Читать книгу Leegitsev rist, I raamat - Diana Gabaldon - Страница 7

Mount Helicon

Põhja-Carolina kuninglik koloonia

1770. aasta oktoobri lõpp

Ärkasin, kuuldes purjeriidest katusel vihmapiiskade sabinat ja tundes huultel oma esimese mehe suudlust. Pilgutasin jahmunult silmi ja tõstsin loomusunniliselt käe suu juurde. Et hoida äsjast aistingut või hoopis varjata? Oleksin tahtnud seda ka ise teada.

Jamie hakkas mu kõrval nihelema ja pomises midagi ning tema liigutuste peale vallandus seedriokstele laotatud teki alt uus pahvak värsket lõhna. Võib-olla oli siit läbi hõljunud vaim tema und häirinud. Vaatasin ainiti meie varjualust ümbritsevasse tühjusse.

Mine ära, Frank, mõtlesin rangelt.

Väljas oli ikka veel pime, ent niiskelt pinnaselt kerkiv udu pärlendas hallilt – koit ei saanud olla kaugel. Polnud vähimatki liikumist ei seesega väljaspool, kuid ikkagi tundsin sama selgesti, kui puudutaks keegi õrnalt mu nahka, et olukord on pisut irooniline ja naljakas.

Kas ma poleks tohtinud tulla vaatama, kuidas ta mehele läheb?

Ma polnud kindel, kas olin üleüldse sõnastanud selle lause teadlikult või oli see – nagu ennistine suudluski – võrsunud pelgalt mu alateadvusest. Mu mõtted olid uinumishetkelgi hõivatud pulmade ettevalmistustest, mõni ime siis, et ärkan samuti, olles näinud unes pulmi. Ja pulmaöid.

Silusin kortsunud musliinöösärki, andes endale hämmeldunult aru, et see on kerkinud kõrgele piha ümber ja mu nahk õhetab millestki enamast kui pelk ööuni. Unenäost, mis mind äratas, ei mäletanud ma midagi konkreetset – jäänud oli üksnes piltide ja aistingute segadik. Ehk on see isegi hea, mõtlesin.

Pöörasin end kahisevatel okstel ja nihkusin Jamiele külje alla. Ta oli soe ning lõhnas meeldivalt puusuitsust ja viskist, millesse sugenes otsekui vaibuva madala noodina vaevu aimatavat magava isase lõhna. Ringutasin väga aeglaselt, tõmmates selja nõgusaks, nii et mu häbe puudutas tema puusa. Kui ta oli sügaval unehõlmas või polnud huvitatud, võis see kerge liigutus jääda märkamatuks; vastasel korral ...

Jamie ei maganud. Ta naeratas põgusalt, silmad alles suletud, ent tema suur kämmal libises pikkamisi mööda mu selga alla ja jäi kindlalt pidama tuharal.

„Mmm?” ümises ta. „Hmmmm.” Ta ohkas ja vajus minust kinni hoides uuesti unne.

Surusin end julgust saades tihedasti tema vastu. Jamie keha lähedusest piisas, et hajutada unenäo viimsedki jäänused. Ja Frankil – kui see ikka oli tema – võis olla omamoodi õigus. Kui säärane asi oleks võimalik, sooviks Bree kindlasti näha oma pulmas mõlemat isa.

Olin nüüd juba täiesti virge, ent tundsin end liiga mõnusalt, et tõusta. Väljas sadas; kergelt küll, aga õhk oli nii külm ja rõske, et õdus tekkidest pesa tundus ikkagi ahvatlevam kui mõte juua mõne aja pärast kruus kuuma kohvi. Saati et selle valmistamiseks pidanuksin enne tooma jõest vett, süütama lõkke – taevas hoidku, isegi kui see pole päris kustunud, on puud ju ikkagi märjad –, jahvatama käsikivide vahel kohvi ja laskma sel tõmmata, samal ajal kui mu pahkluude ümber liibuvad märjad lehed ja ülevalt puuokstelt nõrgub krae vahele piisku.

Juba ainuüksi sellest mõttestki käisid mul külmavärinad üle selja ning ma katsin palja õla pealmise tekiga ja võtsin mõttes uuesti käsile ettevalmistuste nimekirja, mille pealt olin magama jäänud.

Söök, jook ... nende pärast ei pidanud ma õnneks muretsema. Need on Jamie tädi Jocasta, õigemini küll tema mustanahalise ülemteenri Ulyssese vastutada. Pulmakülalised – sellega on kõik tipp-topp. Meid ootasid ees Šoti mägismaalaste Uue Maailma asunduse suurimad kärajad ning söögist ja joogist ei ähvardanud puudu tulla. Kirjalikud kutsed olnuksid siin tarbetud.

Breel on vähemasti uus kleit, seegi tädi Jocasta kingitus. Tumesinisest villasest riidest – siid oli liiga kallis ja ühtlasi ebaotstarbekas siin metsade keskel. Valgest satiinist ja apelsiniõitest, mida olin kunagi kujutlenud teda abielludes kandvat, oli asi muidugi kaugel, aga teisalt: sääraseid pulmi oleks 1960. aastatel vaevalt keegi üleüldse osanud endale ette kujutada.

Ei tea, mida Frank Brianna mehest oleks arvanud, arutlesin endamisi. Küllap oleks too talle meeldinud: Roger oli ju ajaloolane – või endine ajaloolane – nagu Frank isegi. Ta oli intelligentne ja vaimukas, andekas muusik ja lahke mees, kes oli Briannasse ja väikesesse Jemmysse sügavalt kiindunud.

Mis on ju igati imetlusväärne, arvestades kõiki asjaolusid, mõtlesin, vaadeldes väljas huljuvat udu.

Sa siis ikkagi tunnistad seda, jah? Kuulsin neid sõnu oma peas, otsekui oleks mees öelnud seda valjusti, irooniliselt, pilgates nii iseennast kui mind.

Jamie kortsutas kulmu ja pigistas mind kõvemini tuharast, nohisedes vaikselt läbi une.

Sa tead seda ju küsimatagi, vastasin hääletult. Olen seda alati tunnistanud ja sa tead seda, niisiis ole nii kena ja tõmba uttu!

Keerasin välisõhule otsustavalt selja ning toetasin pea Jamie õlale, otsekui võiks tema pehme kortsunud linane särk, mida põse all tundsin, pakkuda mulle pelgupaika.

Kaldusin arvama, et Jamiele tundub kahtlasem kui mulle – või ehk Frankilegi –, kas Roger ikka suudab Jemmyt päriselt omaks võtta. Jamie silmis taandus see lihtsalt kohustusele: kui mehel on autunnet, ei saa ta teisiti käituda. Ning ma teadsin teda sisimas kahtlevat, kas Roger on võimeline Carolina metsikus looduses peret ülal pidama ja kaitsma. Roger oli pikka kasvu, tugeva kehaehitusega ja osav, ent kui Rogeri meelest olid kübar, rihm ja mõõk pelgalt mingi vana ballaadi sõnad, siis Jamiele olid need argielus tarvilised asjad.

Kämmal tõmbus mu tuharal korraga kokku ja pigistas, nii et ma lausa võpatasin.

„Inglismann,” lausus Jamie uniselt, „sa vingerdad nagu kulles poisikese pihus. Kas pead tõusma ja kemmergusse minema?”

„Aa, sa oled ärkvel,” ütlesin, tundes end pisut tobedalt.

„Nüüd olen,” vastas Jamie. Käsi libises maha ning ta ringutas ägisedes. Tema paljad jalad ilmusid teki serva alt nähtavale, pikad varbad harali.

„Anna andeks. Ma ei tahtnud sind äratada.”

„Oh, ära’nd muretse,” rahustas mees. Ta köhatas kurgu puhtaks ja vedas silmi pilgutades käega läbi lahtiste ruugete juuste. „Nägin koledat und nagu ikka, kui pean külmas magama.” Ta tõstis pead, uuris üle teki pahuralt oma varbaid ja liigutas neid. „Miks ma küll ööseks põlvikuid jalga ei jätnud?”

„Kas tõesti? Mida sa siis unes nägid?” küsisin, tundes hinges torkimas kerget rahutust. Lootsin, et talle polnud ilmunud unes midagi samasugust kui mulle.

„Hobuseid,” vastas ta ja mu ärevus haihtus sedamaid. Puhkesin naerma.

„Mis koledat und võisid sa näha hobustest?”

„Oh jumal, see oli kohutav.” Jamie hõõrus mõlema rusikaga silmi ja raputas pead, justkui tahaks unenägu eemale peletada. „Kõik keerles Iiri kuningate ümber. Mäletad ju, mida MacKenzie eile õhtul selle kohta lõkke ääres rääkis.”

„Iiri ku... aa!” Mulle tuli meelde ja see ajas mind uuesti naerma. „Jah, mäletan küll.”

Oma võidukast kihlusest elevil, oli Roger lõbustanud kokkutulnuid õhtul lõkke ääres laulude, luuletuste ja ajaloo kohta käivate lustlike anekdootidega, millest üks puudutas vanaaja Iiri kuningate väidetavaid kroonimisriitusi. Nimetatutest ühe puhul pidi edukas kandidaat paarituma suure rahvahulga ees valge märaga – kuulu järgi selleks, et tõestada oma mehelikkust, ehkki minu arvates andnuks see aimu pigem tema külmaverelisusest.

„Mina pidin hoolitsema hobuse eest,” rääkis Jamie. „Ja kõik läks untsu. Mees oli liiga lühike ning pidin otsima talle midagi jalge alla. Leidsin kivi, aga ei jaksanud seda tõsta. Siis sain ühe tabureti, aga sellel tuli jalg ära ja jäi mulle pihku. Seejärel katsusin teha tellistest platvormi, kuid need pudenesid liivaks. Lõpuks öeldi, et ärgu ma muretsegu, nad lõikavad lihtsalt märal jalad maha, ning ma püüdsin takistada neid seda tegemast; mees, kellest pidi saama kuningas, sekeldas samal ajal oma pükste kallal ja kurtis, et püksinööbid ei tule lahti, ning siis märkas keegi, et mära on hoopis must, ja see ei kõlvanud kuhugi.”

Turtsatasin ja peitsin näo Jamie särgivoltide vahele, kartes äratada neid, kes olid heitnud laagrisse meie lähedal.

„Kas sa selle peale ärkasidki üles?”

„Ei. Millegipärast ajas see mul harja punaseks. Ütlesin, et märal pole häda midagi; et tõtt-öelda on must sootuks parem hobune, sest on ju teada, et valgetel on viletsad silmad ja nende järglased on pimedad. Aga nemad ajasid vastu: ei, ei, must on halb enne; mina jälle, et ei ole midagi, ja ...” Ta jäi vait ja köhatas hääle puhtaks.

„Ja siis?”

Jamie kehitas õlgu ja vaatas poolviltu minu poole; tema kael oli tõmbunud kergelt roosakaks.

„Nojah. Kinnitasin, et see mära sobib kenasti, ma näitan neile ise. Olin just haaranud tal laudjast kinni, et ta paigal püsiks, ja valmistusin ... ee ... tegema endast Iirimaa kuningat. Vaat siis ärkasin ma üles.”

Turtsusin ja ägisesin ja tundsin, kuidas Jamie külg samuti allasurutud naerust vappub.

