Читать книгу Paljude radadega maja - Diana Wynne Jones - Страница 4

«Charmain peab meid välja aitama,» ütles tädi Sempronia. «Me ei jäta ju vanaonu Williamit tema hädas ihuüksi.»

«Sinu vanaonu Williamit?» küsis Mrs. Baker. «Kas ta pole...» Ta köhatas ja tasandas häält, sest see polnud tema arust päriselt kena. «Kas ta pole võlur?»

«Muidugi on,» ütles tädi Sempronia. «Kuid ta on haige...» Ka tema tasandas häält. «Miski kasvab, kas tead, tema sees, ja ainult haldjad suudavad teda aidata. Nad viivad ta ravimiseks ära ja keegi peab tema maja järele vaatama. Loitsud pääsevad lahti, kui keegi nende järele ei valva. Ja minul on selleks tõesti liiga palju tegemist. Mu hulkuvate koerte varjupaik üksi...»

«Minul on samuti palju tegemist. Me oleme sel kuul kõrvuni pulmatortide tellimustes,» ütles Mrs. Baker kiirustades. «Sam ütles alles täna hommikul...»

«Siis see peab olema Charmain,» otsustas tädi Sempronia. «Kindlasti on ta juba küllalt vana.»

«Ee...» ütles Mrs. Baker.

Nad mõlemad vaatasid elutuppa, kus istus Mrs. Bakeri tütar, raamatusse süvenenud nagu ikka, pikk, kõhn keha küürus päikese käes, mis paistis läbi Mrs. Bakeri geraaniumite, punased juuksed linnupesaks üles seatud ja prillid ninaotsale vajunud. Ta hoidis peos üht ta isa tohututest mahlastest pirukatest ja mugis seda lugedes. Purud langesid pidevalt ta raamatule ja ta pühkis neid pirukat hoidva käega eemale.

«Ee... kas sa kuulsid meid, kallis?» küsis Mrs. Baker murelikult.

«Ei,» vastas Charmain täis suuga. «Mida?»

«See on siis otsustatud,» ütles tädi Sempronia. «Jätan sinu asju selgitama, Berenice.» Ta tõusis, majesteetlikult oma jäiga siidkleidi ja siidist alusseeliku volte kahistades. «Tulen homme hommikul talle järele,» ütles ta. «Ma parem lähen nüüd ja ütlen vaesele vanaonu Williamile, et Charmain hoolitseb tema asjade eest.»

Ta pühkis elutoast minema, jättes Mrs. Bakeri soovima, et ta abikaasa tädi poleks nii rikas ja nii kamandav, ja mõtlema, kuidas asja Charmainile selgitada, rääkimata Samist. Sam ei lubanud Charmainil kunagi midagi teha, mis polnud väga väärikas. Ega ka Mrs. Baker, välja arvatud siis, kui tädi Sempronia asja käsile võttis.

Tädi Sempronia astus vahepeal oma väikesesse kaarikusse ja laskis oma kutsaril viia end linna teise otsa, kus elas vanaonu William.

«Kõik on korraldatud,» teatas ta, purjetades mööda maagilisi majaradu vanaonu Williami juurde, kes süngelt oma kabinetis kirju kirjutas. «Mu sugulane Charmain tuleb homme siia. Ta saadab su teele ja vaatab su järele, kui oled tagasi tulnud. Vahepeal hoolitseb ta sinu maja eest.»

«See on temast väga lahke,» ütles vanaonu William. «Arvan, et ta on siis maagilistes asjades üsna kogenud?»

«Mul pole aimugi,» ütles tädi Sempronia. «Tean vaid seda, et ta istub pidevalt, nina raamatus, ega liiguta majas lillegi, ja mõlemad vanemad kohtlevad teda nagu mingit pühadust. Vahelduseks millegi normaalse tegemine tuleks talle kasuks.»

«Oh, selge,» ütles vanaonu William. «Tänan, et mind hoiatasid. Hakkan siis ettevalmistusi tegema.»

