Читать книгу Minu New York - Diana Lotus - Страница 6

pearl street

Ma olen viieteistkümneaastane, mul on kõrge palavik ja ma seisan detsembrikuises tuledesäras keset Times Square’i. Olen pärast aastast tiirutamist Tōkyōs, Milanos ja Madridis jõudnud New Yorki, kus pean siinse agentuuri kutsel kohtuma fotograafide ja võimalike tulevaste klientidega.

Mul on seljataga kiire päev ja oleme nüüd tüdrukutega minu modelliagentuurist linna peal uudistamas. Palavikuhämus päevad on möödunud nagu Imedemaa Alice’il möirgava, kuid siiski kütkestava koletise kõhus. Segadus on suur, aga ma olen lasknud koletise meeldivatel käsilastel ennast sõidutada, kuhu vaja, elan nende pakutud ülerahvastatud korteris, ruttan päevas kümnetele ettemääratud kohtumistele, raske kott modelliraamatuga kaenlas, ja poseerin võimalikele tulevastele klientidele ja fotograafidele käigu pealt.

Ma loodan nii väga, et palavik alaneb ja ma saan siinoldud päevadest võtta kõik, mis võtta annab, sest kui ma nendel kohtumistel nõrgalt esinen, ei pruugita mind siia enam tagasi kutsuda. Aga ma nii väga tahan just New Yorgis tööd teha...

Times Square tõmbleb hiigelreklaamide taktis ning inimmass voogab kontrollimatult risti ja rästi, trügides ja tõugates mind, kes ma pea kuklas seisatanud olen. Muidugi ei ole mul sel hetkel seal Times Square’il vabisedes aimugi, et mõne aasta pärast ma just siin kandis oma iseseisvat paikset elu alustan.

Aastalõpu tohuvabohule vaatamata jõuab agentuurile varsti kohale, et see laps siin on puruhaige, ja mind saadetakse kiiresti korterisse magama, äkiliste palavikualandajate purgid kaasas. Minu palavik langeb tohutu kiirusega, sest sisse valatud siirupid on päris karmi toimega. Magan keset korteri lakkamatut siginat-saginat nagu kivi ja ärgates näen rohtude mõjul Salvador Dalí stiilis kahanevaid ja välja venivaid tüüpe, kes minu toast läbi käivad ja vahetevahel minu kohale kummardavad, et justkui läbi vee või kuskilt teisest dimensioonist kostva häälega küsida, kuidas ma ennast tunnen. Ei saa öelda, et ma terve olen, kuigi palavik on ilmselt kadunud. See tervenemine on lihtsalt väga-väga teistmoodi, kui näiteks kodus kuuma tee ja meega ravides. Kui on kuulda, et keegi kuulsus on saanud manustatud ravimitest üledoosi, siis on tihtipeale nimistus ka see NyQuil, mille saatel möödus minul too kummaline ööpäev.

Minu esimene New Yorgi peatuspaik on Downtown South Easti ja Battery Parki piiril asuval Pearl Streetil, üle-eelmisel sajandivahetusel ehitatud kägiseva trepiga kolmekorruselises majas. Pearl Streeti asustasid hollandlastest sisserändajad juba seitsmeteistkümnendal sajandil ja siinne vana kõrtsihoone kohandati New Yorgi esimeseks linnavalitsuseks. Thomas Edison pani siin püsti Ameerika esimese elektrijaama, Pearl Street Stationi. Uute pilvelõhkujate vahel leiab ka praegu vanu madalaid üürimaju.

