Читать книгу Leegitsev rist, I raamat - Diana Gabaldon - Страница 9

Kui Abel MacLennan oli läinud, sai ka hommikusöök ühtäkki läbi. Reamees Ogilvie tänas ja palus luba lahkuda. Jamie ja Fergus läksid otsima sirpe ja astrolaabe ning reamees Ogilvie lahkumise järel longu vajunud Lizzie kuulutas, et tunneb end pahasti, ja kadus ühte varjualusesse, kaasas suur kruus soolikarohu- ja ruuditõmmist.

Õnneks jõudis just siis tagasi Brianna, aga Jemmyt tal kaasas ei olnud. Ta kinnitas, et oli koos Rogeriga einestanud Jocasta pool. Jemmy oli jäänud Jocasta süles magama ning kuna säärane asjade käik näis mõlemale poolele sobivat, jättis ta lapse sinna ning tuli mulle hommikuse vastuvõtu juurde appi.

„Oled ikka kindel, et tahad mind täna hommikul aidata?” Silmitsesin Breed uurivalt. „On ju ikkagi sinu pulmapäev. Lizzie või siis ehk proua Martin oleksid kindlasti nõus ...”

„Ei, ma teen ise,” jäi Bree endale kindlaks. „Lizziel on küll juba parem, aga ma ei usu, et tema süda kannataks välja mädanevaid jalgu ja oksehaisu.” Ta võbistas tasakesi õlgu ja pigistas silmad kinni, meenutades, kuidas olin eelmisel päeval puhastanud ühe vanaldase mehe kannahaavandit. Mehike oli oksendanud valu pärast oma räbaldunud pükstele ning see oli omakorda tekitanud okserefleksi veel mitmes inimeses, kes tahtsid minu jutule pääseda.

Minagi tundsin sellele mõeldes kerget iiveldust, ent summutasin selle viimase lonksu mõru kohviga.

„Jah, sul on vist õigus,” tunnistasin vastu tahtmist. „Aga su kleit ei ole vist veel päris valmis, ega? Äkki peaksid ikka minema ...”

„Kõik on korras,” rahustas Bree mind. „Phaedre palistab mu kleiti ja Ulysses kamandab teenijaid nagu seersant sõdureid. Oleksin neil ainult jalus.”

Andsin pikemalt puiklemata järele, ehkki Bree abivalmidus pani mind pisut imestama. Ta polnud tavaelus küll sugugi pirtsakas, vaid nülgis nurisemata loomi ja rookis kalu, ent teadsin, et vigaste ja silmanähtavalt haigete inimeste seltsis tunneb ta end ebamugavalt, ehkki ta proovis oma vastumeelsust igati varjata. Arvasin, et õigupoolest polegi see vastikustunne, vaid haiget tegevalt tugev empaatia.

Tõstsin katelt ja valasin keema läinud vett purki, millest poole võttis enda alla destilleeritud piiritus, hoides silmad kuumade alkoholiaurude eest pilukil.

Oli tõesti raske näha nii paljusid inimesi piinavaid tõbesid, mis olnuksid antiseptikute, antibiootikumide ja anesteesia ajastul hõlpsasti ravitavad, aga välihospidalides – ajal, kui säärased meditsiini imed polnud üksnes uued, vaid ka raskesti kättesaadavad – olin õppinud suhtuma kannatustesse stoiliselt, teades, et see on ühtaegu möödapääsmatu ja kasulik.

Kui laseksin tunnetel enda üle võimust võtta, ei saaks ma kedagi aidata. Aga aitama ma pean. Oligi kogu lugu. Briannal paraku niisugust kaitsvat soomust ümber ei olnud. Esialgu.

Riistad, karbid ja kõikvõimalikud muud hommikuseks vastuvõtuks vajaminevad asjapuud puhtaks pühkinud, ajas Bree end sirgu, pisike korts kulmude vahel.

„Kas mäletad naist, keda sa eile tohterdasid? Seda, kellel oli väike alaarenenud poeg?”

