Читать книгу Rändaja. 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 6

„Sa näed välja nagu paavian,” tähendasin ma.

„Neh? Ja millised nad siis välja näevad?” Poolavatud aknast sisse voogavast külmast novembriõhust hoolimata ei ilmutanud Jamie vähimatki ebamugavuse märki, kui ta oma särgi riidehunnikusse viskas.

Ta ringutas ennast laialt ja mõnuga, ise täiesti alasti. Tema liigesed praksusid vaikselt, kui ta ennast painutas ja sirutas, rusikad kergelt suitsunud laetalale toetumas.

„Oh issand, kui hea on mitte sadulas olla!”

„Mmm. Rääkimata päris voodist, kus magada, mitte märjas kanarbikus.” Veeretasin ennast, nautides paksude tekkide soojust ja valuliste lihaste lõtvumist sulgmadratsi lõputus pehmuses.

„Nii et kas sa räägid siis mulle, kes või mis see paavian on?” usutles Jamie. „Või teed lihtsalt oma lõbuks märkusi?” Ta pööras ringi, võttis kausialuselt narmendava pajurootsu ja hakkas hambaid puhastama. Naeratasin selle vaatepildi peale; kui mul ka poleks oma eelmisest minevikuskäigust muid muljeid jäänud, siis seda mäletanuks ma kindlasti, et peaaegu kõigil Lallybrochi Fraseritel ja Murraydel olid hambad suus – erinevalt enamikust mägilastest ja tegelikult ka enamikust inglastest.

„Paavian,” ütlesin ma, imetledes ta lihaselist selga, mis hammaste küürimise ajal lõdvestus, „on suur punase tagumikuga ahv.”

Ta turtsatas naerda ja pidi pajuvitsa kurku tõmbama. „Nojaa,” ütles ta raagu suust välja võttes, „ma ei saa su tähelepanekut hukka mõista, inglismann.” Ta tõmbas oma säravvalged hambad irevile ja viskas vitsa käest. „Sellest on ikkagi kolmkümmend aastat möödas, kui keegi mulle rihma andis,” ütles ta kätega ettevaatlikult üle oma punetava tagumiku libistades. „Mul oli meelest läinud, kui valus see on.”

„Ja noor Ian veel arutas, et sinu persenahk peab olema otsekui parknahast,” kõkutasin ma. „Kas asi oli sinu meelest seda väärt?”

„Oli muidugi,” kostis ta asjalikult ja puges mu kõrvale voodisse. Ta keha oli kõva ja külm nagu marmor, nii et ma kiljatasin, kuid ei protesteerinud, kui ta mind kõvasti oma rinna vastu surus. „Jessas, küll sa oled soe,” mõmises ta. „Tuled õige lähemale, mis?” Ta jalad nügisid ennast minu omade vahele ja ta pani käed mu tuharaile, tõmmates mind enda ligi.

Siis ohkas ta puhtast rahulolust ja ma lasin end ta vastas lõdvaks, tundes läbi Jenny laenatud õhukese puuvillase öösärgi, kuidas meie temperatuurid ühtlustuma hakkavad. Kaminasse oli küll turbatuli tehtud, kuid see ei suutnud valitsevat külma kuigi palju tagasi tõrjuda. Kehasoojus oli palju tõhusam.

„Oli muidugi seda väärt,” kordas ta. „Noore Iani oleks võinud oimetuks peksta – ta isa on seda kord või paar teinud – ja sellel poleks muud tagajärge olnud, kui vaid see, et ta oleks veel kindlamini võtnud nõuks uuesti ära joosta, niipea kui võimalus avaneb. Aga nüüd peab teda püssiga ähvardama, enne kui ta midagi sellist uuesti ette võtta julgeb.”

Ta ütles seda täie veendumusega ja kahtlemata oli tal õigus. Noor Ian oli ilmse heameelega võtnud vastu vanemate andeksanni – emalt suudluse ja isalt kaisutuse näol – ning läinud seejärel hunniku kakkudega voodisse, et seal siis kahtlemata mõtiskleda oma sõnakuulmatuse kummaliste tagajärgede üle.

Ka Jamiele oli suudluste saatel patukustutust kuulutatud ja ma kahtlustasin, et see läks talle rohkemgi korda kui tema etteaste mõju noorele Ianile.

„Vähemalt ei ole Jenny ja Ian su peale enam kurjad,” ütlesin ma.

„Jah. Ja ma tegelikult ei arvagi, et nad oleksid päriselt kurjad olnud, aga nad lihtsalt ei teadnud, mida poisiga teha,” seletas Jamie. „Nad on juba kaks poega üles kasvatanud ning noor Jamie ja Michael on mõlemad toredad poisid; aga mõlemad on rohkem Iani moodi – räägivad vaikselt ja on üsna korralikud. Noor Ian räägib samuti vaikselt, aga muidu on rohkem ema – ja minu – moodi.

„Fraserid on kangekaelsed, eks ole?” ütlesin naeratades. Selle osa klannivaimust pidin ära õppima esmajoones, kui Jamiet kohtasin, ja mu hilisemates kogemustes ei leidunud midagi, mis oleks vihjanud, et tegu võinuks olla eksitusega.

Ta kõhistas vaikse ja sügava rinnahäälega naerda.

„Nojaa, nii see on. Noor Ian võib Murray moodi välja näha, aga ta on iga toll sündinud Fraser. Ja pole mingit mõtet karjuda kangekaelse mehehakatise peale ega teda peksta. See muudab teda vaid veel jonnakamaks.”