Meie korter on ülemisel korrusel. Me oleme East Riveri poolt esimene suurem tänav, meie maja on peaaegu Brooklyn Bridge’i all ja akendest paistavad tohutud sillakonstruktsioonid. Üle tänava on suur FBI hoone ja telefonilevi on siin kandis ilmselt rangete julgeolekumeetmete tõttu väga nõrk. Olgu see levi nõrk pealegi, ehk on ümbruskond siis paremini turvatud, sest kümme aastat tagasi kadus meist mõned tänavaplokid eemal olevast majast kunstnikest abielupaar ja see müsteerium pole siiani lahendust leidnud. See linnalegend on kohe esimesel minu saabumise õhtul tutvumisteemaks, millest tüdrukud ilmse mõnuga itsitades mulle köögilaua taga jutustavad. Peab tunnistama, et see sillaalune maailm tekitab tõesti natuke kõhedust. Metallkonstruktsioon, mille poldid on minu pea suurused ja suuremadki, kannab metrood, mitut rida autoteid ja jalakäijatele mõeldud tasandit. Kuigi sild on püsti seisnud juba pea kaks sajandit, on selle alt läbi minek ülevalt kostvat jõledat müra kuuldes pisut hirmus, kui mõelda, milline hulk tonne rauda su pea kohal kõrgub. Hiigelsuured sillad tekitavad nukumajade efekti, nii et tuhandeid inimesi mahutav neljakümnekorruseline elumaja tundub silla kõrval seistes tibatilluke. Maja elanikud, kes ei vaevu suurlinna anonüümsuses kardinaid aknale ette vedama, mõjuvad multifilmitegelastena, kes sillal ummikutes seisvatele autoga reisijatele väikeseid koduseid stseene etendavad. Aga ka sillakonstruktsioonid ise on mõnele leidlikule kodutule peavarju pakkunud. Just äsja tõi politsei vineeriga kaetud sillaalusest pesast kõrge redeli abil alla rõõmsameelse pidžaamas hiinlase Joe, kes oli oma kodukese sisse seadnud jalgrattaraja kohale – küll kedagi otseselt segamata, kuid oli siiski oht, et ta ühel päeval sealt kogu kraamiga alla mõnele ratturile pähe sajab.

Meist mitte kaugele jääb Ground Zero, endise World Centeri ehk Twin Towersi asukoht. 2004. aastal, kui mina esimest korda New Yorki saabun, on see katastroof kõigil veel nii värskelt meeles, nagu oleks see juhtunud alles eile. Kohe esimesel õhtul tuleb meie korteri väikeses köögis istudes ka sellest juttu ja kuulen, et suurte puhastus- ja kaevetööde käigus avastati lõunapoolsema torni asukoha alt 18. sajandist pärit laevavraki riismed, kuna seal oli kunagi Hudsoni jõe säng. Kes teab, mida veel meie maja alt, mis on praegusele jõele palju lähemal, võib leida...

Peale Ground Zero memoriaali, kus on kivisse raiutud kõik ohvrite nimed, näeb väikeste tuletõrjedepoode seintel siin ja seal üle kogu New Yorgi mälestustahvleid katastroofis hukkunud tuletõrjujate nimede ja fotodega. Enamasti vaatavad sealt vastu noored rõõmsad mehed. Praeguseks, kui neid ridu kirjutan, on katastroofipaigas uued tornid püsti, aga minule on nad oma klaaspaneelidelt tagasipeegelduva täiusliku taeva ja pilvedega... justkui olematud tornid, neid nagu polekski.

Pearl Streeti korter on ülerahvastatud. Enamasti peatuvad siin üle kogu USA New Yorki tulnud Ameerika modellid. Mina oma 15 aastaga olen elanikest kõige noorem, aga minusse suhtutakse (kui esimese õhtu kiuslikud kollijutud välja arvata) väga hoolivalt ja ma lähen üleüldise rõõmsa meluga kohe kaasa. Me käime öösiti silla peal jalutamas, Manhattani tulesid ja jõel ringi sõitvaid laevu vaatamas. Meil on kogu aeg nii lõbus ja minu esimestel New Yorgi fotodel on näha vaid sillal naeru käes väänlevaid udukogusid. Meeleolu on ülev ja tuhanded tuled, mis sillalt igas suunas linna poolt kätte paistavad, tekitavad tunde, justkui oleksin universumi keskmes ja ees ootav Suur Magus Tundmatu on siinsamas, siruta ainult käsi välja.

See sild on kindlasti parim koht esimeseks kohtumiseks New Yorgiga. Ja kes tahes on siin linnas midagi filminud (Woody Alleni filmid, näiteks „Manhattan“, enamik Martin Scorsese filme nagu „Mean Streets“, „Taxi Driver“, „Goodfellas“, „Gangs of New York“; või siis teised klassikud, näiteks „Midnight Cowboy“, „West Side Story“ ja nii edasi... lõputu rida) – kõik kasutavad kasvõi kord filmi jooksul Brooklyni silla võtteid. See oleks justkui sõnatu kokkulepe, mille iga uus filmitegijate põlvkond üle võtab, sest siit paistvad linna kollased taksod, pilvelõhkujad ja auravad tänavad on nii fotogeensed, et muid dekoratsioone polegi vaja.