„Oh, nüüd on mul tõesti kahju, et su üles ajasin!” Pühkisin tekiservaga silmi. „See oli iirlastele kahtlemata tohutu kaotus. Ehkki ma ei oska arvata, kuidas suhtusid sellesse tseremooniasse Iirimaa kuningannad,” lisasin, justkui oleks see mõte mulle alles nüüd pähe turgatanud.

„Ma ei suuda uskuda, et naised võiksid selles võrdluses kaotajaks pooleks jääda,” tõttas Jamie mind rahustama. „Ehkki olen kuulnud ka säärastest meestest, kes eelistavad ...”

„Ega ma sellest mõelnud,” ütlesin. „Pidasin silmas pigem hügieeni kaalutlusi, kui mõistad, mida ma öelda tahan. Panna vanker hobuse ette pole ka tark tegu, aga panna hobust enne kui kuningannat ...”

„Enne kui ... oh, sain aru.” Jamie nägu lõi selle nalja peale õhetama ning tema nahk tõmbus seejuures veel tumedamaks. „Öeldagu iirlaste kohta mida tahes, inglismann, aga nad ikkagi pesevad end aeg-ajalt. Ning asjaolusid arvesse võttes pidas kuningas ehk tarvilikuks kasutada koguni seepi ...”

„In medias res?” pakkusin. „Kindlasti polnud seda vaja. Selles mõttes, et hobune on ju suhteliselt võttes ikkagi kaunis suur ...”

„Küsimus polegi ainuüksi suuruses, inglismann, vaid ka valmisolekus,” vastas Jamie ja heitis mulle vaigistava pilgu. „Ja niipalju kui mina aru saan, võib mees vajada säärases olukorras pisut turgutust. Ehkki igal juhul in medias res,” lisas ta. „Kas sa siis Horatiust ei ole lugenud? Või Aristotelest?”

„Ei. Ega siis kõik ka haritud saa olla. Ja Aristotelese vastu pole ma erilist huvi tundnudki, kui kuulsin, et ta paigutas naised oma loodusloolises süsteemis kuhugi ussikestest madalamale.”

„Abielus ei saanud see mees siis olla.” Jamie käsi liikus aeglaselt mööda mu selga ülespoole, sõrmitsedes läbi öösärgi selgrookühmukesi. „Vastasel korral poleks tal luud kindlasti märkamata jäänud.”

Ma naeratasin ja tõstsin omakorda käe tema põsesarnale, mis tõusuhoovusena võimust võtva punase habemetüüka keskelt selgelt ja puhtalt esile kerkis.

Seejuures märkasin, et väljas on taevas puhte eel heledaks tõmbunud; Jamie pea joonistus meie varjualuse heleda purjeriide taustal siluetina välja, ent nägu oli ometi selgesti näha. Tema ilmet vaadates tuli mulle täpselt meelde, miks ta õhtul põlvikud jalast ära oli võtnud. Kahjuks olime mõlemad pärast pikaleveninud pidustusi nii väsinud, et vajusime keset embust unne.

Ehkki väikese hilinemisega, mõjus see meenutus rahustavalt, sest pakkus seletust nii puntras öösärgile kui ka unenägudele, mis mu üles olid ajanud. Ometi tundnuksin teki all otsekui jahedate sõrmede puudutust ning mind läbistas värin. Frank ja Jamie olid väga erinevad mehed ning mul polnud vähimatki kahtlust, kes mind enne virgumist oli suudelnud.

„Suudle mind,” ütlesin ühtäkki Jamiele. Me kumbki polnud veel hambaid pesnud, aga mees riivas kuulekalt huultega minu omi ning kui panin käe talle kukla taha ja surusin ta endale lähemale, toetas keharaskuse ühele käele, et harutada lahti meie jalgade ümber keerdunud asemeriided.

„Noo?” lausus Jamie, kui olin temast lahti lasknud. Ta naeratas, nii et kissi tõmbunud sinised silmad paistsid hämaruses tumedate kolmnurkadena. „Ausalt öeldes, inglismann, pean ma paraku korraks väljas käima.”

Ta heitis teki pealt ja ajas end püsti. Maast, kus lamasin, avanes mulle tavatu vaatenurk, mis pakkus mehe pika linase öösärgi alt vilksamisi huvitavaid pilte. Lootsin, et see, mida näen, ei ole tema viimase õudusunenäo järelkaja, ent ei hakanud küsima.

„Tee siis kähku,” laususin. „Väljas läheb juba valgeks, inimesed ärkavad varsti ja lähevad liikvele.”

Jamie noogutas ja puges välja. Lamasin vaikselt ja kuulatasin. Eemal säutsus vaikselt paar lindu, aga sügis oli käes ning isegi päevavalgus ei vallandanud nüüd enam kevadele ja suvele omast lärmakat kontserti. Mägi ja siinsed rohked laagrid viibisid ikka veel unehõlmas, ent kusagil üsna kuulmisläve lähedal võis ümberringi juba aimata vaikseid ärkamiseelseid sahinaid.

Vedasin sõrmedega läbi juuste, sasides need õlgadel kohevamaks, ja keerasin end veepudelit otsides teisele küljele. Tundes seljal jahedat õhku, vaatasin üle õla, kuid juba koitis ja udu oli põgenenud; väljas oli hall, aga vaikne.

Puudutasin vasakus käes olevat kuldsõrmust, mis mulle eelmisel õhtul tagasi oli antud ning tundus pärast nii pikka aega ikka veel võõras. Ehk oli just Franki sõrmus ta minu unenäos esile mananud. Võib-olla puudutan seda täna laulatustseremoonial uuesti – kindla mõttega, lootuses, et ta näeb oma tütre õnne mingil moel minu silmade läbi. Praegu oli ta igatahes läinud ning mul oli selle üle hea meel.

Läbi õhu kandus minuni mingi tasane heli, vaevalt vaiksem kui kauge lindude sädin. Kusagil oli väike laps ärganud ja tegi korraks häält.

Kunagi olin arvanud, et olgu asjalood missugused tahes, abieluvoodis ei tohiks olla ruumi rohkem kui kahele inimesele. Arvasin nõnda praegugi. Paraku oli last raskem eirata kui endist armastust; Brianna ja Rogeri voodisse peab kas või väevõimuga mahtuma kolm. Purjeriide serv kerkis ning nähtavale ilmus Jamie ärev ja murelik nägu.

„Tõuse kähku ja pane riidesse, Claire,” ütles ta. „Sõdurid on jõe ääres üles rivistunud. Kus mu põlvikud on?”

Viskusin istukile ning eemal mäenõlval hakkasid põrisema trummid.

Madalamates kohtades lasus külm suitsjas udu; Heliconi mäe kohal lösutas pilv nagu ühtainsat muna hauduv kana ning õhk oli tinajas ja rõske. Vaatasin hämuseid silmi kissitades üle karedasse rohtu kasvanud platsi sinnapoole, kus seisis kogu oma toreduses, suursuguselt vihma eirates rivis üks kuuekümne seitsmenda mägismaarügemendi jagu, trummid kõmisemas ja kompanii torupillimängija ajamas vägevat joru.

Mul oli väga külm ja mu hing oli hirmus täis. Magama minnes olin lootnud saada ärgates kuuma kohvi ja toeka hommikueine, millele pidid järgnema kaks laulatust ja kolmed ristsed; kahel patsiendil pidin välja tõmbama hamba, ühel lõikama ära küüne, mille all oli mädanik, ning nende ja teistegi tavapäraste lustlike suhtlusvormide juurde pidi joodama viskit.

Selle asemel äratasid mind häirivad unenäod, millele järgnes natuke amelemist ja seejärel kisti mind välja külma vihma kätte, kus seisin nüüd, kurat võtaks, in medias res, et kuulata ilmselt mingit proklamatsiooni. Ja kohvist polnud lõhnagi.

Laagrisse heitnud mägismaalastel oli läinud natuke aega, et ajada end jalule ja vedada nõlvast alla, ning enne kui jõudis viimase noodini ja dissonantse vihinaga lõpetas, oli torupillimängija näost päris lilla. Mäekülgedel polnud kaja veel vaibunud, kui leitnant Archibald Hayes rivist välja oma meeste ette astus.

Leitnant Hayesil oli kandev ninahäälne Fife’i murraku varjund ja tuul oli tema poolt. Sellegipoolest kahtlesin, kas kõrgemal, tipu pool olevad inimesed suurt midagi kuulevad. Meie seisime kummatigi mäe jalamil, leitnandist vaevalt kahekümne jardi kaugusel, ning ehkki mu hambad plagisesid, kuulsin ometi iga sõna.

„TEMA EKSTSELLENTS ISAND WILLIAM TRYON, Tema Majesteedi kindralkapten ning nimetatud provintsi kuberner ja vägede ülemjuhataja annab teada,” luges Hayes häält tõstes ja lausa karjudes, et end üle tuule mühina, vee pladina ja inimeste ootusäreva sumina kuuldavaks teha.

Puud ja kaljud olid mähkunud nõretavasse uttu, pilved sülgasid jääkülma lörtsisegust vihma ning temperatuur oli iilitises tuules langenud päris mitu kraadi. Mu vasak külmatundlik säär hakkas kohast, kus olin kaks aastat tagasi luu murdnud, tuikama. Halbu endeid uskuv metafoorilembene inimene tunneks kindlasti kiusatust tõmmata selle vastiku ilma ja kuberneri teadaande vahel paralleele, mõtisklesin endamisi – mõlemad olid ühtviisi kõhedust tekitavad ja pahaendelised.

„Seejuures,” kõmistas Hayes, „on minuni jõudnud teateid, et läinud kuu 24. ja 25. päeval on Hillsborough’ linnas selle piirkonna ülemkohtu istungi ajal vaenulike kavatsustega kogunenud vihane ja lärmakas rahvahulk avaldamaks meelt valitsuse õiglaste meetmete vastu, rikkudes sellega avalikult selle riigi seadusi, rünnates jultunult Tema Majesteedi asekohtunikku, takistades teda seega täitmast oma ametikohustusi, pekstes ja vigastades nimetatud istungi ajal jõhkralt mitut inimest, mõnitades ja solvates ka muul moel häbitult Tema Majesteedi valitsust, pannes nimetatud kodanike ja nende vara vastu toime vägivallategusid, lastes kõlada toostidel, mis kuulutasid igavest hukatust nende seaduslikule ainuvalitsejale kuningas George’ile ja edu usurpaatorile ...”

Hayes jäi korraks vait ja ahmis õhku, et siirduda järgmise lõigu juurde. Tõmmanud kopsud kuuldava vihinaga täis, luges ta edasi:

„Et eelmainitud vägivallategudes osalenud inimesed saaksid vastutusele võetud, edastan Tema Majesteedi nõukogu soovitusel ja nõusolekul käesoleva teadaandega kõigile Tema Majesteedi valitsuse rahukohtunikele käsu uurida hoolikalt ülal loetletud kuritegusid, võttes nende ette toodud isikult või isikutelt sellekohased tunnistused, mis edastatakse omakorda mulle ja esitatakse 30. novembril New Bernis peetavale peaassamblee istungile; kuni selle ajani on keelatud neid avalikult arutada.”

Veel üks sügav hingetõmme; Hayes oli näost nüüd peaaegu sama lilla kui torupillimängija.