„Teda oleks raske unustada,” vastasin nii ükskõikselt, kui suutsin. „Miks sa küsid? Näe, kas sa sellest saad jagu?” Osutasin vastuvõtul kasutatavale kokkupandavale lauale, mis keeldus kangekaelselt õigesse asendisse minemast, sest liigendid olid niiskusest paisunud.

Brianna uuris seda, kulm kortsus, ning andis siis kangekaelsele liigendile käeservaga kõva vopsu. See andis järele ja vajus sedamaid kokku, otsekui tunnistades, et kellegi jõud käib tema omast üle.

„Korras.” Ikka veel kulmu kortsutades hõõrus Bree hajameelselt käeserva. „Sa nägid palju vaeva veenmaks teda, et ta rohkem lapsi ei sünnitaks. Sellel väikesel poisil ... kas tal oli siis mingi pärilik haigus?”

„Võib öelda küll,” vastasin kuivalt. „Kaasasündinud süüfilis.”

Brianna läks näost valgeks ja vaatas mulle otsa.

„Süüfilis? Kindel või?”

Noogutasin ja hakkasin läbikeedetud linast riiet sidumiseks rulli keerama. See oli ikka vcel kaunis niiske, aga polnud midagi parata.

„Emal polnud päris selgeid viimase haigusjärgu märke – praegu veel –, aga lapsel olid need selgesti näha.”

Ema oli tulnud lihtsalt laskma mul oma mädast iget lõigata, väike poiss seelikusaba külge klammerdumas. Lapsel olid iseloomulik sissevajunud „sadulnina” ja nii moondunud lõualuu, et tema nälginud välimus ei pannud mind põrmugi imestama: ta ei suutnud õieti mäludagi. Mil määral tulenes tema ilmselge arengupeetus ajukahjustusest ja mil määral kurtusest, ei osanud ma öelda, mängus olid arvatavasti mõlemad, kuid nende ulatust polnud ma kontrollinud, sest võimalused ravida olgu üht või teist seisundit olid võrdsed ja võrdusid nulliga. Olin soovitanud emal anda poisile leent, et leevendada tema alatoitumust, aga midagi enamat polnud mul võimalik selle õnnetukese heaks teha.

„Siin ei näe ma seda nii sageli kui Pariisis või Edinburghis, kus oli palju prostituute,” ütlesin Breele, visates sidemekera lõuendist kotti, mille suud ta lahti hoidis. „Vahel tuleb siiski ette. Milles asi on? Sa ei arva ju ometi, et Roger võib põdeda süüfilist?”

Bree jäi mulle ammuli sui otsa vaatama. Tema esialgne jahmatus taandus lahvatanud vihapuna ees.

„Muidugi mitte!” hüüatas ta. „Ema!”

„Noh, ega ma seda päris tõsiselt mõelnudki,” laususin leebelt. „Paraku võib seda juhtuda parimateski perekondades ... ning sa ju ise küsisid.”

„Ma küsisin raseduse vältimise kohta,” pressis Bree läbi hammaste. „Õigupoolest küll tahtsin küsida, enne kui sina oma „Suguhaiguste käsiraamatuga” lagedale tulid.”

„Aa, see asi.” Silmitsesin tütart mõtlikult ning märkasin tema pihikul kuivanud piimaplekke. „Natuke aitab see, kui last rinnaga toidetakse. See pole mingil juhul päris kindel vahend, aga ikkagi kaunis tõhus. Pärast kuut kuud hakkab mõju küll pisut vähenema,” Jemmy oli nüüd kuuekuune, „kuid mingi abi on sellest ikka.”

„Ahah,” sõnas Bree ning see kõlas nii kangesti Jamie moodi, et hammustasin naeru tagasi hoides huulde. „Aga missugused vahendid veel tõhusad on?”

Ma polnud tütrega kunagi kaheksateistkümnenda sajandi terminites arutanud, kuidas hoiduda rasestumast. Kui ta alles Frazerimäele tuli, ei pidanud ma seda vajalikuks ning mõne aja pärast muutuski see tarbetuks, sest ta oli juba rase. Kas nüüd on siis tema meelest õige aeg?

Kulm kortsus, torkasin aeglaselt kotti sidemerulle ja ravimtaimekimpe.

