Читать книгу Leegitsev rist, I raamat - Diana Gabaldon - Страница 8

Olime valinud laagriplatsiks suurest teest tublisti kõrvale jääva väikese kivise lagendiku, kust avanes hea vaade all asuvale avarale jõekaldale. Läbi hõredate astelpõõsaste alla vaadates nägin siin-seal rohemusta tartani välgatusi, kui viimased sõdurid rahva sekka kadusid. Archie Hayes õhutas oma sõdureid kokku tulnutega suhtlema ning nood olid enamjaolt rõõmuga valmis tema korraldust täitma.

Kas Archie käsk johtus kavalusest, kitsidusest või lihtsalt heast südamest, seda ma ei teadnud. Tema sõdurite hulgas oli palju noori, kodust ja perest eemale kistud poisse, kes tundsid rõõmu, et said jälle kuulda šotlaste hääli, istuda hubase lõkke ääres, lasta pakkuda endale putru ning nautida soojust ja kodusust.

Puude vahelt välja jõudes nägin Marsalit ja Lizziet sekeldamas Germaini jõest välja õngitsenud noore sõduri ümber. Fergus seisis lõkke ääres, märgadest riietest kerkimas udejat auru, ja kuivatas prantsuse keeles pomisedes ühe käega kiiresti käteräti abil Germaini. Konks toetas poisikese õlga, et too paigal püsiks, ning blond pea jõnksus edasi-tagasi, kusjuures Germaini nägu oli isa sõitlemisest hoolimata häirimatult rahulik.

Ei Rogerit ega Briannat olnud kusagil näha, aga see-eest märkasin paraja ehmatusega lagendiku teises servas istumas Abel MacLennanit ja näkitsemas toki otsa torgatud lõkkel küpsenud leivatükki. Jamie oli juba tagasi, kaasas laenatud toit, mida ta lõkke ääres maas lahti pakkis. Ta kortsutas endamisi kulmu, kuid mind nähes tema nägu selgines.

„Seal sa oledki, inglismann,” lausus ta ja tõusis püsti. „Miks sul nii kaua aega läks?”

„Leitnant otsib sind,” sosistasin talle lähemale kummardudes.

„Noh, seda ma juba tean, inglismann,” ütles Jamie täiesti normaalse häälega. „Küll ta mu varsti üles leiab.”

„Jah, aga ...hm.” Köhatasin ja vaatasin kulme kergitades tähendusrikkalt kord Abel MacLennani, kord noore sõduri poole. Jamiel olid külalislahkusest oma kindlad arusaamad, ta poleks lasknud sündida, et keegi tema katuse all vahistatakse, ning kahtlustasin, et sama nõue kehtib ka laagrilõkke kohta. Noor sõdur ehk ei söandaks MacLennanit arreteerida, kuid olin kindel, et leitnant ei lööks kõhklema.

Jamiele näis miski nalja tegevat. Ta kergitas omakorda kulme, võttis mul käsivarrest kinni ja viis mu noormehe juurde.

„Mu armas,” lausus ta ametlikult, „kas tohin tutvustada sulle reamees Andrew Ogilvied, kes on pärit Kilburnie külast? Reamees Ogilvie, saage tuttavaks: minu naine.”

Reamees Ogilvie, ruske näo ja tumedate lokkis juustega poiss, punastas ja tegi kummarduse.

„Teie teenistuses, madam.”

Jamie pigistas kergelt mu käsivart.

„Reamees Ogilvie rääkis mulle just äsja, et nende rügement asub teele Virginia osariiki Portsmouthisse, et istuda seal laevale ja seilata Šotimaale. Olete kindlasti rõõmus, et pääsete jälle koju?”

„Oojaa, söör!” vastas poiss innukalt. „Aberdeenis saadetakse rügement laiali ja siis kihutan koju, nagu jalad võtavad!”

„Rügement läheb siis laiali?” Fergus, käterätt ümber kaela ja Germain süles, astus lähemale ja liitus vestlusega.

„Jah, söör. Nüüd, kui prantsusega on asjad ühel pool – ee... palun vabandust, söör – ja indiaanlased maha surutud, pole meil siin midagi teha ning kodus istumise eest riik palka ei maksa,” lausus poiss kahetsevalt. „Rahu on ju ehk kena asi küll ja mul on selle üle muidugi hea meel. Aga ei saa salata, et sõduri elu teeb see raskeks.”

„Peaaegu sama raskeks kui sõdagi, mis?” sedastas Jamie kuivalt. Poiss läks näost tumepunaseks; noor, nagu ta oli, pidid tegelikud lahingud olema temast mööda läinud. Seitsmeaastane sõda oli lõppenud juba peaaegu kümme aastat tagasi – ajal, kui reamees Ogilvie jooksis tõenäoliselt alles paljajalu Kilburnies ringi.

Poisi kohmetusest väljagi tegemata pöördus Jamie minu poole.

„Selle noormehe jutu järgi on kuuekümne seitsmes rügement viimane, mis veel kolooniatesse on jäänud.”

„Viimane mägismaalaste rügement?” küsisin ma.

„Ei, madam, viimane riigi regulaarväeüksus. Siia-sinna jääb ehk veel mõni garnison, aga kõik püsirügemendid on kutsutud tagasi Inglismaale ja Šotimaale. Meie oleme viimased ... juba hilja peale jäänud. Mõtlesime seilata Charlestonist, aga seal läksid asjad untsu ning nüüd tuleb meil minna Portsmouthisse – nii kähku, kui vähegi saame. Aastaaeg on küll juba hiline, aga leitnandile saadeti ühelt laevalt sõna, et nad on ehk valmis riskima ja meid üle viima. Kui ei ...” Ta kehitas mornilt ja resigneerunult õlgu. „Eks me pea siis vist veetma talve Portsmouthis ja vaatama, kuidas toime tuleme.”

„Inglismaa kavatseb siis jätta meid kaitseta?” Marsali näis olevat sellest mõttest lausa heitunud.

„Oh, ma ei usu, madam, et siin suurt midagi karta on,” rahustas reamees Ogilvie teda. „Prantslastele näitasime eluks ajaks koha kätte ning indiaanlastest pole millekski asja, kui konnaõgijad neid tagant ei utsita. Kõik on olnud juba pikka aega rahulik ja küllap jääbki nõnda.” Mu kurgust kostis vaikne häälitsus ning Jamie pigistas mind tasakesi käsivarrest.

„Kas teil pole tekkinud mõtet, et jääks õige siia?” Lizzie oli kartuleid koorides ja riivides seda jutuajamist pealt kuulanud. Nüüd asetas ta kausitäie läikivaid valgeid ribasid lõkke äärde ja hakkas määrima plaati rasvaga. „Pidasin silmas kolooniaid. Lääne pool leidub vaba maad veel küll ja küll.”

„Oh.” Reamees Ogilvie vaatas tüdrukut, kes kummardus, valge rätik peas, ontlikult töö kohale, ja tema nägu tõmbus taas punaseks. „See poleks sugugi kõige sandim väljavaade, preili. Aga ma ei usu, et saaksin oma rügemendist maha jääda.”

Lizzie võttis kaks muna ja koksas need kenasti vastu kausiserva katki. Tundus, nagu peegeldaks tüdruku muidu vadakvalge nägu pisut poisi punetust.

„Aa. Noh, väga kahju, et peate nii ruttu ära minema,” lausus ta. Tema heledad ripsmed riivasid põski. „Aga igatahes ei saada me teid minema tühja kõhuga.”

Reamees Ogilvie kõrvad tõmbusid natuke roosamaks.

„See on teist hirmus lahke, preili. Tõesti hirmus lahke.”

Lizzie tõstis malbelt pilgu ja läks näost veel punasemaks.

Jamie köhatas vaikselt, palus end vabandada ja juhtis mind lõkke juurest eemale.

„Jumal hoidku,” lausus ta poolihääli, kummardudes minu poole, et tema sõnad mul kõrvust mööda ei läheks. „Ja sellest, kui ta täiskasvanud naiseks sai, pole veel täit päevagi! Kas sa oled teda õpetanud, inglismann, või on see teile juba sündides kaasa antud?”

„Küllap on tal loomulikku annet,” vastasin targu.

See, et Lizziel oli tulnud eelmisel õhtul pärast sööki esimene kuupuhastus, mõjus lappide nappust arvestades tõtt-öelda viimse liigse piisana karikas ja sai ühtlasi põhjuseks, mis sundis mind ohverdama oma alusseelikut. Lizziel polnud mõistagi menstruatsioonilappe kaasas ja titemähkmeid ei raatsinud ma talle anda.