„Ma pean selle meeles,” märkisin asjalikult. Üks käsi silitas mu reit, vedades öösärgi serva järk-järgult ülespoole. Jamie sisemine ahi küdes jälle mühinal ja tema paljad jalad minu omade vastas õhkasid sooja. Üks põlv nügis mind õrnalt, otsides jalgevahet. Panin käed ta tuharatele ja pigistasin õrnalt.

„Dorcas rääkis, et paljud härrasmehed maksavad hästi selle eest, et neid lõbumajas pekstaks. Ta ütles, et see... ajab neil kõvaks.”

Jamie nortsatas, pingutas tuharalihaseid ja lasi need mu silituste peale taas lõdvaks.

„Tõesti või? Küllap see nii on, kui Dorcas ütleb, aga mulle see küll nii ei mõju. Ütleksin, et on palju meeldivamaid viise, kuidas riista püsti saada. Teisest küljest,” lisas ta ausalt, „võib-olla see teeb vahe sisse, kui piitsa teises otsas on mõni kena tüdruk ja mitte su isa – või näituseks õepoeg.”

„Võib-olla teebki. Kas proovin mõnikord?” Ta kurguauk oli otse mu nina juures, päevitunud ja tundlik, ning selle kõrval, laialt kaarduva rangluu kohal, õrn hele kolmnurkne arm. Puudutasin armi juurest huultega tema tukslevat nahapinda ja ta hakkas vabisema, ehkki meil kummalgi enam külm ei olnud.

„Ei,” vastas ta pisut kähinal. Ta käsi kobas mu öösärgi seljatagust, tõmmates paelu lahti. Siis veeretas ta ennast seljale ja tõstis mu äkki enda kohale nagu udusule. Väike näpuliigutus, lahtipäästetud paeltega särk libises üle õlgade ja külm õhk ehmatas mu rinnanibud hetkega kikki.

Jamie silmad olid veel rohkem kaldu kui tavaliselt, kui ta mind naeratades vaatas, silmad poolkinni nagu unisel kassil ja peopesad mu rindu soojendamas.

„Ma ütlesin, et on palju meeldivamaid viise, eks?”

Küünal oli ära põlenud ja kamin vaid hõõgus veel, läbi uduse aknaklaasi kumas kahvatult novembrikuine tähistaevas. Ehkki oli üsna pime, olid mu silmad sellega nii ära harjunud, et nägin toas iga viimast kui üksikasja: paksu valget keraamilist kannu ja kaussi, mille sinine triip hämaruses mustana paistis, väikest tikitud seinalinikut ja Jamie riideid, mis olid voodi kõrval taburetil hunnikus.

Ka Jamie oli selgesti nähtav – tekid pealt heidetud, rind pingutusest kergelt higine. Imetlesin ta trimmis kõhtu, mille heledal nahal keerdusid tumepruunid krussis karvad. Ma ei suutnud jätta teda puudutamata ja vedasin sõrmega mööda võimsalt kaarduvaid roideid, mis andsid kuju ta kehale.

„See on nii hea,” ütlesin unelevalt. „Nii hea on puudutada mehekeha.”

„Kas ta meeldib sulle siis veel?” küsis Jamie natuke häbelikult ja samas rahulolevalt, kui ma teda hellitasin. Ta sirutas käe üle mu õla ja silitas juukseid.

„Mm-hmh.” Ma ei olnud seda just teadlikult taga igatsenud, ent kui ta nüüd mu kõrval lamas, meenus mulle, milline rõõm see on; kõik see unesegane lähedus, milles mehe keha sulle otsekui külge kasvab, tekitades mulje, nagu oleksid selle kummalised vormid ja pinnad su enda jäsemete jätkuks.

Libistasin käega üle ta lameda kõhu, üle puusaluu ümara otsa ja jämeda lihaselise reie. Koldes hõõguv viimane tuluke pani helendama ta jalgu ja käsivarsi katvad punakuldsed karvad ning tiheda tumeda tihniku kubemes.

„Issand, oled sina ikka karvane elajas,” ütlesin ma. „Isegi siit.” Libistasin käe mööda kubet alla ja ta ajas jalad kuulekalt laiali, et võiksin puudutada pakse krussis karvu ta tuharavoldis.

„Nojah, aga kasuka jaoks mind veel kütitud ei ole,” lausus Jamie rahulolevalt. Ta käelaba puhkas mu tagumikul ja suur pöial libises õrnalt üle selle kumera pinna. Ta pani teise käe pea alla ja vaatas lõõgastunud pilgul mu keha.

„Ja sind, inglismann, oleks veel vähem põhjust nülgida.”

„Ma loodaks küll.” Nihutasin end, et tal oleks mugavam oma silitusi laiendada, nautides ta käe soojust oma paljal seljal.

„Kas sa oled kunagi vaadanud peent raagu, mis on kaua aega seisvas vees olnud?” küsis ta. Tema sõrm liikus kergelt piki mu selgroogu, ajades mind kananahale. „Selle peal on tibatillukesed mullid, sajad ja tuhanded ja miljonid, nii et see näeb välja, nagu ta oleks kaetud hõbedase härmatisega.” Ta sõrmed paitasid mu roideid, käsivarsi ja selga ning kõikjal ajasid väikesed ihukarvad ennast tema puudutuse kiiluvees püsti.

„Sina oled praegu selline, inglismann,” ütles ta peaaegu sosinal. „Pehme ja paljas, hõbedaga kaetud.”

Siis me lamasime mõnda aega vaikides, kuulates vihma rabinat. Külm sügisõhk voogas sisse, segunedes kaminast õhkuva suitsuse soojusega. Jamie ajas ennast küljele, seljaga minu poole, ja tõmbas meile mõlemale teki peale.

