Читать книгу Minu New York - Diana Lotus - Страница 8

east 48th street

Minu uueks elukohaks saab East 48th Street.

Meie maja on First ja Second Avenue vahel Manhattani idaservas, ja siin avaneb taas hoopiski teine pilt, kui see oli Pearl Streetil või 95th Streetil. Paar tänavat allpool on ÜRO peakorter ja rahvusvahelistele ametnikele mõeldud kalli üüriga kortermajad ehk plaza’d. Ka meie ümber on enamasti pilvelõhkujad ja suured kontorihooned. Mõned tänavaplokid lääne poole on kohe Fifth Avenue ja suured olulised teetähised: Rockefeller Center, Empire State Building ja Grand Centrali raudteejaam.

Empire State Building on mulle juba tuttav ühest meeldejäävast külaskäigust, kuhu minu praktiline ja üldse mitte lõbustustest hooliv sugulane Ivar ühel eriti tuulisel ja vihmasel päeval mu kaasa tiris, põhjendades seda halva ilma tõttu sinna sattuva vähese turistide hulgaga ning väiksema trügimise ja seismisega, sest need järjekorrad siin on sama kuulsad kui ehitis ise. Muidugi oli tol päeval vähe rahvast, sest kes see ikka ronib tormiga kuskile pilvepiirile. Meeletu kiirusega lift viis meid nagu rakett üles tornitippu, 102. korrusele, kust ma umbes sama kiiresti ka tagasi tulin, kuna üleval lõõtsutas meeletu tuul ja vihma sadas igast ilmakaarest. Uuele katsele pole ma enam läinud, sest samas linnas elades ei jää ju iial seda aega, et turismiatraktsioonide järjekorras seista.

See hoone on tegelikult täistuuridel töötav ärimaja, millel on lihtsalt oivaline vaateplatvorm. Uhke art deco stiilis pilvelõhkuja esimesel kümnel aastal ei kutsutud seda ka mitte Empire State Buildinguks, vaid öeldi lihtsalt Empty Building, sest ta valmis nii õnnetult kolmekümnendatel, suure depressiooni ajal, kui üürnikke oli pea võimatu leida. Hiljem see probleem ja hüüdnimi kadusid.

Eks selline kõrgus on meelitanud inimesi ka kindlal, aga mitte mingil juhul märkamatul viisil oma elu lõpetama. Huvitaval kombel on paar katsetajat umbes kolmekümnest enesetapjast isegi eluga pääsenud. Üks õnnetu naisterahvas hüppas suure tuulega 86. korruselt alla, ja lendas hetk hiljem tuuleiili tõttu 85. korruse aknast sisse, murdes vaid paar ribi. Kui armas pidi talle elu pärast seda olema! Kuulsaim allahüppaja on kindlasti Evelyn McHale, kes hüppas 1947. aastal 23aastasena. Limusiini lömastanud ja kummalisse asendisse väändunud keha ning ingellikult ilus nägu on jäädvustatud fotole, mida tuntakse kui „kõige ilusam enesetapp“ ning mille nägemine on inimesi juba üle poole sajandi vapustanud.

Praegu on tornelamu ülemistel korrustel hulk raadio- ja telejaamu. Nende arv oli oluliselt suurem enne 2001. aasta Nine Eleveni katastroofi, kui New Yorgi toonane kõrgeim ehitis ehk kaksiktornid lihtsalt lennukiga kokku sõideti... Julgeolekukaalutlusel otsustasid paljud jaamad seepeale ka Empire State Buildingust mujale kolida.

Kõige ägedam on see, et teatud puhkudel on Empire State Building tervikuna üks suur LED-ekraan, millel lehvib näiteks Pariisi terrorirünnaku leina märgiks Prantsuse lipp, kooseluseaduse võidupäeval vikerkaarelipp; või siis näidatakse seal ohustatud loomade suuri kauneid fotosid, mis on ka üle jõe Brooklynisse näha.