„Enamasti on kombeks kasutada mingit tõket. Näiteks äädikas või brändis niisutatud siiditükki või käsna; soolikarohu- või seedriõli arvatakse, tõsi küll, olevat kõige tõhusamad, kui sul juhtub neid käepärast olema. Olen kuulnud, et Lääne-Indias kasutavad naised sidrunipoolikut, aga siin ei tule see vahend mõistagi kõne alla.”

Bree turtsatas naerma.

„Ei, see ei sobi tõesti. Ka soolikarohuõli pole vist teab mis tõhus: seda kasutas Marsali, kui jäi Joani ootama.”

„Oh, ta siis ikka kasutas seda? Arvasin, et ta ühel korral unustas ja ühest korrast piisab.”

Ma pigem tundsin kui nägin Breed jäigastumas ja hammustasin jälle huulde. Ühest korrast oli tõesti piisanud – me lihtsalt ei teadnud, kummast. Aga Bree kergitas lihtsalt korraks õlgu ja laskis need siis jälle alla, eirates tahtlikult mälestusi, mida mu mõtlematu repliik temas ehk esile oli mananud.

„Ta igatahes ütles, et oli seda kasutanud, aga võib-olla läks tal mõnikord meelest ära. Ega see ju alati mõju ka, ega?”

Viskasin haavasidemete ja kuivatatud ravimtaimede koti üle õla ning tõstsin Jamie tehtud nahkrihma pidi maast oma arstimikasti.

„Ainus, mis kindlalt aitab, on tsölibaat,” laususin. „Arvan, et see soovitus ei ole praegusel juhul omal kohal.”

Bree raputas pead, mõtlik pilk suunatud allapoole, kus võis puude vahelt näha trobikonda noori mehi järgemööda proovimas, kes jaksab kivi üle oja kõige kaugemale visata.

„Seda ma kartsin,” sõnas ta, võttes kaasa kokkukäiva laua ja paar taburetti.

Vaatasin lagendikul arupidavalt ringi. Kas mul oli midagi meelest läinud? Lõkke võis julgesti valveta jätta: isegi kui Lizzie peaks uinuma, pole karta, et siin mäenõlval säärase ilmaga midagi põlema läheks; koguni varjualusesse kogutud tulehakatis ja lõkkepuud olid niisked. Teadsin, et olen miskit unustanud ... aga mille? Oh, muidugi. Panin kasti korraks maha ja roomasin neljakäpakil varjualusesse. Sobrasin tekkide puntras ja ilmusin uuesti välja, kaasas pisike nahast ohutisekott.

Öelnud Püha Brigidile lühikese palve, libistasin kotikese endale kaela ja poetasin pihikukaelusest sisse. Olin nii harjunud kandma ravitsema asudes alati oma amuletti, et see väike rituaal ei tekitanudki minus enam piinlikkust – peaaegu. Bree silmitses mind natuke imeliku näoga, aga hoidus midagi ütlemast.

Mina ei lausunud samuti sõnagi, võtsin üksnes asjad ja hakkasin tema järel üle lagendiku minema, vältides targu kõige vesisemaid kohti. Vihm oli korraks lakanud, ent puulatvade kohal lösutavad pilved ähvardasid iga hetk valla päästa uue sagara ning mahalangenud tüvedelt ja nõretavatelt põõsastelt tõusis taeva poole hõljuvaid udukeermeid.

Miks huvitasid Breed rasestumisvastased vahendid? Oleksin tahtnud teada. Muidugi oli see minu arvates igati mõistlik ... aga mispärast just praegu? Ehk oli see mingil moel seotud tema ja Rogeri peatsete pulmadega. Isegi kui ollakse juba mitu kuud mehe ja naisena koos elatud – nagu nad olidki –, pidid jumala ja inimeste ees antud pidulikud vandetõotused mõjuma kainestavalt isegi kõige kerglasematele noortele. Ning ei Breed ega Rogerit saanud pidada kerglaseks.

„On veel üks moodus,” laususin enda ees libedal teerajal kõndivale tütrele kuklasse. „Ma ei ole seda veel kellegi peal katsetanud ega tea niisiis, kui usaldusväärne see on. Nayawenne, too vana tuskaroora naine, kes andis mulle ohutisekotikese, ütles, et on olemas naistetaimed. Iga häda vastu leidub oma segu, aga selle tarvis on üks eriline taim; ta kinnitas, et selle seemned ei lase mehe vaimujõul naise oma lämmatada.”

