Читать книгу Rändaja. 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 7

„Paps?” kordasin kõlatult. „Paps?”

Kui uks avanes, oli Jamie soolasambaks tardunud. Nüüd ajas ta ennast istukile ja haaras mahalibisenud teki. Siis pühkis ta juuksesalgud silmilt ja jäi tüdrukule otsa vahtima.

„Mida kuradit sa ometi siin teed?” küsis ta. Oma punase habemega, alasti ja vihast kähiseva häälega pakkus ta nii mõjuvat vaatepilti, et tüdruk ebakindlalt sammu tagasi astus. Kuid siis ajas ta lõua ette ja vahtis vastu.

„Ma tulin koos emaga!”

Need sõnad mõjusid Jamiele nii, nagu oleks talle kuul südamesse kihutatud. Ta võpatas järsult ja tema palgeilt kadus viimnegi veretilk.

Veri tulvas ta näkku tagasi, kui puutrepilt kostsid lahkuja tõtlikud sammud. Ta hüppas voodist välja, viskas teki kiirelt minule ja haaras pükste järele.

Vaevalt oli Jamie need jalga jõudnud tõmmata, kui tuppa tormas veel üks naisterahvas, kes peatus järsult ja jäi päranisilmi voodisse jõllitama.

„See on siis tõsi!” karjus ta Jamiele, rusikas käed vastu mantlit, mida ta polnud seljast võtnudki. „See on siis tõsi! Inglismanni nõid! Jamie Fraser, kuidas sa võisid mulle niimoodi teha?”

„Ole vait, Laoghaire!” nähvas Jamie. „Ma pole sulle midagi teinud!”

Ajasin ennast seina najale istukile, kiskusin teki endale keha ümber ja lihtsalt vaatasin. Alles siis, kui Jamie ta nime nimetas, tundsin naise ära. Kahekümne aasta eest oli Laoghaire MacKenzie olnud sihvakas kuueteistaastane plika, nahk nagu roosiõis, juuksed nagu kuukiired ja südames pöörane – ning vastuseta jäänud – kirg Jamie Fraseri vastu. Paistis, et asjad on mõnevõrra muutunud.

Nüüd lähenes ta neljakümnele ega olnud enam sihvakas, vaid tugevasti tüsenenud. Tema nahk oli endiselt hele, kuid tuult ja päikest näinud, ning kattis siledalt vihast punetavaid põski. Soliidse valge pearäti alt oli valla pääsenud mõni hall juuksekarv. Helesinised silmad olid siiski needsamad – ja nende pilk, mis minule langes, täis samasugust vihkamist kui tookord.

„Ta on minu oma!” sisistas Laoghaire ja trampis jalgadega. „Kasi tagasi põrgusse, kust sa tulid, ja jäta ta rahule! Kao minema, ma ütlen!”

Kuna ma ei näidanud üles vähimatki kavatsust sõna kuulata, vaatas ta sõgedalt ringi, otsides mõnd relva. Märganud sinisetriibulist veekannu, haaras ta selle kätte ja tõstis pea kohale, et minu pihta visata. Jamie rabas selle tal kiirelt käest, pani kummutile tagasi ja haaras nii kõvasti õlavarrest, et naine karjatas.

Siis keeras ta Laoghaire’i ringi ja tõukas ta jõhkralt ukse poole. „Mine alla,” käskis ta. „Kohe tulen järele ja siis me räägime.”

„Sina tuled ja räägid? Säh sulle rääkimist!” karjus Laoghaire. Moondunud näol lõi ta vaba käega küüned Jamiele näkku ja tõmbas jõuga üle põse.

Jamie urises ja haaras tal randmest, lohistas naise uksele, tõukas koridori, lõi ukse kinni ja keeras lukku.

Selleks ajaks kui ta uuesti ümber pööras, istusin ma juba sängiserval ja pusisin värisevate kätega sukki jalga.

„Claire, ma seletan kohe kõik ära,” ütles ta.