Kobisin ta vastu ja panin põlved ta põlveõnnaldesse. Nüüd jäi kustuv kolle mu selja taha, heites nõrka valgust Jamie õlakumerusele ja seljale. Võisin näha ta õlga kirjavaid arme, mis olid nagu hõbevöödid ta kehal. Kunagi tundsin ma neid arme nii hästi, et võinuks neid mööda kinnisilmi sõrme vedada. Nüüd oli siin üks peenem poolkaarekujuline, mida ma ei teadnud; siis üks diagonaalne triip, mida varem ei olnud – mälestused julmast minevikust, mida ma temaga ei olnud jaganud.

Tõmbasin sõrmega mööda poolkaart.

„Keegi pole sind kasuka jaoks küttinud,” ütlesin tasa, „aga kütitud sind ometigi on, eks ole?”

Ta õlg liikus veidi, mis tähendas vist kehitust. „Vahetevahel,” kostis ta.

„Kas praegu ka?”

Ta hingas paar korda aeglaselt sisse-välja, enne kui vastas.

„Jah. Ma arvan küll.”

Mu sõrmed libisesid alla diagonaalsele armile. Haav oli sügav olnud; ehkki arm oli vana ja korralikult paranenud, oli see mu sõrmeotste all kõva ning selgesti tuntav.

„Kas sa tead, kes sind jahib?”

„Ei.” Ta vaikis hetke, siis võttis ta mu käe, mis lebas ta kõhul. „Aga ma vist tean, miks.”

Majas valitses täielik vaikus. Enamik lapsi ja lapselapsi oli ära, olid vaid mõned teenijad oma tubades köögi taga, Ian ja Jenny teisel pool halli ning noor Ian kuskil üleval – ja kõik magasid. Oli tunne, nagu olnuks me kahekesi maailma otsas; nii Edinburgh kui salakaubavedajate abajas tundusid väga kaugel olevat.

„Kas sa mäletad, kui pärast Stirlingi langemist ja natuke enne Cullodenit hakati äkki sosistama, et Prantsusmaalt on kulda saadetud?”

„Louis’lt? Jah – aga ta ei saatnud tegelikult.” Jamie sõnad tõid mulle meelde nood hullumeelsed päevad, Charles Stuarti verise tõusu ja järsu languse, mil kuulujutud olid igaühe suus. „Sellistest asjadest räägiti kogu aeg – küll pidi Prantsusmaalt, küll Hispaaniast kulda tulema, küll Hollandist relvi ja nii edasi –, aga enamasti jäigi kõik ainult jutuks.”

„Jaa, aga midagi siiski tuli – ehkki mitte Louis’lt –, ainult et keegi ei teadnud seda siis.”

Siis rääkis Jamie mulle kohtumisest sureva Duncan Kerriga ja viimase sosinal öeldud sõnadest, mida ta kuulis kõrtsipööningul valvsa Inglise ohvitseri pilgu all.

„Duncanil oli palavik, aga ta ei soninud. Ta teadis, et sureb, ja tundis ka minu ära. See oli tal viimane võimalus kõik ära rääkida kellelegi, keda ta usaldab – niisiis ta rääkis minule.”

„Valged nõiad ja hülged?” kordasin. „Minu meelest kõlab see küll jampslikult. Aga sina said sellest aru?”

„Noh, mitte täiesti,” tunnistas Jamie. Ta keeras ennast näoga minu poole ja kortsutas kulmu. „Mul pole aimugi, kes see valge nõid olla võiks. Alguses ma arvasin, et ta mõtleb sind, inglismann, ja mul jättis süda löögi vahele, kui ta seda ütles.” Ta naeratas kaeblikult ja surus kõvemini mu kätt, mis oli meie vahele kiilutud.

„Esimesel hetkel ma mõtlesin, et midagi on juhtunud – võib-olla sul ei õnnestunud Franki juurde ja oma aega tagasi minna – võib-olla oled kuidagi Prantsusmaale sattunud, võib-olla oled veelgi seal – igasugu asju käis peast läbi.”

„Soovin, et see oleks tõsi olnud,” sosistasin ma.

Ta naeratas kõveralt, kuid raputas siis pead.

„Ja mina samal ajal vangis? Ja Brianna oleks siis olnud kui vana? Kümme või nii? Ei, ära raiska aega kahetsemisele, inglismannike. Nüüd oled sa siin ja me ei lahku teineteisest enam kunagi.” Ta suudles mind õrnalt laubale ja jätkas jutustust.

„Ma ei saanud aimu, kust see kuld pidi tulnud olema, aga sain aimu, kus see on ja miks. Prints Tearlachi^[1.] kuld, talle saadetud. Ja lugu libahüljestest, selkidest...” Ta kergitas pead ja osutas noogutusega akna poole, millele kibuvitsaoksad oma varje heitsid.

„Rahvas rääkis, et kui mu ema Leochist ära jooksis, siis läks ta selkide juurde elama; ja kõik algas sellest, et teenijatüdruk, kes ainsana nägi, kuidas isa mu ema ära viis, ütles, et too mees nägi välja nagu suur libahüljes, kes on hülgenaha seljast heitnud ja inimeste hulka tulnud. Ja selline ta tõepoolest oli.” Jamie naeratas ja tõmbas isa meenutades käega läbi enda tihedate juuste. „Tal olid sama paksud juuksed, aga süsimustad. Mõne valguse käes need läikisid, nagu oleksid märjad, ja ta liikus kiirelt ning sujuvalt, nagu hüljes vees.” Ta võdistas ennast äkki, raputades maha mälestused isast.