Bree jäi seisma ja pööras end pisut, kui tema kõrvale jõudsin.

„Kas nõnda käsitavadki indiaanlased rasedust?” Bree suunurk kerkis mõruvõitu naeratuseks. „Mehe võit?”

Hakkasin naerma.

„Nojah, mõnes mõttes küll. Kui naise vaim on mehe omast tugevam või ei allu talle, siis ei jää naine rasedaks. Kui naine tahab, aga ei saa last, ei ravi šamaan enamasti teda, vaid pigem meest või neid mõlemat.”

Bree tõi kuuldavale vaikse käheda heli, nagu teeks kuuldu talle nalja, aga ainult õige pisut.

„Mis taim see on – see naisterohi?” küsis ta. „Kas sa tunned seda?”

„Päris täpselt mitte,” tunnistasin. „Pean ütlema, et ei tea selle nime. Ta näitas seda mulle, nii kasvavat taime kui kuivatatud seemneid, ning olen kindel, et kui näeksin, tunneksin selle ära ... aga ingliskeelset nime ma ei tea. Mingi sarikaline ta igatahes oli,” lisasin, justkui oleks sellest abi.

Bree õnnistas mind noomiva pilguga, mis meenutas mulle taas Jamiet, ning astus natuke kõrvale, et lasta läbi väike rodu Campbelli-naisi, kes möödusid meist viisaka kniksu või kummardusega tühjade katelde ja ämbrite kolinal, minnes jõekesest vett tooma.

„Tere päevast, emand Frazer,” ütles üks noor ontliku moega naine, kelles tundsin ära ühe Farquard Campbelli noorema tütre. „Kas teie mees ka kusagil siinkandis liigub? Mu isa ütles, et räägiks temaga meelsasti paar sõna juttu.”

„Ei, ta on vist kuhugi läinud.” Viipasin umbmääraselt käega – Jamie võis olla jumal teab kus. „Aga ma ütlen, kui teda näen.”

Tüdruk noogutas ja läks edasi. Kõik järgmised naised seisatasid korraks, et soovida Briannale pulmapäeval õnne. Nende villased seelikud ja mantlid pühkisid rada palistavatelt porsapõõsastelt jugadena vihmavett.

Brianna võttis nende õnnesoovid viisakalt vastu, aga mulle ei jäänud märkamatuks tema tihedate ruugete kulmude vahele sugenenud kortsuke. Oli selge, et miski teeb talle muret.

„Mis on?” küsisin keerutamata, niipea kui Campbellid olid kuuldekaugusest välja saanud.

„Mis mis on?” küsis Bree ehmunult.

„Mis sul südamel on?” nõudsin. „Ja ära ütle, et midagi pole, sest ma ju näen, et on. Kas asi puudutab Rogerit? Kas oled ümber mõelnud ega taha neid pulmi?”

„Asi pole selles,” vastas Bree ebalevalt. „Ma tahan küll Rogeriga abielluda – sellega on kõik korras. Ma lihtsalt ... Mulle ... mulle tuli lihtsalt üks mõte ...” Tema hääl hääbus ja põsed tõmbusid aeglaselt roosaks.

„Tohoh,” sõnasin kaunis heitunult. „Missugune mõte?”

„Suguhaigustest,” pahvatas Bree. „Äkki mul on. Ei, muidugi mitte Rogerilt ... aga võib-olla Stephen Bonnetilt?”

Tema nägu hõõgus nii tuliselt, et ma poleks imestanud, kui sellele langevad vihmapiisad oleksid sisinal auruks muutunud. Minu enda nägu oli külm ja rinnus pitsitas. See võimalus oli mulle endalegi mingil ajal kaunis eredalt pähe turgatanud, aga ma polnud tahtnud seda mainidagi, kui Bree ise selle peale ei tulnud. Mul oli meeles, kuidas ma haigusemärke otsides teda nädalate kaupa salamisi jälgisin, aga naistel polnud nakkuse algusjärgus pahatihti võimalikki sümptomeid märgata. Tõsiasi, et Jemmy sündis tervena, oli rohkem kui ühes mõttes suur kergendus.