„M-ma ei usu,” kostsin vastu. Mu huuled olid tuimad, niisamuti kui kehagi, ja seetõttu oli raske rääkida. Vahtisin üksisilmi jalgu, püüdes asjata sukapaelu kinni siduda.

„Kuula mind!” käratas Jamie ja virutas rusikaga lauale, nii et ma võpatasin. Lõin pea kuklasse ja nägin teda enda kohal kõrgumas. Ta punased juuksed olid õlgadel laiali, habe ajamata, rind paljas ja põsk Laoghaire’i küüntest ära kraabitud – nii nägi ta välja nagu viikingisõdalane, kes kavatseb kohe midagi jõledat korda saata. Pöörasin pilgu ära ja üritasin oma särki leida.

See oli kuskil voodiriiete vahel; kobasin linadehunnikus ringi. Teisel pool ust oli lahti läinud kõva prõmmimine, saateks karjatused ja kiljatused, sest lärm oli teisigi kodakondseid kohale meelitanud.

„Parem mine ja seleta oma tütrele,” ütlesin kortsus särki üle pea tõmmates.

„Ta ei ole mu tütar!”

„Ei ole?” Mu pea vupsas särgikaelusest välja ja ma ajasin pea kuklasse, et talle silma vaadata. „Ja sa muidugi ei ole Laoghaire’iga abielus ka?”

„Kurat küll, ma olen sinuga abielus!” möirgas ta ja virutas veel kord rusikaga lauale.

„Ma ei usu.”

Mul oli väga külm ja mu kanged sõrmed ei saanud kuidagi hakkama korsetipaeladega; jätsin nad sinnapaika ja tõusin püsti, et kleiti otsida, mis asus kuskil teises toaotsas – Jamie selja taga.

„Ma tahan oma kleiti.”

„Sa ei lähe kusagile, inglismann. Mitte enne kui...”

„Ära nimeta mind nii!” kriiskasin häälel, mis meid mõlemat üllatas. Ta jäi mulle hetkeks otsa vaatama ja noogutas siis.

„Hea küll,” ütles ta vaikselt. Heitis siis pilgu uksele, mis hakkas kolkimisele järele andma. Ta hingas sügavalt sisse ja ajas ennast sirgu.

„Ma lähen asju klaarima. Ja siis räägime omavahel. Ole siin, ingl... Claire.” Ta korjas maast särgi ja tõmbas selga. Keeras ukse lahti, astus hoobilt vaikseks jäänud koridori ja sulges ukse enda järel.

Mul õnnestus kleit üles korjata, kuid siis vajusin voodile ja jäin sinna värisedes istuma, roheline villane rõivatükk kägaras põlvedel.

Ma ei suutnud selgelt mõelda. Minu mõtted keerlesid vaid ümber keskse tõsiasja: ta oli abielus. Abielus Laoghaire’iga! Ja tal oli perekond. Ning ometi oli ta nutnud Brianna pilti nähes.

„Oh, Bree!” ütlesin valjult. „Oh, jumal küll, Bree!” ja hakkasin nutma – osalt šokist, osalt Brianna meenutamisest. See ei olnud küll loogiline, ent äsjane avastus mõjus nii, nagu oleks Jamie Brianna reetnud, ja samavõrd ka minu – või Laoghaire’i.

Mõte Laoghaire’ile muutis vapustuse ja kurbuse silmapilk vihaks. Hõõrusin rohelise kangaga raevukalt nägu, nii et nahk punaseks ja hellaks läks.

Kuradi Jamie! Kuidas ta julges? Üks asi oli abielluda, arvates, et ma olen surnud. Olin seda pooleldi oodanudki ja ühtlasi kartnud. Kuid abielluda selle naisega – selle näruse väikese salaliku litaga, kes üritas mind Leochis tappa... ehkki Jamie vist ei teadnud seda, tähendas kuskilt ajusagarast vaikne mõistuse hääl.

