Читать книгу Vaikiv õde - Diane Chamberlain - Страница 9

Tahtsin tavalist venda. Sellist, kellega rahulikult arutada oma kohtumist Suzanne’iga. Venda, kellega saaksin isa leinata. Seda venda ei saa ma endale kunagi ja ehkki mul õnnestus süütundele rõhudes veenda teda tol õhtul majja tulema, oli tema ärevus nagu kolmas inimene autos, kui haagissuvilapargist ära sõitsime. Ta ütles, et tema Subarul hakkab bensiin otsa saama, tal pole raha kütuse ostmiseks, nii et läksin talle järele ja üritasin anda paarisadat dollarit, mille olin tema usaldusfondist võtnud. Ta keeldus rahast, tema näol oli pahane ilme. Ma ei saanud seda talle süüks panna. See oli kuidagi seotud sellega, et nüüd sõltub ta rahaliselt nooremast õest.

Tegin MJ-s peatuse ja ostsin naela keedetud krevette ja friikartuleid, mu süda peksis, kui ma tellimuse täitmist ootasin ning ma kartsin, et kui tagasi auto juurde lähen, on Danny läinud. Aga ta oli seal ja täitis mu auto sigaretisuitsuga. Ma ei öelnud midagi. Kui tal on vaja suitsetada, et sellega hakkama saada, hästi. Kui tal on vaja juua, hästi. Olin pärastlõunal kuuspaki õlut ostnud. Ükskõik, mida vaja on.

Enne kui ma mootori käivitasin, võtsin kotist telefoni, mille olin pärastlõunal ostnud. „Siin on kõnekaardiga telefon, et saaksime sidet hoida,“ ütlesin seda talle ulatades.

„Ma tõesti ei taha telefoni,“ ütles ta.

„Ainult seni, kuni ma siin olen.“ Surusin telefoni talle pihku. „Salvestasin oma numbri kontaktide infosse ja sinu number on minu telefonis.“ Hetke pärast surus ta sõrmed ümber telefoni ja pistis selle teksaste taskusse.

Käivitasin rahulolevalt mootori ja me sõitsime kodu poole, autos segunes Old Bay kastme lõhn sigaretisuitsuga. Peatasin auto sissesõiduteel, kõndisime aeglaselt üle muruplatsi ja astusime trepist üles välisukse juurde. Danny ei longanud nii hullusti kui varem, mõtlesin ma, ehkki arvasin, et tema aeglase, kange kõnnaku põhjuseks võis olla valu. Või ehk tahtis ta majja minekuga võimalikult kaua viivitada. Ta polnud seal aastaid käinud.

„Isal on umbes kakssada tuhat kogumishoiusel,“ ütlesin, kui me läbi elutoa köögi poole läksime, minul krevetid ja friikartulid käes. Danny keeras pead vasakule ja paremale ja silmitses tuba. Ma kahtlesin, kas siin on pärast tema viimast külaskäiku midagi muutunud. „Pool sellest rahast läheb sinu fondi.“

„Mida ma sellise rahasummaga teeksin?“ küsis ta, kui me kööki jõudsime. Teadsin, et see oli retooriline küsimus.

„Noh,“ panin koti letile, „see on olemas, kui sul seda kunagi vaja on.“ Olin talle juba öelnud, et ta saab endale maa, millel ta elab.

Danny läks kohe külmkapi juurde, tegi ukse lahti ja võttis pakendist õlle. „Kuidas tal pangas nii palju raha on?“ küsis ta külmkapi ust kinni pannes.

Võtsin kapist mõned taldrikud. „Ilmselt oskas ta säästa,“ ütlesin. „Tal ei olnud suuri kulutusi. Ja ta töötas Justiitsministeeriumis, ehkki seda sa vist teadsid?“

„Hm.“ Ta tõmbas paar sahtlit lahti, enne kui avaja leidis. „Ta oli segane, eks? Loobus riigitööst ja tuli siia, et haagissuvilaparki pidada?“

Vaatasin tema poole, kui võtsin kapist kaks ema vana Franciscan Ware taldrikut. „Võib-olla oli tal tunne, et peab seda tegema,“ ütlesin. „Tead küll. Valima Washington, D.C. rottide võidujooksu asemel rahulikuma elu.“

Danny rüüpas õlut. „Ma ei ole kindel, kas ma saaksin oma elu valikuks nimetada,“ ütles ta.