„Nojah, ilmselt tuleb mul siis hakata talle meest otsima,” lausus Jamie nagu mees, kes on olukorraga leppinud.

„Meest! Kuule, ta on vaevalt viisteist täis!”

„Noh, ja mis siis?” Jamie vaatas sinnapoole, kus Marsali käterätiga Ferguse tumedaid juukseid kuivaks hõõrus, ning siis uuesti Lizzie ja tema sõduri poole ning kergitas küüniliselt kulmu.

„Noh, ja mis siis?” osatasin teda natuke tõredalt.”Hästi, Marsali oli tõesti kõigest viisteist, kui Fergusega abiellus. See ei tähenda veel ...”

„Praegu on asi selles,” jätkas Jamie, jättes Lizzie korraks sinnapaika, „et rügement asub homme teele Portsmouthi poole; neil pole ei aega ega tahtmist tegelda tolle Hillsborough’ asjaga – see jääb Tryoni mureks.”

„Aga Hayes ütles ju ometi ...”

„Oh, kui talle käsk antakse, võtab ta kindlasti meestelt tunnistused ja saadab need New Berni, aga tema enda poolest oleksid reguleerijad võinud kas või kuberneri lossile endale tule otsa pista, kui see ainult ei takistaks teda laevaga koduteele asumast.”

Ohkasin sügavalt ja kergendatult. Kui Jamiel on õigus, ei tule Hayesil mõttessegi hakata vange võtma, olgu tal kuitahes vastuvaidlematuid tõendeid. MacLennanil polnud järelikult midagi karta.

„Aga mida Hayes säärasel juhul sinust ja teistest võiks tahta?” küsisin, kummardudes ühe vitstest korvi kohale ja otsides sealt veel üht pätsi leiba. „Ta ajab taga sind ... isiklikult.”

Jamie vaatas üle õla, just nagu võiks leitnant iga hetk astelpõõsaste tagant nähtavale ilmuda. Aga haljad okkalised põõsad ei liigatanudki ning, kulm kergelt kortsus, pöördus ta minu poole tagasi.

„Ma ei tea,” vastas Jamie pead raputades, „aga Tryoni värgiga ei ole sel igatahes küll mingit pistmist. Vastasel korral võinuks Hayes rääkida mulle sellest juba eile õhtul – kui see talle huvi pakuks, oleks ta kindlasti rääkinud eile õhtul,” lisas ta. „Ei, inglismann, võid olla päris kindel: reguleerijad on Archie Hayesi silmis lihtsalt tühine ametikohustus,” rahustas ta mind.

„Aga see, mida ta minust tahab ...” Jamie kummardus üle minu õla ja vedas sõrmega ümber meepurgi serva. „Ma ei tahtnud sind sellega tülitada, enne kui hädapärast vaja. Mul on järel veel kolm ankrut viskit ning kavatsen vahetada need veel enne õhtut adratera, sirbi, kolme kirvepea, kümne naela suhkru, hobuse ja astrolaabi vastu. See on paras silmamoondustrikk ning nõuab pisut pingutust, eks?” Ta tõmbas mul kleepuva sõrmega üle huulte, kummardus siis ja suudles mind.

„Astrolaabi?” küsisin, huulil mee maitse. Suudlesin teda vastu. „Miks sul seda vaja on?”

„Ja pärast seda tahan ma minna koju,” lausus Jamie, jättes mu küsimusele vastamata. Tema laup oli surutud vastu minu laupa ning ta silmad olid väga sinised.

„Tahan viia su voodisse ... päris oma voodisse. Ja kavatsen kogu päeva mõelda, mida kõike ma sinuga teen, kui sa kord voodis oled. Nii et pisi-Archie võib minu poolest minna ja oma munadega keeglit mängida, kui tahab.”

„Hea mõte,” sosistasin vastu. „Tahad seda äkki talle isiklikult öelda?”

Olin silmanurgast näinud lagendiku kaugemas servas puude vahel vilksatamas rohemusta tartanit, aga kui Jamie end sirgu ajas ja ringi keeras, siis nägin, et tulija pole leitnant Hayes, vaid hoopis John Quincy Myers, ümber piha seotud sõduripleedi otsad rõõmsalt tuules lipendamas.

See lisas Myersi niigi toretsevale riietusstiilile veel ühe nüansi. See äärmiselt pikk mäemees, kes kandis – kui alustada ülalt – rohkete ehisnõelte ja kalkunisulega kaunistatud laia servaga kübarat, pikkade tumedate juuste krunnides kaht räsitud faasanisulge, helmestega tikitud särgi peal värvitud okasseaogadega ehitud vesti, tavapärast niudepõlle ning kellukestest tilisevate nööridega seotud sääriseid, lausa kiskus pilgu endale.

„Sõber James!” Märganud Jamiet, naeratas John Quincy laialt ning tõttas, käsi välja sirutatud, kellukeste tilinal lähemale. „Arvasingi, et leian sind hommikust söömast!”

Otsekui sellest ilmutisest pimestatuna pilgutas Jamie silmi, kuid vastas viisakalt mäemehe ülevoolavale käepigistusele.

„Tere-tere, John. Kas võtad meiega einet?”

„Ee ... jah,” torkasin vahele, piiludes vargsi toidukorvi. „Olete teretulnud!”

John Quincy vibutas toreda kaarega oma kübarat ja tegi minu ees tseremoniaalse kummarduse.

„Teie teenistuses, armuline proua, ja tänan lahke kutse eest. Võib-olla pärastpoole. Praegu tulin paraku üksnes härra Fraserit endaga kaasa kutsuma. Teda on vaja – kohe hädasti.”

„Kes mind vajab?” küsis Jamie umbusklikult.

„Ütles oma nime olevat Robbie McGillivray. Kas tead seda meest?”

„Jah, tean küll.” Mida iganes Jamie McGillivrayst ka poleks teadnud, igatahes pistis ta seda kuuldes käe väikesse kasti, kus hoidis püstoleid. „Mis siis juhtus?”

„Nojah.” John Quincy sügas mõtlikult oma musta habemepuhmast. „Õigupoolest oli see tema naine, kes palus mul sind üles otsida, ja ta ei räägi just hästi inglise keelt – kui nii võib öelda –, seepärast võisin tema jutust tsipa valesti aru saada. Aga arvan, et ta tahtis öelda, nagu oleks keegi vargapüüdja nabind kinni tema poja, kinnitades tolle olevat kuulund Hillsborough’s mürgeldand võllaroogade hulka, ning kavatseb viia poissi New Berni türmi. Robbie jälle öeld, et tema poega ei vii keski kuhugi, ja ... noh, ja pärast seda läks vaene naine nii närvi, et ma ei saand tema jutust enam poolt sõnagi aru. Arvan ikkagist, et Robbiel oleks hea meel, kui tuleksid ja aitaksid selle asja ära klaarida.”

Jamie haaras Rogeri rohelise kuue, mis oli veriseks saanud ja rippus puhastamist oodates põõsa küljes. Selle selga tõmmanud, pistis ta vööle ühe äsja laetud püstoli.

„Kuhupoole?” küsis ta.

Myers osutas jõudu säästes pöidlaga ja kadus Jamiest saadetuna astelpõõsaste vahele.

Seda vestlust pealt kuulnud Fergus pani Germaini sülest maha Marsali jalge ette.

„Ma pean minema, grand-père’il on minu abi vaja,” ütles ta poisile. Võtnud maast mingi kepi, torkas ta selle poisile pihku ja lisas: „Sina jää siia ning kaitse maman’i ja väikest Joani pahade inimeste eest.”

„Oui, papa.” Germain tõmbas kulmud valge juuksetuka all raevukalt kortsu, pigistas sõrmed toki ümber kõvasti kokku ja valmistus laagrit kaitsma.

Marsali, MacLennan, Lizzie ja reamees Ogilvie olid vaadanud seda vahejuhtumit üsna klaasistunud pilgul kõrvalt. Kui Fergus võttis maast veel ühe toika ja astus otsustavalt astelpõõsastesse, tuli reamees Ogilviele elu sisse ning ta hakkas närviliselt nihelema.

„Ee ...”alustas ta. „Peaksin ehk pöörduma oma seersandi poole või mis te arvate, armuline proua? Kui peaks juhtuma midagi halba ...”

