa selliste kurjategijatega nagu mina?” küsis Jamie õelt ja tema hääles helises teras. Ta sinised silmad vaatasid otse õe omadesse, mis olid samasugused.

„Jenny, kas sa tead, kust see raha tuleb, mis sind ja su lapsi ja kogu siinset rahvast hinges hoiab, ning katust pea kohal, nii et see sisse ei kuku? Päris kindlasti mitte lauluraamatute trükkimine Edinburghis!”

„Kas ma olen seda kunagi arvanud?” pahvatas õde vastu. „Kas ma olen sinult kunagi uurinud, millega sa tegeled?”

„Ei, ei ole,” nähvas vend vastu. „Ma arvasin, et parem on, kui sa ei tea – aga sa tead siiski, eks ole?”

„Ja sa tuled mind süüdistama – selles, mis sa teed? Et see on minu süü, et mul on lapsed ja et need lapsed tahavad süüa?” Jenny ei läinud punaseks nagu Jamie; kui ta vihastas, siis ta tõmbus valgeks nagu paber.

Nägin, kuidas Jamie vaeva nägi, et enda raevu ohjeldada. „Sind süüdistama? Ei, muidugi ei süüdista ma sind milleski, aga kas on õiglane, et sina mind süüdistad – selle eest, et me Ianiga ei suuda teid kõiki ainult maaharimisega üleval pidada?”

Ka Jenny pingutas, et oma tõusvat viha alla suruda. „Tee, mida vaja, Jamie. Sa tead väga hästi, et ma ei mõelnud sind, kui ütlesin „kurjategijad”, aga...”

„Sa mõtled siis mu mehi? Jenny, ma teen kõike sedasama mida nemadki. Kui nemad on kurjategijad, siis olen mina ka.” Ta põrnitses õele silma, pilk nördimusest särisev.

„Sa oled mu vend,” kostis Jenny lühidalt, „ehkki mõnikord ei kõla see just rõõmustavalt. Ära vahi niimoodi, Jamie Fraser! Sa tead väga hästi, et ma ei kavatse õiendada millegi kallal, mida sa õigeks arvad teha! Kui sa rööviksid maanteel inimesi või peaksid Edinburghis litsimaja, siis sellepärast, et teisiti ei saa. Aga see ei tähenda veel, et mulle meeldiks, kui sa mu poja kõige selle keskele vead!”

Jamie silmanurgad tõmbusid Edinburghi litsimaja mainimise peale veidi koomale ja ta heitis Ianile kiire süüdistava pilgu, kuid viimane raputas pead. Ka tema näis oma naise ägedusest üksjagu jahmunud olevat.

„Ma pole talle sõnagi hinganud,” lausus ta Jamiele. „Tead isegi, mis ta asjadest arvab.”

Jamie kogus ennast ja pöördus uuesti Jenny poole, olles ilmselt otsustanud mõistlik olla.

„Jaa, ma saan aru. Aga sa ei saa ometi uskuda, et ma noore Iani hädaohtu seaks – jumal, Jenny, ma hoolin temast nagu oma pojast!”

„Või nii?” oli Jenny varjamatult skeptiline. „Sellepärast siis õhutasidki teda kodust ära jooksma ja lasid tal enda juures olla, saatmata meile ainsatki sõna, kus ta on?”

Jamiel oli suuremeelsust teha nägu, et tal on häbi.

„Noneh, anna andeks,” pomises ta. „Ma tahtsin...” – ta katkestas lause ja tegi närvilise käeliigutuse – „...pole oluline, mis ma tahtsin. Oleksin pidanud teile teatama ja ei teatanud. Aga mis puutub põgenema õhutamisse, siis...”

„Ei, seda ma ei arvagi,” sekkus Ian. „Vähemalt mitte otseselt.” Viha oli ta pikalt näolt taandunud. Nüüd näis ta väsinud ja veidi kurb. Põsesarnad tükkisid esile, jättes põsed lohku, mida loojuva päikese valgus omalt poolt süvendas.