„New Berni provintsis Tema Majesteedi kümnendal valitsusaastal, Anno Domini 1770, 18. oktoobrikuu päeval oma käega alla kirjutanud ja suure pitsatiga kinnitanud William Tryon,” lõpetas Hayes, paisates õhku viimase pahvaku auravat hingeõhku.

„Tead,” tähendasin Jamiele, „tundus, et kui lõpp välja arvata, oli see kõik üksainus lause. Hämmastav saavutus isegi poliitiku kohta.”

„Kuss, inglismann,” vastas Jamie, pööramata pilku Archie Hayesilt. Mu selja tagant kostis rahvahulga summutatud jutukõma, milles uudishimu ja ärevus segunesid vaiksete turtsatustega, kui kõneldi reeturlikest toostidest.

Siia kogunenud mägismaalastest olid paljud pagendatud Uude Maailma Stuartite ülestõusu järel ning kui Archie oleks võtnud vaevaks ametlikult jälgida kõike, mida räägiti eelmisel õhtul lõkke ääres õlle- ja viskikruuse käest kätte andes ... aga teisalt, eks olnud tal ju kaasas kõigest nelikümmend sõdurit ning mida ta sisimas kuningas George’ist ja monarhile soovitud hukatusest ka poleks arvanud, igatahes oli tal oidu jätta see enda teada.

Hayesi väikest jõekaldal loodud sillapead ümbritses umbes nelisada trummipõrina peale kohale ilmunud mägismaalast. Mehed ja naised seisid lagendikust kõrgemal puude vahel tuulevarjus, tartanpleedid ja arisaid’id^[1.] tugevnevate puhangute kaitseks tihedasti ümber keha mähitud. Otsustades sallide ja tanude alt vilksamisi paistvate kiviste nägude järgi hoidsid nemadki oma arvamuse targu endale. Mõistagi võis nende ilme johtuda samal määral külmast kui loomuomasest ettevaatlikkusest; ka minu põsed olid kangestunud ja ninaots tuim ning oma jalgu polnud ma tundnud juba päevatõusust peale.

„Kui keegi soovib tulla neis ülimalt tõsistes asjades lagedale mingi avaldusega, usaldagu see julgesti minu hoolde,” kuulutas Hayes, ümar nägu ametlik ja tundetühi. „Jään kirjutaja seltsis terveks päevaks oma telki. Jumal kaitsku kuningat!”

Ta ulatas teadaande kapralile, kummardas rahvahulgale märgiks, et on lõpetanud, pöördus krapsakalt ja hakkas minema puude vahele püstitatud suure puldanist telgi poole, mille kõrval plagisesid raevukalt lipuposti küljes rügemendi lipud.

Värisedes torkasin käe Jamie mantlihõlma vahelt sisse tema käsivarre õnarusse ning mu külmetavad sõrmed said mehe kehasoojusest leevendust. Jamie surus käsivarre korraks vastu keha, näidates, et mõistab mu haarde tähendust, ent ei langetanud pilku ega vaadanud mulle otsa; silmad nõelava tuule eest pilukile tõmmatud seiras ta Archie Hayesi eemalduvat selga.

Leitnant, tüüakas ja tugev mees, kellel nappis ehk küll pikkust, kuid kindlasti mitte enesekindlust, liikus otsustaval sammul, nagu ei läheks mäenõlval seisjad talle korda. Ta kadus telki, jättes üles seotud ukseklapi kutsuvalt lahti.

See polnud mul esimene kord imetleda kuberner Tryoni poliitilist vaistu. Proklamatsiooni loeti kahtlemata kõigis koloonia linnades ja külades ning ta oleks võinud panna kohustuse teatada siia kogunenud rahvahulgale oma raevust kohaliku magistraadi või šerifi õlule. Selle asemel oli ta võtnud vaevaks saata Hayesi.

Archibald Hayes oli sõdinud juba kaheteistkümneaastasena Cullodenis külg külje kõrval oma isaga. Saanud lahingus haavata, langes ta vangi ja saadeti lõunasse. Olles sunnitud valima väljasaatmise ja väeteenistuse vahel, eelistas ta sõjaväge ja jõudis seal edasi. Tõsiasi, et ta oli ajal, mil auastmeid enamasti pigem osteti kui teeniti, kerkinud juba kolmekümnendates eluaastates ohvitseriks, rääkis tema võimete kohta piisavalt selget keelt.

Ta polnud üksnes professionaalne, vaid oskas olla ka meeldiv. Olles kutsutud eelmisel päeval jagama meiega toitu ja tulesoojust, veetis ta pool õhtut Jamiega vesteldes ning teise poole kõndis Jamie seltsis ühe lõkke juurest teise juurde ning laskis end tutvustada kõigi kohalviibivate tähtsate perekondade peadele.

Ei tea, kellelt see mõte oli tulnud? Tõstsin pilgu ja vaatasin Jamiele otsa. Mu mehe pikk sirge nina punetas külmast ja silmad olid vingest tuulest kissis, aga seda, mis mõtted tal peas keerlevad, polnud tema näost võimalik välja lugeda. Ning see, arutlesin ma endamisi, oli kaunis selge märk, et need mõtted liiguvad mööda ohtlikke radu. Kas Jamie oli sellest proklamatsioonist juba varem teadnud?

Mitte ükski Inglise väeüksuse eesotsas seisev Inglise ohvitser ei oleks söandanud ilmuda säärastele kärajatele, kui tal poleks olnud põhjust loota koostööle. Aga Hayes ja tema mägismaalased, tartani riietatud, usaldusväärsed ... Tõik, et Hayes oli lasknud püstitada oma telgi nii, et see seisis seljaga tiheda männisalu poole, polnud mulle kahe silma vahele jäänud; kui keegi soovis leitnandiga salaja vestelda, võis märkamatuks jäädes läheneda sellele läbi metsa.

„Kas Hayes ootab, et keegi hüppab rahva hulgast välja, tormab tema telki ja annab end kohapeal üles?” küsisin Jamielt poolihääli. Minagi teadsin siin viibijate seast vähemalt tosinat meest, kes olid Hillsborough’ rahutustest osa võtnud; neist kolm seisid meie lähedal, lausa käeulatuses.

Jamie nägi, kellele mu pilk on suunatud, asetas käe minu omale ja pigistas seda, manitsedes mind diskreetsusele. Vaatasin talle otsa ja kortsutasin kulmu. Ta ei arva ju ometi, nagu võiksin ma kedagi ettevaatamatu pilguga reeta? Jamie vastas põgusa muige ja abikaasade vahel vihaleajavalt tavalise mõistva pilguga, mis ütles selgemini kui sõnad: tead ju küll, missugune sa oled, inglismann. Pruugib kellelgi sulle üksnes silma vaadata ning ta teab sedamaid, mida sa mõtled.

Pugesin pisut lähemale ja andsin talle salakesi jalaga vopsu vastu pahkluud. Kui mu nägu ongi ehk läbipaistev, ei tekita see nii suures rahvasummas ometi kelleski küsimusi! Jamie ei võpatanud, aga tema naeratus venis pisut laiemaks. Ta libistas käe mulle mantli alla ja tõmbas mu enda ligi, kämmal minu seljal.

Hobson, MacLennan ja Fowles seisid koos otse meie ees ja ajasid vaikselt isekeskis juttu. Kõik kolm olid pärit meie elukohast Fraserimäelt umbes viieteistkümne miili kaugusele jäävast väikesest Drunkard’s Creeki nimelisest asundusest. Hugh Fowles oli Joe Hobsoni väimees ja väga noor, kõigest kahekümne harja. Ta püüdis küll iga hinna eest rahulikuks jääda, kuid oli tõmbunud proklamatsiooni kuulates näost valgeks ja hakanud higistama.

Mul polnud aimugi, missuguse saatuse on Tryon määranud inimestele, kelle osalust rahutustes õnnestub tõestada, kuid tundsin, kuidas kuberneri teadaande põhjustatud ärevad allhoovused liikusid läbi rahvahulga nagu sealsamas lähedal endale üle kivide teed tegeva jõe veed.

Hillsborough’s oli mitu maja maatasa tehtud ning hulk ametiisikuid tänavale lohistatud ja läbi pekstud. Käisid kõlakad, et üks neist, irooniline küll, aga just rahukohtunik, oli ratsapiitsaga virutatud hoobi tõttu ilma jäänud ühest silmast. Ülemkohtunik Henderson oli ilmselt seda kodanikuallumatuse ilmingut südamesse võttes akna kaudu putku pannud ja linnast põgenenud, sestap ei saadud kohut pidada. Kuberner pani Hillsborough’s toimunut ilmselgelt väga pahaks.

Joe Hobson pööras pead, vaatas korraks Jamiele otsa ja juhtis siis pilgu mujale. Tõik, et leitnant Hayes oli istunud eelmisel õhtul meie lõkke ääres, polnud jäänud tähele panemata.

Kui Jamie seda pilku ka märkas, siis välja ta sellest igatahes ei teinud. Ta kehitas üht õlga ja painutas pea alla, et mulle vastata.

„Ei usu, et Hayes loodab inimesi end ise üles andvat – seda mitte. Tema on ehk kohustatud informatsiooni küsima, aga minul pole, jumal tänatud, kohustust vastata.” Jamie ei lausunud seda küll just kõvasti, ent ometi piisavalt kõvasti, et öeldu jõuaks Joe Hobsoni kõrvu.

Hobson pööras pead ja noogutas Jamiele mornilt tunnustuseks. Ta puudutas väimehe käsivart ning nad pöördusid minekule ja hakkasid rühkima mööda nõlva üles hajali paiknevate telkide poole, kus naised hoidsid lõkkeid kustumast ja kantseldasid nooremaid lapsi.

See oli kärajate viimane päev; täna pidi peetama pulmad ja ristitama lapsed, antama ametlik õnnistus armastusele ja selle lärmakatele, kirikutest kaugel viibiva rahva poegade ja tütarde niuetest ja üsast eelmisel aastal võrsunud viljadele. Seejärel lauldakse viimased laulud, pajatatakse viimased lood ja tantsitakse rohkete lõkete visklevate leekide vahel – kas või vihma kiuste. Järgmisel hommikul lähevad šotlased laiali Cape Fear Riveri asustatud kallaste ja läänes kerkivate karmide mägede vahele jääval maa-alal hajali paiknevatesse kodudesse, et rääkida sealgi kuberneri proklamatsioonist ja Hillsborough’s juhtunust.

Liigutasin märjaks saanud kingades varbaid ja arutasin endamisi murelikult, kes siin viibijatest võiks pidada oma kohuseks vastata Hayesi kutsele ning tunnistada oma teo üles või kaevata mõne teise peale. Jamie mitte, see on kindel. Aga keegi võib seda siiski teha. Kärajate nädala jooksul oli nii mõnigi Hillsborough’ sündmustega hoobelnud ning sugugi kõik kuulajad ei pidanud märatsejaid kangelasteks.

Ma üksnes ei kuulnud, vaid tajusin lausa kogu kehaga proklamatsiooni kiiluvees puhkenud vaikset jutukõma; pead pöördusid, pered kogunesid tihedamalt troppi, mehed liikusid ühe rühma juurest teise juurde ning Hayesi kõne sisu liikus suust suhu mööda mäeveeru ülespoole nendeni, kes olid seisnud liiga kaugel, et seda kuulda.

„Kas hakkame minema? Enne pulmi on veel palju teha.”

