Читать книгу Paljude radadega maja - Diana Wynne Jones - Страница 5

Charmain vahtis mõnda aega tühja teed ja siis sulges eesukse paugatusega. «Mida ma nüüd siis teen?» küsis ta mahajäetud, umbselt toalt.

«Kardan, et sa pead köögi ära koristama, mu armas,» ütles vanaonu Williami väsinud, lahke hääl kusagilt õhust. «Vabandan, et jätsin nii palju musta pesu. Palun ava mu kohver edasisteks keerukamateks juhtnöörideks.»

Charmain heitis pilgu kohvrile. Nii et vanaonu William oli selle tema jaoks maha jätnud. «Otsekohe,» vastas ta. «Ma pole ise ka veel kotte lahti pakkinud.» Ta võttis oma kaks kotti ja sammus nendega ainsa ülejäänud ukse poole. See oli toa tagaosas ja kui Charmain oli proovinud avada seda toidukotti hoidva käega, siis kotti teise kätte pannes, siis viimaks kahe käega ja mõlema kotiga põrandal, leidis ta, et see viib kööki.

Ta jäi hetkeks vahtima. Siis ta tiris oma kaks kotti uksest sisse, just sel hetkel, kui see oli kinni vajumas, ja jätkas vahtimist.

«Missugune segadus!» ütles ta.

See pidi olema mugav, ruumikas köök. Sellel oli suur aken vaatega mägedele, kust soe päikesepaiste sisse hoovas. Õnnetuseks valgustas päike vaid tohutut hulka kraanikaussi ja kuivatusrestile ja kraanikausi kõrvale kuhjatud taldrikuid ja tasse. Päikesevalgus liikus siis edasi – ja Charmaini pettunud pilk koos sellega – ning heitis kuldse helgi kahele suurele kraanikausi kõrval olevale pesukotile. Need olid nii täis musta pesu, et vanaonu William oli kasutanud neid alusena mustade kastrulite virna ja praepanni jaoks.

Charmaini pilk rändas lauale toa keskel. Sellel paistis vanaonu William hoidvat oma umbes kolmekümmet teekannu ja sama paljusid piimakanne – rääkimata mõningatest kannudest, milles oli kunagi olnud praekaste. See laud oli omal viisil päris kena, mõtles Charmain, ainult asju täis ja räpane.

«Arvan, et oled haige olnud,» ütles Charmain pahuralt.

Seekord ei vastanud keegi. Ta läks ettevaatlikult kraanikausi juurde, kus tema arust midagi puudus. Umbes hetke pärast ta taipas, et polnud kraane. Ehk oli see maja nii kaugel linnast väljas, et kraane polnudki sisse pandud. Kui ta aknast välja vaatas, võis ta näha väikest õue ja selle keskel pumbakaevu.

«Nii et ma peaksin minema vett pumpama ja seda sisse tooma, ja mis veel?» nõudis Charmain.

Ta vaatas tumedat, tühja tuleaset. Oli siiski suvi, nii et seal polnud loomulikult tuld ega mingit põletusmaterjali, mida ta näha võiks. «Pean soojendama vett?» ütles ta. «Räpases kastrulis, arvan ma, ja... Kui sellele mõtlema hakkan, kuidas ma end pesen? Kas ma ei saa kunagi vanni minna? Kas tal pole üldse mingit magamistuba või vannituba?»

Ta kiirustas väikese ukse juurde tuleaseme kõrval ja tiris selle lahti. Kõik vanaonu Williami uksed paistsid avamiseks kümne mehe jõudu vajavat, mõtles ta vihaselt. Ta võis peaaegu tunda maagia raskust, mis neid kinni hoidis. Ta leidis end vaatamas väikest sahvrit. Selle riiulitel polnud midagi peale väikese savipoti võiga, kõvailmelise leivapätsi ja suure koti salapärase sildiga CIBIS CANINICUS, mis paistis olevat täis seebikilde. Ja selle taha olid tõstetud veel kaks pesukotti, sama täis nagu köögisolevad.