„Poiss lihtsalt armastab sind, Jamie,” ütles ta vaikselt. „Ma näen ju, kuidas ta kuulab, kui sa külas oled; kuidas ta räägib kõigest, mis sa teed; ma näen, mis näoga. Ta arvab, et sinu elu on üks suur põnevus ja seiklus hommikust õhtuni, ning midagi hoopis etemat, kui ema lilleaeda kitsesõnnikut kühveldada.” Ta naeratas tahtmatult.

Jamie vastas õemehele muige ja õlakehitusega. „Aga kas see pole temavanuse poisi juures tavaline, et ta otsib põnevust? Me sinuga olime samasugused.”

„Ükskõik kas otsib või mitte, aga sellist põnevust, nagu ta sinu juures saab, pole talle küll vaja,” segas Jenny teraval häälel vahele. Ta raputas pead ja korts tema kulmude vahel süvenes, vaadates taunival pilgul oma venda. „Halastaja jumal ise teab, et su elu on ära nõiutud, muidu sa oleksid juba tosin korda surnud.”

„Noneh. Mulle tundub, et tal oli mingi tagamõte ja ta hoidis mind millegi jaoks.” Jamie heitis mulle naeratava kõrvalpilgu ja ta käsi otsis minu oma. Ka Jenny vaatas läbitungimatul ilmel minu poole, kuid pöördus siis jututeema juurde tagasi.

„Võib-olla ongi nii,” ütles ta. „Aga sa ei saa sedasama väita noore Iani kohta.” Ta vaatas Jamiet ja ta pilk mahenes.

„Ma ei tea päris täpselt, Jamie, mis elu sa elad – aga ma tean sind küllalt hästi, et arvata, et sinu eluviis pole meie poisile sobilik.”

„Hm-km.” Jamie hõõrus oma habemetüükas lõuga ja proovis uuesti. „Nojah, igatahes ma tahtsin noore Iani kohta seda öelda. Ta käitus eelmisel nädalal nagu mees. Ma mõtlen, Ian, et pole õige teda nuhelda nagu väikest last.”

Jenny kulmud kerkisid elegantse põlastusega.

„Või mees? Mis asja, ta on tita – alles neliteist!”

Ärritusest hoolimata kerkis üks Jamie suunurk veidi.

„Mina olin neljateistkümneselt juba mees, Jenny,” ütles ta vaikselt.

Õde turtsatas, kuid siis olid ta silmad äkki veekalkvel.

„Sa arvasid, et oled.” Jenny tõusis püsti ja pööras silmi pilgutades kõrvale. „Jah, ma mäletan sind,” ütles ta raamaturiiulit vahtides. Ta sirutas käe ja haaras selle servast otsekui tuge otsides kinni.

„Sa olid kena poiss, Jamie, kui sa Dougaliga oma esimesele röövkäigule sõitsid, puss vööl säramas. Mina olin kuusteist ja ma mõtlesin, et ma pole iial midagi ilusamat näinud kui sina seal, sirge ja pikk, oma hobuse seljas. Ja ma mäletan seda ka, kuidas sa tagasi tulid, üleni porine, üks näopool põldmarjapõõsasse kukkumisest ära kratsitud, ja Dougal muudkui kiitis isale, kui vapralt sa olid tegutsenud – ajanud iseseisvalt ära kuus lehma ja saanud mõõgaga lapiti vastu pead, tegemata selle peale piuksugi.” Suutes taas oma ilmet valitseda, pöördus ta raamatute ja meenutuste juurest uuesti venna poole. „Kas mees olla tähendab seda?”

Tema pilku kohates lipsas Jamie silmisse taas naerusäde.

„Ee, nojaa, võib-olla üht-teist veel,” ütles ta.

„Või nii,” tähendas Jenny asjaliku rahuga. „Ja mis see võiks olla? Et oskab tüdrukuga magada? Või suudab inimest tappa?”