„Noo-jah. Nii kui Duncan Kerr ütles „Ellen”, teadsin, et ta mõtleb mu ema – ja nimetab teda selle märgiks, et teab mu nime ja perekonnanime, ühesõnaga, et ta tunneb mind ja ei soni, ükskõik kui segane ta jutt ei tunduks. Ja seda arvesse võttes...” Ta võdistas ennast jälle. „Inglane oli mulle öelnud, kust kohast mere äärest nad Duncani leidsid. Ranna ääres on sadu pisikesi saari ja karisid, aga on vaid üks koht, kus elavad hülged – MacKenzide maade servas, Coigachi all.”

„Ja sa läksid sinna?”

„Jaa, läksin.” Ta ohkas sügavalt ja libistas käe mu pihale. „Ma ei oleks seda teinud – see tähendab, vanglast ära jooksnud –, kui mul poleks olnud väikest kahtlust, et viimati oled sina kuidagi asjasse segatud.”

Põgenemine polnud eriti keeruline; vange viidi sageli väikeste salkadena välja, et nad vangla kaminate jaoks turvast lõikaksid või müüride parandustööde jaoks kive lõhuksid ning kohale veaksid.

Mehele, kes võis nõmme oma koduks pidada, ei valmistanud kadumine raskust. Ta oli oma töö juurest püsti tõusnud ja rohupuhma taha läinud, päästes minnes lahti püksipaelu, nagu kavatseks end kergendada. Valvurid olid pilgu viisakalt ära keeranud, ent kui nad selle hetk hiljem tagasi keerasid, ei näinud nad muud kui tühja nõmme, kus polnud Jamie Fraserist jälgegi.

„Minemalipsamine oli kerge, aga seda tehti harva,” selgitas Jamie. „Keegi meist polnud Ardsmuiri kandist pärit – ja kui ka oleks, poleks seegi aidanud, sest seal polnud enam õieti kuskile minna.”

Hertsog Cumberlandi mehed olid oma töö korralikult teinud. Nagu üks kaasaegne hertsogi tegevusele hinnangut andes hiljem tähendas, „ta muutis maa kõrbeks ja nimetas seda rahuks.” Selline moodne arusaam diplomaatiast oli mõned mägismaapiirkonnad sama hästi kui inimtühjaks teinud; mehed tapeti, veeti vangi ja küüditati, vili ja majad põletati ning naistel-lastel tuli kas nälga surra või otsida pääsu mujale rännates. Niisiis oleks Ardsmuirist põgenenud vang täiesti omapead olnud, ilma sugulaste või hõimlasteta, kelle juurest abi otsida.

Jamie teadis, et tal ei ole väga palju aega, enne kui vanglaülem mõistab, kuhu ta suundus, ja tagaajamise korraldab. Teisest küljest puudusid selles kuningriigi kauges otsas õiget teed ja maastikku tundval jalamehel oli teda jälitavate ratsanike ees tugev eelis.

Ta kadus ära pärastlõunal. Tähtede järgi suunda hoides oli ta kõndinud öö otsa ja jõudnud järgmisel varahommikul enne koitu mere äärde.

„Vaata, ma teadsin seda hüljeste kohta; MacKenziede hulgas tuntakse seda hästi ja ma olin seal ükskord varem käinud, koos Dougaliga.”

Parajasti oli tõus ja hülged enamasti vees, kus nad hõljuvate vetikakimpude vahel krabisid ning kalu püüdsid, kuid märjad jäljetriibud ja mõned üksikud laisad isendid näitasid kätte kolm hülgesaarekest, mis seisid üksteise kõrval reas väikese lahe servas, vastu kõrget kaldakaljut.

Jamie oli Duncani juhatustest nii aru saanud, et aare on peidetud kolmandale saarele, mis asus kaldast kõige kaugemal. Sinna oli umbes miil maad, mis on kõva ujumine ka tugevale mehele, tema jõuvarud olid aga raske sunnitöö ja pika söömata rännakuga üsna ära kurnatud. Ta jäi kaljuharjale seisma ja juurdles, ega ta tühja tuult ei talla või kas aare – juhul kui see tõesti olemas on – väärib eluga riskimist.

„Kalju oli seal kohas lõhenenud ja lagunenud; kui ma servale liiga lähedale läinuks, oleks see mu jalge all ära murdunud ja alla sadanud. Ma ei näinud isegi võimalust veeni jõuda, ammugi siis hülgesaareni. Aga siis tuli mulle meelde, mida Duncan ütles Elleni torni kohta,” pajatas Jamie. Ta silmad olid pärani, kuid ei näinud mind, vaid toda kauget mereranda, kus langeva kivipanga ragin mattus lainete mürinasse.

„Torn” oli sealsamas – väike graniitkoonus, mis kõrgus kaldaharjast võib-olla viis jalga veel üles. Kuid selle taga, kaljude vahel, oli kitsas rada või lõõr, mis viis kaheksakümne jala kõrguse kalju jalamile, pakkudes küll rasket, kuid otsusekindlale mehele läbitavat laskumisteed.

Elleni torni jalamilt jäi kolmanda saareni veel üle veerand miili voogavat rohelist vett. Jamie riietas ennast lahti, lõi risti ette ja usaldades hinge oma ema hoolde, sukeldus lainetesse.

Ta ujus aeglaselt kaljust eemale, sumades ja puristades, kui lained ta pea kohal kokku lõid. Šotimaal pole ükski koht merest väga kaugel, kuid Jamie oli üles kasvanud ikkagi sisemaal ja tema ujumiskogemused piirdusid sügavate tüünete mägijärvede ja forellijõgede hauakohtadega.

Soolast poolpime ja lainete mürinast kurdistatud oli ta pikalt merega võidelnud, ennast siis õhku ahmides veest võimalikult kõrgele välja ajanud – ja näinud, et maa ei paista mitte selja tagant, vaid paremalt.