Esimestel päevadel kõnningi Manhattanil ringi nagu filmis. Kõik tundub justkui tuttav, aga samas segadusse ajav. Kui ületan suvalises kohas teed ja heidan pilgu korraks vasakule või paremale, siis võtab korraks hinge kinni see lõppematute sirgete avenüüde pilt, mis kihab inimestest, autodest ja reklaamidest. Ja see ongi päriselt! Kõik need kollased taksod ja auravad kanalisatsiooniluugid, mille järgi võib eksimatult filmides New Yorgi ära tunda, need ongi päriselt olemas! Mul ajab New Yorgi kiirus ja pidev mürafoon pea täiesti sassi, aga ma juba aiman, et mulle hakkab siin meeldima. Kindlasti mõjutab seda muljet ka see, et lõpuks ometi saan ma aru, mida tänaval räägitakse. Jaapanis, Itaalias ja Hispaanias räägiti modellide töökeskkonnas loomulikult inglise keeles, aga kogu ülejäänud aja sumasin ma siiski nagu mingis lingvistilises udus.

Ma püüan endale linnast mingit pilti luua, aga peale Times Square’i ja Brooklyn Bridge’i ma esimese nädalaga palju ära näha ei jõua.

Minu agent Paolo, kes tüdrukutega alati esimese reisi suurlinnadesse hoolitsevalt kaasa teeb, tahab mulle New Yorki tutvustada ühe sellele linnale nii iseloomuliku nähtuse kaudu: ta viib mind Broadwayle, Harlemi piiril asuvasse õdusasse džässiklubisse Smoke. Klubi seinad on kaetud pehme heli summutava kattega, võib-olla see kate muudabki kogu muusika nii mõnusalt mahedaks. Sel õhtul on peaesineja Sonny Fortune’i kvartett ja laval on veel mõned väiksemad koosseisud. Õhtu on nii muljetavaldav, et hakkan siitpeale peale rokkmuusika koguma ka džässi. Ja kust seda ikka kõige hõlpsam leida on, kui mitte New Yorgist? Sest just siin sai see muusikastiil kunagi tuule tiibadesse.

New Orleansist 1920. aastatel New Yorki kolinud džäss seadis ennast siin sisse erinevates vormides, nii suitsunud vaba lavaga keldribaarides – mis ongi ju džässi kõige loomulikum keskkond – kui ka peenetes kallites klubides. Kultuurikriitikud on vedanud paralleeli New Yorgi funktsionalistliku visuaalselt mitmekihilise ja julge silueti ning džässi improvisatsioonilisuse vahele – jah, ka minu meelest moodustavad need kaks erilise ikoonilise koosluse.

Kõige esimesed džässiklubid tekkisid Manhattani põhjaosas Harlemis ja meelitasid esimest korda sellesse peaaegu sada protsenti mustanahalistega täidetud asumisse valged linnaelanikud, kes muusikaarmastusest või siis põnevusest sellest „metsikust“ maailmast osa tahtsid saada. Siin tantsiti varahommikuni ja ergutati muusikuid üha uutele improvisatsioonidele. Kümme aastat hiljem kolis džäss alla ja lääne poole, 52nd Streetile, mida hakati lihtsalt Streetiks kutsuma ja mis tänu sealsete klubide rohkusele linna džässisüdameks sai. Siin on mänginud kõik maailma ajalukku läinud džässiartistid, Billie Holidayst alates ja Nat King Cole’iga lõpetades. Viiekümnendatel aastatel väsis aga ka see tänav džässist ja klubid hakkasid meelitama kliente hoopis striptiisiga, kuid siiski sündisid just seal kandis Charlie Parkeri ja John Coltrane’i kuulsamad albumid, mis minuga esialgu CDna kohvris ja hiljem iPodi alla laetuna kõikjal kaasa on rännanud. Kuuekümnendatel kolis džäss veel rohkem allapoole, West Village’i ja Five Pointi ümbrusse, kuid Streeti fluidumit enam ei saavutatud.