„Tõesti?” Jamie langetas pilgu ja vaatas mulle otsa. „Arvasin, et Jocasta käealused saavad söökide ja jookidega ise hakkama. Andsin viskivaadid Ulyssese hoolde – tema on soghan.”

„Ulysses? Kas ta oma paruka võttis kaasa?” See mõte pani mu muigama. Soghan oli see, kes kandis mägismaalaste pulmades hoolt, et kõigil oleks juua ja süüa; seda sõna võinuks tõlkida kui lustlikku, kerglast mehikest. Ulysses oli vist küll kõige tõsimeelsem mees, keda minu silmad eales olid näinud – isegi kui livree ja puuderdatud jõhvparukas välja arvata.

„Kui võttis, siis on see tal hommikuks ilmselt pea külge kinni jäänud.” Jamie vaatas taevasse, kuhu kogunes järjest madalamaid pilvi, ja vangutas pead. „Pulm päikses, pruut rõõmus,” tsiteeris ta. „Matus vihmas, laip rõõmus.”

„See ongi põhjus, miks šotlased mulle nii kangesti meeldivad,” sõnasin sarkastiliselt. „Neil on igaks elujuhtumiks vanasõna varnast võtta. Katsu sa ainult Bree ees midagi niisugust öelda!”

„Kelleks sa mind õige pead, inglismann?” nõudis Jamie, vaadates mind väikese muigega. „Ma olen ju tema isa või ei?”

„Muidugi oled.” Surusin maha ühtäkki pähe kerkinud mõtte Brianna teisele isale ning vaatasin üle õla, kas pole tütar äkki kuuldekaugusel.

Lähedal viibijate seast ei paistnud tema leegitsevaid juukseid küll silma. Brianna, vaieldamatult oma isa laps oli isegi kingadeta kuus jalga pikk ja teda oli rahvasummas peaaegu sama hõlpus märgata kui Jamietki.

„Ega need olegi pulmatoidud, millega ma tegelema pean,” laususin ja pöörasin Jamiele selja. „Pean valmistama eine ja lähen siis Murray MacLeodi hommikusele seansile.”

„Või nii? Kas ei öelnud sa, et väike Murray on soolapuhuja?”

„Ütlesin, et ta on rumal ja põikpäine ning seab rahva tervise ohtu,” vastasin. „See on pisut teine asi ... mõistad?”

„Mõistan,” vastas Jamie naerdes. „Sul on siis plaanis teda harida ... või tahad ta ära mürgitada?”

„Vaatame, millest rohkem kasu on. Kui muu ei aita, pean ehk kogemata tema lantseti puruks astuma – see on küll vist ainus moodus takistada teda inimestel aadrit laskmast. Aga lähme nüüd, mul on hirmus külm!”

„Nojah, lähme siis pealegi,” jäi Jamie nõusse, heites veel ühe pilgu sõduritele, kes seisid endiselt piki jõekallast rivis. „Väike Archie kavatseb hoida oma poisid ilmselt senikaua siin, kui rahvas on laiali läinud; nad hakkavad ka juba näost tsipa siniseks minema.”

Ehkki relvastatud ja täies mundris, ei seisnud mägismaalaste üksus enam kramplikult valvel; nendega tuli endiselt arvestada, ent nad ei mõjunud enam ähvardavalt. Poisikesed – ning sekka mõni tüdrukki – sagisid nende vahel, sakutades jultunult mõne kildiserva või sööstsid julgust kokku võttes puudutama läikivat musketit, ripnevat plaskut või pussi- või mõõgapidet.

„Abel, a charaid!^[2.]” Jamie peatus, et tervitada viimast Drunkard’s Creeki meest. „Kas oled juba linnupetet võtnud?”

MacLennan polnud naist kokkutulekule kaasa võtnud ja pidi seetõttu leppima toiduga, mis talle pudenes. Meid ümbritsenud rahvahulk muutus hõredamaks, aga tema seisis rahumeeli paigal, hoides kinni vihmavarjuks kiilaneva peanupu ümber seotud punase flanellräti nurkadest. Ootab ilmselt, et keegi teda hommikust sööma kutsuks, mõtlesin küüniliselt.

Seirasin tema tüüakat kogu, hinnates endamisi, kui palju võiks ta sisse vitsutada mune, putru ja praeleiba, ning võrreldes seda meie moonakorvide kokkukuivava sisuga. Muidugi ei keelanud toidunappus mägismaalastel kunagi külalislahkust osutada – igatahes mitte Jamiet, kes kutsus MacLennani meiega kaasa, mis siis, et mul tuli nüüd mõttes jagada kaheksateist muna kaheksa inimese asemel üheksa vahel. Praemunadest tuli niisiis loobuda, pidin riivima kartuleid ja neid munaseguga praadima ning laenama mäest üles minnes igaks juhuks Jocasta lõkke äärest veel pisut kohvi.

Kui minema hakkasime, libises Jamie käsi mööda mu selga ja tagumikku alla. Kiljatasin ebaväärikalt ning Abel MacLeod pööras pead ja vaatas mulle imestades otsa. Naeratasin talle rõõmsasti vastu ja surusin maha kiusatuse anda Jamiele jalaga veel üks vops, sedapuhku juba kaunis tugeva.

MacLeod pööras pea uuesti ära ja hakkas meie ees mäest üles rühkima, nii nobedasti, et kuuesabad kulunud pükstel ootusrõõmsalt hüplesid. Jamie aitas mind küünarnukist toetades üle kivide ronida, kummardudes seejuures, et pomiseda mulle kõrva:

„Mis kuradi pärast sa alusseelikut selga ei pannud, inglismann?” sosistas ta. „Sul pole seeliku all mitte kõige vähematki – külmetad end sedaviisi veel surnuks!”

„Tõsi mis tõsi,” vastasin lõdisedes, ehkki mantel oli mul seljas. Tõtt öelda kandsin küll kleidi all linast hamet, ent see ei pakkunud pisimatki kaitset talviselt jäise tuule eest, mis puhus mu seelikust läbi justkui marlist.

„Eile oli sul kena villane alusseelik. Mis sellest sai?”

„Ära parem küsi,” põiklesin vastusest kõrvale.

Jamie kulmud kerkisid seepeale kõrgele, aga enne kui ta jõudis hakata edasi pärima, kostis meie selja tagant karjatus.

„Germain!”

Pöördusin ning nägin väikest blondi pead, mille omanik juuste lehvides mööda kivist nõlva alla kihutas. Kaheaastane Germain, kelle ema oli parajasti ametis hiljuti sündinud õega, oli juhust kasutades vargsi eemale hiilinud ja sööstnud sõdurite rivi poole. Et püüdjate käest pääseda, tormas ta ummisjalu kallakust alla, kogudes üha kiirust nagu veerev kivi.

„Fergus!” karjus Marsali. Kuuldes end hüütavat katkestas Germaini isa vestluse ja pöördus just sel hetkel, kui poeg kivi taha komistas ja käkaskaela kukkus. Otsekui sündinud akrobaat ei teinud poisike katsetki end päästa, vaid tõmbas end siilina kerra, langes graatsiliselt alla ja maandus, üks õlg ees, rohtunud mäeküljele, tuhisenud kahurikuulina läbi sõdurite aheliku, sööstis ta üle kiviplatoo ja plartsatas jõkke.

Rahvast käis läbi ärev ohe ja hulk inimesi hakkas jooksma nõlvakust alla, et jõuda appi, aga üks sõdur oli juba jõe ääres. Ta laskus põlvili, torkas täägiotsa lapse hõljuvatest riietest läbi ning vinnas vettinud pambu kalda äärde.

Fergus kahlas madalasse vette ja sirutas käed, et tilkuv poeg vastu võtta.

„Merci, mon ami, mille merci beaucoup,” ütles ta noorele sõdurile.

„Et toi, toto,” lisas ta ja raputas puristavat poisikest tasa. „Comment ça va^[3.], sa väike chowderheid^[4.]?”

Sõdur näis olevat pisut ehmunud, aga mul polnud aimugi, kas põhjus peitus Ferguse omapärases kõnepruugis või puuduvat vasakut kätt asendavas läikivas konksus.

„Nüüd on vist kõik korras, söör,” ütles ta ujedalt naeratades. „Ei usu, et talle sellest midagi halba sünnib.”

Ühe tamme tagant ilmus äkki nähtavale Brianna, kuue kuu vanune Jemmy õlal, ning võttis pisikese Joani Marsalilt sujuva liigutusega enda sülle.

„Las ma hoian Joaniet,” ütles ta, „hoolitse sina Germaini eest.”

Jamie heitis raske mantli õlgadelt ja andis Marsalile, kelle käed olid beebist vabaks saanud.

„Kuule, ütle tollele sõdurpoisile, kes ta päästis, et tulgu ja jagagu meie lõkkesoojust,” lausus ta naisele. „Me suudame veel ühe suu ära toita, eks ju, inglismann?”

„Muidugi,” vastasin kähku ja arvutasin mõttes toiduvarud uuesti ümber. Kaheksateist muna, neli pätsi kuivanud leiba, mida saab küpsetada ... ei, ühe peaksin jätma homseks, et oleks, mida tagasiteel hamba alla pista –, kolm tosinat kaerakooki, kui Jamie ja Roger neid juba kinni pole pistnud, pool purki mett ...

Marsali kõhna nägu valgustas nukravõitu naeratus, mis jagunes kõigi meie kolme vahel; siis oli ta läinud – kiirustas hoolitsema oma vettinud ja lõdiseva meespere eest.

Jamie vaatas talle resigneerunud ohkega järele, samal ajal kui tuul sakutas tema laiu särgivarrukaid ning puhus need vaikse vuhinaga täis nagu purjed. Ta pani käed rinnal vaheliti, tõmbas selja vinge tuule käes küüru ja vaatas mulle naeratades ülalt alla otsa.

„Mis seal ikka. Paistab, et meil tuleb mõlemal surnuks külmuda, inglismannike. Aga ega ma kurda. Sinuta ei tahaks ma niikuinii elada.”

„Nalja teed,” vastasin lustlikult. „Sa suudaksid ihualasti jääpangal elada, Jamie Fraser ja jää enda all ära sulatada. Mis su kuuest ja pleedist on saanud?” Peale kildi ja särgi kandis Jamie üksnes kingi ja põlvikuid ning tema kõrged põsesarnad ja kõrvalestad olid külmast punased. Kui torkasin käe uuesti talle käevangu, õhkus temast kummatigi soojust nagu alati.

„Ära parem küsi,” andis Jamie naerdes vastu. Ta kattis mu käe oma suure pahkliku kämblaga. „Lähme, ma ei jõua ära oodata, millal ükskord hommikust saab süüa.”

„Oota,” vastasin ma ja lasksin tema käsivarrest lahti. Leppimata sellega, et peab ema süle uustulnukaga jagama, tõstis Jemmy kisa ja hakkas siplema ning tema väike ümar nägu tõmbus sinise kootud mütsi all pahameelest punaseks. Sirutasin käed välja ning võtsin ta Briannalt endale, kusjuures põnn oma vaipade sees ägedasti vingerdas ja siputas.

„Aitäh, ema.” Brianna naeratas põgusalt ning upitas väikese Joani kindlamalt oma õla najale. „Oled ikka kindel, et tahad just teda? See siin on vagusam ... ja kaalub poole vähem.”