«Tee seda,» ütles tädi Sempronia. «Ja parem vaata, et sul majas palju süüa oleks. Ma ei tea ühtegi tüdrukut, kes nii palju sööks. Ja ise oleks kõhn nagu nõialuud. Ma lihtsalt ei mõista seda. Toon ta siis homme siia, enne kui haldjad tulevad.»

Ta pöördus ja lahkus. «Tänan,» ütles vanaonu William nõrgalt ta jäigale, kahisevale seljale. «Taevake, taevake,» lisas ta, kui eesuks paugatas. «Ah, ükspuha. Arvan, et sugulaste üle peab tänulik olema.»

Kummalisel kombel oli ka Charmain tädi Semproniale tänulik. Mitte et talle oleks meeldinud, kui teda sunniti «vabatahtlikult» vana haige võluri maja valvama, keda ta polnud kunagi kohanud. «Ta oleks pidanud minult küsima!» ütles ta päris mitu korda emale.

«Arvan, ta teadis, et ütled ei, kallis,» sõnas Mrs. Baker viimaks.

«Oleksin võinud ütelda ei,» ütles Charmain. «Või,» lisas ta salapärase naeratusega, «oleksin võinud mitte ütelda.»

«Kallis, ma ei ootagi, et sellest lõbu tunned,» ütles Mrs. Baker kartlikult. «See pole üldse mitte tore. Aga see oleks sinust lihtsalt nii väga lahke...»

«Sa tead, et ma pole lahke,» ütles Charmain ja läks ülemisele korrusele oma valgesse pitsilisse magamistuppa, kus ta istus kena kirjutuslaua taha, mille aknast oli näha High Norlandi katuseid, torne ja korstnaid, ja siniseid mägesid selle taga. Tõtt-öelda oli see võimalus, mida ta oli oodanud. Ta oli väsinud oma väärikast koolist ja väga väsinud kodus elamisest, kus tema ema kohtles teda, nagu oleks Charmain tiiger, kelle taltsasolemises ei saa kindel olla, ja ta isa keelas tal asjade tegemise, kui need polnud kenad, turvalised või tavalised. See oli võimalus kodust lahkuda ja midagi teha – teha üht asja, millest Charmain oli alati unistanud. See oli väärt ajutist elamist võluri majas mitte millegi eest. Ta kaalutles, et kas tal oli julgust üht kirja kirjutada, mida ta selleks tegema pidi.

Ta istus kaua julgust kogudes. Ta vahtis valgeid ja helelillasid pilvi, mis kuhjusid mägede tippudele, võttes paksude loomade ja kõhnade sööstvate lohede kujusid. Ta vaatas, kuni pilved olid haihtunud vaid hõredaks uduks sinitaeva taustal. Siis ta ütles: «Nüüd või mitte kunagi.» Seejärel ta ohkas, pani ette prillid, mis rippusid kaelas keti küljes, ja võttis oma hea sulepea ning kalli kirjutuspaberi. Ta kirjutas oma parima käekirjaga:

Teie Majesteet,

Alates sellest, kui olin väike laps ja esmakordselt kuulsin teie suurest raamatute ja käsikirjade kollektsioonist, olen igatsenud töötada teie raamatukogus. Kuigi ma tean, et te olete oma tütre, Tema Kuningliku Kõrguse printsess Hildaga isiklikult tegelenud pikaajalise ja raske ülesandega sorteerida ja kataloogida Kuningliku Raamatukogu raamatuid, loodan siiski, et mu abi võib teile ära kuluda. Kuna olen küllalt vana tööle asumiseks, soovin kandideerida raamatukoguhoidja abilise kohale Kuninglikus Raamatukogus. Ma loodan, et Teie Majesteet ei pea mu soovi liialt pealetükkivaks.