Osutasin peaga tagaukse poole, Danny tuli minu järel kinnisele verandale ning ma panin taldrikud vakstuga kaetud lauale. Tsikaadid ja kilgid laulsid oma õhtulaulu, kui ma MJ-st ostetud kotid lahti tegin. Ma armastasin verandat. See tuletas mulle lapsepõlve meelde. Olin kogu suve kiiktoolis lugenud. Mäletasin ikka veel mõnda raamatut, mida ma neelasin tol ajal, kui elu tundus palju lihtsam kui nüüd.

„Kas sa mäletad, kuidas me lastena verandal aega veetsime?“ küsisin krevette lahti pakkides.

„Pagan, need taldrikud!“ ütles Danny, nagu poleks küsimust kuulnudki. Ta vaatas kreemikat taldrikut, mille servas olid käsitsi maalitud õunad. „Kas me peame nende vanade taldrikute pealt sööma?“

„Mis neil viga on?“

„Lihtsalt… nagu oleks jälle viisteist.“

Tahtsin pärida. Küsida, miks viieteistkümnene olemine tema jaoks nii kohutav oli olnud, aga olin seda varem teinud ja teadsin, et see ei vii kuhugi.

„Mulle need taldrikud tegelikult meeldivad,“ ütlesin. „Need meenutavad ema.“

„Just nimelt,“ ütles ta.

Ma ei kavatsenud talle teist taldrikut tuua. Võtsin peotäie krevette ja lükkasin pappkarbi üle laua tema poole. „Kata see krevettidega ja sa ei näegi mustrit,“ ütlesin ja rõõmustasin, kui Danny karbi võttis.

„Niisiis.“ Koorisin kreveti ära ja pidasin paremaks meie perekonna teema mõneks ajaks rahule jätta. „Ma rääkisin sulle oma haledast armuelust. Kuidas sinu omaga lood on? On su elus praegu keegi eriline?“

Ta kehitas ükskõikselt õlgu. „Nad tulevad ja lähevad,“ ütles ta, „ja mulle see sobib.“ Ta sõi krevette, jõi õllepudeli tühjaks ja tõusis. „Mul on veel ühte vaja,“ ütles ta. „Toon sulle ka?“

„Ei, tänan.“ Sõin paar friikartulit ja ootasin, et ta tagasi tuleks. Ma vihkasin pinget meie vahel. Danny paistis täna õhtul kuidagi habras olevat. Kerge murduma.

Kui ta uuesti istet võttis, oli tema pudel juba pooltühi ja tema käed värisesid, kui ta krevetti hakkas koorima. Mõtlesin, kas ta on midagi tarvitanud. Pärast Iraagist tulekut oli ta ohtralt kanepit suitsetanud, aga nii palju kui mina teadsin, eelistas ta viimasel ajal alkoholi.

„Me peame majast rääkima,“ ütlesin ja rääkisin kõigest, mida olin Suzanne’i käest kuulnud. „Klaver ja kümme tuhat lähevad Jeannie Lyonsile, mis on minu meelest kummaline. Ta oli ema sõber, aga ma…“

„Ma tean, kes ta on,“ ütles Danny uuesti õlut rüübates. „Ta üritab minuga rääkida, kui mind linnas näeb, aga ma hakkan lihtsalt käituma, nagu oleks mul posttraumaatilise stressi sündroom, ja ta jätab mu rahule.“

Puhkesin tahtmatult naerma. Ta ütles seda surmtõsise näoga ja mul polnud aimugi, kas ta üritab nalja teha või mitte, aga igal juhul meeldis mulle tema ausus. „Ja Tom Kyle’i sa ju tunned,“ ütlesin. „Ta elab haagissuvilapargi servas.“

„Täielik tõbras. Ta kannab alati varjemustriga pükse, nagu püüaks olla keegi, kes ta pole.“

Näksisin friikartulit. „Noh,“ ütlesin, „ma ei tunne teda eriti hästi, aga ta on pärast isa surma pargis abiks olnud, nii et ma olen talle tänulik. Ja isal pidi temaga mingi suhe olema, sest ta jättis Kyle’ile oma piibukogu.“

„Miks peaks keegi tahtma hunnikut vanu piipe?“

„Kes teab?“ ütlesin. „Aga see on üks asi vähem, millega me tegelema peame, nii et see rõõmustab mind. Kõige rohkem on mul abi vaja hea­tegevuseks minevate asjade pakkimisega. Tead küll, maja tuleb tühjaks teha, enne kui me selle ära müüme.“ Kujutlesin, kuidas me paar nädalat koos töötame, õlg õla kõrval. Võib-olla õnnestub mul ta rääkima meelitada. End avama.