„Kurat, aga ta oleks pidanud mõistma!” põrutasin ma. „Põlegu ta põrgus – kuidas ta ometi võis selle naise võtta?” Kuumad kaotusja vihapisarad voolasid omatahtsi mööda mu palgeid alla ning mu nina lurises. Kobasin taskurätiku järele, ei leidnud, ja meeleheites nuuskasin lõpuks linanurka.

Lina lõhnas Jamie järele. Veel hullem, see lõhnas meie mõlema järele ja sellest levis meie naudingute õrna hõngu. Mu reie siseküljel oli väike kihelev koht, kust Jamie oli alles mõne minuti eest naksanud. Laksasin seda täiest jõust peopesaga, et aistingut tappa.

„Valetaja!” karjusin ma. Haarasin kannu, millega Laoghaire oli üritanud mind visata, ja viskasin ise. Kann lendas vastu ust ja purunes klirinaga kildudeks.

Jäin keset tuba seisma ja kuulatasin. Vaikus. Alt ei kostnud midagi; keegi ei tõtanud üles selgitama, millest see klirin. Kujutasin ette, et nad on kõik liiga ametis Laoghaire’i lohutamisega, et minu pärast muret tunda.

Kas nad elasid siin, Lallybrochis? Mulle meenus, kuidas Jamie oli Ferguse kõrvale kutsunud ja ees minema saatnud – väidetavalt Ianile ja Jennyle teatama, et me oleme tulemas. Ja ilmselt siis ka hoiatamas minu eest, ja ütlemas, et nad Laoghaire’i enne mu saabumist minema saadaksid.

Taeva pärast, mida Jenny ja Ian kõigest sellest arvama pidid? Selge see, et nad teadsid Laoghaire’ist – ja ometi olid nad mu eile õhtul vastu võtnud, ilma et miski nende näos midagi reetnud oleks. Ja kui Laoghaire ära saadeti, miks ta siis tagasi tuli? Isegi katse selles kõiges selgust saada pani meelekohad tuikama.

Kannu puruksviskamine oli niipalju viha välja valanud, et suutsin jälle oma sõrmi valitseda. Lõin korseti jalaga nurka ja tõmbasin kleidi selga.

Pidin välja pääsema. See oli ainuke enam-vähem selge mõte mu peas ja ma klammerdusin selle külge. Ma pean lahkuma. Ma ei saa jääda, ma ei saa siia jääda, kui Laoghaire ja tema tütred on majas. Nemad kuulusid siia, mina mitte.

Seekord õnnestus mul sukapaelad kinni saada, samuti pealisseeliku arvukad haagid, ja üles otsida oma kingad. Üks oli kausialuse all, teine massiivse tammepuust riidekapi all – mõlemad seal, kuhu ma nad eelmisel õhtul olin jalast visanud, heites ühtlasi rõivad kuhu juhtus, sest ootavasse voodisse ja Jamie sooja kaissu ronimisega oli ju nii kiire.

Vabisesin. Kamin oli jälle ära kustunud ja aknast puhus jäine tuul. Tundsin, et olen riietest hoolimata läbinisti külmunud.

Raiskasin aega mantlit otsides, enne kui taipasin, et see on all; olin selle eelmisel päeval elutuppa jätnud. Tõmbasin sõrmedega läbi juuste, olles liiga ärritunud, et juukseharja otsida. Juuksed särtsusid staatilisest elektrist – olin villase kleidi üle pea tõmmanud – ja ma rehmasin hõljuvaid ning näole tükkivaid karvu läbematult käega.

Valmis. Vähemalt nii valmis, kui ma olla sain. Pidasin kinni, et viimast korda ringi vaadata, kuid siis kuulsin samme trepist üles tulemas.

Mitte kiireid ja kergeid nagu viimased. Need olid rasked, aeglased ja sunnitud. Teadsin nägematagi, et tulija on Jamie – ja et ta ei põle soovist minuga kohtuda.

Tore. Mina ei soovi seda samuti. Parem juba lahkuda kohe, ilma sõnagi vahetamata. Sest mida meil rääkida oleks?

Uks avanes ja ma hakkasin taganema, ise seda märkamata, kuni jalad sängiserva puudutasid. Kaotasin tasakaalu ja vajusin istuma. Jamie peatus uksel ja silmitses mind.