Meie kodu on tänava kõige vanem ja väiksem kaheteistkümnekorruseline kortermaja, mis on kiiskavate pilvelõhkujate vahele veel imekombel alles jäänud. Ka siinne korter on läbi kahe korruse, aga alumine korrus on välja ehitatud keldri arvelt, nii et korteri mahukus on saavutatud keldri ja esimese korruse korteri ühendamisega. Elutoa suure klaasseina taga on väike siseõu, kuhu toovad majaelanikud vanast harjumusest prügikotte ja muud trääni. Meie sissekolimine on ilmselt olnud üllatus keldrikorruse asukatele, sest hoolimata värskest remondist imbuvad siia vaikselt sisse prussakad. Aga New Yorgi prussakad ei ole tavalised väikesed vurrudega mutukad, vaid hiiglaslikud prügist sünnitatud mutandid.

Pärast kõva mürgiga piserdamist oleme prussakad mõrvanud, aga siis kolivad meie kööki sisse rõõmsalt piiksuvad uudishimulikud hiirekesed, kelle kodu see korter enne ümberehitust ilmselt oligi. Nüüd võtame peale mürgi tarvitusele ka hiirelõksud ja tapatalgute tagajärjel saame pisikestest toanaabritest just enne jõule lahti. Kõik tüdrukud sõidavad oma kodudesse laiali ja mina jään terveks aastavahetuseks suurde korterisse üksinda, õigemini külla saabuvat ema ootama.

Minu ema tahab hirmsasti uut aastat New Yorgis vastu võtta ja on meile ostnud legendaarsesse Blue Note’i džässiklubisse vana-aastaõhtuks kallid piletid. Peaesineja on sel õhtul Chick Corea, legendaarne electric jazz fusion’i muusika esindaja, kes kunagi noore mehena Miles Davise bändis alustas. Ja ka Blue Note ei ole lihtsalt üks džässiklubi. Selle nime taga on terve moodsa džässi ajalugu. Klubi avati küll alles 1981. aastal, et Greenwich Village’i kultuurielule värvi juurde anda, aga see on jõudnud juba ketistuda, avades harud Tōkyōs ja Milanos. Klubist kasvas välja ka Half Note’i plaadifirma, mis lindistab bändide klubiesinemisi ja mille alt plaati välja anda on juba omamoodi kvaliteedimärk.

Ema on ostnud „lauapileti“, et me istuks vana-aastaõhtul ikkagi pidulikult valge linaga laua taga. Nii luksuslikuks ürituseks ostab ta endale kiiruga ka ilusa sametkleidi ja lööme ennast korralikult üles. Meile saadetakse range kiri, et me täpselt õigeks ajaks kohale tuleksime, muidu võime kohad laua taga kaotada. Kui saabume, lookleb ukse taga pikk-pikk-pikk järjekord, millest just sel aastavahetusel tehtud foto on isegi Blue Note’i Wikipedia leheküljele jõudnud. Ootame siis ära, mis seal muud, põnev igatahes. Sisenedes surutakse meid saali taganurka imetillukese kulunud laua taha, mis pole valget lina kohe kindlasti kunagi näinud. Mõne aja pärast tuuakse lauda väga rahulolematu hiigelsuur soliidne mustanahaline mees koos imeilusa prouaga, kes püüab oma pahase kaasa morni tuju armsa naeratusega leevendada, ja lisaks veel noor armunud paarike, kes terve õhtu kramplikult käest kinni hoiab ja teineteisele ainiti silma vaatab. Kelner viskab kiirustades lauale kihiseva šampanja klaasid, sinna juurde mingit näksi ja sinnasamasse hooletult hunnikusse ka pisikesed sillerdavad paberpasunad ja papist „Happy New Year’i“ diadeemid. Me ei jõua veel ringigi vaadata, kui algab suure kärinaga Chick Corea kontsert. Lava ette me ei mahu ja nurgast palju ei näe, aga muusika kütab meid siiski parasjagu üles. Oleme vaevu tunnikese kontserti kuulanud, kui lavalt hüütakse rutakalt „head uut aastat!“ ja laest langeb konfjette. Kõik hakkavad rabinal püsti tõusma ja lahkuma. Me oleme täielikus arusaamatuses. Uus aasta pole ju veel käes, tervelt pool tundi on aega! Selgub, et meil on eelviimase seti piletid, mis ema hoolega kellaaja järgi välja valis, et saaks varem alustada, terve kontserdi ilusti ära kuulata – ja siis jääks aega uus aasta korralikult vastu võtta. Aga siin käib kõik konveiermeetodil. Aeg on läbi, palun ruum järgmistele külalistele vabastada! Pettunult uksest väljudes näeme sama hullu järjekorda kannatamatult ukse taga looklemas. Need inimesed peavad küll uue aasta tänaval vastu võtma! Siis taipame, et sama saatus ootab meidki. Tähistame uue aasta hakku tänaval, võõraste inimestega kallistades ja häid soove soovides.