Olin alati arvanud, et Janet Fraseril on teatavad selgeltnägijavõimed, eriti kui asi puudutab tema venda. Ilmselt laienesid need võimed ka ta poja tegevusele. Jamie punetavad põsesarnad tõmbusid veel kraadi võrra tumedamaks, kuid ta näoilme ei muutunud.

Jenny vangutas vennalt pilku pööramata pead. „Ei, noor Ian ei ole veel mees – aga sina oled, Jamie; ja sa tead väga hästi, milles seisneb nende erinevus.”

Ian, kes oli jälginud kahe Fraseri tulevahetust sama suure kaasaelamisega kui minagi, köhatas nüüd.

„Noh, olgu kuidas on,” ütles ta kuivalt. „Noor Ian on veerand tundi oma nahatäit oodanud. Ükskõik kas see karistusviis on talle sobiv või mitte, on vist pisut julm lasta teda veel kauem oodata, eks?”

„Ian, kas sa ikka pead seda tegema?” tegi Jamie paluvalt õemehe poole pöördudes veel viimase ponnistuse.

„No vaata,” kostis Ian aeglaselt, „kui ma poisile juba ütlesin, et ta saab kere peale ja ta ise teab suurepäraselt, et on selle ära teeninud, siis ma ei saa asja ees, teist taga oma sõna murda. Aga mis puutub sellesse, kas mina seda teen, siis... ei, nii ma ei arva.” Tema silmadesse ilmus lõbus helk. Ta sirutas käe kummuti poole, tõmbas välja paksu nahkrihma ja viskas selle Jamie kätte. „Vaid hoopis sina teed.”

„Mina?” põrkas Jamie tagasi. Ta tegi asjatu katse suruda rihm tagasi Iani kätte, kuid õemees ei teinud seda nägemagi. „Mina ei saa poissi peksta!”

„Oo, küll sa saad,” vastas Ian rahulikult ja pani käed vaheliti rinnale. „Sa oled nii tihti öelnud, et hoolitsed tema eest nagu oma poja eest.” Ta kallutas pead ja ehkki näoilme jäi endiselt leebeks, oli pilk kõigutamatu. „Vaata, Jamie, ja usu mu sõnu – tema isa olla ei olegi nii kerge. Kõige parem on, kui sa lähed ja veendud selles ise.”

Jamie jõllitas tükk aega Ianile otsa, seejärel õele. Õde kergitas kulmu ja vahtis vastu.

„Sa oled selle samavõrd ära teeninud kui tema, Jamie. Nii et hakka aga minema.”

Jamie surus huuled kõvasti kokku ja ta ninasõõrmed tõmbusid valgeks. Siis keeras ta kannal ringi ja tuiskas sõna lausumata välja. Põrandalauad kõmisesid kiiretest sammudest ja koridori teisest otsast kostis välisukse summutatud mütsatus.

Jenny heitis kiire pilgu Ianile, veel kiirema minule, ja jäi siis aknast välja vaatama. Ian ja mina, mõlemad temast tükk maad pikemad, tulime ta selja taha ja jäime sinna seisma. Õhtuvalgus tuhmus kiirelt, kuid seda oli veel küllalt, et näha majast umbes kahekümne jardi kaugusel puust väraval kõhutava noore Iani nukrat kogu.

Lähenevate sammude peale värinal ringi vaadates nägi ta oma onu tulemas ja ajas ennast üllatunult püsti.

„Onu Jamie!” Siis langes ta pilk rihmale ja ta ajas selja veel rohkem sirgu. „Kas... kas sina peksad mind?”

Õhtu oli vaikne ja ma kuulsin, kuidas Jamie hammaste vahelt sisinal sisse hingas.

„Paistab, et mul tuleb seda teha,” ütles ta keerutamata. „Aga kõigepealt ma pean su ees vabandust paluma.”