Ta oli habet ajanud. Seda märkasin ma kõigepealt. Noore Iani eilse päeva teguviisi kopeerides oli ta ennast kiirelt raseerinud, juuksed tagant kinni sidunud ja ennast enne pahandusega silmitsi minekut muul moel korrastanud. Paistis, et ta saab aru, mida ma mõtlen; sünge naeruvari libises üle ta näo ja ta hõõrus oma äsjakraabitud põske.

„Mis sa arvad, kas sellest on abi?” küsis ta.

Neelatasin ja tõmbasin keelega üle kuivade huulte, kuid ei vastanud. Ta ohkas ja vastas ise.

„Ega vist.” Ta astus sisse ja sulges ukse. Seisis hetke kohmetult paigal, seejärel hakkas voodile lähemale tulema, käsi välja sirutatud.

„Ära puuduta mind!” Kargasin püsti ja tõmbusin eemale, liikudes kaarega ukse poole. Ta käsi langes alla, kuid ta astus mulle teele ette, varjates ukse.

„Kas sa ei lasegi mul seletada, Claire?”

„Selleks tundub pisut hilja olevat,” ütlesin ma, püüdes anda häälele külmaverelist ja põlglikku tooni. Kahjuks mu hääl siiski värises.

Ta lükkas ukse kinni.

„Sa pole kunagi arutult käitunud,” ütles ta vaikselt.

„Ja sina ära tule mulle rääkima, mis ma olen või pole olnud!” Pisarad olid kohe-kohe valla pääsemas ja ma hammustasin huulde, et neid kinni hoida.

„Hea küll.”

Jamie nägu oli väga kahvatu; Laoghaire’i küünejäljed, kolmekesi üksteise kõrval, punetasid eredalt põsel.

„Ma ei elanud temaga koos,” ütles Jamie. „Tema elab tüdrukutega Balrigganis, Broch Mordha lähedal.” Ta vaatas mind üksisilmi, kuid ma ei öelnud midagi. Ta kehitas ennast pisut, kohendades särki õlgadel, ja jätkas.

„Meie abielu oli suur viga.”

„Kahe lapsega? Võttis sul siis ikka aega, et seda taibata?” pahvatasin ma.

Ta surus huuled kokku.

„Tüdrukud ei ole minu omad; kui me abiellusime, oli Laoghaire kahe lapsega lesk.”

„Aa.” Ehkki see küll suuremat tähtsust ei omanud, tundsin siiski midagi kergendusetaolist – Brianna pärast. Tema vähemalt on ainus laps Jamie südames, isegi kui ma...

„Ma pole juba ammu nende juures elanud; ma elan Edinburghis ja saadan neile raha, aga...”

„Sa ei pea mulle seda kõike rääkima,” katkestasin ma teda. „Sel kõigel pole mingit tähtsust. Lase mind palun mööda, ma lähen ära.”

Tihedad punased kulmud vajusid otsapidi kokku.

„Lähed kuhu?”

„Tagasi. Ära. Ma ei tea – lase mind mööda!”

„Sa ei lähe kuskile,” ütles ta otsustavalt.

„Sa ei saa mind takistada!”

Ta sirutas käed ja haaras mul mõlemast õlavarrest.

„Saan ikka küll,” lausus ta. Mis vastas tõele. Ma visklesin raevukalt, kuid raudset haaret biitsepsite ümbert lahti murda ei suutnud.

„Lase mind otsekohe lahti!”

„Ei, ei lase!” Ta vahtis mind, silmad kissis, ja korraga ma taipasin, et välisest rahust hoolimata on ta niisama endast ära kui minagi. Nägin tema kaelalihaseid lainetavat, kui ta neelatas, et ennast kõnelemiseks kontrolli alla saada.

„Ma ei lase enne, kui olen sulle ära seletanud, miks...”

„Mida siin seletada on?” küsisin vihaselt vastu. „Sa abiellusid uuesti! Mida veel?”