„Meri oli mõõnama hakanud ja mõõn kiskus mind kaasa,” ütles ta mõrult. „Mõtlesin, et nojah, minuga on nüüd kõik, sest teadsin, et tagasi ma ujuda ei suuda. Ma olnud kaks päeva midagi söönud ja jõud oli otsas.”

Ta jättis sumamise ja lasi ennast lihtsalt selili, andes ennast mere võimusesse. Tema pea käis pingutusest ringi, ta sulges valguse kaitseks silmad ja püüdis meenutada keldikeelseid palvesõnu uppumisohu vastu.

Jamie vakatas ja vaikis nii kaua, et hakkasin mõtlema, kas midagi on valesti. Kuid viimaks hingas ta sisse ja lausus häbelikult: „Sa vist pead mind nüüd napakaks, inglismann. Ma ei ole sellest kellelegi rääkinud – isegi mitte Jennyle. Aga... keset palvet ma kuulsin, kuidas ema mind hüüdis.” Ta kehitas ebalevalt õlgu.

„See võis muidugi tulla sellest, et ma mõtlesin ta peale, kui ujuma hakkasin,” ütles ta. „Aga ometi...” Ta vaikis uuesti, kuni ma ta nägu puudutasin.

„Mida ta ütles?” küsisin vaikselt.

„Ta ütles: „Tule minu juurde, Jamie – tule, pojake.”” Ta tõmbas kopsud õhku täis ja hingas aeglaselt välja. „Kuulsin seda täiesti selgesti, aga ei näinud kedagi; seal ei olnud mitte hingelistki, isegi mitte ühtki hüljest. Mõtlesin, et võib-olla hüüab ta mind taevast – ja ma olin nii väsinud, et mul poleks midagi suremise vastu olnud, aga keerasin ennast siiski rinnuli ja sumasin sinnapoole, kust ma olin ta häält kuulnud. Mõtlesin, et ujun kümme tõmmet ja puhkan siis jälle – või vajun põhja.”

Aga kaheksandal tõmbel oli vool ta endaga kaasa viinud.

„Selline tunne oli, nagu oleks keegi mind sülle võtnud,” ütles ta, olles selle mälestuse üle veel nüüdki imestunud. „Tundsin teda enda all ja ümber; vesi oli veidi soojem kui enne ja kandis mind kaasa. Ma ise ei pidanud mitte midagi tegema, ainult natuke liigutama, et pead veest väljas hoida.”

Suure maa ja saarte vahel tsirkuleeriv tugev keeriseline hoovus oli ta kandnud kolmanda saarekese lähedale, kust tal jäi kaldakivideni vaid paar tõmmet.

Saareke kujutas endast väheldast graniidirünka, pragusid ja lõhesid täis nagu kõik Šotimaa iidsed kaljud ning merikasvudest ja hüljeste väljaheidetest paksult ligane, kuid tema ronis kaldale sama tänuliku südamega kui merehädast pääsenud meremees palmisaare helevalgele liivarannale. Ta vajus näoli kivisele kaldanõlvale ja jäi sinna lebama, hinges rõõm, et eluvaim sees, ning silmad suurest väsimusest pahupidi.

„Siis tundsin, et keegi kummardub mu kohale ja haistsin hirmsat surnud kala lehka,” rääkis ta edasi. „Ajasin ennast kiirelt põlvili ja seal ta oli – võimas isane hüljes, läikiv ja märg, ning tema mustad silmad vahtisid mind umbes jardi kauguselt.”

Olemata ise küll kala- või meremees, oli Jamie kuulnud küllalt lugusid teadmaks, et isased hülged on kardetavad, eriti kui nad näevad ohtu, et keegi tungib nende territooriumile. Nähes pärani suud, millest paistsid teravad pulgataolised hambad, ja võimast keha ümbritsevaid tugevaid rasvavolte, ei olnud tal põhjust selles kahelda.

„Tead, ta kaalus oma kolmsada naela,” ütles Jamie. „Isegi kui tal poleks olnud plaanis mul liha luudelt rebida, oleks ta ikkagi võinud mu ühe loivalöögiga merre virutada või ise merepõhja vedada ja ära uputada.”

„Aga paistab, et ta ei teinud seda,” tähendasin asjalikult. „Mis siis sai?”

Jamie naeris. „Ma vist olin väsimusest liiga oimetu, et midagi mõistlikku teha,” kostis ta. „Lihtsalt vaatasin talle hetke otsa ja ütlesin: „Kõik on korras, see olen kõigest mina.””

„Ja mida hüljes tegi?”

Jamie kehitas kergelt õlgu. „Ta vaatas mind veidi pikemalt – selkid ei pilguta silmi, tead seda? See ajab päris närvi, kui keegi sind niimoodi kaua aega vahib – aga lõpuks ta urises midagi omaette ja libistas ennast mööda kaljut merre.”

Jäänud saarekese ainsaks isandaks, oli Jamie jõu taastamiseks natuke aega niisama istunud ja hakanud siis lõhesid üksipulgi läbi otsima. Kuna saareke oli väike, ei kulunud väga kaua aega, kuni ta leidis sügava lõhe, mis viis laia õõnsusse jalapaksuse kaljulae all. See asus saare keskel, põrand kaetud kuiva liivaga, ja oli vee eest kaitstud, kui kõige hullemad tormid välja arvata.

„Ära keeruta nüüd,” ütlesin teda kõhtu müksides. „Kas Prantsuse kuld oli seal või ei olnud?”