«Ma hakkan karjuma,» ütles Charmain. «Kuidas sai tädi Sempronia seda mulle teha? Kuidas ema tal seda teha lubas?»

Sellel masenduse hetkel tahtis Charmain teha vaid seda, mida ta alati kriisiolukorras tegi: matta end raamatusse. Ta tiris oma kaks kotti laua juurde ja istus toolile. Seal ta võttis riidekoti pandla lahti, pani prillid ninale ja soris innukalt riiete hulgas, otsides raamatuid, mille ta oli ema jaoks kõrvale pannud, et too need ära pakiks.

Ta käed leidsid vaid pehmeid asju. Ainus kõva asi osutus suureks seebitükiks ta pesemisasjade hulgas. Charmain heitis selle üle toa tühjale tuleasemele ja kaevas edasi. «Ma ei usu seda!» ütles ta. «Ta pidi panema need esimesena, kõige põhja.» Ta pööras koti tagurpidi ja raputas kõik põrandale. Välja kukkusid kenasti volditud seelikud, kleidid, sukad, pluusid, kaks õmmeldud jakki, pitsist alusseelikud ja küllalt pesu terveks aastaks. Nende peale potsatasid ta uued sussid. Peale selle oli kott lame ja tühi. Sellest hoolimata kobas Charmain koti sisemuse tervenisti läbi, enne kui selle kõrvale heitis, laskis prillid keti otsa langeda ja mõtles, et kas peaks nutma hakkama. Mrs. Baker oli unustanud raamatud kaasa pakkida.

«Noh,» ütles Charmain, kui oli mõnda aega silmi pilgutanud ja neelatanud, «ma pole kunagi varem tegelikult kodust ära olnud. Järgmine kord, kui ma kuhugi lähen, pakin ise koti ja täidan selle raamatutega. Praegu püüan hakkama saada, nagu suudan.»

Püüdes anda oma parima, tõstis ta teise koti köögilauale ja nihutas nõusid, et kotile ruumi teha. Seejuures lükkas ta neli piimakannu ja ühe teekannu põrandale maha. «Ja ma ei hooli!» ütles Charmain, kui need kukkusid. Tema kergenduseks olid piimakannud tühjad ja lihtsalt veeresid maas, ja ka teekann ei läinud katki. See vaid lebas külili, tilgutades teed põrandale. «See on tõenäoliselt maagia hea külg,» ütles Charmain, süngelt kõige pealmist lihapirukat välja tirides. Ta toppis kotist välja kukkunud seelikud põlvede vahel olevasse kompsu, pani küünarnukid lauale ja võttis pirukast tohutu, lohutava, mahlase ampsu.

Midagi külma ja värisevat puudutas ta parema jala säärt.

Charmain tardus, julgemata isegi närida. See köök on täis suuri maagilisi nälkjaid! mõtles ta. Külm asi puudutas teda veel kord. Puudutusega kaasnes vaikne sosistav niutsumine.

Väga aeglaselt tõmbas Charmain seeliku ja laudlina eemale ning vaatas järele. Laua all istus eriti väike ja sakris valge koer, kes vaatas haledalt üles tema poole ja värises tervest kehast. Kui ta nägi, et Charmain teda uuris, kikitas ta sassis, narmendavaid kõrvu ja mütsutas oma lühikese, harjataolise sabaga vastu põrandat. Siis ta sosistas veel ühe niutsatuse.

«Kes sa oled?» ütles Charmain. «Keegi ei rääkinud mulle midagi koerast.»

Vanaonu Williami hääl hakkas veel kord kusagilt rääkima. «See on Hulkur. Ole tema vastu lahke. See vaene poiss eksles juhuslikult minu juurde ja ta paistab kõike kartvat.»

Charmain oli koertesse alati kahtlustavalt suhtunud. Tema ema ütles, et nad olid räpased ja hammustavad olevused ja nad ei võta kunagi koera majja, nii et Charmain oli alati olnud väga närviline iga koera suhtes, keda nägi.