Ta nägu hakkas tumenema; kõrvalestad juba punetasid, ja see oli kindel märk kogunevast raevust.

„Kas sina oled need kakskümmend aastat nunnaelu elanud?” nõudis ta ja raputas mind kergelt. „Oled või?”

„Ei!” paiskasin talle näkku ja ta võpatas kergelt. „Ei ole, kurat võtaks! Ja ma ei arva, et sinagi oled mungaelu elanud – pole kunagi arvanud!”

„Siis...,” alustas ta, kuid ma olin liiga tige, et edasi kuulata.

„Sa valetasid mulle, kurat!”

„Ei valetanud!” Nahk ta põsesarnadel oli pingule tõmbunud nagu ikka siis, kui ta väga vihane oli.

„Valetasid küll, igavene värdjas! Tead väga hästi! Lase lahti!” Lõin talle jalaga vastu säärekonti, küllalt kõvasti, et omaenda varbad ära lüüa. Ta karjatas valust, kuid lahti ei lasknud. Hoopis vastupidi – pigistas kõvemini, nii et ma kiljuma hakkasin.

„Ma pole poole sõnagagi öelnud, et...”

„Ei, ei ole! Aga valetasid ikkagi! Lasid mul arvata, et sa pole abielus ja et pole ühtki naist, kellega sa... keda sa...” Viha pani mu nuuksuma ja sõnade vahel õhku ahmima. „Sa oleksid pidanud mulle ütlema – selsamal hetkel, kui ma tulin! Miks sa ometi ei öelnud?” Ta haare lõdvenes ja mul õnnestus ennast lahti väänata. Ta astus mulle lähemale, silmad vihasädemeis. Ma ei kartnud teda; võtsin hoogu ja virutasin talle rusikaga rindu.

„Miks?” kriiskasin ja jagasin talle aina uusi mütsuvaid obadusi. „Miks, miks, miks?”

„Sest ma kartsin!” Ta võttis mul randmeist ja lükkas mind eemale, nii et ma voodile kukkusin. Ta jäi hingeldades mu ette seisma, käed rusikas.

„Ma olen argpüks, kurat küll! Ma ei julgenud sulle öelda, sest ma kartsin, et sa lähed ära, ja hädavares nagu ma olen, ma kartsin, et ei suuda seda üle elada!”

„Hädavares? Endal kaks naist? Häh!”

Sel hetkel arvasin tõesti, et ta annab mulle kõrvakiilu; juba ta käsi tõusiski, kuid siis surus ta selle rusikasse.

„Olen ma siis mõni mees? Kui ma ihkan sind nii meeletult, et miski muu mulle ei loe? Nii meeletult, et ohverdaksin nii au kui perekonna kui elu enda selle nimel, et vaid sinuga voodisse heita – isegi pärast seda, kui sa mind hüljanud oled?”

„Kas sul tõesti jätkub närust, häbematut, alatut jultumust mulle midagi sellist öelda?” Mu hääl oli nii kõrge, et see kõlas vaid peene ja õela sosinana. „Sina süüdistad mind?”

Ta peatus ja hingas sügavalt sisse.

„Ei. Ei, sind ei saa ma süüdistada.” Ta pööras oma tühja pilgu kõrvale. „Kuidas see saaks sinu süü olla? Sina tahtsid ju minu juurde jääda ja surra koos minuga.”

„Seda küll, no loll mis loll,” nentisin ma. „Sina olid see, kes mind sundis tagasi minema! Ja nüüd tahad sa mind süüdistada, et ma ära läksin?”

Jamie vaatas uuesti mulle otsa, silmad meeleheidet täis.

„Ma pidin su ära saatma! Ma pidin, lapse pärast!” Ta pilk libises tahtmatult nagi poole, kus rippus ta kuub, Brianna pildid taskus. Ta tõmbas rinna võdisedes põhjalikult hinge ja sundis ennast suure pingutusega rahulikumaks.