The West Village, Village, Greenwich Village, Chelsea, Soho ja Lower East Side on kõik suhteliselt kitsa Manhattani lõunapoolses otsas asuvate üksteisesse sulanduvate linnaosakeste nimetused. Neid kõiki ühendab igasuguste erinevate loovate elualade esindajate tihedus. Selline kogunemine sai alguse pärast teist maailmasõda, kui esimesed rahatud kunstnikud üürisid siin endale suuri lohakile jäänud laohooneid, seades sisse ruumikaid ja valgusküllaseid boheemlaslikke ateljeesid. Neile järgnesid muusikud ja kirjanikud, üsna pea segunesid siinsed eluheidikud tulevikus ilma tegevate loojatega. Loomulikult tekivad sellistele tänavatele klubid ja kohvikud, galeriid ja kinod ja lõpuks ka muuseumid, mis juba sellesama linnajao tekkelugu pajatavad, nagu seda Boweryl asuv New Museum väga mõnusalt teeb. Poole sajandiga on kunagised madalad üürihinnad kerkinud taevastesse kõrgustesse ja elamispinda West Village’is või geide lemmiklinnajaos Chelseas saavad lubada ainult väga jõukad inimesed. Midagi on veel eelmise sajandi boheemlaslikust vabadusest säilinud Lower East Side’il, kuhu on endale kodu soetanud paljud kuulsused, kes otsivad vabamat atmosfääri. Nendes linnajagudes võib näiteks Susan Sarandon rahulikult ilma meigita tänaval käia, ilma et fotoaparaadid hullunult klõpsima hakkavad, see lihtsalt ei oleks viisakas. See on tema kodutänav ja inimesel on ju õigus rahus oma tänaval jalutada. Ka David Bowie elas mitukümmend aastat Soho südames, ilma et tema majaesine oleks olnud paparatsodest blokeeritud. See teebki need linnajaod nii populaarseteks õhtusteks väljaskäimise kohtadeks, et siin on igal nurgal baarike või rahvusköögiga restoran, kuhu sisse astuda ja kust võib alati eest leida põnevat rahvast.

St. Mark’s Parki kandis on mitu rida madalaid elumaju, mille allkorrustel on pisikesi erinevaid kauplusi, mille kaubavalik võib olla väga originaalne ega sarnane suurte kaubamajade ühetooniliste kaupadega. Siit võib leida antiigi-, voodoo-, kristalli-, kasutatud raamatute ja plaatide poode, käsitöö- ja gurmeekauplusi, aga ka alternatiivse muusika ja rokiklubisid, nagu Rockwood või Mercury Lounge, mis on üsna väikesed ja võidunud ruumid, kuid populaarsed just tänu esinejate mitmekesisusele. Tühise piletiraha eest astub õhtu jooksul üles mitu põnevat uustulnukat või siis juba ka nimekamat bändi.

Nii et sellises eluenergiat täis linnaosas võib uue aasta vastu võtta küll!

Ma olen otsustanud New Yorki pidama jääda. Sellise otsuse puhul on mõistlik ise elamine üürida, sest modellikorterite üür on liiga kõrge. Kui käia niisama mõne nädala või kuu kaupa, on asjal mõtet, ei pea ise otsima ega korteriomanikega suhtlema. Saad aadressi ja võtmed ja asi korras. Agentuuri korterid asuvad enamasti heades kohtades ja on korralikud suured pinnad. Aga pidev korterikaaslaste vahetus ja sellega kohanemine on mu ammu ära tüüdanud. Vähe sellest, kogu modellindus on mind ära tüüdanud.