„Noh, jah, oli ja ei olnud ka,” vastas ta ja tõmbas kõhu sisse. „Olin oodanud kullakange; kuulujutu järgi oli Louis saatnud just neid. Ja kolmekümne tuhande naela väärtuses kullakange oleks pidanud tähendama korralikku hunnikut. Aga seal õõnsuses ei olnud mitte midagi muud kui vaid üks kast, vähem kui jala laiune, ja väike nahkkott. Kastis tõesti oli kulda – ja hõbedat ka.”

Niisiis tõepoolest kuld ja hõbe. Kast sisaldas kakssada viis münti, kulda ja hõbedat, mõni nii selgete kirjadega, nagu oleks eile münditud, teised jälle peaaegu siledaks kulunud.

„Vanaaegsed mündid, inglismann.”

„Vanaaegsed? Kas sa mõtled, et väga vanad...”

„Kreeka ja Rooma omad, inglismann. Tõesti väga vanad.”

Vahtisime teineteist läbi hämaruse, lausumata sõnagi.

„Uskumatu,” sõnasin lõpuks. „Tõepoolest varandus, aga mitte...”

„Mitte see, mille saatnuks Louis sõjaväe toitmiseks,” lõpetas ta minu eest. „Ei, kes iganes selle sinna jättis, ei olnud see ei Louis ega ükski tema võimumees.”

„Aga mis kott see oli?” tuli mulle järsku meelde. „Mis selle sees oli?”

„Kivid, inglismann. Kalliskivid. Teemandid, pärlid, smaragdid ja safiirid. Mitte palju, aga ilusti lihvitud ja üsna suured.” Ta naeratas pisut süngelt. „Jah, üsna suured.”

Siis oli ta istunud kaljunukil hämara halli taeva all, veeretades münte ja kive jahmunult sõrmede vahel. Lõpuks, nahaga tundes, et teda jälgitakse, oli ta pilgu tõstnud ja avastanud, et teda ümbritseb uudishimulike hüljeste sõõr. Oli mõõn, emased olid püügiretkelt tagasi ja nüüd jälgis teda kakskümmend ettevaatlikku silmapaari.

Suur must isane oli haaremi kohalviibimisest julgust ammutanud ja tagasi tulnud. Ta haukus valjult, pildus pead ähvardavalt küljelt küljele ja tuli Jamiele loibade laksudes üle libeda kivi aina lähemale, nihutades oma kolmesajanaelast keha iga möiratusega mõne jala võrra edasi.

„Mõtlesin siis, et on õige aeg lahkuda,” ütles Jamie. „Olin lõpuks leidnud, mida olin otsinud. Niisiis panin kasti ja kotikese tagasi oma kohale – ma ei saanud neid kaasa võtta, ja isegi kui oleksin saanud – mis siis? Nii et panin tagasi ja kahlasin tagasi vette, ise külmast kange.”

Mõni tõmme ja ta oli jälle hoovusse sattunud, mis teda seekord maa poole kandis. See oli ringhoovus, nagu nad ranna ääres enamasti on, ja viinud ta poole tunniga tagasi kaljujalamile, kus ta kaldale roomas, riided selga pani ja rannaheinast sängis magama jäi.

Jamie pidas vahet ja ma märkasin, et ehkki ta silmad olid pärani ja suunatud minule, ei olnud see mina, keda ta nägi.

„Ärkasin päikesetõusu ajal,” jätkas ta tasa. „Inglismann, ma olen elus palju päikesetõuse näinud, aga mitte sellist. Ma tundsin, kuidas maakera mu all pöörleb ja kuidas mu hingeõhk tuuleõhuga kokku sulab. Mul oli tunne, nagu mul poleks enam ei nahka ega konte, vaid ainult tõusva päikese valgus mu sees.”

Jamie pilk mahenes, ta lahkus mõttes nõmmelt ja tuli tagasi minu juurde.

„Nojah, siis tõusis päike kõrgemale,” ütles ta asjalikult, „ja kui ta oli mind niipalju soojendanud, et ma püsti jaksasin seista, ajasin ennast üles ning hakkasin sisemaale tee poole minema, inglastele vastu.”

„Aga miks sa tagasi läksid?” nõudsin ma. „Sa olid ju vaba! Sul oli raha! Ja...”

„Ja kus ma oleksin võinud seda raha kulutada, inglismann?” küsis ta vastu. „Oleksin mõne popsi juurde sisse marssinud ja talle kulddinaari pakkunud – või väikest smaragdi?” Ta muigas mu nördimuse peale ja raputas pead.

„Ei,” lausus ta tasa, „ma pidin tagasi minema. Jaa, ma oleksin nõmmel võinud mõne aja vastu pidada – näljas ja poolalasti, aga küllap oleks kuidagi hakkama saanud. Kuid nad ajasid mind taga, inglismann, ajasid mind kibedalt taga, sest nad arvasid, et ma tean, kuhu kuld on peidetud. Kuniks ma jooksus olin ja kuskilt öömaja võisin otsida, poleks neil ükski osmik Ardsmuiri ümbruses läbi tuhnimata jäänud. Ja ma ju tean, kuidas see asi inglastel käib,” lisas ta, kriipiv noot hääles. „Oled sa märganud eeshallis seda seinapaneeli?”

Olin küll märganud. Allkorruse halli seinas oli üks hele tammepaneel puruks löödud, ilmselt raske saapaga, ja kogu seina paneelid olid uksest kuni trepini risti-rästi täis saablisälke.

„Jätsime meelega nii, et meeles püsiks,” ütles ta. „Et põngerjatele näidata, kui nad küsivad – näete, inglased on sellised.”