„Ei,” ütles ta siis palju vaiksemalt. „Ükskõik mis see maksma läks, ma ei kahetse seda. Ma oleksin sinu ja tema eest oma elu andnud. Kui läks ka hing ja süda, siis...”

Ta hingas jälle sügavalt, võideldes mäslevate tunnetega.

„Ma ei saa sind süüdistada, et sa ära läksid.”

„Aga sa süüdistad mind, et ma tagasi tulin.”

Ta raputas pead, nagu püüdes seda klaariks saada.

„Ei, issand küll, muidugi mitte!”

Ta võttis kõvasti mu kätest kinni, nii et luud raksusid.

„Kas sa tead, mis tunne on elada kakskümmend aastat ilma südameta? Olla vaid pooleldi elus ja õppida elama juhuslikest raasukestest, täites oma pragusid ja auke sellega, mis kätte satub?”

„Kas ma tean?” kajasin vastu. Rabelesin, et lahti pääseda, kuid asjata. „Jah, sa igavene värdjas, ma tean seda! Või mis sa arvasid – et läksin otsejoones Franki kaissu ja elasin seal õnnelikult, kuni surm meid lahutab?” Lõin teda veel kord täiest jõust jalaga. Ta võpatas, kuid käsi lahti ei lasknud.

„Mõnikord ma lootsin seda,” pressis ta hammaste vahelt. „Ja mõnikord nägin seda vaimusilmas – kuidas ta sinuga on, päeval ja öösel, sinuga voodis, kuidas ta naudib su keha, kuidas ta hoiab süles minu last! Ja jumal taevas näeb, et oleksin võinud su selle eest tappa!”

Äkki lasi ta mu kätest lahti, pööras kannal ringi ja virutas rusikaga läbi tammepuust riidekapi seina. Hoop oli muljetavaldav, sest kapp kujutas endast kapitaalset mööblitükki. See pidi ta sõrmenukid üsna siniseks põrutama, kuid Jamie ei kõhelnud hetkegi, vaid andis samasuguse hoobi ka teise rusikaga, otsekui seisaks lihvitud laudade asemel ta ees Franki nägu. Või minu oma.

„Ah et sellised tundmused siis,” tähendasin külmalt, kui ta hingeldades tagasi astus. „Aga minul ei ole sind Laoghaire’iga vaja ette kujutadagi – ma olen teda lausa näinud, kuradi kurat!”

„Ma hooli Laoghaire’ist karvavõrdki ega ole kunagi hoolinud!”

„Värdjas!” ütlesin talle uuesti. „Abiellud naisega, kellest sa ei hooli, ja heidad ta kõrvale, niipea kui...”

„Jää vait!” möirgas Jamie. „Vali oma sõnu, sa väike õel madu!” Mulle otsa põrnitsedes lõi rusikaga kausialusele. „Mina olen ju lurjus nii või teisiti, eks ole? Kui ma tema vastu midagi tunnen, siis olen truudusetu liiderdaja, aga kui ei tunne, siis südametu elajas.”

„Sa oleksid pidanud ütlema!”

„Ja kui ma oleksin seda teinud?” Ta haaras mul käest ja rabas mu püsti, nii et me silm silma vastu jäime. „Sa oleksid kannal ringi pööranud ja sõna lausumata kadunud. Aga kui ma sind juba korra näinud olin – usu mind, ma olin valmis veel palju hullemaid asju tegema kui valetama, et sind kinni hoida!”

Jamie surus mu kõvasti enda vastu ja suudles mind kaua ning tugevalt. Mul läksid põlved nõrgaks ja ma pidin vaeva nägema, et jalul püsida, milles mind toetas mälupilt Laoghaire’i vihastest silmadest ja verdtarretavast häälest: Ta on minu oma!

„Sellel jutul pole mõtet,” ütlesin eemale tõmbudes. Vihal on omamoodi joovastav toime, kuid sellele järgneb kiiresti pohmeluse must keeris. Mu pea käis nii hullusti ringi, et mul oli raske tasakaalu hoida. „Ma ei suuda enam millelegi mõelda. Ma lähen nüüd ära.”