„Ei ole häda midagi. Kuss, kullake, tule nüüd vanaema juurde.” Nende sõnade juures tõmbus mu nägu naerule, ikka veel harjumatust üllatuse ja rõõmu segusest tundest, et võin päriselt ka olla kellegi vanaema. Jemmy tundis mu ära ega puigelnud enam vastu, vaid klammerdus, nagu tal kombeks, silmapilk minu külge nagu merikarp kivi külge, haarates mul oma pontsakate sõrmedega kõvasti juustest kinni. Juuksed tasakesi lapse pihust vabastanud, piilusin üle tema pea, kuid all paistis kõik olevat taas rahulik.

Fergus, püksid ja sukad läbimärjad ning Jamie mantel ümber tõmmatud, püüdis ühe käega särgi rinnaesist kuivemaks väänata ja ütles midagi sõdurile, kes oli Germaini veest välja tõmmanud. Arisaid’i ült võtnud, mähkis Marsali poisikese sellesse. Pearäti alt valla pääsenud lahtised heledad juuksed lendlesid ämblikuniitidena tuules.

Leitnant Hayes piilus lärmi kuuldes telgiavast välja nagu mollusk kojast. Ta vaatas üles ja meie pilgud kohtusid, viipasin talle lühidalt ja pöördusin, et kõndida koos perega tagasi laagripaika.

Jamie ütles minu ees parajasti midagi Briannale gaeli keeles, aidates teda üle rajal olevate kivide.

„Jah, olen valmis,” vastas Brianna inglise keeles. „Kus su kuub on, isa?”

„Laenasin su abikaasale,” vastas Jamie. „Pole ju tarvis, et ta näeks pulmas välja nagu kerjus, ega?”

Bree puhkes naerma ja pühkis vaba käega huuli, kuhu tuul oli lennutanud punase juuksesalgu.

„Parem juba kerjus kui mees, kes proovib endale otsa peale teha.”

„Mis asja?” Jõudsin neile järele ja me astusime koos kaljude varjust välja. Üle lageda tuhisev tuul piitsutas meile näkku lörtsi ja peenikest nõelteravat kruusa ning tõmbasin kootud mütsi Jemmyle sügavamalt kõrvadele ja tõstsin talle tekiserva üle pea.

„Uuh!” Brianna tõmbus sissemässitud tüdrukukese kohal kumarasse, et kaitsta teda vinge tuule eest. „Kui trummid põrisema hakkasid, ajas Roger parajasti habet ning oleks endal äärepealt kõri läbi lõiganud. Tema kuub on eest üleni vereplekke täis.” Bree vaatas Jamie poole, silmad lõõtsuvast tuulest veekalkvel. „Sa oled teda siis täna hommikul näinud. Kas tead, kus ta on?”

„Poiss on ühes tükis,” rahustas Jamie teda. „Käskisin tal minna ja vestelda sel ajal, kui Hayes oma kõnet pidas, isa Donahuega.” Ta heitis tütrele terava pilgu. „Oleksid võinud mulle mainida, et see poiss pole katoliiklane.”

„Oleksin võinud küll,” vastas Bree häirimatult. „Aga ei maininud. Minu silmis on see kõik ükskama.”

„Kui tahad selle veidra väljendiga öelda, et sel pole mingit tähtsust ...” alustas Jamie, hääles selgesti aimatav terav noot, aga oli sunnitud katkestama, sest nähtavale ilmus Roger ise, kandes toredat rohe-valget MacKenzie tartanist kilti ning Jamie hea kuue ja vesti peale drapeeritud sobivat pleedi. Kuub passis päris kenasti – mehed olid enam-vähem üht kasvu, pikakoivalised ja laiaõlgsed, ehkki Jamie oli toll või kaks pikem – ning hall villane sobis Rogeri tumedate juuste ja tõmmuka nahaga täpselt sama hästi kui Jamie ruske juuksepahmaka ja punaka jumega.

„Näed väga hea välja, Roger,” ütlesin. „Kuhu sa endale sisse lõikasid?” Noormehe nägu oli roosa, nahk pisut õhetav nagu ikka pärast raseerimist, aga muidu vähimagi kriimuta.

Roger hoidis kaenla all Jamie pleedi, punamusta tartani pampu. Ulatanud selle Jamiele, laskis pea viltu ja näitas mulle lõuajoone all olevat sügavat lõikehaava.

„Seal see on. Ei midagi hullu, aga verd tuli põrgu moodi. Ega neid habemenuge ilmaaegu kõrilõikajateks nimetata või mis?”

Juba tumeda kooriku peale tõmmanud umbes kolme tolli pikkune puhas sirge haav algas lõualuu nurgast ja jooksis küljelt poolpõiki üle kaela. Puudutasin korraks selle ümbruse nahka. Polnud hullu; habemenuga oli läinud sisse sirgelt, jätmata lipendavaid nahaservi, mida olnuks vaja õmmelda. Et sealt palju verd tuli, polnud ime: pealtnäha võinuks tõesti arvata, et ta oli tahtnud endal kõri läbi lõigata.

„Oled täna hommikul sutsu närviline,” aasisin teda. „Ega sa ometi ümber kavatse mõelda?”

„Ümber mõelda on natuke hilja,” sõnas Brianna minu kõrvale astudes kuivalt. „Meil on ju lõppude lõpuks laps, kellel on vaja nime.”

„Ta saab endale nii palju nimesid, et ei tea, mida nendega peale hakata,” rahustas Roger teda. „Ja sina samuti ... proua MacKenzie.”

„Seda nime kuuldes lõi Brianna näost kergelt õhetama ja naeratas mehele. Too kummardus ja suudles teda laubale, võttes sissemähitud lapse samal ajal enda sülle. Kätel oleva pambu ootamatu kergus väljendus tema näol hetkelise jahmatusena ja ta langetas pea, et last uurida.

„See pole meie oma,” hakkas Bree mehe kimbatust nähes naerma. „See on Marsali Joan. Jemmy on ema süles.”

„Jumal tänatud,” vastas Roger, hoides titte nüüd juba hoopis ettevaatlikumalt. „Mõtlesin, kas temast on muist õhku haihtunud või mis.” Ta kergitas pisut tekiserva, nii et nähtavale tuli pisikese Joani magav nägu, ja naeratas – nagu kõik –, nähes lapse naljakat pruuni terava tipuga juuksetutti, mis muutis ta Kewpie-nuku taoliseks.

„Sellest pole küll juttugi,” laususin, upitades heas toitumuses Jemmy, kes oli nüüd oma tekkide sees mõnusasti tukkuma jäänud, mugavamasse asendisse. „Minu arvates on ta juba selle ajaga, kui mäest üles kõndisime, paar naela juurde võtnud.” Pingutusest sooja saanud, nihutasin lapse endast pisut eemale; äkiline kuumahoog pani mul põsed õhetama ja nahk tõmbus sassis juuksepahmaka all higiseks.

Jamie võttis Jemmy mu kätelt ja torkas ta vilunult kaenla alla nagu jalgpalli, toetades ühe kämblaga lapse pead.

„Sa käisid siis preestri jutul?” küsis ta, heites Rogerile umbuskliku pilgu.

„Käisin jah,” vastas Roger kasinalt, vastates rohkem pilgule kui küsimusele. „Ta oli nõus tunnistama, et ma pole mingi jumalasalgaja. Kui lepin sellega, et väikemees ristitakse katoliku usku, ei tee ta laulatusele takistusi. Ütlesin, et olen nõus.”

Jamie mühatas vastuseks ja mina surusin huulile kerkiva muige alla. Jamiel polnud usuasjus teab mis suuri eelarvamusi – ta oli tundnud kõikvõimalike veendumustega inimesi, sõdinud ühtede vastu ja viinud teisi lahingusse –, kuid tõdemus, et tema väimees on presbüterlane ega kavatse usku muuta, oli tekitanud väikseid lahkarvamusi.

Tabanud mu pilgu, naeratas Bree mulle kõrvalt ja tema sinised silmad tõmbusid samuti lõbusalt kissi nagu kassil.

„Tegid targasti, et talle usuasju varem ei maininud,” laususin poolihääli, kandes hoolt, et Jamie ei kuuleks. Mehed kõndisid meie ees, selg mõlemal ikka veel kaunis jäik, ent võõristav hoiak süles olevate tittede lehvivate tekiservade tõttu ometi justkui pisut mahenenud.

Jemmy tõstis korraks kisa, aga vanaisa tõstis ta käigupealt kõrgemale ning laps jäi vait ja seiras meid teki varjust üle Jamie õla oma ümmarguste silmadega. Tegin talle grimassi ja tema nägu tõmbus laialt hambutule naerule.

„Roger tahtis rääkida, aga ma ütlesin, et pidagu suu.” Bree ajas keele suust välja ja väänutas seda Jemmy poole, aga pööras siis pilgu tulevase abikaasa seljale. „Teadsin, et kui ootame sellega laulatuseni, ei tõsta isa nii suurt lärmi.”

Panin tähele, kui hästi tunneb tütar oma isa iseloomu ja kui nõtkelt kasutab šotlaste kõnepruuki. Ta ei meenutanud Jamiet kaugeltki ainult väliselt, juuksevärvi ja jume poolest, vaid nägi nagu isagi inimesi läbi ning oli sama ladusa jutuga. Ent miski tegi mulle ikkagi natuke muret – miski, mis puudutas Rogerit ja tema usku ...

Olime nüüd jõudnud meestele nii lähedale, et kuulsime, millest nood rääkisid.

„... Hillsborough’st,” lausus Jamie parajasti, kallutades end Rogeri poole, et tuul tema sõnu minema ei kannaks. „Tahtis, et talle mässajate kohta ette kantaks.”

„Ah nõnda.” Rogeri häälest aimus huvi ja ettevaatust. „See peaks Duncan Innesile huvi pakkuma. Tema oli nende rahutuste ajal Hillsborough’s, teadsid või?”

„Ei.” Jamie hääl reetis midagi enamat kui pelk huvi. „Ma pole sel nädalal Duncanit õieti näinudki. Uurin ehk temalt pärast pulmi järele – kui ta siis veel hinges on.” Duncan pidi õhtul abielluma Jamie tädi Jocasta Cameroniga ning oli seetõttu närveldamise pärast lausa hinge heitmas.

Joani oma kehaga tuule eest kaitstes pöördus Roger Brianna poole.

„Su tädi oli öelnud isa Donahuele, et laulatustalitused võib teha tema telgis. See teeb asja kergemaks.”

„Brrr!” Bree võdistas õlgu ja tõmbas küüru selga. „Jumal tänatud. Selle ilmaga pole just lõbus lasta end laante rüpes laulatada.”

Otsekui tema sõnade kinnituseks sadas neile ühest tohutu kõrgest kastanist kaela sahmakas märgi kollaseid lehti. Rogeri ilme reetis kerget ärevust.

„Sellest ei tule vist küll niisugune laulatus, nagu sa ehk kunagi unistasid,” ütles ta. „Siis, kui olid alles väike tüdruk.”

Brianna vaatas Rogerile otsa ning tema nägu tõmbus pikkamisi naerule. „Esimene kord ka ei olnud,” vastas ta. „Aga see meeldis mulle ikkagi.”