„Oi,” ütlesin vaikselt. Sirutasin käe välja ja pigistasin tasakesi tema käsivart. „Ära muretse, kullake. Ei ole.”

Bree hingas sügavalt sisse ja seejärel valge udupahvakuna välja; tema õlad lõtvusid vaevu märgatavalt.

„Kindel või?” küsis ta. „Kas sa oskad öelda? Ma tunnen end tervena, aga mõtlesin, et naistel ei pruugigi alati sümptomeid tekkida.”

„Seda küll,” vastasin, „aga meestel tekivad need kindlasti. Ning kui Roger oleks saanud midagi külge sinult, oleksin sellest juba ammuilma kuulnud.”

Bree õhetus oli mõnevõrra taandunud, aga nüüd punastas ta uuesti. Ta hakkas köhima ja tema hingeõhk moodustas aurupilvi.

„See on mulle suur kergendus. Jemmyga on siis kõik korras? Oled kindel?”

„Täiesti kindel,” rahustasin teda. Olin igaks juhuks tilgutanud vastsündinu silmadesse suure vaevaga soetatud kallihinnalist hõbenitraati, aga olin kindel, et ta on terve. Peale selle, et tal ei olnud mingeid spetsiifilisi tõvemärke, oli Jemmy üldse terve kui purikas ning teda oli suisa võimatu haigena ette kujutada. Temast õhkus tervist nagu potitäiest hautisest.

„Kas sa sellepärast uurisidki, kuidas rasestumist vältida?” küsisin ja lehvitasin MacRaede laagriplatsist mööda minnes tervituseks. „Olid mures, et sul võib sündida veel lapsi, juhul kui sa ise ...”

„Ei. Enne seda, kui sa süüfilist mainisid, polnud ma tõtt-öelda suguhaigustele mõelnudki – alles siis turgatas mulle pähe kohutav mõte, et Jemmyl võib olla ...” Ta jäi vait ja köhatas. „Ee... ei. Tahtsin lihtsalt teada.”

Siin läks rada nii libedaks, et meie vestlus katkes mõneks ajaks, aga mõtted liikusid omasoodu edasi.

Õigupoolest polnud ju üldse imelik, et pruut võib mõelda möödaminnes ka sellest, kuidas rasedust vältida, aga praegusel juhul ... milles oli asi? Ma ei osanud arvata. Kas Bree kartis enda või uue lapse pärast? Sünnitus võis mõistagi olla ohtlik ning nähes minu vastuvõtule tulnuid ja kuulates õhtuti lõkke ääres naiste jutte, ei saanud keegi kahelda, kui paljud ohud varitsevad imikuid ja suuremaidki lapsi. Vähe oli sääraseid perekondi, kes polnud kaotanud vähemalt üht väikelast soetõvele, kurjale kurgutõvele või ravimatule kõhulahtisusele. Enamik naisi oli jäänud ilma kolmest-neljast – enamastki. Meenutades, mida oli rääkinud Abel MacLennan, tundsin, kuidas mul külmavärin üle selja jookseb.

Ent Brianna oli väga terve ning kuigi meil polnud sääraseid tähtsaid asju nagu antibiootikumid ja keerukad meditsiiniaparaadid, olin ikkagi manitsenud, et ta ei alahindaks hügieeni ega korraliku toitumise tähtsust.

Ei, mõtlesin, vaadates tütre tugevat seljakumerust, kui ta tõstis oma raske kandami üle teerajal paljastunud juurtepuntra. Põhjus polnud selles. Bree võis ju natuke muretseda – ja põhjusega –, aga ta polnud loomu poolest arg.

Oli siis asi Rogeris? Kui mõtlema hakata, olnukski ehk kõige targem jääda kähku uuesti rasedaks ja tuua ilmale laps, mis on vaieldamatult Rogeri oma. See rajaks nende vastsele abielule kindlasti tugeva aluse. Teisest küljest jälle ... mis saaks siis, kui Bree seda teeks? Roger oleks seitsmendas taevas ... aga kuidas mõjutaks see Jemmyt?