„Ei, ei,” katkestasin teda kiiresti. See, et Arhie Hayes kogu oma rügemendiga kohale ilmub, oli küll viimane, mida me vajasime. Mulle tundus, et see juhtum oleks parem jätta omade vahele.

„Olen veendunud, et kõik saab korda. See pole kindlasti midagi muud kui väike arusaamatus. Uskuge mind, härra Fraser ajab selle asja kiiresti joonde.” Juba neid sõnu lausudes olin hakanud tasahilju nihkuma ümber lõkke sinnapoole, kus asusid vihma eest kaitsva purjeriidest katte all mu arstirohud. Pistnud käe serva alt sisse, haarasin oma väikese esmaabipauna.

„Lizzie, paku õige reamees Ogilviele praeleiva juurde maasikamoosi. Ja härra MacLennan sooviks äkki kohvi sisse pisut mett. Te kindlasti vabandate mind, härra MacLennan, aga praegu pean ma minema ja ....” Pugesin tobedalt naeratades, külg ees, astelpõõsastesse. Rühkinud okste sahina ja ragina saatel edasi, jäin korraks seisma, et teha kindlaks, kus ma asun. Vihmasegune tuul kandis mu kõrvu kellukeste vaikset tilinat; pöördusin selle heli poole ja hakkasin jooksma.

Joosta tuli üsna pikalt; kui ma meestele võistluspaiga lähedal järele jõudsin, oli mul hing kinni ja nahk higine. Asjad hakkasid just ilmet võtma; kuulsin üha kasvava meestesumma häältekõma, kuid julgustavaid hõikeid ega pettumushuilgeid polnud veel kosta. Mõned palja musklis ülakehaga isendid – mitme asunduse kohalikud rammumehed – tammusid soojenduseks kätega vehkides edasi-tagasi.

Vihmasabin jätkus uue hooga; kummis õlad läikisid niiskusest ja ihukarvad liibusid mustade pööristena rinna ja käsivarte valgele nahale. Paraku polnud mul aega jääda vaatemängu imetlema. John Quincy tegi endale troppis seisvate pealtvaatajate ja võistlejate vahel vilunult teed, viibates möödudes sõbralikult tervituseks ühele või teisele tuttavale. Olime juba rahvasummast läbi saamas, kui üks väikest kasvu mees teistest eraldus ja meile vastu tõttas.

„Mac Dubh! Sa siis ikka tulid ... see on hea.”

„Pole midagi, Robbie,” rahustas Jamie teda. „Mis siis lahti on?”

McGillivray, kes oli silmanähtavalt endast väljas, heitis põgusa pilgu jõumeestele ja nende toetajatele ja nooksas siis siinsamas lähedal kasvavate puude poole. Järgnesime talle; rahvas kogunes parajasti ümber kahe suure, nööriga kinniseotud kivi ümber – oletasin, et jõumehed panevad oma rammu proovile neid üles tõstes – ega pööranud meile vähimatki tähelepanu.

„Asi on su pojas, Rob, eks?”

„Jah,” vastas Robbie. „Õigemini oli.”

See kõlas pahaendeliselt. Nägin Jamiet kobamas püstolipära ja mu enda käsi liikus esmaabipauna juurde.

„Mis juhtus?” uurisin. „Kas ta on haavatud?”

„Tema ei ole,” vastas McGillivray ebamääraselt ja tõmbas punastesse väänkasvudesse mähkunud madala kastanioksa alt läbi pugedes pea õlgade vahele.

Selle taga oli kuluheinatuttide ja männivõrsetega pikitud platsike, liiga väike, et anda välja lagendiku mõõtu. Kui Fergus ja mina olime Jamie järel väänkasvu alt läbi roninud, nägime kodukootud riidest kleiti kandvat tugeva kondiga naist, kes tõstis õlgade kumerdudes pea kohale murdunud oksa ja pöördus hooga meie poole. McGillivrayd nähes lõtvus ta õige pisut.

„Wer ist das?”^[2.] nõudis ta ja seiras meid umbusklikult. Siis ilmus ripneva väädi alt nähtavale John Quincy ja naine, kelle meeldiv tõsine nägu nüüd juba märgatavalt rahunes, laskis madjaka alla.

„Kanäe, Myers! Tõid tolle Jamie siis siia, oder ...?” Naine vaatas korraks uudishimulikult minu poole, aga tema pilk liikus pidevalt Ferguse ja Jamie vahet, sestap polnud tal aega mind lähemalt uurida.

„Jah, musirull, see siin on Punapea Jamie ... Sheumais Mac Dubh.” McGillivray üritas võtta Jamie kohaletoomise au endale, puudutades aupaklikult tema varrukat.

„Minu naine Ute, Mac Dubh. Ja Mac Dubhi poeg,” lisas ta ebamääraselt Ferguse poole osutades.

Ute McGillivray nägi välja nagu tärkliserohkel dieedil olev valküür, väga valge pea ning võimsa kerega.

„Teie teenistuses, madam,” ütles Jamie kummardades.

„Madame,” kordas Fergus sügava kummarduse saatel kajana.

Proua McGillivray tegi neile sügava kniksu, pööramata seejuures pilku Jamie – õigupoolest küll Rogeri – kuue rinnaesiselt alla voolanud vere plekkidelt.

„Mein Herr,” pomises naine, täis ilmset aukartust. Seejärel pöördus ta ja viipas tagaplaanile hoidunud seitsmeteist-kaheksateistaastasele noormehele. Too oli oma väikest kasvu soonilise tumedajuukselise isaga nii sarnane, et tema isikus ei saanud olla vähimatki kahtlust.

„Manfred,” kuulutas tema ema uhkelt. „Mein poisu.”

Jamie noogutas tõsiselt tervituseks.

„Härra McGillivray.”

„Ee... teie t-teenistuses, söör?” See kõlas poisi suust küll kaunis kõhklevalt, aga ometi sirutas ta käe tervituseks.

„Rõõm teiega tuttavaks saada,” lausus Jamie rahustavalt ja raputas poisi kätt. Nüüd, kui viisakusreeglitest oli kombekohaselt kinni peetud, libistas ta korraks pilgu üle rahuliku ümbruse ja kergitas kulmu.

„Kuulsin, et teid käis siin kimbutamas üks vargapüüdja. Kas ma saan õigesti aru, et see asi on nüüd lahendatud?” Jamie pööras küsiva pilgu nooremalt McGillivraylt vanemale.

Kolm McGillivrayd vahetasid pilke. Robin McGillivray köhatas andekspaluvalt.

„Lahendatud nüüd õigupoolest mitte, Mac Dubh. Selles mõttes, et ...” Poisi hääl vaibus ning tema silmadesse ilmus taas pelglik ilme.

Heitnud talle range pilgu, pöördus proua McGillivray Jamie poole.

„Das ist pisiasi,” lausus ta. „Ich habe selle veikese sitajunniga ise toime tulnud. Meie tahame ainult teada, kuhu oleks keige parem peita see Korpus.”

„Peita ...surnukeha?” küsisin, tundes, et jalad kipuvad nõrgaks minema.

See näis pisut ehmatavat isegi Jamiet.

„Kas sa tapsid ta, Rob?”

„Mina?” McGillivray oli rabatud. „Helde looja, Mac Dubh, kelleks sa mind pead?”

Jamie kergitas uuesti kulmu; mõte, et McGillivray võiks toime panna vägivallateo, ei tundunud talle nähtavasti sugugi üllatav. McGillivray auks tuleb öelda, et ta paistis oma sõnu ka ise pisut häbenevat.

„Nojah. Küllap ma sellega ehk hakkama saaks ... ja eks seda olegi ette tuld ... aga, Mac Dubh! Too kunagine Ardsmuiri värk on ju ammuilma unustatud, eks?”

„Jah,” vastas Jamie. „See on vana lugu. Aga kuidas on lood tolle vargapüüdjaga? Kus tema on?”

Kuulsin kedagi enda taga vaikselt itsitamas, pöördusin vaatama ja nägin, et McGillivrayde pere ülejäänud liikmed, olid – ehkki seniajani vaikselt – ikkagi kohal. Noortest puudest pooleldi varjatuna istus mahalangenud tüvel kolm teismelist piigat, kõik laitmatult riides, puhtad valged mütsid ja põlled vihmast ainult õige pisut longus.