Allasurutud vihkamine tema hääles müksas mind nagu rusikas kõhukoopasse. Teades kõike seda, mida Inglise armee oli Šoti mägismaal korda saatnud, ei olnud mul Jamiele õhkagi vastu öelda. Vaikisin, ja hetke pärast ta jätkas.

„Jah, inglismann, sedasorti tähelepanu ei tahtnud ma Ardsmuiri ümbruses küll kellelegi.” Sõna „inglismann” juures pigistas ta mu kätt ja tema suunurk kerkis pisukeseks muigeks. Inglismann ma võisin talle olla, aga mitte iial inglanna.

„Järelikult oli olukord selline,” jätkas ta, „et kui mind poleks leitud, oleks tagaajajad lõpuks siia jõudnud, Lallybrochi. Kui ma Ardsmuiri rahvaga veel oleksin riskida võinud, siis oma perega kindlasti mitte. Ja isegi kui see kõrvale jätta...” Ta vakatas ja näis sõnu otsivat.

„Ma pidin tagasi minema,” lausus ta aeglaselt. „Oma meeste pärast seal, kui mitte muu pärast.”

„Meeste pärast vanglas?” küsisin imestunult. „Kas mõned Lallybrochi omad olid siis ka seal?”

Ta raputas pead. Ainsaks valgusallikaks olid küll tähed, kuid korts, mis ilmus pingsa mõtlemise ajal ta kulmude vahele, oli selgelt näha.

„Ei. Seal oli mehi igalt poolt mägismaalt – peaaegu kõigist klannidest. Igast klannist vaid mõni – jäänused ja ajupuud. Aga seda rohkem oli neil pealikku vaja.”

„Ja sina olid nende pealik?” küsisin leebelt, surudes alla tahtmise sõrmeotstega ta kulmukortsu siluda.

„Parema puudusel,” vastas ta naeruvirvendusega silmis.

Tema oli jõudnud vanglasse perekonna ja rentnike hoole alt, jõu keskelt, mis oli teda seitse aastat üleval hoidnud, ning leidnud eest lootusetuse ja üksinduse, mis tapavad kiiremini kui vangla niiskus, räpasus ning vappekülmad.

Niisiis oli ta üsna lihtsal kombel võtnud kõik need jäänused ja ajupuud ning Cullodeni tapatalgute ülejäägid enda hoole alla, et üheskoos elada üle ka Ardsmuiri kiviseinad. Veendes, võludes, võimalusel meelitades ja vajadusel kakeldes oli ta sundinud mehed üheks koonduma, et ühisel jõul vangistajaile vastu seista, unustades vanad klannivaenud ja -liidud ning pidades teda oma ühiseks klannivanemaks.

„Nad olid minu mehed,” ütles ta vaikselt. „Ja see, et nad mul olid, hoidis mind elus.” Kuid siis võeti nad talt – ja üksteiselt – ära, murti koost lahti ja saadeti kolooniatesse lepinguorjusse. Ning ta ei suutnud neid sellest päästa.

„Sa tegid nende heaks kõik, mis võimalik,” ütlesin tasa. „Aga see on nüüd minevik.”

Lamasime tükk aega vaikides teineteise embuses, lastes majast kostvatel pisihäältel endast üle hõljuda. Need vaevukuuldavad kriuksud ja sahinad, nii erinevad lõbumaja mõnusalt askeldavast kõminast, vestsid vaikusest, kodust ning turvalisusest. Esimest korda olime jälle päris kahekesi, ilma et meid oleks miski ähvardanud või seganud.

Jah, nüüd oli aega. Aega kuulata ära kullaloo lõpp, saada teada, mis ta sellega tegi, mis juhtus Ardsmuiri meestega, arutada trükikoja mahapõlemise asja, noore Iani ühesilmse meremehe küsimust, kohtumist Tema Majesteedi tollivalvuritega Arbroathi rannal ja otsustada, mida edasi teha. Ning kuna oli aega, ei olnud tarvis sellest kõigest rääkida just praegu.

Viimane turbaplönn kaminas praksatas ja lagunes koost, hõõguv sisemus külma käes susisedes. Pugesin Jamiele lähemale ja peitsin näo ta kaela vahele. Ta maitses kergelt rohu ja higi järele, millele lisandus törts viskit.

Vastuseks ta nihutas ennast, nii et meie alasti kehad kogu pikkuses teineteise vastu liibusid.

„Mis, jälle?” pomisesin. Asi tegi mulle nalja. „Sinu vanuses mehed ei peaks seda nii tihti tegema.”

Ta hambad nakitsesid mu kõrvanibu. „No aga sina teed ju ka, inglismann,” tähendas ta. „Ja sa oled vanem kui mina.”

„See on teine asi,” vastasin ja ahmatasin õhku, kui ta ootamatult mu kohale kerkis, nii et õlad aknast paistva tähistaeva kinni katsid. „Mina olen naine.”

„Ja kui sa ei oleks naine, inglismann,” kinnitas ta tegevusse asudes, „siis ma ei teeks ka. Ole nüüd kuss.”

Ärkasin pisut pärast koitu kibuvitsaoksa kriipimise peale aknal, millega segunesid hommikusöögi ettevalmistamise summutatud mürtsud ja kolksud köögist. Piilusin üle Jamie magava keha kaminasse ja nägin, et tuli on kustunud. Ronisin vaikselt, et teda mitte äratada, voodist välja. Põrandalauad olid jääkülmad ja ma haarasin värisedes esimese ettejuhtuva rõivatüki.

Olles ennast Jamie särki mähkinud, põlvitasin kamina ette ja tegin läbi tule elluäratamise vaevarikka protseduuri, mõeldes igatsevalt, et oleksin võinud oma lühikesse kaasavõetavate esemete nimekirja arvata ka toosi tikke. Tulekivi küljest taelale sädeme löömine pole põrmugi võimatu, aga tavaliselt see ei õnnestu esimesel katsel. Ega teisel. Ega...