Roger oli verevandega tõotanud, et peab Jemmyt oma lapseks. Aga inimloomus on keeruline; mul ei tulnud küll pähegi mõelda, nagu võiks Roger Jemmy hüljata või hooletusse jätta, aga ometi ei saanud välistada, et lapsesse, kelle teab olevat kindlasti enda oma, suhtub ta teistmoodi – ja märgatavalt teistmoodi. Kas Bree tahaks sellega riskida?

Järele mõeldes tunnistasin endale, et pisut oodata on temast tark tegu – kui tal ainult õnnestub. See võimaldaks Rogeril saada Jemmyga lähedaseks, enne kui uus laps peresuhted keerulisemaks muudab. Jah, väga mõistlik mõte ... ja Bree oligi erakordselt mõistlik inimene.

Kolmas võimalus turgatas mulle pähe alles siis, kui jõudsime lõpuks lagendikule, kus ma hommikuti tõbiseid tohterdasin.

„Kas saame teile kuidagi abiks olla, provva Fraser?”

Kaks ligi tõtanud nooremat Chisholmi poissi võtsid minult ja Briannalt rasked kandamid ning hakkasid käsku ootamata laudu kokku panema, puhast vett tassima ja tuld ürgama ning proovisid igatemoodi kasulikud olla. Vanust oli neil kõige rohkem kaheksa ja kümme ning vaadates neid askeldamas andsin endale taas aru, et ajal, mil me praegu elame, võib kaheteist-neljateistaastast poissi pidada juba täiskasvanud meheks.

Seda teadis ka Brianna. Olin kindel, et ta ei jätaks Jemmyt eales maha – igatahes senikaua, kui poeg teda vajab. Aga ... hiljem? Mis saaks siis, kui Jemmy jätab maha tema?

Avasin oma kasti ja hakkasin aeglaselt välja võtma hommikuseks tööks vajalikke asju: käärid, sond, pintsetid, alkohol, skalpell, sidemed, hambatangid, haavaõmblusnõelad, võided, salvid, loputus- ja klistiirivahendid ... Brianna on kahekümne kolme aastane. Ajal, kui Jemmy saab täiesti iseseisvaks, on ta ehk kolmekümnendate eluaastate keskel. Ja kui poeg tema hoolt enam ei vaja, soovivad Brianna ja Roger ehk tagasi minna. Naasta oma aega, turvalisse ellu, millesse ta sündis, ent mis seejärel katkes.

Aga see oleks võimalik üksnes siis, kui ei sünniks rohkem lapsi, kes teda oma abitusega siin kinni hoiavad.

„Tere hommikust, madam.” Minu ees seisis lühikest kasvu keskealine mees, tänane esimene patsient. Tema lõual turritas nädalane tüügas; nägu ise oli kahvatu ja niiske ning silmad suitsust ja viskist nii verdunud, et tema tõbi oli mulle paugupealt selge.

„Mul on mingi sihelmine viga, madam,” ütles mees hädiselt neelatades. „Äkist leidub teil midagi, mis seda pakitsust ivake tohterdaks.”

„Muidugi leidub,” rahustasin teda ja sirutasin käe, et võtta üks tass. „Toores muna ja tsipake oksejuurt. Oksenda terviseks ja tõbi on nagu peoga pühitud.”

Haigete vastuvõtt leidis aset suure lagendiku servas mäejalamil, kus öösel oli lõõmanud kärajate suur laagrilõke. Niiskes õhus hõljus nõe ja märja tuha hapukat lõhna, aga maapinnale põlenud must sõõr – selle läbimõõt oli vähemalt kümme jalga – hakkas juba mattuma uute puuokste ja põletuspuidu rägastiku alla. Kui niiviisi edasi tibutab, tuleb meestel kõvasti vaeva näha, et see uuesti põlema saada, mõtlesin.

Kui pohmelusega mees oli oma teed läinud, tekkis väike paus ning ma sain vaadata, kuidas läheb Murray MacLeodil, kes oli löönud oma poe üles natuke maad eemal.