Minu agentuur asub Manhattani saare keskel Midtownis Park Avenue Southil, väga prestiižses kvartalis. Ühe pilvelõhkuja fuajees on hiigelsuurte kuldsete tähtedega agentuuri nimi. Ruumi seinad on tihedalt täis ajakirjakaante ja kampaaniate raamitud fotosid. Astun edasi ja tutvun agentuuri juhiga: Ann on väike käbe naisterahvas, kes teeb kogu aeg mitut asja korraga. Ta musitab mind kiiresti mitu korda põsele, saputab rutakalt minu juukseid, lükates mu äsja ette lõigatud tukka hindavalt kord vasakule, kord paremale, ja hüüab üle laua Tonyle, rastapatsidega lõbusa ilmega mehele, et tema uus modell on saabunud. Siin käib töö hoopis teises rütmis kui näiteks Hispaanias. Suures avatud kontoris on lauad asetatud kahte pikka rivvi akendega paralleelselt ja kõik booker’id ehk modelliagendid ripuvad telefonide küljes varahommikust hilisõhtuni, ja isegi ilmselt ööpäev ringi, kui üle kogu maailma toimuvad fashion week’id – moenädalad – pihta hakkavad.

Väikese ootamise peale saan kätte päevaplaani, kus on kirjas aadressid ja kellaajad, ning hakkab see vana tuttav tramburai jälle peale. Aga uus linn ja ees ootavad uued kohtumised on ju nii põnevad. New Yorgis on pealegi liikuda väga kerge, võrreldes näiteks Tōkyōga. Kõik kliendid asuvad linna keskuses Manhattani saarel, ning tänavate-avenüüde vahel orienteerumine on siin väga lihtne. Peaasi, et metroost väljudes õiges suunas jalutad. Ja kui järgmisel tänavanurgal selgub, et tänavanumber kahaneb – selle asemel et kasvada, ja ilmselt lähed valele poole –, siis keerad otsa ringi ja sammud tagasi õiges suunas. Rohkem eksimisvõimalusi pole. (Tõsi, Manhattani lõunaosas peab siiski hoolikam olema, sest seal kaotavad tänavad numbrid ja saavad endale ilusad nimed, nagu Jane ja Leonard, ning hakkavad sinkavonkatama.)

Esimene tööots on mul kuulsale Macy kaubamaja ketile, täpsemalt nende netikataloogile. Ameerikas on kataloogitöös oluline muudkui naeratada, natuke kaamera ees hüpata ja olla hästi positiivne – ja nii umbes kolmekümnes erinevas riietuses päeva jooksul. Eks ma siis olengi rõõmus ja kraps – ning olgu öeldud, et jäängi nende modelliks, kellel suu lakkamatult kõrvuni, veel paariks aastaks –, see on üks lihtne ja kerge teenimisviis.

Esimene kuu New Yorgis möödub nagu sekund. Ma olen koju Eestisse sõites natuke murelik, sest enne ärasõitu olen taas külmetusega võidelnud ja seetõttu paljud kohtumised ära jätnud. Kas jätsin ikka hea mulje? Aga ma jõuan vaevu kodus jõulud ära pidada, kui mind kutsutakse New Yorki tagasi, nüüd juba tõsisemalt tööle. Mul on esimesel hooajal New Yorgis muljetavaldavalt palju option’eid ehk võimalikke, aga veel kinnitamata tööotsi, millest kõik küll ei realiseeru, aga mind märgitakse moenädala kokkuvõtvas raportis ära kümne paljutõotavama new face’i ehk uustulnuka hulgas. Pärast moenädalat jään veel mõneks nädalaks linna ega lenda Eestisse tagasi, kuigi kool ootab. Selle asemel teen teismelistele mõeldud Teen Vogue’iga hoopis väikese reisi Maltale. Ja siis tulevad veel mõned tööotsad peale, nii et lõpuks pöördun New Yorgist Eestisse alles kevade hakul.

Lahkudes suudan Pearl Streetil – oma korteri ees tänaval – enne lennujaama mineva takso peale istumist niimoodi libiseda, et mõlemad põlved ja neid katvad teksased on ribadeks ja peopesad puruks. Õnneks lendan koos agendiga, kes hangib lennujaamas haavapuhastusvahendeid ja plaastreid, nii et mind putitatakse lennuks enam-vähem kõlblikuks.

Pearl Streetile ma elama enam ei satu, küll aga meenub edaspidi mulle see majake, mille magamistoa aknaid on võimalik sillalt näha – ikka lipsab see mu peast läbi mu tuhandetel sõitudel Bay Parkwayle, Staten Islandile või Brooklyn Heightsi. Ja tegelikult ka iga kord, kui oma põlvedel igavesi kukkumisarme märkan.