Umbes kaheteistkümnendal korral õnnestus mul tekitada taelana kasutatavas takutuustis pisike must täpp. See hakkas kiirelt kasvama ja arenes väikeseks leegiks. Pistsin selle kähku, kuid ettevaatlikult väikese raokuhja alla, mille olin aegsasti valmis meisterdanud, et kaitsta hubisevat leeki külma tõmbetuule eest.

Olin eelmisel õhtul akna paokile jätnud, et mitte suitsu kätte lämbuda – turbatuli kustub aeglaselt ja rohke suitsu saatel, nagu omalt poolt tõendasid mustunud laetalad. Kuid praegu, mõtlesin ma, võiks hakkama saada ilma selle värske õhuta – vähemalt seniks, kuni ma kamina korralikult küdema saan.

Aknaklaase ääristas alt härmatis; talv oli tulekul. Õhk oli nii karge ja puhas, et peatusin enne akna sulgemist hetkeks ja tõmbasin sügavalt sisse koltunud lehtede, kuivanud õunte, külma mulla ja niiske rohu lõhna. Maastik akna taga oli oma selguses ja vaikuses perfektne, kivimüürid ning tumedad männid tõusid hommikuse halluse taustal teravalt esile nagu musta tušiga tehtud sulejoonistused.

Märkasin mäeharjal, kus lookles vaevaline tee kümne miili kaugusel asuva Broch Mordha küla poole, mingit liikumist. Harja tagant ilmus üksteise järel välja kolm väheldast šoti poni, kes hakkasid alla häärberi poole laskuma.

Nad olid liiga kaugel, et ratsanike nägusid näha, kuid lehvivatest seelikutest võis aru saada, et tegemist on naisterahvastega. Võib-olla need olid tüdrukud – Maggie, Kitty ja Janet –, kes tulid noore Jamie juurest. Minu Jamie rõõmustaks neid nähes.

Tõmbasin Jamie järele lõhnava särgi endale külma vastu kõvemini ümber ja otsustasin, et kasutan ära meile sel hommikul veel jäänud privaatsushetked ning sulatan ennast lahti voodis. Panin akna kinni ja astusin kamina ette, et võtta korvist mõned kerged turbatükid ning sööta need ettevaatlikult oma jõudu koguvale tulukesele, seejärel aga heitsin särgi seljast ja ronisin teki alla, kus mu külmast tundetud varbad mõnusa soojuse mõjul tänulikult kihelema hakkasid.

Jamie tajus mu tagasitulekuga kaasnenud jahedust, keeras ennast vaistlikult minu poole, võttis ümbert kinni ja surus ennast lusikaasendis mu vastu. Siis hõõrus ta uniselt oma nägu vastu mu õlga.

„Magasid hästi, inglismann?” mõmises ta.

„Imehästi,” kinnitasin talle, nügides oma külma tagumiku ta sooja kubemelohku. „Ja sina?”

„Mmmmm,” vastas ta õndsa äginaga, mul kõvemini ümbert võttes. „Ma nägin nii ilusaid unenägusid.”

„Millest?”

„Peamiselt paljastest naistest,” vastas ta ja lõi hambad õrnalt mulle õlga. „Neist ja toidust.” Ta kõht korises mahedalt. Õhus hõljus õrna, kuid täiesti äratuntavat küpsiste ja praetud peekoni lõhna.

„Peaasi, et sa neid kaht segamini ei aja,” ütlesin ma, tõmmates õla tema lõuaulatusest välja.

„Ma oskan pimedas toas rongal ja kaarnal vahet teha,” teatas ta seepeale, „ammugi siis isuärataval pontsakal tüdrukutirtsul ja soolasingil, isegi kui nad päris ühte nägu on.” Ta haaras kahe käega mu tuharaist ja pigistas, nii et ma kiljatasin ja talle vastu sääreluid virutasin.

„Elajas!”

„Ah või elajas?” hakkas ta naerma. „No siis...” Ta möirgas kurgu põhjast, ronis teki alla ja hakkas hammastega näkitsedes mööda mu reite sisekülgi ülespoole ronima, ignoreerides muretult mu kiljumist ja seljale ning õlgadele rabisevat põtkimist. Tekk libises selle rabelemise peale põrandale ja nähtavale ilmus suur sakris juuksepahmakas, mis lainetas mu kintsude kohal.

„Võib-olla siin polegi nii suurt erinevust, kui ma arvasin,” ütles ta pead mu jalge vahelt üles kergitades, et hinge tõmmata. Ta surus mu reied vastu madratsit ja vaatas mulle laialt naeratades otsa, punased ihukarvad püsti nagu siili okkad. „Üldiselt maitsed sa pisut soolakalt. Mida sa...”

Teda katkestas ukse paugatus, kui see nii järsult lahti paisati, et seinalt tagasi põrkas. Pöörasime jahmunult pead. Uksel seisis mulle võõras tüdruk. Usutavasti viieteistkümne- või kuueteistkümneaastane, pikkade linakarva juuste ja suurte siniste silmadega. Silmad olid mõnevõrra suuremad kui tavaliselt, neis peegeldus õudne ehmatus ja nad vahtisid mind. Pilk libises sassis juustelt aeglaselt paljastele rindadele, sealt edasi mööda kehakumerusi alla, kuni jõudis Jamieni, kes lebas sama ehmunult mu jalge vahel, näost valge.

„Paps!” karjatas tüdruk raevunult. „Kes see naine on?”

1 Charles. [ ↵ ]