Kuid see koer oli nii väike. Ta paistis olevat äärmiselt valge ja puhas. Ja ta paistis Charmaini palju rohkem kartvat, kui Charmain kartis teda. Ta värises ikka veel.

«Oh, ära enam värise,» ütles Charmain. «Ma ei tee sulle haiget.»

Hulkur värises endiselt ja vaatas haledalt talle otsa.

Charmain ohkas. Ta murdis oma pirukast suure tüki ja sirutas selle Hulkuri poole. «Võta,» ütles ta. «See on selle eest, et sa siiski nälkjas ei ole.»

Hulkuri särav must nina võbeles tüki suunas. Ta vaatas Charmaini, et olla kindel, kas ta tõesti mõtles seda, ja siis, väga õrnalt ja viisakalt, võttis ta tüki suhu ja sõi selle ära. Siis ta uuris Charmaini, et kas on veel. Charmain oli võlutud tema viisakusest. Ta murdis veel ühe tüki. Ja siis veel ühe. Viimaks jagasid nad piruka vennalikult pooleks.

«See on kõik,» ütles Charmain, purusid seelikult maha raputades. «Sellest kotitäiest peab jätkuma, kuna majas ei paista rohkem toitu olevat. Nüüd näita mulle, mida järgmiseks teha, Hulkur.»

Hulkur traavis otsekohe selleni, mis paistis olevat tagauks, ja jäi sinna seisma, liputades sabatutti ja vaikselt vingudes. Charmain avas ukse – mida oli just sama raske avada kui ülejäänud kaht – ja järgnes Hulkurile välja tagaaeda, mõeldes, et temalt oodatakse kaevust vee pumpamist. Kuid Hulkur traavis kaevust mööda, üsna viletsailmelise õunapuu juurde aianurgas, kust ta kergitas oma väga lühikest jalga ja kergendas end vastu puud.

«Ah nii,» ütles Charmain. «Seda pidid tegema sina ja mitte mina. Kuigi paistab, et see ei tee puule midagi eriti head, Hulkur.»

Hulkur heitis talle pilgu ja hakkas aias edasi-tagasi traavima, asju nuusutades ja vastu mättaid jalga tõstes. Charmain nägi, et koer tundis end üsna turvaliselt. Kui selle üle mõtlema hakata, siis tema ise niisamuti. Aias oli soe, kindel tunne, nagu oleks vanaonu William selle paiga ümber kaitseloitsud seadnud. Ta seisis kaevu kõrval ja vaatas üles tara taha järsult kerkivate mägede poole. Kerge tuul puhus kõrgustest, tuues lume ja uute lillede lõhna, mis millegipärast meenutasid Charmainile haldjaid.

Ta mõtles, et kas nad olid vanaonu Williami sinna üles viinud. Ja parem, kui nad ta varsti tagasi toovad, mõtles ta. Ma lähen hulluks, kui peaksin siin rohkem kui päeva viibima!

Majanurga juures oli väike kuur. Charmain läks seda uurima, pomisedes: «Labidad, arvan, ja lillepotid ja muud asjad.» Aga kui ta oli raskelt avaneva ukse lahti sikutanud, leidis ta sealt pesurulli ja suure vasest paagi ning selle all oleva tuleaseme. Ta vahtis seda kõike, nagu vahitakse muuseumis kummalist väljapanekut, kuni talle meenus, et ta oma õues oli olnud samasugune kuur. See oli tundunud talle just sama salapärane kui seegi siin, kuna talle oli alati keelatud sinna minna, kuid ta teadis, et kord nädalas tuli punaste käte ja tumepunase näoga pesunaine ja tegi selles kuuris palju auru, millest kuidagi tulid välja puhtad riided.

Ah. Pesuköök, mõtles ta. Arvan, et kõik need pesukotid tuleb paaki panna ja tuli alla teha. Aga kuidas? Ma hakkan mõtlema, et olen elanud liiga turvalist elu.