Siiralt teie

Charmain Baker

Vilja tänav 12

High Norlandi linn

Charmain nõjatus tagasi ja luges kirja uuesti üle. Ta mõtles, et oli puhas häbematus niimoodi vanale kuningale kirjutada, kuid talle paistis, et see kiri oli päris hea. Ainsana oli kahtlane see, et «olen küllalt vana». Ta teadis, et see pidi tähendama kahekümne ühe aastast isikut – või vähemalt kaheksateistkümne – kuid ta tundis, et see polnud täiesti vale. Ta polnud ju öelnud, kui vana ta oli. Ja ta polnud ka öelnud, et ta oli väga haritud või kõrgelt kvalifitseeritud, sest ta teadis, et ta polnud. Ta polnud isegi öelnud, et ta armastas raamatuid rohkem kui midagi muud maailmas, kuigi see oli täiesti tõsi. Ta pidi vaid lootma, et ta armastus raamatute vastu sellest kirjast välja paistis.

Olen päris kindel, et kuningas kägardab kirja kokku ja viskab tulle, mõtles ta. Kuid ma vähemalt proovisin.

Ta läks välja ja pani kirja posti, tundes end väga vapra ja väljakutsuvana.

Järgmisel hommikul saabus tädi Sempronia oma väikeses kaarikus ja laadis sinna sisse Charmaini ning kena riidekoti, mille Mrs. Baker oli Charmaini riideid täis ladunud, ja veel ühe palju suurema koti, mille oli pakkinud Mr Baker, mis punnitas pirukatest ja küpsistest, saiadest, kringlitest ja kookidest. See teine kott oli nii suur, ja lõhnas nii tugevasti hõrkude maitsetaimede, praekastme, juustu, puuviljade, moosi ja vürtside järele, et kaarikut juhtiv teener pöördus ja nuusutas hämmeldunult ja isegi tädi Sempronia väärikad ninasõõrmed laienesid.

«Noh, nälga sa ei jää, laps,» ütles ta. «Asume teele.»

Kuid kutsar pidi ootama, kuni Mrs. Baker oli Charmaini emmanud ja ütelnud: «Ma tean, et võin sind usaldada, kallis, et oled hea ja korralik ja taktitundeline.»

Vaevalt küll, mõtles Charmain. Ta ei usalda mind põrmugi.

Siis kiirustas Charmaini isa ligi ja suudles teda rutakalt põsele. «Me teame, et sa ei vea meid alt, Charmain,» ütles too.

See on veel üks vale, mõtles Charmain. Sa arvad, et vean.

«Ja me hakkame sinust puudust tundma, kallis,» ütles ta ema, peaaegu pisarais.

See võib isegi tõsi olla! mõtles Charmain veidi üllatunult. Kuigi ma ei mõista, miks ma võiksin neile meeldida.

«Sõidame!» ütles tädi Sempronia karmilt, ja kutsar tegi seda. Kui poni malbelt mööda tänavaid traavis, ütles tädi: «Charmain, ma tean, et su vanemad on jälginud, et sa alati kõige paremat saaksid, ja sa pole kunagi pidanud ise elus midagi tegema. Kas oled valmis mõnda aega vahelduseks iseenda eest hoolitsema?»

«Oh, jah,» ütles Charmain vaguralt.

«Ja maja ja vaese vana mehe eest?» nõudis tädi Sempronia.

«Annan oma parima,» ütles Charmain. Ta kartis, et tädi Sempronia pöörab ringi ja sõidutab ta kohe koju, kui ta seda ei ütle.

«Sul on hea haridus, kas pole?» ütles tädi Sempronia.

«Isegi muusikas,» tunnistas Charmain üsna tusaselt. Ta lisas kiirustades: «Kuid ma polnud selles väga hea. Nii et ärge oodake, et mängiksin vanaonu Williamile rahustavaid meloodiaid.»

«Ei ootagi,» vastas tädi Sempronia. «Kuna ta on võlur, võib ta tõenäoliselt ise endale rahustavaid meloodiaid loitsida. Püüan lihtsalt aru saada, kas sa tunned veidi maagiat. Sa ju tunned, kas pole?»