Nagu näha, oli Murray täna aegsasti kohale tulnud, tema jalge ees oli maa mustaks tambitud ja tuhk verest püdel. Ühe patsiendi, tüseda mehe, kelle käsnjas punane nina ja lotendavad põsed rääkisid selget keelt pikaajalisest alkoholilembusest, oli ta parasjagu käsile võtnud. Ta oli käskinud mehel end vihmast ja külmast hoolimata särgiväele võtta; varrukas oli tollel juba üles kääritud, žgutt paigas ja verelaskmiskauss põlvedel.

Olin taburetist, kus Murray oma ametioskusi demonstreeris, tubli kümme jalga eemal, ent võisin ka selle vahemaa tagant näha mehe silmi, mis olid isegi ähmases hommikuvalguses kollased nagu sinep.

„Maksahaigus,” ütlesin Briannale, püüdmatagi vaiksemat häält teha. „Siiamaale näha, kui kollased tema silmad on.”

„Sapivedelik,” kuulutas MacLeod valjult ning avas naksti lantseti.

„Vaieldamatu sapivedeliku üleküllus.” Murray, väikest kasvu, tumedate juustega ja ontlikult riides, oli kaunikesti silmatorkamatu, aga see-eest sõnakas.

„Ütleksin, et see on alkoholi põhjustatud tsirroos,” laususin lähemale astudes ja patsienti kiretu pilguga uurides.

„Lima tasakaalutusest tingitud sapipeetus!” Murray põrnitses mind vihaselt, kahtlustades ilmselt, et soovin röövida tema tähetunni või lüüa talt ehk koguni patsiendi üle.

Eirasin teda ja kummardusin uurima patsienti, kes paistis olevat minu tähelepanust heitunud.

„Sul on paremal otse roiete all kõva tomp, eks?” küsisin lahkelt. „Su kusi on tume ning sitt must ja verine, on mul õigus?”

Mehe suu vajus lahti ja ta noogutas. Meile hakati juba tähelepanu pöörama.

„Ema!” Brianna oli astunud mu selja taha. Noogutanud Murrayle, kummardus ta ja sosistas mulle kõrva: „Millega sa tsirroosi ravid, ema? Mitte millegagi!”

Jäin vait ja hammustasin huulde. Breel oli õigus. Soovides takistada Murrayt kasutamast selle mehe peal toda plekilist ja roostetanud lantsetti, olin uhkeldanud oma diagnoosiga ja unustanud seejuures, et mul pole selle vastu välja pakkuda mingit muud ravi.

Patsient vaatas ilmses kimbatuses kord minu, kord Murray poole. Võtsin end kokku, naeratasin talle ja noogutasin Murrayle.

„Härra MacLeod räägib õigust,” pressisin üle huulte. „Tegu on ilmselgelt vedelike üleküllusest tekkinud maksahaigusega.” Eks kuulu ju alkoholgi lõppude lõpuks vedelike hulka, mõtlesin; neile, kes olid läinud õhtul lõkke ääres Jamie viskit joonud, tegi see ilmselt kõvasti nalja.

Murray nägu, mis oli seni olnud kahtlustavalt pingul, vajus minu kapitulatsiooni peale jahmatusest koomiliselt pänni. Seda olukorda ära kasutades astus Brianna minu ette.

„Aga on üks loits,” lausus ta mehele võluvalt naeratades. „See ... ee ... muudab tera vahedamaks ja paneb vedelikud paremini voolama. Las ma näitan teile.” Enne kui Murray jõudis sõrmed kõvemini kokku suruda, napsas Brianna temalt lantseti ning kõndis sellega meie väikese lõkke juurde, mille kohal auras kolmjala külge riputatud veepott.”

„Püha Miikael, mõõkade valitseja, hingede kaitsja,” hakkas ta loitsima. Lootsin salamisi, et mu tütar ei saa püha Miikaeli nime kurjasti pruukides hakkama just lausa pühaduseteotusega või kui saab, siis arvestab peaingel tema häid kavatsusi ega pane seda talle pahaks. Lõkkematerjali sättivad mehed olid katkestanud töö ja jäänud vaatama nagu paljud vastuvõtule tulnudki.