Sööstsin ukse poole, kuid ta rabas mul piha ümbert ja tõmbas tagasi.

Siis keeras ta mu enda vastu ja suudles uuesti – nii kõvasti, et tundsin suus vere elavhõbedamaitset. See polnud ei kiindumus ega iha, vaid sõge kirg, vajadus mind omada. Sõnu ta enam ei teinud.

Ega teinud minagi. Tõmbasin pea tagasi ja lõin teda näkku, sõrmed konksus, et kratsida tema ihu.

Jamie hüppas tagasi, põsk marraskil, siis surus sõrmed mulle juustesse, kummardus ja suudles uuesti, otsusekindlalt ning metsikult, pööramata tähelepanu käe- ja jalahoopidele, millega ma ta üle külvasin.

Ta hammustas kõvasti mu alahuult ja kui ma õhku ahmides suu avasin, surus keele sisse, röövides mult nii õhu kui sõnad.

Siis viskas ta mu voodile, kus me alles tunni aja eest olime naerdes lamanud, ja surus mu kogu keharaskusega vastu madratsit.

Ta oli suur ja kõva.

Ning mina olin märg.

Minu oma! karjus kõik temas sõnatult. Minu oma!

Võitlesin ülima raevu ja osavusega vastu, ning mu keha vastas kajana: Sinu! Sinu, ja ole sa selle eest neetud!

Ma ei tundnud, kuidas ta mu kleidi lõhki käristas, kuid tajusin läbi tema õhukese särgi kehasoojust oma paljaste rindade vastas ja tema pikkade reielihaste survet enda omade vastas. Ta lasi mu käsivarre lahti, et rebida ära oma püksid ja ma küünistasin teda kõrvust rinnuni, jättes nahale helepunaseid triipe.

Andsime endast parima, et aastakümnetepikkuse lahusoleku raevus teineteist tappa – mina selle eest, et ta mind ära saatis, tema selle eest, et ma läksin; mina Laoghaire’i eest, tema Franki eest.

„Lits!” hingeldas ta. „Hoor!”

„Käi kuradile!” Surusin omakorda käe ta pikkadesse juustesse ja tõmbasin ta näo ropsuga tagasi enda vastu. Veeresime voodist välja ja maandusime hunnikus põrandal, et seal poolikute needuste ning katkenud sõnade segaduses edasi-tagasi rabeleda.

Ma ei kuulnud ukse avamist. Ma ei kuulnud üldse midagi, ehkki ta nähtavasti hüüdis ja koguni korduvalt. Pimeda ja kurdina olin teadlik vaid Jamiest, kuni meid rabas külm veevaling, äkiline nagu elektrilöök. Jamie tardus paigale. Ta näost kadus viimnegi veretilk, nii et põsesarnad teravalt esile tungisid.

Lamasin oimetult ja vesi tilkus ta juukseotstelt mu rindadele. Jamie taga seisis Jenny, nägu sama valge kui vennal, tühi kastrul käes.

„Lõpetage!” kähvas ta. Ta viltused silmad olid täis hirmusegust viha. „Jamie, mis sul arus on? Kiimled siin nagu metsloom, mis sest, et terve maja kuuleb!”

Jamie tõmbus must aeglaselt ja karuna kohmakalt eemale. Jenny haaras voodilt teki ja heitis selle mulle peale.

Käpili saanud, raputas Jamie pead nagu märg koer, paisates laiali veepiisku. Siis ajas ta ennast väga aegamisi püsti ja vedas rebitud püksid uuesti üles.

„Kas sul häbi ei ole?” karjus täiesti endast väljas Jenny.

Jamie seisis ja vahtis teda, nagu poleks elades ühtki sellesarnast olendit näinud ja murraks pead, kes ta selline on. Märjad juuksesalgud langesid ta paljale rinnale.

„On,” vastas ta lõpuks üsna mõõdukal toonil. „On küll.”

Tal paistis pea ringi käivat. Ta sulges silmad ja tema keha läbis kiire värin. Sõna lausumata pööras ta ringi ja kõndis välja.