„Meine tütrikud,” teadustas proua McGillivray nende poole osutades, ehkki ka see oli tarbetu, sest kõik tüdrukud nägid välja nagu tema enda väiksemad koopiad. „Hilda, Inga und Senga.”

Fergus tegi piigadele elegantse kummarduse.

„Enchanté, mesdemoiselles^[3.].”

Tüdrukud noogutasid itsitades vastuseks, ilma et oleksid püsti tõusnud, ning see tundus mulle imelik. Siis märkasin vanima piiga seeliku all liikumist; seal siples ja rabistas keegi ning kostis summutatud mõminat. Kes see ka polnud, igatahes andis Hilda sellele kontsaga kõva vopsu, vaadates mulle ise seejuures säravalt naeratades otsa. Ägin kordus, sedapuhku juba nii valjult, et Jamie võpatas ja pöördus vaatama.

Nägu ikka naerul, kummardus Hilda ja kergitas kombekalt seelikuäärt, nii et nähtavale ilmus hirmunud nägu, mida poolitas üle suu seotud tume riideriba.

„Tema’p see on,” sõnas Robbie, kellel näis olevat nagu naiselgi kombeks sedastada ilmselgeid asju.

„Või nõnda.”Jamie trummeldas sõrmedega tasakesi kildiküljele. „Ee... ehk laseme tal siis välja tulla?”

Robbie andis tüdrukutele käega märku, mispeale nood tõusid kõik koos ja astusid kõrvale, tuues nähtavale väikest kasvu mehe, kes istus kuivanud tüve najal, käed-jalad kinni seotud – paistis, et naiste sukkadega – ja kellegi rätt suutropiks. Vennike oli mudane ja võis näha, et temaga pole just hellasti ümber käidud.

Myers kummardus, haaras mehel kraest kinni ja hiivas ta jalule.

„Mis tast tühjast ikka vaadata,” tähendas mäemees pahakspanevalt, kõõritades võõrast, otsekui hindaks niruvõitu kopranahka. „Varaste püüdmine ei olegi vist nii tulus amet, kui võiks arvata.”

Mehike oli tõesti kõhn ja üpris rääbakas ning nüüd veel ühtlasi räsitud, vihane ja hirmul. Ute turtsatas põlastavalt.

„Saukerl!^[4.]” ütles ta ja sülitas täpselt vargapüüdja saabastele. Siis pöördus ta võluvalt naeratades Jamie poole.

„So, mein Herr. Mismoodi oleks keige parem talle ots peale teha?”

Vargapüüdja silmad läksid punni ja ta hakkas Myersi haardes rabelema. Mehike peksles ja käänas end siia-sinna, tuues suutropi tagant kuuldavale meeleheitlike lämbuvaid häälitsusi. Vedades endal sõrmenukkidega üle huulte, laskis Jamie pilgu temast üle käia, ja pööras selle siis Robbiele, kes kehitas kergelt õlgu ja vaatas otsekui vabandust paludes naise poole.

Jamie köhatas.

„Ja-jah. Teil oli ehk mingi plaan, armuline proua?”

Kuuldes, et tema plaanid pakuvad Jamiele huvi, lõi Ute näost särama ja tõmbas vöölt pika pistoda.

„Mõtlesin, et veristaks ta ära wie ein Schwein, ja^[5.]? Aga näete ...” Naine tsuskas vargapüüdjale kähku ribide vahele; too kiunatas tropi taga ja tema räbaldunud särgile ilmus väike vereplekk.

„Liiga palju Blut^[6.],” seletas ta, tehes pettunud grimassi. Ute viipas käega sinnapoole, kus kivitõstmine näis olevat puude varjus täies hoos. „Die Leute^[7.] – nendel on varsti schmell.”

„Schmell?” vaatasin küsivalt Jamie poole, pidades seda mingiks tundmatuks saksa väljendiks. Jamie köhatas uuesti ja vedas endal käega nina alt läbi. „Aa, smell!” jõudis öeldu mõte mulle pärale. „Ee... jah, nad saaksid ehk tõesti haisu ninna.”

„Teda maha lasta pole siis ka hea mõte,” lausus Jamie mõtlikult. „Kui te ei taha, et teised teada saaksid, eks?”

„Minu meelest oleks kõige parem keerata tal kael kahekorra,” soovitas Robbie McGillivray, silmitsedes kinniseotud vargapüüdjat arupidava pilguga. „See käiks kergelt.”

„Arvad?” Fergus kissitas keskendunult silmi. „Mina pooldan ikkagi nuga. Kui torgata õigesse kohta, siis ei tulegi teab kui palju verd. Neeru, seljal kohe ribide alla ... mis?”

Kuulates vangi suutropi tagant kostvaid tungivaid häälitsusi, võis aru saada, et säärased arutlused valmistavad talle kõvasti meelehärmi; Jamie hõõrus kahtlevalt lõuga.

„Tõsi küll, eriti raske see ei oleks,” nõustus ta. „Või siis kägistada ta surnuks. Aga siis teeb ta kindlasti püksid täis. Kui küsimus on haisus ... võimalik oleks veel lüüa tal pealuu lõhki ... aga kuidas see mees üldse siia sattus, Robbie?”

„Misasja?” Robbie vaatas talle juhmi näoga otsa.

„Teie laagriplats pole ju vist üldse siinkandis.” Jamie tegi oma mõtte selgituseks väikest platsi hõlmava viipe. Siin polnud jälgegi lõkkest; tõttöelda ei olnud keegi oja sellel kaldal telke üles pannud. Ent ometi olid kõik McGillivrayd siin.

„Oh ei,” vastas Robbie, kelle kõhnal näol koitis arusaam. „Ei, meie laagriplats on kõrgemal. Tulime siia ainult selleks, et kiigata natuke rammumehi,” ta nooksas võistluskoha poole, „aga too saadana raisakull märkas meie Freddiet, kargas talle kraesse ja tahtis ta minema tirida.” Ta õnnistas vargapüüdjat vaenuliku pilguga ning ma märkasin, et mehikese vöö küljes ripub maona kokkukeritud köiepundar. Sealsamas lähedal vedelesid maas käerauad, tume metall juba niiskusest oranžika roostega kirjatud.

„Me nägime, kuidas ta vennast kinni haaras,” sekkus nüüd Hilda. „Nõnda me siis haarasime kinni temast ja tarisime ta siia, teiste silma alt ära. Kuuldes, et ta oli tulnud venda šerifi juurde viima, lõime meie kolmekesi ta jalust maha ja istusime talle kukile ning ema andis mõne vopsu.”

Ute patsutas südamlikult tütre toekat õlga.

„Meine Mädchen – nad on gut, tugevad tütrikud,” ütles ta Jamiele. „Ve komm hier vaatama die Wettkämpfer, et äkist leiame Ingale või Sengale mehe. Hildal juba on ein Mann^[8.], tema on ära lubatud,” lisas ta rahuloleval ilmel.

Ute mõõtis Jamiet avameelse pilguga, peatades pilgu heakskiitvalt tema kõrgel kogul, laiadel õlgadel ja silmanähtavalt jõukal väljanägemisel.

„Thäil on ilus tugev Mann,” lausus ta mulle. „Ehk on thäil poegi?”

„Ei, kahjuks mitte,” vastasin kahetsevalt. „Ee ... Fergus on abielus mu abikaasa tütrega,” lisasin, nähes tema hindavat pilku Fergusele libisemas.

Tajudes vist, et tähelepanu hakkab temalt tasapisi eemale nihkuma, tõi vargapüüdja tropi tagant kuuldavale vihase kiunatuse. Tema nägu, mis oli tõmbunud kahvatuks, kui arutleti, mismoodi teda teise ilma saata, oli nüüd jälle täitsa punane ja salguti otsmikule kleepunud juuksed meenutasid märgi okkaid.

„Ah jaa,” lausus Jamie seda märgates. „Äkisti anname sõna härrasmehele endale.”

Robbie silmad tõmbusid seepeale kitsasteks piludeks, aga noogutas siiski vastu tahtmist. Rammukatsumised olid nüüd juba täies hoos ning võistlusväljakul käis kõva melu; kui siitkandist peakski kostma hüüdeid, ei pandaks neid tähelegi.

„Ärge laske neil mind tappa, söör! Te ju teate, et see poleks õige tegu!” Hääl läbielatud katsumusest kähe, hakkas mehike tropist vabanedes sedamaid Jamiet anuma. „Ma ju täidan ainult oma kohust, toimetan kurjategija kohtu ette!”

