Читать книгу Minu New York - Diana Lotus - Страница 7

west 95th street

Minu järgmine elukoht on Upper West Side’i 95th Streetil.

Upper West Side on soliidne ja väga kõrge üüriga elurajoon, kus on hästi säilinud ajaloolised elumajad miksitud osavalt uuematega ja pikitud tihedalt üksteisesse sulanuna pikkadesse rividesse, mida eraldavad sirge joonega kulgevad avenüüd ja tänavad. Siinsed puudega ääristatud tänavad on Manhattani lõunatipul asuvast Pearl Streetist hoopis rahulikum elupaik.

Meie korter on viiekorruselise niinimetatud linnamaja kõrgel esimesel korrusel, Ameerika süsteemi järgi ground floor’il läbi kahe korruse. Alumisel, poolkeldrikorrusel on elutuba ja köök, kust saab välja astuda käest lastud terrassile, mida ääristavad vanad tolmunud, mustaks tõmbunud kuivanud taimerootsudega lillepotid.

Siin korteris elan üle fantastilise märtsikuise tuisu. Meie köögiaken tuiskab nii täis, et me elame nagu koopas, ja tänaval ei ole isegi enam sõiduradu. Pistan nina välja ja näen vaid üksikut punases kostüümis meest, kes suusatab keset tänavat Central Parki poole.

Kuigi enamik newyorklasi jääb selle „katastroofi“ tõttu koju, sumpan mina vaimustunult koos mõne teise hulluga mööda tänavaid, mis olid veel eile täis tihedat liiklust. Nüüd on tänavaäärsed autod üleni lumme mattunud ja neist on järel ainult suured kühmud.

Järgmisel päeval sirab päike ja õhtuks on kogu lumi rentslisse voolanud.

New Yorgi ja lume teemadel võiks tegelikult pikemalt peatuda. Igal aastal hakatakse kunagi enne jõulu ootama romantilist kerget lumesadu, et seda õiget jõulutunnet kätte saada. Aga kui saabub veebruar, millega kaasneb sageli ka paar lumetuisku, hakatakse rääkima juba kriisiolukorrast. Tõsi, kui siin linnas ikka korralikult tuiskab, võib ühe ööpäevaga tulla tohutu kogus lund maha ja tuulekiirus võib vabalt tõusta neljakümne kilomeetrini tunnis, mis on päris hirmus. Siis ei soovitata inimestel – täiesti õigustatult – tänavatele üldse minna ja veel vähem autoga sõita. Linn reageerib neil puhkudel üllatavalt kiiresti, kohe hakatakse lund linnast välja vedama ja kuna need lumetormid on küll äkilised, aga lühiajalised, siis on juba järgmisel päeval sõiduteed vabad ja kõnniteed puhtad. Lumetormi eest hoiatatakse pikalt ette, jagades lakkamatuid õpetusi ja keelde ning paludes inimestel planeerida ette nii oma käigud kui ostud. Uudistes armastatakse kasutada ka sõna „sajandituisk“: eks iga saabuv tuisk on ikka hullem kui ükski varasem ajaloos. Vahel osutub see „sajandituisk“ siiski vaid kergeks kenaks tuulehooks. Eestlasena olen ma lapsest peale näinud igasuguseid lumesaju vorme, aga peab tunnistama, et New Yorgi kiiresti alla sadavatel lumekogustel on tõepoolest kuidagi kurjem loomus.

Meie korteris on palju ruumi, mistõttu on siin palju tüdrukuid ja palju draamasid. Mingis mõttes mulle isegi meeldib Ameerika tüdrukute pealiskaudsus. Nendega on kuidagi lihtsam suhelda. Ameerika tüdrukud on hirmsad peoloomad ja šoppajad. Nemad tõmbavad New Yorgis raha laristades ringi, kuidas jaksavad, enne kui tagasi koju kuskile Minnesotasse kolledžisse lähevad ja neist korralikud pereemad saavad. Nad ei võta modellindust nii tõsiselt kui Ida-Euroopa tüdrukud, kellele on need paar nädalat New Yorgis oluline võimalus vaesusest välja unistuste ellu jõuda. Seetõttu on idaeurooplannad oma punnide ja kehakaalu pärast nii mures, et see on päris masendav. Kui lähen näiteks hommikul poolpaljalt kööki kohvi tegema, siis näen, kuidas silmanurgast mu keha piieldakse ja enese omaga võrreldakse. Paras pinnas väiksemateks ja suuremateks draamadeks, mis suvalise pesemata kohvitassi pärast lahvatada võivad.

Loomulikult on ka ameeriklanna suhe rahaga hoopis teine kui näiteks Rumeenia tüdrukul. Rumeenia tüdruk sulatab õhtusöögiks üles kõige odavama külmutatud pitsa, mida ta veel mitme järgneva päeva peale jagab, ja muidugi võtab ta õhinal kinni igast võimalusest võtta osa „promootorite“ (kutid, kes pidudele „ilusat“ rahvast kokku ajavad) pakutud pidudest, kus tasuta jooke pakutakse. Enne tagasi Rumeeniasse lendamist käib ta Chinatownis mõttetut odavat nänni koju ostmas, samal ajal kui ameeriklannadele on kõige odavamad ostukohad 21st Century või Macy’se ja Bloomingdale’i allahindlused, kust nad kalleid marke ostmas käivad. Idaeurooplastele on igapäevane šoppamise trajektoor Broadwayl 24th ja 32nd Streeti vahele jäävad suured „99 sendi poed“ ja muud imelikud pudi-padi kauplused.