Charmaini süda paistis saapasäärde vajuvat ja ta tundis, nagu valguks ta veri näost sinnasamasse. Ta ei julgenud tunnistada, et ta ei teadnud maagiast midagi. Ta vanemad – eriti Mrs. Baker – ei arvanud, et maagia oleks midagi head. Ja nad elasid nii väärikas linnaosas, et see polnud isegi Charmaini koolikavas. Kui keegi tahtis õppida midagi nii vulgaarset, pidi ta endale eraõpetaja palkama. Ja Charmain teadis, et ta vanemad poleks selliste tundide eest kunagi maksnud. «Ee...» alustas ta.

Õnneks tädi Sempronia lihtsalt jätkas: «Elamine majas, mis on maagiat täis, pole mingi nali.»

«Oh, ma ei mõtleks sellest kunagi nagu naljast,» ütles Charmain siiralt.

«Tore,» ütles tädi Sempronia ja nõjatus tagasi.

Hobune traavis üha edasi. Nad jõudsid Kuninglikule Väljakule, möödusid kuningalossist, mis selle ühes otsas kõrgus, kuldne katus päikese käes helkimas, ja läbi Turuplatsi, kuhu Charmainil harva minna lubati. Ta vaatas mõtlikult lette ja kõiki neid inimesi, kes ostsid asju ja lobisesid, ja pööras pead, et neid jälgida, kui nad jõudsid vanemasse linnaossa. Siin olid majad nii suured ja värvikad ja üksteisest erinevad – igaühel paistsid olema järsemad katuseviilud ja kummalisemalt paigutatud aknad kui eelneval – et Charmain hakkas lootma, et vanaonu Williami majas elamine võib äkki siiski päris huvitav olla.

Kuid hobune traavis edasi, läbi räpasemate, vaesemate linnaosade, ja siis möödus väikestest maamajadest, jõudes välja põldude ja hekkide keskele, kus suur kalju ulatus tee kohale ja ainult mõni juhuslik väike maja seisis hekiridade varjus, ja mäed liikusid üha lähemale ja kõrgemale.

Charmain hakkas arvama, et nad lahkuvad High Norlandist ja jõuavad täiesti teise riiki. Milline see olla võiks? Strangia? Montalbino? Ta soovis, et oleks geograafiatundides rohkem tähele pannud.

Just kui ta seda soovis, lähenes kaarik väikesele hiirekarva majale, mis kössitas suure eesõue tagaosas. Charmain vaatas seda üle väikese raudvärava ja tundis täielikku pettumust. See oli kõige igavam maja, mida ta oli kunagi näinud. Sellel olid aknad kummalgi pool pruuni esiust ja hall katus ulatus nende kohale nagu kortsus kulmud. Teist korrust ei paistnud üldse olevat.

«Olemegi kohal,» ütles tädi Sempronia lõbusalt. Ta tuli maha, logistas väikese raudvärava lahti ja astus ees mööda rada esiukseni.

Charmain lonkis süngelt tema järel ja kutsar järgnes neile Charmaini kahe kotiga. Aed kummalgi pool teed paistis koosnevat täielikult hortensiapõõsastest, sinistest, rohekassinistest ja helelilladest.

«Ma arvan, et sa ei pea aia järele vaatama,» ütles tädi Sempronia hooletult. See veel puuduks! mõtles Charmain. «Olen päris kindel, et Williamil on aednik,» ütles tädi Sempronia.

«Loodan küll,» ütles Charmain. Ta teadmised aedadest põhinesid Bakerite endi tagaaial, mis koosnes ühest suurest mooruspuust ja roosipõõsast, pluss aknakastidest, kus ta ema kasvatas õisubasid. Ta teadis, et taimede all on muld ja et see sisaldab ussikesi. Ta judises.

Tädi Sempronia klobistas reipalt koputiga pruunile eesuksele ja siis lükkas ukse lahti, hüüdes: «Hei-ii! Tõin Charmaini sinu juurde!»

«Tänan väga,» vastas vanaonu William.

Esiuks viis otse umbsesse elutuppa, kus istus vanaonu William kulunud hiirekarva tugitoolis. Tema kõrval oli suur nahkne kohver, nagu oleks ta täiesti minekuvalmis. «Mul on hea meel sinuga kohtuda, mu armas,» ütles ta Charmainile.