„Haa!” hüüatasid McGillivrayd otsekui ühest suust. Oma tunnetes olid nad nähtavasti ühel meelel, ent väljendasid neid täiesti erinevalt: lendas vandesõnu ja arvamusavaldusi ning härrasmehe sääred said Ingalt ja Sengalt rohkesti jalahoope.

„Jätke järele!” ütles Jamie, tõstes häält, et end üleüldises melus kuuldavaks teha. Nähes, et sellest pole kasu, haaras ta nooremal McGillivrayl kratist kinni ning möirgas täiest kõrist „Ruhe!^[9.], mispeale nad ehmatusest sedamaid vait jäid ja heitsid üle õla süüdlaslikke pilke võistlusväljaku poole.

„Nõndapsi,” lausus Jamie otsustavalt. „Myers, ole kena, too see härrasmees siia. Rob ja Fergus, tulge kaasa. Bitte, madam?” Ta kummardas proua McGillivrayle, kes pilgutas esialgu silmi, ent leppis siis olukorraga ja noogutas aeglaselt. Jamie vaatas mulle otsa, tõstis korraks silmad taeva poole ning marssis Manfredil ikka veel kratist kinni hoides meesväega eemale oja poole, jättes naised minu hooleks.

„Thäie Mann – ta ju päästab mu poja?” pöördus Ute minu poole, valged kulmud murelikult kortsus.

„Ta teeb mis suudab.” Vaatasin ema selja taha kobarasse kogunenud tüdrukute poole. „Kas teate, oli teie vend siis Hillsborough’s või ei olnud?”

Piigad vahetasid pilke ja valisid vaikimisi Inga eestkõnelejaks.

„Nojaa, kui teada tahate, siis oli küll,” vastas too pisut trotslikult. „Aga ega ta seal mürgeldand – mitte sinnapoolegi. Tema läks ainult rakmeid parandama ja sattus kogemata jõugu keskele.”

Panin tähele, kuidas Hilda ja Senga kiiresti pilke vahetasid, ja järeldasin, et midagi jäetakse mulle ehk rääkimata. Ent, jumal tänatud, minul polnud tarvis hakata siin kohut mõistma.

Proua McGillivray pilk oli kiindunud meestesse, kes seisid tükk maad eemal ja ajasid vaikselt juttu. Vargapüüdja oli köidikutest vabastatud, ainult käed olid ikka veel seotud. Selg vastu puutüve, seisis ta, silmahambad vihaselt paljastatud, ning meenutas nurkasurutud rotti. Jamie ja Myers kõrgusid ähvardavalt tema kohal, kuna Fergus, kulm keskendunult kortsus ja lõug konksule toetatud, seisis kõrval. Rob McGillivray oli võtnud noa ning vestis nüüd sellega männioksa küljest väikesi laaste, heites aeg-ajalt vargapüüdja poole kurjakuulutavaid pilke.

„Kindlasti suudab Jamie selle ... ee ... kuidagimoodi ära klaarida,” laususin, lootes salamisi, et see „kuidagimoodi” ei tähenda liiga suurt vägivalda. Mulle turgatas pähe ebameeldiv mõte, et väike vargapüüdja mahuks ilmselt lahedasti ära tühja toidukasti.

„Gut.” Ute McGillivray noogutas aeglaselt, hoides meestel endiselt silma peal. „Hea, et ma teda ära ei tapnud.” Korraga pööras ta oma helesinised ja väga säravad silmad uuesti minule. „Aga kui faja, siis teen ma seda.”

Ma uskusin teda.

„Mõistan,” laususin targu. „Aga – palun südamest vabandust –, aga kui see mees peaks teie poja kõigest hoolimata kaasa viima, kas ei või te siis koos temaga šerifi juurde minna ja seletada ...”

Tüdrukud vahetasid taas pilke. Sedapuhku oli Hilda see, kes suu lahti tegi.

„Nein, madam. Mõistate, asi poleks old nii hull, kui vargapüüdja oleks tuld meie juurde laagris. Aga siin ...” Tüdruk ajas silmad suureks ja osutas peaga sinnapoole, kus katsuti rammu ja kust kostev tumemütsatus ja ergutuskisa andsid märku järjekordsest õnnestunud sooritusest.

Nagu ma aru sain, muutis asja keeruliseks Hilda peigmees, Hunter’s Pointist pärit Davey Morrison. Härra Morrison oli jõukas talunik ja väärikas mees ning lisaks veel rammumees, kes paistis silma säärastes kunstides nagu kiviheide ja teibavise. Peale kõige muu oli tal suur suguvõsa, isa-ema, onud-tädid, onu- ja täditütred ja -pojad, kõik laitmatult ontlikud inimesed ja – nagu ma aru sain – üpris nobedad teisi hukka mõistma.

Kui Manfred oleks nabitud kinni Davey Morrisoni sugulastest kubiseva rahvasumma silme all, levinuks jutt nagu kulutuli ja sellest puhkenud skandaal oleks teinud Hilda kihlusele kindlasti kiire lõpu – väljavaade, mis häiris Ute McGillivrayd märksa rohkem kui mõte lõigata läbi vargapüüdja kõri.

„See ka paha, kui mina tema ära tapan ja keegi seda näeb,” ütles ta keerutamata, viibates hõredalt kasvavate puude taha jäävale võistlusplatsile. „Morrisonidele ei meeldiks.”

„Seda ma usun jah,” pomisesin, arutledes endamisi, kas Davey Morrisonil on üldse aimu, mis teda ees ootab. „Aga te ju ...”

„Mina panen meine tütrikud hästi mehele,” lausus Ute otsustavalt ja noogutas oma sõnade kinnituseks mitu korda. „Ma leian gut mehed für sie, kenad suured mehed mit maa, mit raha. Ta võttisSengal ümbert kinni ja embas tütart tugevasti. „Nicht wahr, Liebchen?^[10.]”

„Ja, Mama,” pomises Senga ja toetas oma kena valge mütsiga pea proua McGillivray lopsakale rinnale.

Meeste seltskonnas olid asjad arenenud omasoodu: vargapüüdja käed olid nüüd köidikust vabastatud ning ta seisis ja kuulas randmeid hõõrudes juba leplikuma näoga, ent ikkagi umbusklikul ilmel Jamie juttu. Ta vaatas korraks meie poole ning pööras siis pilgu Robin McGillivrayle, kes seletas talle midagi energiliselt noogutades. Vargapüüdja lõuapära liikus, otsekui püüaks ta mingit mõtet läbi närida.

„Niisiis tulite te kõik täna hommikul võistlusi vaatama ja sobivaid mehi välja valima? Jah, mõistan.”

Jamie pistis käe vööpauna, võttis sealt midagi välja ja torkas vargapüüdjale nina alla, otsekui käsiks tal seda nuusutada. Ma ei näinud eemalt, mis see oli, kuid vargapüüdja näol asendus umbusk äkki ehmatuse ja vastikusega.

„Ja, tarvis ainult vaadata.” Proua McGillivray ei jälginud mehi, vaid patsutas Sengale õlale ja laskis ta seejärel lahti. „Me läheme nüüd Salemisse, kus elab meine Familie. Võib-olla leiame sealt hea mehe.”

Myers oli nüüd sellest stseenist pisut eemale astunud ja õlad kergendatult alla lasknud. Ta torkas sõrme niudevöö vahelt sisse, sügas mõnuga tagumikku ega tundnud toimuva vastu nähtavasti enam huvi. Tabanud mind sinnapoole vaatamas, seadis ta sammud läbi männinoorendiku meie poole.

„Teil pole vaja enam muretseda, madam,” rahustas ta proua McGillivray. „Olin kindel, et Punapea Jamie ajab asjad joonde, ja ta ajaski. Teie pojal pole enam midagi karta.”

„Ja?” sõnas Ute. Ta vaatas kahtlustavalt puudetuka poole, aga öeldu vastas nähtavasti tõele: kõik mehed olid nüüd lõdvestunud ning Jamie andis parajasti vargapüüdjale tagasi tolle käerauad. Tema liigutused olid järsud ning mõistsin, et see tekitab temas vastumeelsust. Ta oli ju ka ise pidanud Ardsmuiris raudu kandma.

„Gott sei dank,”^[11.] lausus proua McGillivray ja ohkas südamepõhjast. Kui õhk temast välja paiskus, näis tema tüse keha märgatavalt kokku tõmbuvat.