Rogeri jume ei soosinud punastamist ja kõrvad olid tal külmast niikuinii punased. Ta avas suu, nagu tahaks vastata, ent märkas siis Jamie oherdina puurivat pilku ning pani selle uuesti kinni, näost kohmetu, ent ilmselgelt endaga rahul.

„Härra Fraser!”

Pöördusin ja nägin üht sõdurit mäest üles meie poole rühkivat, pilk Jamiel.

„Kapral MacNair, teie teenistuses, söör,” ütles sõdur meile järele jõudes hingeldades. Ta nõksas järsult peaga. „Leitnant laseb tervitada ja küsida, kas oleksite nii lahke ja astuksite läbi tema telgist.” Mind märgates kummardas ta uuesti, sedapuhku vähem järsult. „Proua Fraser. Minu lugupidamine, armuline proua.”

„Teie teenistuses, söör.” Jamie vastas kaprali kummardusele. „Palun edastage leitnandile mu vabandused, aga mul on asjaõiendusi, mis ei võimalda tema kutset vastu võtta.” Jamie oli rääkinud viisakalt, ent kapral vaatas talle teraselt otsa. MacNair oli küll noor, aga mitte roheline. Viimane asi, mida üks mees praegu võis tahta, oli see, et teda nähtaks pärast äsja kuuldud proklamatsiooni kohe vabatahtlikult astumas leitnandi telki.

„Peale teie, söör, on leitnant andnud mulle korralduse kutsuda enda juurde ka härra Farquard Campbelli, härra Andrew MacNeilli, härra Gerald Forbesi, Härra Duncan Innesi ja härra Randall Lillywhite’i.”

Jamie õlad lõtvusid vaevu märgatavalt.

„Või nõnda,” tähendas ta kuivalt. Niisiis oli Hayes võtnud nõuks rääkida siitkandi mõjuvõimsamate meestega. Farquard Campbell ja Andrew MacNeill olid suurmaaomanikud ja kohalikud magistraadid, Gerald Forbes tuntud Cross Creeki advokaat ja rahukohtunik, Lillywhite ringkonnakohtu ametnik. Ja Duncan Innesist pidi õige pea, Jamie lesestunud tädiga abielludes saama koloonia lääneosa suurim istanduseomanik. Jamie ise polnud küll rikas ega ka riigiametnik ... aga eks olnud talle kõnnualadel eraldatud suur, ehkki praegu veel suuresti tühi maatükk.

Ta kehitas kergelt õlgu, tõstis lapse teise õla najale ja pidas viivu endaga nõu.

„Jah. Olgu peale. Öelge leitnandile edasi, et astun sobival ajal tema poolt läbi.”

MacNair kummardas häirimatult ja lahkus, arvatavasti otsima teisi nimekirjas olevaid härrasmehi.

„Ja mida see nüüd pidi tähendama?” küsisin Jamielt. „Oih.” Sirutasin käe ja pühkisin ära Jemmy lõual rippuva läikiva süljenire, enne kui see jõudis Jamie särgini. „Meil tuleb vist uus hammas.”

„Minul on hambaid küll ja küll,” kinnitas Jamie, „ja niipalju kui mina olen aru saanud, pole sinulgi neist puudu. Aga kui küsid, mida Hayes minust võib tahta, siis ei oska ma sulle täpselt vastata. Ja ega ma tahagi teada, enne kui hädapärast vaja.” Ta vaatas mulle otsa, kergitades ruuget kulmu, ja ma puhkesin naerma.

„Aa, sõna „sobiv” jätab sulle natuke mänguruumi või mis?”

„Ma ei öelnud, et lähen temale sobival ajal,” osutas Jamie. „Aga räägime nüüd sellest, kuhu jäi su alusseelik ja mispärast sa palja persega mööda metsa ringi silkad ... Duncan, a charaid!” Jamie nägi Duncan Innesi hõredalt kasvavate raagus kontpuude vahelt lähemale tulemas ning tema mõru näoilme andis maad ehtsale heameelele.

Duncan ronis üle mahalangenud puutüve – puuduv vasak käsi tegi selle ettevõtmise kaunis kohmakaks –, jõudis meie kõrvalteerajale ja raputas juustest veepiisku. Ta kandis juba pulmariideid, kildi peal puhast kroogitud rinnaesisega särki, tärgeldatud linast kaelarätti ning kuldse pitsiga kanditud tulipunast vanutatud villasest riidest kuube, mille tühi varrukas oli prossiga üles kinnitatud. Nii elegantsena polnud ma Duncanit kunagi varem näinud ja nõnda ma talle ka ütlesin.

„Ah, mis,” vastas ta kohmetult. „Niisugune oli preili Jo soov.”

Tõrjunud õlakehitusega nii mu komplimendi kui vihmapiisad, pühkis Duncan maha ka mändide vahelt tulles kuue külge korjatud kuivanud okkad ja koorepuru.

„Brrr! Hirmus ilm, Mac Dubh, mis sa oskad kosta.” Ta vaatas taevasse ja raputas pead. „Pulm päikses, pruut rõõmus, matus vihmas, laip rõõmus.”

„Kahtlane muidugi, kui rõõmus üks keskmine laip olla suudab,” laususin sekka, „olgu ilmastikutingimused missugused tahes. Aga Jocasta on kindlasti kõigest hoolimata õnnelik,” lisasin kähku, nähes Duncani näole valgumas heitumust. „Ja sina muidugi ka!”

„Oh ... jah,” nõustus Duncan pisut ebalevalt. „Jah, seda küll. Tänan, proua.”

„Kui nägin sind läbi metsa tulemas, mõtlesin, et ehk on kapral Mac-Nair sul kannul,” lausus Jamie. „Sa ei lähe ju praegu ometi Archie Hayesi poole, ega?” Duncan vajus näost päris ära.

„Hayesi poole? Ei, mis peaks leitnandil minuga asja olema?”

„Sa käisid ju septembris Hillsborough’s, eks? Kuule, inglismann, võta see oravapoeg nüüd enda sülle.” Jamie katkestas korraks jutuajamise ja ulatas mulle Jemmy, kes oli otsustanud toimuvast osa saada ja proovis mööda vanaisa ülespoole ronida, surudes varbad talle ihusse ning häälitsedes valjult ja nõudlikult. Nagu ma Jemmyt vastu võttes varsti avastasin, polnud lapse ootamatu rahutuks muutumine ainus põhjus, miks Jamie soovis oma koormast vabaneda.

„Ole sa tänatud,” ütlesin nina krimpsutades. Jamie hakkas naerma, pöördus uuesti Duncani poole ja jätkas vestlust.

„Hmm,” tõmbasin ma ettevaatlikult ninaga. „Said ühele poole või? Ei, kus sa sellega.” Jemmy pigistas silmad kinni, läks näost erepunaseks ja tõi kuuldavale podisevaid helisid, mis meenutasid summutatud automaadivalanguid. Harutasin lapid parajasti nii palju lahti, et sain nendesse tagantpoolt sisse piiluda.

„Oih!” hüüatasin ja tõmbasin teki täpselt õigel ajal valla. „Mis asja ema sulle küll sisse on söötnud?”

Rõõmus, et pääses ahistavast tekist, vehkis Jemmy ägedalt jalgadega nagu tuuleveski ning haisev kollakas ollus hakkas lohmaka mähkme serva vahelt välja valguma.

„Päh,” laususin lühidalt ning seadsin last endast eemal hoides sammud rajalt kõrvale, sinnapoole, kus üks ojake mööda mäekülge alla lookles, mõeldes endamisi, et kui veevärgi ja autode taoliste mugavusteta saan ehk hakkama, siis elastsetest mähkmepükstest tunnen mõnikord küll kurjal kombel puudust. Rääkimata juba tualettpaberirullidest.

Leidsin oja kaldal sobiva lapikese maad, mida kattis paks kiht kuivanud lehti. Laskunud põlvili ja laotanud mantlihõlma maha, asetasin Jemmy neljakäpakil sellele ja tõmbasin lögased lapid ära, vaevumata neid lahti harutama.

„Uiii!” tegi laps üllatunult, kui külm õhk peput puudutas. Ta surus väiksed paksud tuharad kõvasti kokku ja tõmbas küüru selga nagu roosa kärnkonn.

„Haa,” kuulutasin mina, „kui pepusse puhuv külm tuul on sinu meelest paha, mis sa siis veel sellest arvad?” Krahmasin maast peotäie niiskeid kollakaspruune lehti ja asusin teda kiirete liigutustega puhtaks pühkima. Üsna rahulik laps, nagu ta oli, siples ja vingerdas Jemmy küll pisut, kuid ei tõstnud kisa, vaid piirdus sellega, et tegi peenikese häälega „iiiii”, kui tema voldivahesid puhastasin.

Pöörasin ta ümber ja allutasin kätt ettevaatuse mõttes ohtliku koha ees hoides samasugusele töötlusele tema intiimsed kehaosad, saades vastutasuks laia hambutu naeratuse.

„Ohoo, sa oled ikka tõeline mägismaa mees,” sõnasin talle vastu naeratades.

„Ja mida sa selle lausega õieti öelda tahad, inglismann?” Tõstsin pilgu ja nägin Jamiet, kes seisis puu najale toetudes teisel pool oja. Tema julgetes värvides tartan ja valge linane särk tõusid luitunud sügislehtede taustal eredalt esile; seevastu näojume ja juuste poolest oli ta pesueht metsaelanik, need olid pronksikarva ja ruuged; tuul sasis neid ja pani need samamoodi tantsisklema kui pea kohal rippuvad tulipunased vahtralehed.

„Noh, nagu näha, ei tee ka tema külmast ega rõskusest väljagi,” vastasin oma toimetustega lõpule jõudes ja viimast peotäit ligaseid lehti eemale visates. „Mis muusse puutub, siis ... nojah, mul pole poisslastega varem just teab kui palju pistmist olnud, aga kas pole see ikkagi pisut varaküps?”

Võtsin käe ära ning Jamie suunurk kerkis, kui ta kummardus uudistama selle varjust avanenud vaatepilti. Tilluke ripats seisis püsti, jäik nagu mu pöial ja umbes sama suur.

„Aa, ei,” lausus ta. „Olen näinud palju pisikesi paljaid poisse. Nende kõigiga juhtub seda aeg-ajalt.” Jamie kehitas õlgu ja tema suu venis laiemalt naerule. „Aga ma ei julge väita, et see puudutab ainult šoti poisse ...”

„Küllap on see niisugune anne, mis areneb aastatega edasi,” torkasin jahedalt. Viskasin räpase hilbu oja teisele kaldale, kus see Jamie jalge ette maha latsatas. „Ole kena, võta nõelad välja ja loputa see läbi.”

Jamie pikk sirge nina tõmbus kergelt kirtsu, aga ta laskus vastu puiklemata põlvili ja noppis kakase riidehilbu kahe näpu vahel maast üles.

„Aa, sinna su alusseelik siis läkski,” lausus ta. Mina olin samal ajal avanud vööl rippuva mahuka tasku ja võtnud sealt välja puhta kokkuvolditud neljakandilise riidetüki. See polnud pleegitamata linane nagu mu mehe käes olev riideese, vaid paks pehme mõnus sagedasti pestud villane flanell, mis oli sõstramahlaga kahvatupunaseks värvitud.

Kehitasin õlgu, kontrollisin, kas Jemmylt pole oodata uusi plahvatusi, ja tõstsin ta, potsti, puhtale riidele.