Brianna tõstis lantseti kõrgele ja tegi sellega pikkamööda suure ristimärgi, pöörates pead kahele poole kontrollimaks, kas kohalviibijad ikka jälgivad teda. Jälgisid küll – nad vahtisid toimuvat, suu ammuli. Enamikust pealtvaatajatest peajagu pikem, sinised silmad keskendunult pilukil – nõnda meenutas ta mulle kangesti Jamiet tema kõige bravuursemates etteastetes. Jäi ainult üle loota, et tütar on selles mängus sama hea kui isa.

„Õnnista seda tera, et sinu sulane saaks sellega tervendada,” jätkas Brianna, pöörates silmad taeva poole ning hoides lantsetti lõkke kohal nagu armulauda jagav preester. Vesi oli hakanud mulle ajama, kuid polnud veel keema tõusnud.

„Õnnista selle serva, mis päästab voolama vere ja laseb ... ee ... mürkidel väljuda alandlikema abipaluja ihust. Õnnista tera, õnnista tera, õnnista tera, mida hoiab su kuuleka sulase käsi. Kiidetud olgu jumal selle metalli vaheduse eest.” Kiidetud olgu jumal rohketel kordustel rajanevate gaeli palvete eest, mõtlesin ma küüniliselt.

Ja tänu jumalale, vesi kees! Bree langetas lühikese kõvera terariista vee kohale, heitis rahvale sünge, tähendusrikka pilgu ja kuulutas: „Puhastagu meie issanda Jeesuse Kristuse ihust voolanud vesi see tera!”

Ta torkas noa vette ja hoidis seda nii kaua, kuni sõrmed puidust käepidemeni tõusvas aurus punaseks tõmbusid. Siis tõmbas ta lantseti välja, võttis kiiresti teise kätte ja tõstis kõrgele õhku, peites samal ajal kõrvetada saanud käe selja taha ning lehvitades seda seal vargsi.

„Miikael, kes sa kaitsed meid kurjade vaimude eest, saatku sinu õnnistus seda tera ja kätt, mis seda kasutab, et tervendada keha ja hinge. Aamen!”

Ta astus sammu edasi ja ulatas lantseti, käepide ees, tseremoniaalselt Murrayle. Murray, kes polnud kaugeltki rumal, heitis mulle pilgu, milles võis pineva umbusu taga aimata ka kerget imetlust mu tütre näitlejavõimete vastu.

„Ära puuduta tera,” laususin armulikult naeratades. „See hävitab võluväe. Ah jaa ... korda seda loitsu alati, enne kui nuga kasutad. Ning ära unusta, et seda tuleb teha keeva veega.”

Murray mühatas, kuid võttis lantseti sellegipoolest ettevaatlikult vartpidi vastu. Noogutanud napilt Briannale, pöördus ta patsiendi poole ning mina läksin tagasi sinna, kus ootas minu oma, noor nõgestõve all kannatav tüdruk. Brianna järgnes mulle käsi seelikusse pühkides, näol rahulolev ilme. Kuulsin selja taga patsiendi vaikset oiatust ning veri hakkas pladinal kaussi voolama.

Mind vaevas MacLeodi patsiendi pärast kerge kahetsus, aga Brianna oli rääkinud sulatõtt: praegustes oludes poleks ma saanud tema heaks midagi teha. Kannatlik põetus, täisväärtuslik toit ja täielik karskus võinuksid selle mehe elu pikendada, aga esimesed kaks ei tundunud tõenäolised ja kolmandat võis pidada suisa võimatuks.

Brianna oli nutikalt päästnud ta vastikute tagajärgedega veremürgituse ohust ja taganud juhust kasutades samasuguse kaitse ka kõigile Mac-Leodi tulevastele patsientidele, kuid ma ei suutnud vabaneda närivast süütundest, et polnud osanud pakkuda omalt poolt midagi enamat. Aga esimene meditsiiniline põhimõte, mille olin saanud rindeõena selgeks Prantsusmaa lahinguväljadele, kehtis endiselt: ravi patsienti, kes on su ees.

„Kasuta seda võiet,” laususin nõgeslööbega tüdrukule rangelt, „ja ära kratsi!”