Mehike hakkas minema; ta kõndis meist eemale, jõekese poole. Käerauad kõikusid tema vööl ja tagapool oleva rahvahulga hõigete sekka kostis meieni metalli vaikseid kõlksatusi. Jamie ja Rob McGillivray seisid lähestikku ja rääkisid millestki, samal ajal kui Fergus vaatas, kulm kergelt kortsus, lahkuvale vargapüüdjale järele.

„Mida Jamie talle õieti ütles?” küsisin Myersilt.

„Et mida või?” Mäemees naeratas laialt, paljastades oma hõredad hambad. „Punapea Jamie ütles vargapüüdjale – tolle nimi on muide Boble, Harley Boble – täiesti tõsiselt, kui kõvasti tal vedas, et juhtusime õigel ajal siia tulema. Ta andis mõista, et kui meid poleks olnud, viinuks see proua siin,” ta tegi Utele kummarduse, „ta tõenäoliselt vankriga oma koju ning veristanud ta seal, võõraste silma alt eemal, ära nagu orika.”

Myers vedas punast soontevõrgustikku kandva nina alt sõrmenukiga läbi ja itsitas tasakesi endale habemesse.

Boble ütles, et ei usu seda, tema arvates oli proua tahtnud teda noaga ainult hirmutada. Aga siis kummardus Punapea Jamie usalduslikult tema poole ning ütles, et oleks arvand sedasama, kui poleks kuuld proua McGillivrayst kui kuulsast vorstimeistrist ega söönd üht tema hõrgutist hommikueineks. Seepeale hakkas Boble näost ära vajuma ning kui Punapea Jamie siis veel vorstijupi välja tõmbas ja talle näitas ...”

„Helde looja,” ütlesin ning mulle meenus eredalt, mismoodi see vorst lõhnas. Olin ostnud selle eelmisel päeval mäel ühelt kaubitsejalt ning avastanud alles hiljem, et seda on liiga vähe suitsutatud; viiludeks lõigatuna haises see nii jälgilt roiskunud vere järele, et kellelgi ei läinud õhtusöögi ajal palukestki alla. Jamie oli mähkinud pahaksläinud vorstijupi sisse ja torganud vööpauna, kavatsedes nõuda selle eest makstud raha kaubitsejalt tagasi või toppida vorsti tal kõrist alla. „Ah nõnda.”

Myers noogutas ning pöördus Ute poole.

„Ja teie abikaasa, proua, olgu jumal talle armuline, Rob McGillivray on lausa sündind luiskaja: kiitis aga kõigele pühalikult kaasa ja rääkis pead vangutades, et tal on karm käsk lasta teile vorstide tarvis piisavalt liha.”

Tüdrukud hakkasid itsitama.

„Papa ei suuda kedagi tappa,” ütles Inga mulle tasa. „Ta ei taha isegi kanal kaela kahekorra käänata.”

Myers kehitas muigamisi õlgu, vaadates, kuidas Jamie ja Rob läbi märja rohu meie poole tulevad.

„Niisiis andis Jamie sõna, et kaitseb Boble’it teie eest, ning Boble tõotas omakorda talle, et jätab Manfredi rahule.”

„Hmh,” mühatas Ute, kes paistis olevat üsna pahur. See, et teda peeti paadunud mõrtsukaks, ei häirinud proua McGillivrayd põrmugi, ning ta oli üsnagi rõõmus, kuuldes Manfredi olevat väljaspool hädaohtu, küll aga ajas tal harja punaseks, et mustati tema vorstivalmistamisoskust.

„Vöi mina peaksin valmistama niisugust šitta!” ütles ta nina kirtsutades, kui Jamie pakkus vorstijupi talle näha. „Ptüi. Rotiliha.” Ta tõrjus pakutu pirtsaka käeliigutusega eemale, pöördus siis abikaasa poole ja ütles tollele midagi saksa keeles.

Siis hingas proua McGillivray uuesti sügavalt sisse, paisus jälle, kogus kõik lapsed enda ümber, justkui kloksuv kanaema oma tibud ja õhutas neid Jamiet abi eest nagu kord ja kohus tänama. Jamie punastas kergelt säärase tänusõnade laviini ees ja kummardas emandale.

„Gern geschehen,” lausus ta. „Euer ergebener Diener, Frau Ute.”^[12.]

Naine vaatas talle särava näoga otsa; hingerahu taastatud, pöördus ta Robi poole.

„Nii kena suur Mann,” pobises ta, raputades tasakesi pead ja kaedes Jamiet ülalt alla. Seejärel püüdis ta minu pilgu, mis liikus Jamie ja Robi vahet; relvasepp oli oma lühikeseks pügatud tumedate lokkis juuste ja peente näojoontega küll igati meeldiv mees, aga seejuures hapra linnupojakondiga ja naisest mitu tolli lühem, ulatudes hädavaevu tolle vägeva õlani. See pani mind paratamatult imestama, arvestades, kui kangesti proua McGillivray imetleb suuri mehi ...

„Nojah, mis teha,” vastas proua ja kehitas otsekui vabandust paludes õlgu. „Ärmastuse vastu ei saa.” See kõlas nõnda, nagu oleks armastus mingi tülikas tõbi, millega tuleb leppida.

Vaatasin Jamiet, kes mähkis vorstijuppi jälle hoolikalt sisse ning torkas selle siis vööpauna tagasi. „Jah,” vastasin. „See on tõsi.”

Kui oma laagriplatsile tagasi jõudsime, valmistusid tüdrukutelt korraliku hommikueine saanud Chisholmid parajasti lahkuma. Jamie oli õnneks toonud Jocastalt piisavalt toitu ning võisin viimaks istuda ja nautida küpsekartuleid, võiga kukleid, praetud sinki ja – lõpuks ometi! – kohvi ning mõelda, missuguseid üllatusi see päev veel võib pakkuda. Kiiret esialgu polnud, triivivate pilvede alt hädiselt paistev päike oli just hakanud metsalatvade kohale kerkima.

Pisut hiljem, kõht mõnusasti täis ja kolmas tass kohvi kaasas, läksin ja kergitasin puldanit, mille all seisid mu meditsiinitarbed, nagu ma neid mõttes nimetasin. Oli aeg hakata valmistuma hommikuseks tõbiste vastuvõtuks: vaadata üle haavaniite täis purgid, panna kasti uusi ravimtaimepotsikuid, täita suur alkoholipudel ning valmistada värsked tõmmised ja keedused.

Kui kaasatoodud lihtsamate ravimtaimede varud hakkasid otsakorrale lõppema, tuli mulle appi Myers, kes tõi põhjapoolsetest indiaani küladest huvitavaid ja kasulikke drooge, ning üht-teist sain targasti kaubeldes ka sisemaale siirdunud ja Cross Creekis rohupoe avanud noorelt edasipüüdlikult apteekrilt Murray MacLeodilt.

Hammustasin endale põske ja pidasin aru, mida Murrayga peale hakata. Too hoidis kõvasti kinni sellele ajastule iseloomulikest vastikutest arusaamadest, mida peeti arstiteaduse viimaseks sõnaks, ja propageeris minusuguse vanamoodsa ravitseja kasutatava taimetarkuse asemel häälekalt sääraseid teaduslikke meetodeid nagu aadrilaskmine ja verikupupanek.

Ent nagu igas šotlases, peitus temaski paras annus pragmatismi. Heitnud Jamie võimsale kogule üheainsa pilgu, neelas ta juba keelele kerkinud solvavaimad märkused kähku alla. Ma tahtsin osta kuus untsi koirohtu ja purgitäie metsikult kasvava ingveri juurt ja tal oli neid pakkuda. Ühtlasi oli ta piisavalt terane märkama, et mäel olevast rahvast otsis tervisehädade korral märksa suurem osa abi minult kui temalt ning et enamik abiotsijaid sai minu käe all terveks. Kui mul oli mingeid saladusi, tahtis temagi neist osa saada, ja ma polnud kade neid jagama.

Tore, pajukoort oli mul veel palju järel. Kasti ülemises paremas jaotuses olevaid väheseid pudeleid silmitsedes pidasin natuke aru. Mul oli hulk kangeid menstruatsiooni vereeritust soodustavaid vahendeid, nagu indiaani kukerrohi, tungaltera ja münt, aga valisin nende asemel siiski välja leebemad, soolikarohu ja aedruudi, puistasin mõlemat käputäie kaussi, valasin keeva vee peale ja jätsin tõmbama. Soolikarohi kergendas menstruatsioonivaevusi ja rahustas kuuldavasti ka närve ning Lizzie Wemyssist närvilisema meelelaadiga inimest olnuks raske ette kujutada.