„Meil on kolm mähkmetes titte ning vihmase ilmaga ei kuiva miski korralikult ära, seepärast on puhaste lappidega kitsas käes.” Kõiki meie perekonna laagriplatsi ümbritsevaid põõsaid ehtis tuules plagisev pesu, mis oli sandi ilma tõttu enamjaolt ikka veel märg.

„Võta.” Jamie küünitas end üle kitsukese kivide vahel vuliseva oja ja ulatas mulle vanast mähkmest võetud haaknõelad. Võtsin need ettevaatlikult vastu, et ühtki vette ei pillaks. Mu sõrmed olid külmast kanged, aga nõelad olid hinnalised. Bree oli teinud need kuumutatud traadist ning Roger oli meisterdanud neile tema jooniste järgi puidust pea. Võta või jäta, pesuehtsad haaknõelad, ehkki pisut suuremad ja algelisemad kui tänapäeva omad. Nende ainus häda peitus liimis, millega pea nõela külge kinnitati. See oli tehtud keedetud piimast ja kapjade küljest trimmitud kaabetest ega olnud päris niiskuskindel, mistap nõelapäid tuli aeg-ajalt uuesti külge liimida.

Mässisin palaka kenasti Jemmy niuete ümber ja kinnitasin nõelaga, vaadates muigamisi puidust peakest. Bree oli võtnud ühe satsi ja uuristanud iga nupukese sisse väikese naljaka konna – kõigi näol lai hambutu naeratus.

„Tore on, konnapoiss, sellega oleme nüüd ühel pool.” Mähe kinnitatud, istusin maha ja tõstsin Jemmy endale sülle, siludes tema särki ja proovides teda uuesti teki sisse mässida.

„Kuhu Duncan läks?” küsisin. „Kas leitnandi juurde?”

Pestava lapi kohal küürakil, raputas Jamie pead.

„Ütlesin, et ta esialgu veel ei läheks. Ta ju oli rahutuste ajal Hillsborough’s. Parem oodaku natuke aega; kui Hayes peaks hiljem küsima, saab ta puhta südamega vanduda, et ükski siin viibiv mees ei osalenud mässus.” Ta tõstis pea ja naeratas mornilt. „Ega neid õhtuks siia enam jäägi.”

Vaatasin, kuidas Jamie oma suurte osavate kätega puhtaks loputatud riidehilpu välja väänab. Paremal käel olevaid arme polnud enamasti vaat et nähagi, aga praegu kerkisid need külmast punetaval nahal sakiliste valgete joontena esile. Kogu see värk tegi mind natuke murelikuks, ehkki otsest pistmist ei paistnud sel meiega olevat.

Enamasti ei tundnud ma kuberner Tryonile mõeldes muud kui ebamäärast tõrksust. Lõppude lõpuks elas ta ju New Bernis oma mõnusas uues lossis ning meie väikesest Fraserimäe asundusest turvaliselt lahutatud kolmesaja miili ulatuses paiknevate rannikulinnade, sisemaaistanduste, männimetsade, mägiplatoode, ligipääsmatute mäestike ja sulaselge inimasustuseta kõnnumaaga. Tal oli niigi küllalt palju muresid, sealhulgas Hillsborough’s mürgeldanud isehakanud reguleerijad ning korrumpeerunud šerifid ja kohtunikud, kes olid nood rahutused põhjustanud, seepärast poleks tal tohtinud jätkuda aega meie peale mõeldagi. Lootsin, et ei jätku.

Mureks andis paraku põhjust asjaolu, et kuberner Tryon oli annetanud Jamiele Põhja-Carolina mägedes suure maavalduse ning Tryonil endal oli tagataskus väike, kuid tähtis trump: Jamie oli katoliiklane. Ning seaduse järgi tohtis riik maad kinkida ainult protestantidele.

Katoliiklasi oli koloonias vähe ja neil polnud oma organisatsiooni, seepärast ei tõusnud usuküsimustest peaaegu kunagi tüli. Polnud ei katoliku kirikuid ega preestreid. Isa Donahue oli Baltimore’ist Jocasta palvel raskusi trotsides kohale sõitnud. Jamie tädi Jocasta ja tema kadunud abikaasa Hector Cameron olid olnud siinses šotlaste kogukonnas nii pikka aega mõjuvõimsad inimesed, et kellelgi poleks pähe tulnud seada kahtluse alla nende religioosseid vaateid, ning minu arvates teadsid üksnes vähesed šotlased, kellega koos me siin terve nädala olime pidutsenud, et oleme paavstimeelsed.

Varsti pidid nad seda paratamatult märkama. Juba aasta eest kihlunud Bree ja Rogeri – koos veel kahe Bremertonist pärit katoliiklasest paari ning Jocasta ja Duncan Innesi – pidi laulatama preester.

„Archie Hayes,” laususin äkki. „Kas ta on katoliiklane?”

Jamie riputas märja riide lähimale oksale ja raputas märgi käsi.

„Ma pole küsinud,” vastas ta, „aga ei usu. Tema isa igatahes ei olnud, niisiis oleks see temast imelik – ohvitser nagu ta pealegi on.”

„Seda küll.” Šoti päritolu, vaesus, see, et ta oli kunagi kuulunud jakobiitide hulka – juba ainuüksi needki takistused panid imestama, et Hayesil oli õnnestunud tõusta nende kiuste praegusele positsioonile – papismi häbiplekk olnuks liig mis liig.

Ega see õieti olnudki leitnant Hayes oma sõduritega, kes mulle muret tegi, vaid hoopis Jamie. Pealtnäha oli ta küll sama rahulik ja vaospeetud kui alati, suunurgas muutumatu muie. Aga ma tundsin teda liiga hästi; olin märganud tema parema käe jäigastunud, Inglise vanglas viga saanud sõrmi tõmblemas, kui ta Hayesiga eelmisel õhtul juttu vestis ja nalja heitis. Praegu eristasin tema kulmude vahel väikest kortsukest, mis ilmus sinna, kui miski tegi talle muret – ja see mure ei puudutanud tema enda tegusid.

Kas ta muretseb tolle proklamatsiooni pärast? Selleks ei paistnud olevat põhjust, arvestades, et meie inimesi polnud Hillsborough’ rahutustes osalenud.

„... presbüterlane,” lausus Jamie parajasti. Ta vaatas hapult naeratades minu poole. „Nagu noor Roger.”

See, mis mul ennist mälusopis kripeldas, leidis ühtäkki oma koha.

„Sa teadsid seda,” ütlesin ma. „Sa teadsid, et Roger pole katoliiklane. Nägid ju teda Snaketownis ristimas last, kui olime ta ... indiaanlastelt ära võtnud.” Nägin, kuidas üle Jamie näo libises vari, ja hammustasin huulde, ehkki oli juba hilja. Kui olime võtnud endaga kaasa Rogeri ... ja jätnud tema asemele Jamie armsa nõo Iani.

„Jah, teadsin küll,” tunnistas Jamie.

„Aga Bree ...”

„Tema abielluks selle poisiga ka siis, kui too oleks hotentott,” ei lasknud Jamie mul lõpetada. „Seda näeb isegi pime. Ja ega ma panekski pisi-Rogele suurt pahaks, kui ta hotentott oleks,” lisas ta mõnevõrra üllatuslikult.

„Ei paneks või?”

Jamie kehitas õlgu ja astus üle ojanirekese minupoolsele kaldale, pühkides märgi käsi pleediserva külge.

„Roger on tubli poiss ja süda on tal õigel kohal. Ta on võtnud maimukese omaks, tegemata tüdrukule ainsatki etteheidet. See ongi mehetegu ... aga mitte iga mees ei tuleks sellega toime.”

Heitsin tahtmatult pilgu Jemmyle, kes lamas mõnusasti minu süles. Kui ma tavaliselt ikka hoidusin sellele mõtlemast, siis mõnikord ei suutnud, vaid otsisin lapse lihtsast ja rõõmsameelsest näost jooni, mis võiksid reeta tema päris isa.

Brianna oli olnud Rogeriga kihlatud ja temaga korra maganud; kaks päeva hiljem oli Stephen Bonnet ta vägistanud. Võimatu oli kindlaks teha, kumb on lapse isa, ning esialgu polnud Jemmyl plaanis sarnaneda vähimalgi määral kummagagi. Praegu lutsis ta ülimalt keskendunud ilmel raevukalt rusikat ja meenutas oma pehmete punakuldsete beebiudemetega kõige rohkem Jamiet ennast.

„Nojah. Aga miks sa siis tahtsid, et preester Rogerit manitseks?”

„Noh, nad abielluvad ju nii või teisiti,” vastas Jamie arukalt. „Põnni tahan lasta siiski katoliku usku ristida.” Ta kattis Jemmy pea õrnalt oma suure kämblaga ja silitas pöidlaga väikseid punaseid kulme. „Mõtlesin, et kui tekitan MacKenzie ümber pisut tüli, annavad nad selle mürakarust vennikese asjus kergemini järele, mis?”

Hakkasin naerma ja tõmbasin tekiserva Jemmyle paremini kõrvade ümber.

„Ja mina veel arvasin, et Brianna tõmbas sinul naha üle kõrvade.”

„Ta ise arvab sedasama,” vastas Jamie muiates. Ta kummardus äkki ja suudles mind.

Jamie huuled olid pehmed ja väga soojad. Neil oli leiva ja või maitse ning temast hoovas tugevat värskete lehtede ja pesemata mehelõhna, mille tagant aimus vaevu tajutavat mähkmehõngu.

„Oi, see oli mõnus,” laususin heakskiitvalt. „Tee veel.”

Meid ümbritses metsavaikus – metsale ainuomane hääletus. Polnud kuulda ei linde ega loomi, üksnes lehed sahisesid pea kohal ning jalge ees vulises vesi. Lakkamatu liikumine, lakkamatud hääled, ent selle kõige keskel häirimatu rahu. Mäel oli palju inimesi ning enamik neist kaunis ligidal, aga just siin ja sellel hetkel võinuks arvata, et viibime ihuüksi Jupiteril.

Avasin silmad ja ohkasin, nautides õndsust. Jamie naeratas ja pühkis mu juustelt sinna langenud kollase lehe. Minu kätel lebas laps, raske soe kandam, kogu universumi keskpunkt.

Raatsimata häirida seda hääletust, vaikisime mõlemad. Tundub, nagu seisaksime keerleva vurri tipus, mõtlesin ma; meid ümbritseb sündmuste ja inimeste keeris ning üksainus siia- või sinnapoole astutud samm paiskaks meid tagasi selle keeristormi keskele, aga siin keskpunktis valitses rahu ja vaikus.

Tõstsin käe ja pühkisin Jamie õlalt maha pundi vahtraseemneid. Korraga haaras ta mu käe ja tõstis nii ägedalt huultele, et lausa ehmusin. Huuled, mis mu pöidla all olevat lihavat padjandit Veenuse kühmu, armastuse pesapaika puudutasid, olid kummatigi õrnad ja keeleots soe.

Ta tõstis pea ning tundsin peopesal äkilist jahedust – seal, kus luuna valendas vana arm. Naha sisse lõigatud J-täht, märk, millega mees mind enda omaks oli tunnistanud.