„Minu ees?” Noor Ian paistis üsna imestunud olevat. See paistis talle olevat harjumatu mõte, et vanemad inimesed võiksid tema ees vabandust paluda, eriti enne karistamist. „Sina ei pea küll millegi pärast vabandama, onu Jamie.”

Pikem kogu nõjatus väravale ja vaatas pead painutades lühemale otsa.

„Pean ikka. Ma tegin valesti, et lasin sul Edinburghi jääda, ja võib-olla tegin juba seda valesti, et rääkisin sulle igasugu lugusid ja panin sulle niiviisi pähe kärbse kodust ära joosta. Ma viisin sind sellistesse kohtadesse, kuhu poleks pidanud, ja võib-olla panin su ka hädaohtu ning tekitasin su vanematele rohkem segadust ja häda, kui sa ehk ise oleks tekitanud. Ma kahetsen seda, Ian, ja palun sul mulle andestada.”

„Ohh.” Väiksem kogu tõmbas sõrmedega läbi juuste, leidmata õigeid sõnu. „No... noneh. Jah, muidugi, onu Jamie.”

Nad seisid natuke aega vaikides, siis ohkas noormees sügavalt ja ajas oma längus õlad püsti.

„Aga kui teeks selle siis nüüd ära?”

„Küllap vist.” Jamie hääles kõlas sama sügav vastumeelsus kui õepoja omas ja ma kuulsin, kuidas minu kõrval seisev Ian nortsatas – ma ei osanud öelda, kas pahaselt või lõbustatult.

Noor Ian pööras kõhklematult selja ja jäi alistunult näoga värava poole. Jamie järgis pisut aeglasemalt tema eeskuju. Päevavalgus oli peaaegu kustunud ja me ei näinud oma vaatepunktist rohkem kui kehade piirjooni, kuid kuulsime kõike hästi. Jamie seisis ebalevalt niheledes õepoja taga, nagu ei teaks, mida teha.

„Mm-hmm. Aga mida su isa...”

„Tema annab tavaliselt kümme, onu.” Noor Ian oli kuue seljast võtnud ja rääkis vööd sikutades üle õla. „Kaksteist, kui asi on hull, ja viisteist, kui asi on päris hull.”

„Kas see oli tavaline või hull?”

Poiss turtsatas tahtmatult.

„Onu Jamie, kui paps laseb sinul seda teha, siis peab asi olema ikka päris hull, aga ma jääksin lihtsalt hullu juurde. Nii et võiksid anda kaksteist.”

Ian mu kõrval nortsatas uuesti. Seekord päris kindlasti lõbusalt. „Aus poiss,” pomises ta.

„Olgu siis nii.” Jamie tõmbas kopsud õhu täis ja tõstis käe, kuid noor Ian katkestas teda.

„Oota, onu, ma pole veel päris valmis.”

„Oeh, kas sa ikka pead seda tegema?” küsis Jamie lämbuval häälel.

„Jaa. Isa ütleb, et ainult tüdrukuid nuheldakse seeliku peale,” seletas noor Ian. „Mehed peavad perse paljaks võtma.”

„Ja tal on selle mehe osas paganama õigus,” pomises Jamie, vaidlus Jennyga ilmselt veel meeles mõlkumas. „Oled valmis?”

Vajalikud ettevalmistused tehtud, astus pikem kogu sammu tagasi ja lõi. Kostis kõva plaksatus ja kaastunne pojale pani Jenny võpatama. Poiss ahmis õhku, kuid oli muidu vait, ja jäi vait ka ülejäänud protseduuri jooksul, sellal kui mina näost kergelt kaameks tõmbusin.

Lõpuks lasi Jamie käe alla ja pühkis otsaesist. Siis sirutas ta aiale vajunud Ianile käe. „Noh, poiss, kõik korras?” Noor Ian ajas selja seekord väikeste raskustega sirgu ja tõmbas püksid üles. „Noneh, onu. Tänan.” Poisi hääl oli veidi kare, kuid rahulik ja kindel. Ta võttis Jamie väljasirutatud käe vastu. Kuid selle asemel, et poiss tuppa tuua, surus Jamie mu üllatuseks rihma Ianile teise kätte.