Minu lemmikud on sel kõnealusel perioodil aga ainult plaadipoed, nagu Virgin Musicu suured mitmekorruselised muusikaparadiisid, kust saab siin töötavate muusikafriikide käest abi küsides kätte mis tahes artisti plaadi, kui see kunagi üldse välja on antud. Paraku paneb kõige võimaliku internetist allalaadimise ajastu mu lemmikpoodidele sellise põntsu, et Virgin Musicu poode kahjuks New Yorgist enam ei leia.

Aga mul on ka uusi lemmikuid: olen avastanud Uniqlo, Jaapani riidebrändi, mille suurim ja efektseim lipulaev seisab Fifth Avenue ja 53rd Streeti nurgal. Uniqlo on välja töötanud erilise hingava ja kerge materjali, mis hoiab sooja või jahutab – vajaduse järgi. Kuigi see ultramoodne pood näeb oma viiele korrusele paigutatud korrapärase toon toonis väljapanekuga välja eksklusiivne ja kallis, on sealsed hinnad väga mõistlikud. Minu kaasmodelle jätab aga selle poe kaup külmaks, kuna puudub igasugune bling-bling ja pitsi-satsiefekt, kõik asjad on „igavalt“ ühevärvilised, teinekord mõne väikese vimka lisadetailiga ja erikollektsiooniga, mis on inspireeritud Andy Warholist või mõnest muust nüüdisaegsest kunstnikust. Mina kannan juba aastaid ainult sellest poest hangitud mugavat ja lihtsat pesu, alussärke, džempreid ja velvetpükse.

95th Streeti elukuud kujunevad mul üheks suuremat sorti pidutsemise perioodiks. Ma ei ole küll veel 21 aastat täis – see peaks New Yorgis kõik klubiuksed minu ees suletuks jätma, aga peopromootorite abil, kes alati modellide ümber tiirlevad, avanevad kõik klubiväravad. Alkoholi saab tasuta ja pakutakse lahkesti ka kanepit ja kokaiini. Ma saan oma esimesed kogemused kiiresti kätte ja sinna juurde teadmise, et mulle ei paku klubikeskkond mitte midagi. Mulle meeldib väga tantsida, aga mitte siinse muusika järgi ja ma ei riski ka tundmatu koostisega kahtlast päritolu aineid siinses keskkonnas tarbida. Ikka liigub ringi jutte hoogu sattunud tüdrukutest, kes hommikul tundmatus kohas ärgates ei tea, kellega ta neist ruumis viibivatest meestest on möödunud ööl maganud või kes tema rahakoti ära on varastanud.

Ma proovin küll mõne korra kokaiini kaksikvendade-modellidega meie agentuurist, veetes nendega mitu hullumeelset, kuid turvalist õhtut, aga selle aine järgmise-hommiku-tagasilangused mõjuvad liiga kurnavalt, nii et ma lõpetan oma tutvuse kokaiiniga üsna pea.

Seda ei tee aga minu hea kaaslane Susanne Puerto Ricost. Ta tutvub ühel peol kolumbialasest Rickiga ja nad pidutsevad üha kiirenevas tempos edasi. Me käime Susanne’iga mõne korra veel „tüdrukuteõhtutel“, kus lepime enne kokku, kelle kord on sünnipäevalast mängida, et restoranilt küünaldega tort lauale saada, ja satume kahekesi mõnele üsna rajule peole, kus Susanne ennast täiesti käest laseb ja mina vastukaaluks ennast tagasi tõmban, et teda klubist välja tirida, kui ta kuskile nurka klaasistunud silmadega istuma jääb. Sellest tekivad neil poiss-sõber Rickiga muidugi suured tülid, mille tulemusena nad vastu igasugust loogikat kokku kolivad. Ma käin neil korra isegi külas, kuid midagi on seal kodus väga valesti. Susanne on rahutu ja äraolev ja me ei haaku enam üldse. Ilmselt on robustne Rick ise narkodiiler ja sellega ta ilusat ja õblukest Susanne’i enda juures hoiabki. Ma olen väga kurb, aga sellega on minu elus kokaiini- ja paraku ka Susanne’i-peatükk lõppenud.

Ma tunnen ennast 95th Streetil üsna koduselt ja kuna siin ei pea ma enam vahetoas magama, vaid olen tihtipeale üksinda ülemise korruse magamistoas, hakkan vaikselt pesa punuma. Ostan endale väikese kohvimasina, piimavahustaja ja tassikomplekti. Kevadel koju sõites jätan ka mõned koduhilbud ja talvesaapad kappi minu naasmise ootele. Suve jooksul müüb aga peremees korteri koos minu trääniga maha. Mainin agentuuris seda väikest nüanssi, kuidas mu asjad kaduma läksid, aga nad rehmavad ainult käega. New Yorgis müüvad inimesed sageli kortereid kogu sisustusega maha, et saaks aga ise uued asjad osta. Kellel nende saabaste ja kohvitassidega asja! Ilmselt viskas maakler need joonelt prügikasti, enne kui uutele klientidele korterit näitama hakkas.