«Tervist, härra,» vastas Charmain viisakalt.

Enne kui kumbki neist jõudis midagi muud lausuda, ütles tädi Sempronia: «Sellisel juhul, mu kullakesed, ma lahkun teist. Pane ta kotid siia maha,» ütles ta teenrile. Kutsar mütsatas kuulekalt kotid just esiukse kõrvale maha ja lahkus. Tädi Sempronia järgnes talle kallite siidide kahinal, hüüdes: «Veetke hästi aega, teie mõlemad!»

Eesuks lajatas kinni, jättes Charmaini ja vanaonu Williami teineteisele otsa vaatama.

Vanaonu William oli väike mees ja peaaegu kiilas, välja arvatud paar ilusat, hõbedast juukselokki, mis vööditasid ta üsna kuplitaolist pead. Ta istus jäigalt, kummargil ja kössis, mis näitas Charmainile, et ta on päris suurtes valudes. Charmain taipas üllatunult, et tunneb talle kaasa, kuid soovis, et mees ei vahiks teda nii pingsalt. Tal tekkis sedasi süüdlaslik tunne. Ja vanaonu alumised laud langesid ta väsinud sinisilmade eest, näidates veripunaseid silmavalgeid.

Charmainile ei meeldinud veri peaaegu sama palju, nagu talle ei meeldinud vihmaussid.

«Noh, sa paistad olevat väga pikk ja asjatundlik noor daam,» ütles vanaonu William. Ta hääl oli väsinud ja leebe. «Punased juuksed on minu arust heaks märgiks. Väga tore. Kas arvad, et saad siin hakkama, kui ma läinud olen? Kardan, et siin on pisut segamini.»

«Arvan, et saan,» ütles Charmain. Umbne tuba paistis talle päris korras olevat. «Mis asju ma siin tegema peaksin?» Kuigi ma loodan, et ei jää siia kauaks, mõtles ta. Kui kord kuningas on mu kirjale vastanud...

«Üldiselt muidugi tavalisi majapidamisasju,» ütles vanaonu William, «kuid maagilisi. Kuna ma polnud kindel, kui palju sa nõiakunsti valdad, astusin mõningaid samme...»

Õudne! mõtles Charmain. Ta arvab, et ma tunnen maagiat! Ta tahtis vanaonu Williamile asja selgitada, kuid samal hetkel katkestati neid. Esiuks paugatas lahti ja hulk pikki haldjaid astus vaikselt sisse. Nad olid peaaegu kõik arstlikult valgeis rõivais ja nende ilusad näod olid täiesti ilmetud.

Charmain vahtis neid, täiesti jahmunud nende ilust, pikkusest, ükskõiksusest, ja veel enam nende täielikust vaikimisest. Üks neist lükkas ta õrnalt kõrvale ja Charmain jäi seisma, kuhu ta oli pandud, tundes end kohmakalt ja häiritult, kui ülejäänud kogunesid vanaonu Williami ümber, ilusad heledajuukselised pead tema kohale kummardunud. Charmain polnud kindel, mida nad tegid, kuid hetke pärast oli vanaonu William valgesse mantlisse rõivastatud ja oma toolist välja tõstetud. Jäi mulje, nagu oleks kolm punast õuna ta pea külge kinnitatud. Charmain nägi, et ta magas.

«Ee... aga tema kohver?» küsis Charmain, kui nad vanaonu ukse poole kandsid.

«Seda pole vaja,» ütles üks haldjatest, hoides ust lahti teiste jaoks, et nood vanaonu Williamiga välja pääseksid. Seejärel eemaldusid nad kõik mööda aiateed.

Charmain tormas avatud ukse juurde ja hüüdis neile järele: «Kui kauaks ta ära jääb?» Äkki paistis väga tähtsana teada, kui kaua ta peab siin hakkama saama.

«Nii kauaks kui vaja,» vastas teine haldjas.

Siis olid nad kõik kadunud, enne kui aiaväravani jõudsid.