Читать книгу Vaikiv õde - Diane Chamberlain - Страница 7

2.

Оглавление

Dannyl polnud telefoni, nii et mul polnud muud võimalust temaga kontakti saada kui tema haagissuvila juurde sõita. Ta elas sügaval metsa sees, isa haagissuvilapargi serval, umbes kümne miili kaugusel New Bernist. Kui ma Maci haagissuvilaparki viivale pikale teele pöörasin, puudutasid puud autot nii lähedalt, et ma mõtlesin, kuidas haagissuvilad üldse mööda seda teed liikuda saavad. Jõudsin jõega paralleelselt kulgevale teele. Park jäi mööda kruusateed minust paremale, aga mina pöörasin kõvaks tambitud teele, mis viis Danny haagissuvilani. Võtsin kiirust maha, mu hambad plaksusid iga kord, kui auto teel aukudest läbi sõitis.

Jõudsin ristteele, mis viis metsa, ja pöörasin uuesti vasakule. Tee oli siin vaevalt laiem kui matkarada. Pidi otsima, et seda näha, ja just nii Dannyle meeldiski. Oksad peksid vastu tuuleklaasi, kui ma üle kivide ja puu­juurikate sõitsin. Sellel teel tundusid paarsada jalga Danny elukohani alati terve igavikuna.

Lõpuks silmasin puude vahel metallihelki ja võtsin end eelseisvat oodates kokku. Millise Dannyga ma täna kohtun? Armastava vanema vennaga, kelle naeratus varjab tema kurbust, või vihase, kibestunud mehega, kes mind oma raevuga ehmatab? Nii või teisiti vihkasin ma seda, et nõustajana ei suutnud ma omaenda venda aidata.

Sõitsin edasi ja pöörasin lagendikule. Puud moodustasid männiokastega kaetud platsi ümber smaragdrohelise koopa ja Danny väikese vana Airstreami, vana Subaru ja kahe kõrge pikaokkalise männi vahel rippuva võrkkiigega oli mul vaevalt ruumi, kuhu parkida. Olin talle paar kotitäit toitu toonud, riputasin need randme külge, kui ma autost välja tulin ja haagissuvila poole läksin.

Kui lähemale jõudsin, tegi Danny ukse lahti.

„Tere, Danny,“ naeratasin rõõmsalt.

„Tere,“ ütles ta. „Mõtlesingi, millal sa kohale jõuad.“ Tema nägu oli ilmetu, sellest oli raske midagi välja lugeda, aga tema silmis oli säde, mis mind lohutas. Ta oli alati kena välimusega mees olnud ja oli ikka veel, kraeni ulatuvad juuksed olid tumedamat tooni blondid kui siis, kui me lapsed olime, ja tema helesinised silmad särasid päevitunud naha taustal erksalt. Ta oli liiga kõhn, nägu koosnes teravatest nurkadest ja lamedatest kohtadest. Olin siiski rõõmus nähes, et tema lühike habe oli korralikult piiratud. Kõige hullematel aegadel lasi ta sellel pikaks kasvada ja pulstunuks muutuda. Olin hakanud võtma habet tema olukorra peegeldusena.

„Käisin kohe pärast isa surma siin,“ ütlesin, „aga ei suutnud sind leida.“

„Ja see üllatas sind?“

Hea küll, mõtlesin. Täna siis vihane Danny.

Näitasin talle kotte. „Tõin sulle natuke süüa ja sigarette.“ Olin talle puuvilja ostnud – virsikuid, melonit ja pindi maasikaid –, aga üks kott oli täis juustuga makaronivormi karpe, mida ta armastas, ja Marlborot. Olin ammu loobunud katsetest venda tervislikult toituma panna. Minu jaoks oli tähtsam, et ta oleks rõõmus. Alkoholi ostmisest olin siiski viimasel hetkel loobunud. Olin kindel, et tal on seda juba küllalt.

Ulatasin talle kotid, ta võttis need vastu ja taganes, et mind sisse lasta. Nagu alati, igatsesin teda emmata, kui ma haagisesse astusin, aga mingil ajal aastate jooksul olime embamisest loobunud. Ta on minust neli aastat vanem ja seni, kuni ma sain kümme või üksteist, oleksin teda oma parimaks sõbraks pidanud. Siis paistis noorukiiga ta endasse haaravat ega lasknud enam lahti.

„Me peame rääkima,“ ütlesin ma.

„Kas ikka peame?“ küsis ta viisil, mis reetis, et ta teadis suurepäraselt, et meil on paljust rääkida.