„Sinu kord,” teatas ta, astus värava juurde ja lasi selja kühmu.

Noor Ian oli sama rabatud kui meie akna taga.

„Mida!” kohmas ta jahmunult.

„Ma ütlesin, et sinu kord,” kostis onu kindlalt. „Mina karistasin sind, nüüd on sinu kord mind karistada.”

„Ma ei saa seda teha, onu!” hüüatas noor Ian häälel, nagu oleks onu käskinud tal sooritada avalikult mõni häbiväärne tegu.

„Oo jaa, saad küll,” kostis Jamie, ajas ennast uuesti sirgu ja vaatas õepojale silma. „Sa ju kuulsid, mis ma ütlesin, kui sinult vabandust palusin?” Ian noogutas põrutatud ilmel. „Nonii. Ma olen sama palju eksinud kui sina ja pean selle eest samuti karistust kandma. Mulle ei meeldinud sulle rihma anda ja sulle ei meeldi mulle rihma anda, aga me saame mõlemad sellega hakkama. Selge?”

„J...jaj...aa, onu,” kogeles poiss.

„Hea küll siis.” Jamie tiris püksid alla, vedas särgisaba üles ja kummardus uuesti, haarates ülemisest latist kätega kinni. Ta ootas hetke, aga kui Ian ikka halvatult paigal seisis, rihm käes rippumas, tegi Jamie uuesti suu lahti.

„Hakka pihta.” Ta hääl oli karm. Nii kõneles ta oma salakaubavedajatega; allumatus oli mõeldamatu. Ian asus kammitsetult käsku täitma. Ta taganes ja andis tujutu hoobi. Kostis tuhm laksatus.

„See ei lugenud,” teatas Jamie kindlalt. „Kuule, mees, mul oli sama raske, kui ma sind lõin. Tee nüüd oma töö korralikult ära.”

Kõhetum kogu ajas selja korraga otsustavalt sirgu ja rihm vihises läbi õhu. Kõlas plaks nagu piksekärgatus. Taral lebav kogu kõõksatas jahmunult ja Jennylt tuli allasurutud, pooleldi šokeeritud naeruturtsatus.

Jamie köhatas. „Noneh. See läheb. Lase siis lõpuni.”

Kuulsime, kuidas noor Ian hoolikalt omaette lööke luges, ent kui välja arvata summutatud „Issa rist!” number üheksa juures, ei teinud ta onu enam mingit häält.

Pärast viimast laksu tõusis Jamie püsti – põhjustades toas üldise kergendusohke – ja toppis särgi püksi. Ta langetas kombekalt õepoja ees pea: „Tänan, Ian.” Siis heitis formaalsused kõrvale, hõõrus selga ja lausus kaeblik-imetlevalt: „Kurivaim, kus sul on kõva käsi!”

„Nagu sinulgi, onu,” kostis Ian sama kaeblikult. Kaks kogu, keda veel vaevu näha oli, seisid natuke aega naerdes ja ennast katsudes paigal. Siis heitis Jamie käe õepoja õlale ja pööras ta näoga maja poole. „Tead, Ian, kui sulle sobib, siis ma ei tahaks seda enam kunagi teha, või mis?” lausus ta usalduslikult.

„Oleme kokku leppinud, onu Jamie.”

Hetk hiljem uks avanes ja Jenny ning Ian, olles teineteisele silma vaadanud, pöördusid nagu üks mees saabuvaid kadunud poegi tervitama.

1 Ameerika poeedi Robert Frosti (1874–1963) luulerida. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 Ameerika popkorni- ja maapähklibränd. [ ↵ ]

3 Südameke, kullake (gaeli k.). [ ↵ ]