Vaatasin lõkke poole, kus Lizzie söötis parajasti reamees Ogilviele sisse viimaseid maasikahoidiseid ning sõdurpoiss proovis keskenduda korraga Lizziele, Jamiele ja praeleivaviilule, kusjuures enim tähelepanu pälvis leib.

Ruut oli peale kõige muu veel hea ussirohi. Mul polnud aimugi, kas Lizziel on sooleparasiite, aga mägedes elavatel inimestel enamasti oli ning üks annus ei võinud talle kindlasti paha teha.

Piidlesin silmanurgast Abel MacLennanit, pidades endamisi aru, kas sokutada ka tema kohvi sisse sorts mõru tõmmist – tal oli toekast kehaehitusest hoolimata närviline ja verevaene nägu, justkui vaevaksid teda kõhuussid. Aga tema kahvatus ja ärevus võisid tuleneda pigem teadmisest, et läheduses on liikvel vargapüüdjad.

Pisike Joan kuulutas valju nutuga, et tal on kõht jälle tühi. Marsali võttis istet ning torkas käe arisaid’i alla, et nööpida pihik lahti ja tõsta laps rinnale. Ta võpatas korraks valust ja ahmis õhku ning lõdvestus pisut, kui piima voolama hakkas.

Lõhenenud nibud. Kortsutasin kulmu ja uurisin uuesti ravimikasti sisu. Kas ma lambavillavõiet olin kaasa võtnud? Pagan võtaks, ei olnud. Karurasva ei tahtnud ma imeva Joani pärast kasutada; äkki saab abi päevalilleõlist ...

„Tahad ehk lonksu kohvi, kullake?” Härra MacLennan oli Marsalit mureliku pilguga jälginud ning ulatas talle uue tassi. „Minu naine ütles ikka, et kuum kohv kergendab imetamisvalu. Viskiga oleks see küll veel parem,” tema nukralt longus suunurgad kerkisid pisut, „aga kõlbab ilma kah ...”

„Taing.” Marsali võttis tassi tänulikult naeratades vastu. „Külm on täna hommikul lausa kontidesse pugenud.” Lonkshaaval rüüpas ta auravat vedelikku ning tema põskedesse ilmus natuke värvi.

„Kas lähete homme tagasi Drunkard’s Creeki, härra MacLennan?” küsis ta tühja tassi tagasi andes viisakalt. „Või sõidate ehk härra Hobsoniga New Berni?”

Jamie, kes ajas parajasti reamees Ogilviega juttu, katkestas vestluse ja tõstis järsult pead.

„Kas Hobson läheb New Berni? Kust sa seda kuulsid?”

„Proua Fowlesilt,” vastas Marsali kohe. „Ta ütles mulle, kui käisin laenamas Germainile kuiva särki – tema poiss on sama kasvu. Proua Fowles on Hugh’ – oma mehe – pärast mures, sest tema isa – tähendab härra Hobson – tahab võtta Hugh’ endaga kaasa, aga too kardab minna.”

„Mispärast Joe Hobson New Berni läheb?” küsisin üle ravimikasti piiludes.

„Et edastada kubernerile palvekiri,” seletas Abel MacLennan. „Just nagu võiks sellest midagi abi olla.” Ta naeratas Marsalile pisut nukralt. „Ei, latseke, ma’p teagi, kuhu lähen, kui tõele au anda. New Berni igatahes küll mitte.”

„Kas te siis Drunkard’s Creeki oma naise juurde ei lähegi?” Marsali vaatas talle murelikult otsa.

„Mu naine on surnud, latseke,” vastas MacLennan tasa. Ta silus põlvedel olevat punast rätti, mis oli natuke kortsu läinud. „Kooles kaks kuud tagasi.”

„Oh, härra Abel.” Sinised silmad täis kaastunnet, võttis Marsali tal kõvasti käest kinni. „Mul on teist nii kahju!”

Pilku tõstmata patsutas Abel tema kätt. Mehe hõredatel juustel kilgendasid piisad ning ühe punase kõrva tagant jooksis alla veenire, aga ta ei tõstnud kätt, et seda ära pühkida.

Jamie oli Marsalit küsitledes püsti tõusnud. Nüüd istus ta MacLennani kõrvale puutüvele ja asetas tasakesi käe väiksema mehe turjale.

„Ma polnud sellest kuulnudki, a charaid,” sõnas ta vaikselt.

„Ei.” MacLennan vaatas tühjal pilgul läbipaistvatesse leekidesse. „Ma ... ausalt öeldes polnd ma sellest seni veel kellelegi rääkind. Teie olete esimesed.”

Jamie ja mina vahetasime üle lõkke pilke. Drunkard’s Creekis elas jõekese kallastel hajali paiknevates majakestes parimalgi juhul vaevalt paar tosinat hinge. Ometi polnud ei Hobsonid ega Fowlesid Abeli kaotust maininud, niisiis polnud ta sellest ilmselt tõesti kellelegi rääkinud.

„Mis siis juhtus, härra Abel?” Marsali pigistas ikka veel tema kätt, ehkki see lebas, pihk allapoole, täiesti lõdvalt punasel rätil.

Nüüd tõstis MacLennan silmad ja vaatas talle pilgutades otsa.

„Oh,” vastas ta umbmääraselt. „Juhtus nii mõndagi. Ent seejuures lõpuks ikkagi kaunis vähe. Abby – mu naine Abigail – suri palavikutõppe. Sai külma, jäi haigeks ja ... suri ära.” Abeli häälest aimus kerget imestust.

Jamie valas tühja kruusi sortsu viskit, võttis vastupanu kohtamata MacLennani teise lõdva käe, surus kruusi talle pihku ja hoidis tema sõrmi, kuni ta need ise kokku pigistas.

„Joo see ära, mees,” käskis Jamie.

Kõik vaatasid vaikides, kuidas MacLennan maitses kuulekalt viskit ning võttis algul ühe, siis teisegi sõõmu. Nooruke reamees Ogilvie niheles rahutult oma istekivil, paistis, et ta läheks meelsasti tagasi oma rügementi, aga temagi jäi paigale, justkui kardaks järsult lahkudes MacLennani tundeid veel rohkem haavata.

Oma täielikus tardumuses tõmbas MacLennan kõigi pilgud endale ning vestlus hääbus. Ebalevalt peatus mu käsi kastis olevate pudelite kohal, aga selle tarvis mul rohtu ei leidunud.

„Ega mul puudust olnd,” lausus MacLennan viimaks. „Tõega mitte.” Ta tõstis pilgu kruusilt ja vaatas ringi, otsekui ärgitades lõkke ääres istujaid endale vastu vaidlema. „Maksudeks jätkus. Aasta polnd küll nii hea, kui oleks võind tahta, aga ma olin olnud hoolas. Mul oli kõrvale pandud kümme buššelit maisi ja neli hääd hirvenahka. Need olid rohkem väärt kui maksudeks vajaminevad kuus šillingit.”

Maksud tuli paraku maksta sularahas, neid ei võetud teravilja, nahkade ja indigoplokkidena, mida talunikud äri ajades maksevahenditena kasutasid. Vahetustehingud on seejuures täiesti tavalised, mõtlesin, vaadates kotti, milles leidus ürtide ja droogide eest tasuks tassitud kraami. Rahas ei makstud siin millegi eest – see oli mõeldud üksnes maksude jaoks.

„Nojah, see on ju arusaadav,” ütles MacLennan, vaadates reamees Ogilviele tungivalt silmi pilgutades otsa, just nagu oleks noormees tema sõnu kahtluse alla seadnud. „Sigade või kalkunitega poleks Tema Majesteedil miskit peale hakata, eks? Ei, ma mõistan väga hästi, miks meilt küsitakse raha – see on ju igaühele selge. Ja teravilja mul ju oli, see oleks toond sisse julgesti kuus šillingit.”

Ainus mure oli mõistagi see, kuidas muuta kümme buššelit teravilja kuueks maksukõlblikuks šillingiks. Drunkard’s Creekis polnud puudust nendest, kes oleksid saanud pakkuda Abelile vilja ja teinuksidki seda rõõmuga, ent raha polnud Drunkard’s Creekis ka teistel. Ei, vili tuli viia Salemi turule, lähimasse kohta, kus selle eest oli võimalik raha saada. Paraku asus Salem Drunkard’s Creekist peaaegu neljakümne miili kaugusel ning see oli sinna ja tagasi nädala teekond.