„Jah, peame küll.“ Ma polnud mitu kuud tema haagissuvilas käinud ja olin unustanud, et see oli ühele poole kaldu, ning mul hakkas väikesesse ruumi astudes pea ringi käima. Ühes otsas oli tema kitsas voodi, teises seina külge kinnitatud laud ja pingid ning nende vahel polnud rohkem kui viie sammu jagu ruumi. Ma teadsin, et talle meeldib väike ruum. Ta oli mulle kord öelnud, et tunneb end niimoodi turvaliselt. Ta polnud siiski täielik erak. Enam kui ühe korra olin leidnud siit märke naistest – huule­pulgajälg kohvitassil või armastusromaan laual. Polnud võimalik välja näha nii nagu mu vend, ja mitte tähelepanu äratada. Minu sõbrannad vesistasid tema peale suud, kui me teismelised olime. Mulle meeldib teadmine, et tal on siin aeg-ajalt seltsi.

Akna küljes olev konditsioneer puhus jõuetult jahedat õhku, kui ma hakkasin toitu külmkappi panema. Ma polnud kunagi aru saanud, kuidas tal siin üldse elekter on, aga kuidagi oli tal õnnestunud ühendada siia generaator, mis pakkus suvel piisavalt jahedust ja talvel sooja. Generaator toidab ka tema arvutit. Laual seisev sülearvuti on ainuke asi, mis mõjub tõeliselt kohatuna vanas haagissuvilas, mis näeb välja nii, nagu oleks see toodetud viiekümnendatel. Danny oli alati tehnikahull olnud. Ta oli sülearvuti külge liimitud ja tegelikult oli mul selle üle hea meel. Ta hoidis meili teel ühendust mõnede meestega, kellega ta oli koos teeninud, ja minu meelest on tal seda seltsimehelikkust vaja. Soovisin ainult, et ta oleks ka minuga niimoodi sidet pidanud nagu nendega. Mõnikord oli mul tunne, et minu e-kirjad temale kadusid tühjusse.

Panin piima külmkappi, tema nõjatus letile ja jälgis mind.

„Bryan on sinuga?“ küsis ta.

„Me läksime lahku.“ Panin külmkapi ukse kinni. „See oli minu otsus,“ lisasin.

„Minu meelest sa ütlesid, et tema on „see õige“.“

Imestasin, et ta seda mäletas. „Noh, ma arvasin, et on,“ ütlesin. „Aga ta on kolm aastat naisest lahus olnud ja ei ole ikka veel lahutuse suhtes midagi teinud ja mina tüdinesin ootamisest.“ Olin kindel, et Bryan armastab mind, aga paarina ei arenenud me kuhugi. Tal on kaks imelist last ja ma teadsin, et ta hoolib ikka veel oma naisest. Mul oli tunne, et olin teel ees. „See oli päevselge,“ ütlesin. „Mul läks lihtsalt tükk aega, et sellest aru saada.“

„Tubli.“ See kõlas siiralt.

„Ma mõtlesin, et ta meeldis sulle.“

„Mulle ei meeldinud, kuidas ta sind sabas vedas.“ Danny pani käsivarred risti, nõjatus tahapoole ja silmitses põhjalikult mu nägu. „Ja tead, mida?“ küsis ta. „Sa näed suurepärane välja. Nagu oleksid saanud lahti koormast, mis sind rõhus.“

„Oh, muidugi.“ Puhkesin naerma. Kuidas ma saan suurepärane välja näha, kui ma end nii viletsalt tunnen? Olin siiski liigutatud. Oma mossis ja ajuti salvava pealispinna alla on vend tõeline kullake.

Ta võttis karbist, mille olin talle toonud, paki sigarette, tegi lahti ja süütas suitsu. Ta pakkus mullegi, nagu oleksin ma pärast meie viimast kohtumist suitsetama hakanud. Raputasin pead ja pugesin laua äärde pingile.

Tema vintpüss oli otse mu silme ees, see toetus leti kõrval vastu seina. Danny küttis metsas väikeseid ulukeid ja minu teada on see tema ainus relv. Lootsin, et see on nii. Harry Washington rääkis, et politseijaoskonnas suhtusid kõik Dannysse kui „lahtisesse kahurisse“. Harry oli koos Dannyga Iraagis teeninud ja ma teadsin, et ta hoidis oma kaitsva pilgu mu venna peal. Harry kirjutas mulle paar nädalat tagasi ja rääkis, et Dannyl oli lõplikult keelatud siseneda oma lemmikbaari, sest ta oli baarimehega kaklema läinud. Nüüd veetis ta aega Slick Alleys, ütles Harry, see on allakäinud piljardisaal, mis tekitas minus judinaid iga kord, kui ma sellest mööda sõitsin.