Ta asetas pihu mu näole ja surusin selle ise kõvemini vastu nahka, otsekui võiksin niiviisi tunda oma külmal põsel seda luituma hakanud C-tähte, mida kandis peopesal Jamie. Kumbki ei rääkinud, aga tõotus oli antud nagu juba ükskord varemgi, pühas paigas, jalad klibuse ojasängi veerel, pea kohal sõjaoht, aeg ajuliivana muutlik. Sõda ei olnud veel lähedal, esialgu igatahes mitte. Aga ma kuulsin selle lähenemist trummipõrinast ja proklamatsioonist, nägin seda helkivas terases, tundsin selle hirmu Jamiele otsa vaadates oma südames ja luudes.

Jahedus oli taandunud ja kuum veri tuksles mu käes, just nagu tahaks lõhestada vana armi ja päästa mehe nimel uuesti voolama mu südamevere. See oli tulekul ja ma ei saanud seda peatada.

Aga sedapuhku ei kavatsenud ma enam tema kõrvalt lahkuda.

Kõndisin Jamie kannul puude vahelt välja ning ületanud maalapi, kus kivid vaheldusid liiva ja rohututtidega, jõudsime hästi sissetallatud teerajani, mis viis üles meie laagriplatsi juurde. Rehkendasin mõttes uuesti üle hommikusöögivarud ja püüdsin sobitada neid teadmisega, et Jamie oli kutsunud meie einet jagama veel kaks peret.

„Robin McGillivray ja Geordie Chisholm,” ütles ta, hoides üht oksa, lastes mul edasi minna. „Mõtlesin, et peaksime osutama neile külalislahkust; nad kavatsevad end samuti Fraserimäel sisse seada.”

„Kas tõesti?” laususin, tõmbudes küüru, kui oks minu järel tagasi vibutas. „Millal? Ja kui palju neid on?”

Need olid tähtsad küsimused. Talv oli tulekul – juba liiga lähedal, et jõutaks endale peavarjuks ehitada kas või kõige algelisematki onni. Need, kes praegu mägedesse tulid, pidid elama kas meiega koos suures majas või mahutama end hulgakesi piki seljandikku paiknevatesse väikestesse asunikuonnidesse. Mägismaalased suutsid vajaduse korral elada, olid valmis elama ja elasidki kümnekesi ühes toas. Minu inglaslik külalislahkus nii kaugele ei küündinud, sestap lootsin, et seda pole tarvis.

„McGillivraysid on kuus ja Chisholme kaheksa,” lausus Jamie naeratades. „McGillivrayd tulevad küll alles kevadel. Robin on relvasepp, talle jätkub Cross Creekis talvel tööd ning pere elab Salemis sugulaste pool – tema naine on sakslane –, kuni ilmad soojemaks lähevad.”

„Oh, see on hea.” Hommikust sööb järelikult neliteist inimest peale minu ja Jamie, Rogeri ja Bree, Marsali ja Ferguse, Lizzie ja tema isa – et me Abel MacLennanit ära ei unustaks! – ning nojah, siis veel muidugi tolle sõdurpoisi, kes oli päästnud Germaini – kokku tegi see kakskümmend neli.

„Lähen laenan tädilt kohvi ja riisi, eks?” Jamie oli mulle näkku vaadates mõistnud, et hakkan paanikasse minema. Ta hakkas naerma ja sirutas käed lapse järele. „Anna see poisu siia; me läheme külla, et saaksid segamatult süüa teha.”

Vaatasin väikese kergendustundega neile järele. Üksi, olgu või üürikest aega! Tõmbasin kopsudesse sügava sõõmu niisket õhku ja kuulsin kapuutsil vihma vaikset sabinat.

Mulle meeldisid kärajad ja rahvapeod, aga olin sunnitud endale tunnistama, et mitu päeva järjest hommikust õhtuni inimeste keskel viibida oli pingutav ja hakkas pikapeale närvidele käima. Kui oli juba nädal aega üksteisel külas käidud, mokalaata peetud, tohterdatud iga päev tõbiseid ja lahendatud pidevaid väikesi kriisiolukordi, mis suures sugulaste ringis algelistes tingimustes elades paratamatult tekivad, olin valmis uuristama endale puutüve alla koopa ja ronima sinna peitu, et veeta kas või veerand tundigi üksinduses.

Paraku tundus just sel hetkel, et see vaev jääb mul ära. Ülalt mäeveerult kostis hõikeid, hüüatusi ja torupillimängu; kärajad, mille hoogu kuberneri proklamatsioon oli pärssinud, hakkas uuesti jõudu koguma, pöörduti tagasi oma lõkke juurde, platsile, kus peeti võistlusi, teisel pool oja olevate loomaaedikute manu või sinna, kus üles seatud veovankritest müüdi kõike, lintidest ja koorekirnudest mördipulbri ja värskete – hea küll, peaaegu värskete – sidruniteni välja. Praegu polnud kellelgi minuga asja.

Päev ähvardas tulla askeldusterohke ning see võis olla nädala või enamagi jooksul mu ainus võimalus viibida omapäi – vähemasti nii kaua pidi kestma tagasiminek, suure salkkonna, tittede ja vankritega oli vaevaline liikuda. Enamikul uusasukatel polnud ei hobust ega muula ning nad pidid läbima kogu tee jala.

Mul oli tarvis võtta endale hetk aega, et koguda jõudu ja koondada mõtteid. Mu mõtted polnud siiski ametis hommikusöögi korraldamise ega pulmadega, isegi mitte kavandatud operatsiooniga. Need olid täis koduigatsust ja suunatud kaugemale ette – aega, kui see retk oli jäänud seljataha.

Fraserimägi asus kõrgel läänepoolsetes mägedes, eemal kõigist linnadest ja isegi teedest. Sellesse eraldatud ja üksildasse paika sattus vähe võõraid. Asukaidki oli seal kasinalt, ehkki viimasel ajal oli elanikke hakanud seljandikule juurde tulema. Jamiele eraldatud valdustesse oli tema vastutuse all endale kodupaiga leidnud üle kolmekümne perekonna. Enamikku uustulnukaid oli ta tundma õppinud Ardsmuiri vanglas. Oletasin, et ka Chisholm ja McGillivray on endised vangid; Jamie oli andnud avalikult teada, et niisugused mehed on tema maal teretulnud, ega kavatsenud oma kutsest taganeda, hoolimata sellest, kui kulukaks meil läheb neid aidata ... või kas me saame seda endale lubada.

Minust lendas hääletult mööda üks ronk, aeglaselt, rasketel tiibadel, suled vihmast vettinud. Rongad olid uudisetoojad ning arutlesin endamisi, kas too siin edastab häid või halbu. Linnud enamasti sellise ilmaga ei liikunud, sestap pidi ta kandma mingit tähtsat ennet.

Koputasin endale käepäkaga vastu pead, et tõrjuda ebausklikke mõtteid. Pruukis ainult mõnda aega mägismaalaste keskel elada, kui hakkasid igas kivis ja puus endeid nägema.

Aga võib-olla oskasidki need meid hoiatada. Siin mäenõlval ümbritsesid mind igast küljest inimesed; teadsin seda, ent tundsin end olevat oma vihma- ja udukookonis ometi ihuüksi. Ilm oli sama külm kui enne, aga minul oli soe. Veri trummeldas üsna naha all ja tundsin, kuidas peopesad hõõguma hakkavad. Sirutasin käe välja ja puudutasin mändi, mis kasvas mu kõrval, iga okka tipus värelev piisk, koor niiskusest tume. Hingasin sisse selle lõhna ja tundsin nahal vett nagu jahedat auru. Minu ümber langes vaikset vihma, mis summutas kõik helid ja leotas läbi riided, kuni need mu kehale liibusid – sama pehmelt kui pilved mäetipule.

Jamie oli mulle kunagi öelnud, et peab elama mägedes, ning nüüd ma mõistsin, miks, ehkki poleks parimagi tahtmise juures osanud seda teadmist sõnadesse panna. Kõik mu mõttekübemed pudenesid laiali, kuulasin üksnes kivide ja puude juttu ning kuulsin, kuidas kusagil allpool mägikell ühe korra lõi.

Kes teab, kui kaua ma seal niiviisi lummatuna oleksin seisnud, hommikusöök sootumaks ununenud, kui kivide ja puude hääl poleks lähedal kulgevalt teerajalt kostvate sammude ees korraga vaibunud ning taganenud.

„Proua Fraser.”

See oli Archie Hayes ise, vihma kiuste täies mundris, kübar peas ja mõõk vööl. Kui talle ehk valmistaski üllatuse näha mind seismas üksipäini raja kõrval, siis välja ta seda igatahes ei näidanud, vaid painutas tervituseks viisakalt pead.

„Leitnant.” Vastasin tema kummardusele, tundes, kuidas põsed õhetama löövad, otsekui oleks ta tabanud mind vannist.

„Kas teie abikaasa on kusagil lähedal, armuline proua?” küsis Hayes otsekui möödaminnes. Kimbatusest hoolimata tundsin endas kerget ärevusetorget. Nooruke kapral MacNair oli saadetud Jamiet leitnandi juurde viima, ent polnud oma ülesandega toime tulnud. Kui mägi oli nüüd ise Muhamedi juurde ilmunud, pidi asi olema tõsine. Kas Hayes kavatses kiskuda Jamie reguleerijatevastasesse nõiajahti?

„Küllap vist. Tõtt-öelda ei oska ma öelda, kus ta praegu on,” vastasin, hoidudes vaatamast ülespoole, kus paistis kastanite vahelt Jocasta suure telgi terav purjeriidest tipp.

„Nojah, ilmselt on tal palju tegemist,” vastas Hayes sundimatult. „Temasugusel mehel on siin käed tööd täis – kärajate viimane päev ju ikkagi.”

„Jah. Arvatavasti küll ... ee ... jah.”

Vestlus vaibus ja tundsin ärevust üha kasvamas, mõeldes, kuidas pagan pidin ma pääsema kohustusest kutsuda leitnant hommikust sööma. Lahkuda sõna lausumata ja pruukosti pakkumata olnuks isegi inglannast liiga häbematu.

„Ee ... kapral MacNair ütles, et soovite näha ka Farquard Campbelli,” kohmasin, haarates härjal sarvist. „Võib-olla läks Jamie talle sõna viima. Pean silmas härra Campbelli.” Osutasin abivalmilt mäe kaugema nõlva poole, kus vastasnõlval Jocasta telgist peaaegu veerand miili eemal paiknes Campbellide perekonna laagriplats.

Hayes pilgutas silmi ning tema ripsmetelt langes vihmapiisku ja veeres mööda põski alla.

„Ja-jah,” sõnas ta. „Võib-olla tõesti.” Leitnant seisis veel viivu ja kergitas siis mulle kübarat. „Head päeva, madam.” Siis pöördus ta ning hakkas minema mööda rada üles – Jocasta telgi poole. Seisin ja vaatasin talle järele, kogu hingerahu ühekorraga kadunud.

„Kurat,” sajatasin vaikselt ja hakkasin minema, et hoolitseda hommikusöögi eest.

1 Tartanist suurrätt. [ ↵ ]

2 Mu sõber! (gaeli k). [ ↵ ]

3 Aitäh, sõber, tuhat tänu. Ja sulle, väike vurrkann. Kuidas sul on? (pr k). [ ↵ ]

4 Totuke, lollike (gaeli k). [ ↵ ]