„Mul oli viis aakrit hilise odra all,” seletas Abel. „Küps kollendav vili, lausa kisendas sirbi järele. Ma ei saanud lasta sel raisku minna, aga mu Abby, väike ja nõrguke, nagu ta oli – temast polnud õsujat ega rabajat.”

Et viljalõikust polnud võimalik nädalaks edasi lükata, palus Abel abi naabritelt.

„Nad on hääd inimesed,” kinnitas ta. „Üks kui teine laenas mulle paar penni, aga neilgi tuli maksta oma maksud, eks?” Lootes ikka veel, et saab vajaliku raha kuidagi kokku, võtmata ette pingutavat Salemi-retke, oli Abel viivitanud ... ja viivitanud liiga kaua.

„Howard Travers on šerif,” jätkas MacLennan ja pühkis, ilma et ta sellest endale aru oleks andnud, ära nina otsa tekkinud tilga. „Ta tuli, paber käes, ja ütles, et peab tõstma meid välja, sest maksud on maksmata.”

Häda sunnil oli Abel jätnud naise üksi majja ja sõitnud kibekähku Salemisse. Aga kui ta, kuus šillingit näpus, tagasi jõudis, oli tema vara konfiskeeritud ja maha müüdud – Howard Traversi äiale –, majas elasid võõrad inimesed ja naine oli kadunud.

„Teadsin, et kaugele pole ta läind,” seletas MacLennan. „Ta ei oleks lapsi maha jätnud.”

Ning just sealt ta oma naise leidiski: viledaks kulunud teki sisse mähituna värises too mäel kasvava suure kuuse all, kuhu olid maetud Mac-Lennanite neli last – kõik surnud esimesel eluaastal. Mehe keelitustest hoolimata polnud Abigail nõus minema tagasi majja, mis oli kuulunud neile, ega paluma abi inimestelt, kes olid ta kodust ilma jätnud. Mees ei teadnud, kas see oli palavikust johtuv meeltesegadus või üksnes kangekaelsus; hüüdes valjult oma laste nimesid, oli Abigail klammerdunud hullumeelse jõuga okste külge ... ja sealsamas öösel ka hinge heitnud.

MacLennani viskikruus oli tühi. Ta asetas selle ettevaatlikult jalge ette maha, tegemata väljagi sellest, et Jamie osutas pudeli poole.

„Abbyl oli lubatud võtta endaga ühes nii palju, kui ta kanda jaksab. Tal oli kaasas pamp, milles olid tema suririided. Mul on meeles, kuidas ta päev pärast meie pulmi kangastelgede taha istus, et hakata kuduma oma surilina. Selle üht serva ehtisid tema tikitud tillukesed lilled – Abby oli nobe nõelaga ümber käima.”

Abel oli mähkinud Abigaili naise enda tikitud linasse, matnud ta nende noorima lapse kõrvale ja kõndinud mööda teed kaks miili edasi plaaniga rääkida juhtunust Hobsonitele.

„Majja jõudes leidsin pere sumisemas nagu herilasepesa: Travers oli käind Hugh Fowlesilt maksu sisse nõudmas, aga Fowlesil polnd raha, et maksta. Travers olla irvitand talle näkku ja öelnd, et teda see ei huvita; ja ega huvitandki: kümme päeva hiljem tuli ta, paber näpus ja kolm meest kaasas, ning tõstis pere majast välja.”

Hobson oli oma maksuraha hädaga pooleks kokku saanud ja mahutas oma pere kõrvale kuidagiviisi ära ka Fowlesid, aga Joe Hobson vahutas vihast, et tema väimehega oli niiviisi ümber käidud.

„Ta röökis ja oli viha pärast lausa arust ära. Janet Hobson kutsus mu sisse, palus istuda ja pakkus süüa, aga Joe karjus, et Howard Travers maksab äravõetud maa eest oma nahaga, Joe vajus kokku nagu peksasaanud peni, tema naine nuttis, näljased lapsed vingusid nagu põrsakari ning ... mõtlesin, et räägin neile, aga siis ...”

Ta raputas pead, nagu ei saaks veel praegugi asjast aru.

Istudes omaette jäetuna kolde ees, oli ta korraga tundnud iseäralikku väsimust; tema pea vajus rinnale ning ta tundis letargiat enda üle võimust võtvat. Kolde juures oli soe ja kõik tundus korraga ebareaalne. Hobsonite ühest toast koosneva eluaseme piirid ähmastusid ning kui siin toimuv polnud tõene, siis ei olnud seda ka vaikne mäeveer ega kuuse alla tekkinud värske haud.

Ta oli maganud öö laua all ning leidnud koidu eel ärgates, et ebareaalsustunne pole haihtunud. Kõik ümbritsev tundus ikka veel unenäoline. MacLennanit ennastki poleks justkui enam olnud; tema keha ajas end püsti, pesi ja sõi, noogutas ja rääkis tema osavõtuta. Välisilm oli lakanud eksisteerimast. Ning kui siis Joe Hobson tõusis ja kuulutas, et läheb koos Hugh’ga Hillsborough’sse, et nõuda kohtus kahjude hüvitamist, oli Abel MacLennan avastanud end marssimas mööda teed nendega kaasa, noogutades, rääkides, kui temaga räägiti, tahtetult nagu surnu.

„Sedaviisi mööda teed kõmpides tuli mulle mõte, et me kõik olemegi surnd,” lausus MacLennan äraolevalt. „Mina, Joe, Hugh ja teised – polnd vahet, kas olin siin või kusagil mujal, mul tuli tiksuda lihtsalt ajaga kaasa, kuni mu kondid sai sängitada Abby kõrvale. Mul polnd midagi selle vastu.”

Kui nad Hillsborough’sse jõudsid, ei pööranud Abel erilist tähelepanu sellele, mis Joel meeles mõlkus; millelegi mõtlemata kõndis ta teistega kuulekalt kaasa. Järgnes neile läbi poriste tänavate, kus kilgendasid lõhutud aknaklaaside killud, nägi tõrvikuid ja rahvahulki, kuulis hüüdeid ja karjeid, aga see kõik jättis ta külmaks.

„Need olid ju kõigest surnud, kes liikusid kontide klõbinal ringi,” lausus ta õlgu kehitades. Istunud natuke aega vaikides, pööras MacLennan pea Jamie poole ning vaatas talle pikalt ja uurivalt otsa.

„On nii või? Oled ehk sinagi surnd?” Üks lõtv kühmlik käsi kerkis punaselt rätilt ja puudutas tasakesi Jamie põsesarna.

Jamie ei tõmbunud eemale, vaid võttis MacLennani käe, asetas uuesti maha ja hoidis seda natuke aega kindlalt.

„Ei, a charaid,” vastas ta. „Veel mitte.”

MacLennan noogutas aeglaselt.

„Jah. Sellega läheb veel aega,” lausus ta. Tõmmanud käe vabaks, istus ta hetke ja silus rätikut. Tema pea jõnksus otsekui edasi noogutades ikka veel, nagu oleks kael liiga pikalt välja veninud.

„Jah. Sellega läheb veel aega,” kordas ta uuesti. „Asi pole nii hull.” Ta tõusis ja pani punase nelinurkse räti endale pähe. Seejärel pöördus ta minu poole ning noogutas viisakalt, pilk eemalviibiv ja ärev.

„Tänan hommikusöögi eest, armuline proua,” lausus MacLennan ja kõndis minema.

1 Matt 14:13–21 [ ↵ ]

2 Kes see on? (sks k). [ ↵ ]

3 Rõõm tutvuda, preilid (pr k). [ ↵ ]

4 Värdjas, kaabakas (sks k). [ ↵ ]

5 Nagu sea, jah? (sks k). [ ↵ ]

6 Verd (sks k). [ ↵ ]

7 Inimesed (sks k). [ ↵ ]

8 Minu tüdrukud on tublid. Tulime siia rammumehi vaatama. Hildal on juba mees. (sks k). [ ↵ ]

9 Rahu! (sks k). [ ↵ ]

10 Eks ju, kullake? (sks k). [ ↵ ]

11 Tänu jumalale! (sks k). [ ↵ ]

12 Võtke heaks. Teie alandlik teener, proua Ute. (sks k). [ ↵ ]