Mu pilk langes uuesti vintpüssile. Olin venna ootamatuid vihahoogusid isiklikult näinud, aga ma ei kartnud sugugi nii palju seda, et ta oma püssi teise inimese vastu kasutab, kui seda, et ta võib seda iseenda vastu kasutada. Ehkki Iraagist pärit jalavigastus oli oma osa nõudnud, olid tema psühholoogilised vigastused palju hullemad. Ausalt öeldes polnud ta küll enne Iraaki minekutki kõige paremas vormis olnud.

„Kuidas sul läheb?“ vaatasin tema poole.

Ta tõmbas suitsu kopsudesse ja noogutas. „Hästi,“ ütles ta läbi suitsujoa. Ta võttis minu vastas laua taga istet, lükkas arvuti kõrvale ja koputas tuha purgikaanele.

„Kas sa oma ravimeid võtad?“ küsisin.

„Jäta mind rahule, õeke,“ ütles ta ja ma sain aru, et ta ei võta ravimeid. Ta vihkas seda ravimite kokteili, mis veteranide arst oli talle määranud.

„Pole tähtis.“ Panin käed laual risti, nagu alustaksin koosolekut. „Niisiis,“ ütlesin. „Nagu sa ilmselt tead, olen ma isa testamenditäitja, ja tulin paariks nädalaks New Berni, et tema… pärandi eest hoolitseda.“ Isaga seoses tundus see sõna totter ja Danny tõi kurgupõhjast kuuldavale põlgliku häälitsuse. „Sa võid tema auto endale saada,“ ütlesin. „See on ainult paar aastat vana ja…“

„Ma ei taha tema kuradi autot.“

„Hea küll.“ Taganesin uuesti. Tegelen sellega hiljem. „Aga kuidas majaga on?“ küsisin. „Ma arvan, et peaksime selle ära müüma, aga võib-olla tahaksid seal elada, kui sa…“

„Ei, tänan.“ Ta tõmbas suitsu aeglaselt kopsudesse, silmad pilukil, nagu oleksin teda solvanud paljalt ettepanekuga lapsepõlvekoju kolida. „Maja ja kõigega, mis selle sees, võid teha, mida soovid,“ ütles ta. „Ainus, millest ma hoolin, on, et see maatükk siinsamas“ – ta osutas haagissuvila põrandale – „just siin, kus me istume, on igavesti minu.“

„Me peame pargi ära müüma,“ ütlesin, „aga see tükk ei ole ilmselt pargi osa.“

„Ei ole,“ ütles ta. „See on täiesti eraldi.“

„Hea küll. Ma räägin siis advokaadiga, et see maa kindlasti sulle saaks. Kas sa saad homme koos minuga tema juurde tulla?“ küsisin. „Advokaadi juurde? Ma tahaksin teada, mida…“

„Ei,“ ütles ta.

Noogutasin, see ei üllatanud mind ja ma teadsin, et ilmselt on nii kõige parem. Danny teeks asjad keerulisemaks. Ta oleks kas nii ärevil, et ei suudaks vaikselt istuda, või saaks vihaseks ja tormaks ruumist välja. Danny oli kõike muud kui ettearvatav.

„Hea küll.“ Sigaretisuits hakkas mulle mõjuma, aga kavatsesin vastu pidada. „Ma pean maja ära koristama, et see müüki panna. Saad sa mind aidata? Ma ei mõtle füüsilist tööd, aga me peame kõik läbi vaatama ja…“

„Miks sa ei võiks palgata kedagi, kes kõik ära viib?“ Ta koputas sigaretti vastu purgikaant.

„Sest… seda ei tehta nii.“ Ajasin käega suitsu laiali. „Kuule, Danny, mul on su abi vaja. Tee seda minu pärast, eks? See ei ole isa pärast. See on minu pärast. See on minu jaoks üksinda meeletu töö.“

Ta tõusis, kustutas sigareti kraanikaussi ja pani korraks vee jooksma. Teadsin, et olin temani jõudnud, kui esitasin palve nii, et asi oli rohkem minus kui isas.

„See on nii segane,“ ütles ta.