«Kuigi väga head,» ütles ta valjusti, mõeldes pesunaise punastele kätele ja lillakale näole. Kuid see ei aita mul nõusid pesta, mõtles ta. Või vannis käia. Kas ma peaksin end selles paagis keetma? Ja kus ma magan, taeva pärast?

Jättes ukse Hulkuri jaoks lahti, läks ta tagasi sisse, kus marssis mööda kraanikausist, pesukottidest, nõusid täis lauast ja tema enda asjade kuhjast põrandal, ja tiris lahti ukse kaugemas seinas. Selle taga oli jälle umbne elutuba.

«See on lootusetu!» ütles ta. «Kus on magamistoad? Kus on vannituba?»

Vanaonu Williami väsinud hääl vastas kusagilt õhust: «Magamistubade ja vannitoa leidmiseks pööra vasakule niipea, kui avad köögiukse, mu armas. Palun andesta segadus, mis leiad.»

Charmain vaatas läbi avatud ukse seal asuvat kööki. «Oh, jah?» ütles ta. «Noh, vaatame.» Ta astus hoolikalt tagasi kööki ja sulges enda ees ukse.

Siis ta sikutas selle jälle lahti, raskustega, millest ta hakkas mõtlema kui tavalisest võitlusest, ja pööras kiiresti ukseava juurest vasakule, enne kui tal oli aega seda võimatuks pidada.

Ta leidis end koridorist, mille kaugemas osas oli avatud aken. Aknast tulev tuul oli täis mägist lumeja lillelõhna. Charmain heitis hämmastunud pilgu rohelisele aasale mäenõlval ja sinistele kaugustele, ise pöörates lähima ukse käepidet ja seda põlvega surudes.

See avanes üsna kergesti, nagu oleks seda palju kordi kasutatud. Charmain astus ettevaatlikult edasi, tundes lõhna, mis pani ta otsekohe aknast hoovava hõngu unustama. Ta seisis, nina püsti, ja nuusutas rõõmuga. See oli vanade raamatute kerge hõrk kopitusearoom. Neid oli sadu, nägi ta toas ringi vaadates. Raamatud katsid riiuleid neljal seinal, seisid virnas põrandal ja kuhjas kirjutuslaual, enamjaolt vanad, nahksete kaantega, kuigi mõned põrandal nägid välja uuemad ja värvilisemad. See oli ilmselt vanaonu Williami kabinet.

«Oooh!» ütles Charmain.

Tähele panemata, kuidas aknast võis näha eesõue hortensiaid, jäi ta uurima kirjutuslaual olevaid raamatuid. Suuri, pakse, lõhnavaid raamatud, ja mõnel neist olid metallhaagid, et neid suletuna hoida, nagu oleks neid ohtlik avada. Charmainil oli lähim juba peos, kui ta märkas kirjutuslaual väriseva käekirjaga kaetud paksu paberitükki.

«Mu armas Charmain,» luges ta ja seadis end polsterdatud toolile kirjutuslaua taha, et ülejäänut lugeda.

Mu armas Charmain,

Tänan, et nõustusid nii lahkesti mu äraolekul maja järele vaatama. Haldjad ütlevad mulle, et olen tõenäoliselt ära kaks nädalat. (Tänu taevale selle eest! mõtles Charmain.) Või äkki kuu aega, kui tekib komplikatsioone. (Oh.) Palun vabanda see segadus, mis sa siit leiad. Olen juba päris kaua haigusest vaevatud. Kuid olen kindel, et sa oled leidlik noor daam ja saad õige varsti asjadest aru. Kui sul on probleeme, olen jätnud käitumisjuhiseid, kui need tundusid vajalikud olevat. Sa pead vaid küsimuse valjusti välja ütlema ja sellele vastatakse.