Agentuuris on suhted üldse keeruliseks läinud. Kontorit uuendatakse, sinna alla pannakse magama suur hulk raha, muudetakse visuaali, agendid vahetuvad lakkamatult, uusi tüdrukuid tuleb hulgaliselt, aga ega see agentuurile sissetulekut juurde ei too. Mind ärritab, et mu sissetulekute ja kulude ülevaade on üha sagedamini ebatäpne ja alati minu kahjuks. Sellise dokumendi korrigeerimiseks on alati vaja aeg kokku leppida. Raamatupidajaga ühise aja leidmine on aga millegipärast eriti keeruline ülesanne. Kui kohtumine on õnnestunud ja vead parandatud, siis tuleb raha ikkagi ebanormaalselt kaua oodata. Ülemaailmne majanduskriis on käes ja moemaailmas annab see kohe tunda. Honorarid vähenevad kuni ühe kohanumbri võrra, samuti töökoormus. Kui varem tellis suur kaubamaja üht modelli, keda neile sel hooajal kasutada meeldis, paar korda kuus kolmepäevasele pildistamisele ja maksis paar tuhat dollarit päevas, siis nüüd kahanevad sellised tööd ühepäevaseks ja tulevad ette kord kuus, ka lahedad reisid eksootilistesse maadesse jäävad üha harvemaks.

Ühel sellisel päeval, kui tahaks tegelikult kuskil ookeanilainetel loksuda ja pead mõtteist puhastada, selle asemel et agentuuriga jageleda, marsin läbi Manhattani Union Square’i Rohelisele turule, et selles mõnusas värvilises keskkonnas maha rahuneda. Neli korda nädalas avatud turg on väga populaarne kohalike tootjate võimalus oma kaupu müüa ja uusi tellimusi vastu võtta. Siin saab ökokrevette ja puhast mett, ümbertöödeldud materjalist riideesemeid ja muidugi mahedat piima, moosi, marju, puuvilju. Selleks, et siia ülipopulaarsele turule müüma saada, on pikad mitmeaastased järjekorrad. Siin on mõnus niisama jalutada, osta mõni küpsetis ja pudel siidrit ja vaadata turgu külastavaid inimesi, kes on siinse pakutava kõrval tähtsuselt teine vaatamisväärsus.

Jõlgun turul ringi, kui äkki lennutab juhuslik kevadine tuuleiil minuni mingi reklaamlehe. Jään seda silmitsema ja näen, et New York Film Academy kutsub tulevasi tudengeid sügisesele vastuvõtule. Kool ise on siinsamas turu lähedal, kohe üle Union Square’i, vana väärikas ehitis, millest olen mitu korda mööda kõndinud ja mis on alati tundunud mulle nii kauge ja kättesaamatu.

Nüüd lähen, leht näpus, risti üle väljaku ja astun kooli sisse. Kevadine semester hakkab lõppema, aga jah, juba võetakse vastu uute õpilaste dokumente uueks õppeperioodiks. Ma ei ole küll veel nii vana, kui nõutakse – kaheksateistaastane –, aga sügiseks on see ju käes. Mind istutatakse vastuvõtukabinetti maha ja selgitatakse dokumendietappi ning tutvustatakse tasusid. Need on päris karmid! Täisõppe maks on aastas mitukümmend tuhat dollarit. Aga on võimalik kombineerida osalise ajaga õpet ja õhtuseid kursuseid. Ma ei saa endale täisõpet lubada, sest elama peab ju ka millestki, ega (modelli)tööst ei pääse. Sügise plaan hakkab settima...

Mida aga ka seitsmeteistkümneaastane saab teha – nagu mulle selgitatakse –, on osaleda kooli Pariisi suvekursusel. Agent on minult just mõned päevad tagasi küsinud, kas ma tahaksin minna suvel Pariisi agentuuriga tööd tegema, ja nii saab kõik kenasti ühendada, enne töö ja siis lõbu. Sest mida muud saab üks filmikooli näitlemise suvekursus olla kui puhas lõbu!