„Misasi?“

„Kõik.“

Püüdsin ette kujutada, mismoodi on asjad mu venna peas. Ühel haavataval hetkel oli ta mulle rääkinud, et ta kardab alati. Ta reageeris igale ­valjule helile, nagu ründaks teda keegi. Hirmuunenäod viisid ta tagasi Iraaki, kus ta oli teinud asju, millest ta keeldus mulle rääkimast. Kui ma sulle räägiksin, ei vaataks sa mind enam kunagi endiselt. Isa oli püüdnud talle toeks olla, aga Danny tundis isa vastu vaenulikkust, millest ma polnud kunagi aru saanud. Lõpuks isa loobus ja ma ei saanud teda tegelikult süüdistada. Aga mina ei loobu. Seda haavatavat Dannyt püüdsin ma meelde tuletada, kui ta sõjakalt käitus.

„Kas sa armastad mind?“ küsisin nüüd.

Ta tõstis järsult pea. „Muidugi,“ ütles ta ja tema õlad vajusid järsku längu, nagu oleks see ülestunnistus ta alistanud. Ta ohkas, kui end näoga minu poole pööras. „Mida ma pean tegema?“ Järsku kõlas ta nagu väike poiss, kes tahab mulle meele järele olla, ent samas kardab minu vastust.

„Las ma räägin homme advokaadiga ja siis mõtleme välja, mida me täpselt tegema peame.“ Meie. Ma teen sellest meie asja. „Kuidas oleks, kui ma ostan sulle kõnekaardiga telefoni, et saaksime sidet pidada, kui ma siin olen?“

Ta raputas pead. „Ära,“ ütles ta ja ma ei olnud kindel, kas see tähendas „ära osta mulle telefoni“ või „ära tee enam ühtki ettepanekut, muidu kaotan enesekontrolli“. Nii või teisiti, arvasin, et meile mõlemale piisab üheks päevaks sellest külaskäigust ja tõusin.

„Sa näed hea välja, Danny,“ ütlesin püsti tõustes. „Ma armastan sind nii väga.“ Armastangi. Ta on ainus sugulane, kes mul veel järel oli.

Õhtul tegin üles kaheinimesevoodi oma toas. Oleksin võinud magada vanemate palju suuremas toas, kus on palju laiem voodi, aga ma ei suutnud seda. Minu jaoks tundus see endiselt nende toana. Ma ei olnud valmis sellesse tungima.

Nädalatel pärast lahkuminekut Bryanist oli magamaminek muutunud minu jaoks päeva kõige raskemaks osaks. Just siis oli meil tavaks telefonis rääkida, et öelda „head ööd“ ja „ma armastan sind“. Tundsin nendest kõnedest nii suurt puudust. Esimesel nädalal pärast lahkuminekut rääkisin igal õhtul Bryani asemel Sherise’iga ja mina ei tea, kuidas ta mu virisemist ja kurtmist talus. Nüüd, kui ta on Haitil kättesaamatus kauguses, olen orb.

Keskööl olin ikka veel üleval ja vahtisin lakke. Polnud lootustki magama jääda. Tõusin üles, läksin alumisele korrusele ja tegin endale mikro­laineahjus tassi uneteed. Läksin teega trepist üles, kui märkasin oma käekotti isa laual ja mulle meenus postkontorist saadud lilla ümbrik. Võtsin ümbriku üles kaasa, pugesin voodisse, rüüpasin teed ja silmitsesin loogelise käekirjaga nime ümbrikul. Fred Marcus. Saatja aadressi ei olnud. Kõhklesin korraks, enne kui ümbriku sõrmega lahti rebisin. Ümbrikus oli ainult postkaart. Kaardi esiküljel oli ansambli värvifoto. Bluegrass või kantri, vist. Kaks naist ja kaks meest, kõigil keelpillid käes. Pildi servas olid sõnad Jasha Trace. Ilmselt oli see ansambli nimi. Kaardi tagaküljel oli tuurigraafik ja saaja aadressi kohal samasuguse loogelise käekirjaga: Ei suuda sinuga kohtumist ära oodata! Kus me kohtume? Xoxo.

Pagan. Nüüd tundsin end tõeliselt halvasti. Kes see Fred Marcus iganes on, seda kaarti ta kätte ei saa, sest olin selle tema postkastist postkontoris ära võtnud. Oleksin pidanud selle sinna jätma. Võibolla oleksin pidanud isegi maksma, et tema kasti veel mõnda aega hoida.

Ohates kummardusin, et visata kaart ja ümbrik öökapi juurde prügikasti. Mul on niigi palju tegemist, et võõra inimese probleeme enda kanda võtta. Fred Marcus peab sellega ise hakkama saama.

Vaikiv õde

Подняться наверх