Keerukamate juhtumite korral leiad selgituse kohvrist. Palun, ole lahke Hulkuri vastu, ta pole olnud minuga veel küllalt kaua, et end kindlalt tunda, ja palun tutvu kõigi raamatutega selles kabinetis, millega soovid, peale nende, mis on sellel kirjutuslaual, mille maagia on sinu jaoks enamasti liiga tugev. (Päh. Nagu ma sellest hooliksin! mõtles Charmain.) Vahepeal soovin sulle õnnelikku siinviibimist ja loodan, et saan sind üsna varsti isiklikult tänada.

Siiralt Sinu vanaonu

William Norland

«Arvan, et ta on tegelikult kaugelt sugulane,» ütles Charmain valjusti. «Ta peab olema tädi Sempronia vanaonu, ja tädi Sempronia oli abielus onu Nediga, kes on isa onu, välja arvatud et ta on nüüd surnud. Kui kahju. Hakkasin lootma, et olen pärinud midagi tema maagiaandest.»

Ja ta ütles viisakalt kuhugi õhku: «Tänan väga, vanaonu William.»

Vastust ei tulnud. Charmain mõtles: hästi, ei pidanudki tulema. See polnud küsimus. Ja ta asus avastama kirjutuslaual olevaid raamatuid. Tema käes oleva paksu raamatu pealkiri oli «Raamat tühjusest ja mitte millestki». Seepärast polnud üllatav, et kui ta selle avas, olid lehed tühjad. Kuid ta võis tunda sõrmede all iga lehekülge kuidagi nurrumas ja väänlemas varjatud maagiast. Ta pani selle üsna ruttu käest ja võttis selle asemel raamatu pealkirjaga «Teejuht astroloogiasse». See oli veidi pettumustäratav, sest koosnes enamasti diagrammidest, kus olid mustad täpilised read, paljude nelinurksete punaste märkidega, mis ulatusid mustadest ridadest välja ja moodustasid erinevaid mustreid, kuid lugeda polnud peaaegu midagi. Siiski jäi Charmain seda kauemaks uurima, kui ta arvanud oli. Diagrammid pidid olema mingil viisil hüpnootilised. Kuid viimaks, teatud lahkumisvaluga, pani ta need käest ja võttis raamatu pealkirjaga «Edasijõudnute murranguline võlukunst», mis polnud üldse tema raamat. See koosnes tihedalt trükitud pikkadest lõikudest, mis enamasti paistsid algavat: «Kui me ekstrapoleerime mu varasema töö tulemusi, leiame end valmis olevat lähenema paratüüpilise fenomenoloogia laiendusele...»

Ei, mõtles Charmain. Ma ei arva, et oleme selleks valmis.

Ta pani ka selle käest ja kergitas rasket raamatut kirjutuslaua nurgalt. Selle pealkiri oli «Das Zauberbuch» ja see oli võõras keeles. Ehk nad räägivad seda Ingarymaal, arvas Charmain. Kuid huvitaval kombel oli see raamat olnud raskuseks kirjavirnale selle all, neid oli tervest maailmast.

Charmain veetis kaua aega uudishimulikult kirjades sorides ja muutus vanaonu Williami suhtes üha aukartlikumaks. Peaaegu kõik need olid teistelt võluritelt, kes tahtsid konsulteerida vanaonu Williamiga mingites maagiaküsimustes – nad pidasid teda ilmselgelt suureks eksperdiks – või õnnitlesid teda mõne ta hiljutise maagilise avastuse eest. Eranditult neil kõigil olid kohutavad käekirjad. Charmain kortsutas kulmu ja tõstis kõige hullema valguse kätte.

Lugupeetud võlur Norland (ütles see, nii palju kui Charmain välja luges),

Teie raamatust «Olulised trikid» on olnud mulle palju abi mu dimensioonilises (või dementses?) töös, kuid ma tahaksin juhtida teie tähelepanu oma väikesele avastusele teie alapunktis Murdochi Kõrva (Merlini Käe? Murphy Seaduse?) kohta. Ehk võiksime vestelda, kui ma järgmine kord High Norlandisse satun?

Austusega (alatusega? absurdselt? ahastusega?)

võlur Howl Pendragon.

«Taevake! Ta vist kirjutas ahjuroobiga!» ütles Charmain valjusti, võttes järgmise kirja.

See oli kuningalt endalt ja käekiri, kuigi kõikuv ja vanamoeline, oli palju kergemini loetav.

Austatud Kuninglik Võlur (luges Charmain kasvava aukartuse ja üllatusega),

Oleme nüüd Oma Suure Ülesandega rohkem kui poole peale jõudnud, ja siiski mitte targemaks saanud. Me loodame sinu peale. On Meie siiras Lootus, et Haldjatel, keda Me sinu juurde saadame, õnnestub sind Terveks ravida ja et Me saame õige peatselt jälle Hindamatut Kasu sinu Nõuannetest ja Julgustusest. Saadame sulle oma Parimaid Soove teele kaasa.

Siiras lootuses Teie

Adolphus Rex High Norland.

Nii et kuningas saatis need haldjad! «Nii, nii,» pomises Charmain, sorides viimases kirjavirnas. Need kõik olid kirjutatud kellegi parimate käekirjadega ja rääkisid erineval viisil samadest asjadest:

«Palun, võlur Norland, ma tahaksin saada teie õpipoisiks. Kas võtate mu vastu?» Mõned neist jätkasid, pakkudes vanaonu Williamile raha. Üks neist lubas anda vanaonu Williamile maagilise teemantsõrmuse, ja teine, kes paistis olevat tüdruk, ütles üsna meeleheitlikult: «Ma pole ise eriti ilus, kuid mu õde on, ja ta ütles, et abiellub teiega, kui nõustute mind õpetama.»

Charmain krimpsutas nina ja lehitses ülejäänud kirjad kiirustades läbi. Need meenutasid talle nii väga tema enda kirja kuningale. Ja peaaegu sama kasutut, mõtles ta. Charmainile oli ilmselge, et need olid kirjad, millele kuulus võlur vastab otsekohe «ei». Ta kogus nad kõik kokku «Das Zauberbuchi» alla ja vaatas teisi raamatuid kirjutuslaual. Kirjutuslaua tagaosas oli terve rida suuri, pakse raamatud, kõigil nimetus «Res Magica», mida ta arvas, et hiljem ette võtab. Ta võttis veel kaks juhuslikku raamatut. Ühe nimi oli «Mrs. Pentstemmoni teeviidad: tõe verstapostid» ja see paistis talle pisut moraliseerivana. Teise pealkiri, kui ta oli lahti võtnud metallhaagi ja avanud esimese lehekülje, oli «Palimpsesti raamat». Kui Charmain lehti pööras, leidis ta, et igal lehel on uus loits – arusaadav loits, pealkirjaga, mis ütles, mida see loits korda saatis, ja selle all ainete nimekiri, millele järgnesid nummerdatud tegevused, mis ütlesid, mida sa selleks tegema pidid.

«See meeldib mulle rohkem!» ütles Charmain ja asutas end lugema.

Hulk aega hiljem, kui ta püüdis otsustada, mis oli kasulikum, kas «Sõpra vaenlasest eristamise loits» või «Mõistuse avardamise loits» või ehk isegi «Lendamise loits», teadis Charmain äkki, et pidi otsekohe vannituppa minema. Temaga võis nii juhtuda, kui oli lugemisse süvenenud. Ta hüppas põlvi kokku pigistades üles ja siis mõistis, et vannituba on paik, mida ta polnud veel külastanud.

«Oh, kuidas ma vannitoa üles leian?» hüüatas ta.

Ta kartused hajusid, kui vanaonu Williami lahke, värisev hääl otsekohe rääkima hakkas. «Pööra koridoris vasakule ja vannituba on esimene uks paremalt.»

«Tänan!» ohkis Charmain ja jooksis.