Danny katkestas kreveti koorimise ja vaatas õue, kus oli nüüd peaaegu pime. „Tõsiselt,“ ütles ta, „parem palka keegi. Mina ei suuda seda teha.“

Tema hääl oli vaikne, aga kindel, nagu oleks ta püüdnud otsusele jõuda, ja sellega lõpuks hakkama saanud. „Miks mitte, Danny?“ küsisin vaikselt.

„Siin olles sain aru…“ Ta vaatas minu poole, aga ainult korraks, enne kui langetas pilgu viimasele krevetile taldrikul. „Ma lihtsalt ei taha kõiki nende vanu asju läbi näppida. Nagu need taldrikud.“ Ta koputas sõrmega vastu taldrikuserva „Ma ei taha neid näha.“

„Hea küll…“ ütlesin, soovides mõista seda mõistatust, milleks oli mu vend.

„Ma näen oma perekonnast sama palju painajaid nagu Iraagist,“ lisas ta.

„Ma ei saa aru,“ ütlesin. „Ma tahan öelda, sind ju ei ahistatud ega midagi.“

Ta tõstis pudeli huultele ja ajas pea kuklasse, et viimast piiska kätte saada. „Ahistamist on mitmesugust,“ ütles ta pudelit lauale pannes.

„Millest sa räägid?“

„Ma tahan lihtsalt öelda, et sa pead kellegi palkama, kes sind majaga aitab.“ Tema häälde oli tekkinud kannatamatu toon. „Mina pesen oma käed sellest puhtaks.“ Ta tõusis ja läks kööki. Kuulsin, kuidas külmkapi uks uuesti lahti tehti, kui ma nõusid virna ladusin ja neid tuppa hakkasin viima.

Kui ma sisse astusin, oli köök tühi, aga nägin teda elutoas. Panin asjad letile kraanikausi juures ja astusin elutoa uksele. Danny seisis vinüül­plaatide seina ees, üks käsi teksaste taskus, teises uus õllepudel.

„Mis mõte sellel kõigel oli?“ küsis ta pudeliga plaatide poole osutades. Viha tema hääles ei lasknud mul tuppa astuda. „Neid plaate ei jõuaks kogu eluea jooksul läbi kuulata,“ ütles ta. „Totter raiskamine. Tal oli kinnis­idee.“

„See oli tema kirg,“ ütlesin ettevaatlikult. Mulle meenus, kuidas ema ütles, et isa vajas oma kirgi, ja ehkki ta ei öelnud kunagi midagi enamat, teadsin, et ema tahtis öelda, et isal oli vaja midagi, mis ei lase tal mõelda tütrele, kelle ta oli kaotanud. „Kas sa mäletad, kuidas ema ja isa rääkisid meie perest alati nii, nagu oleks neil ainult kaks last olnud?“ küsisin. „Nagu poleks Lisat olemaski olnud?“

Danny ei tõstnud pilku plaatidelt, aga ma märkasin, kuidas tema sõõrmed puhevile läksid. Lastena olime mõlemad õppinud samamoodi reageerima, kui inimesed küsisid, mitu last meie peres on. Ainult kaks, olime vastanud.

„Me poleks nagu tohtinud Lisast kunagi rääkida,“ ütlesin. „Isegi praegu, kui ma temast juttu tegin, jääd sa vait ja…“

„See on nii segane!“ karjus ta järsku. Ta keeras ringi ja tõstis käe, nagu tahaks palli visata. Ta saatis õllepudeli meeletu jõuga lendu, see lendas nagu mürsk seina poole, mille ääres oli piibukogu. Taganesin sammu, kui kapi klaasist liuguksed miljoniks killuks lendasid.

Danny keeras ringi ja läks raskel sammul ukse poole.

„Danny!“ hüüdsin, olin liiga jahmunud, et end liigutada. Ta oli läinud, trampis trepist alla, enne kui olin jõudnud juhtunust arugi saada.

Põrnitsesin kappi, mida klaas enam ei kaitsnud. Mõned piibud olid kitsastelt puust riiulitelt maha kukkunud. Mõned olid põrandal. Kapi servadest turritasid teravad klaasikillud nagu jäätükid tiigil ja igal pool toas – igal pool – sädeles klaas. Peaaegu kõiki pindu katsid tillukesed klaasitükid.

Seisin seal paar sekundit tuimalt, enne kui mulle meenus, et Dannyl pole autot. Tal polnud muud võimalust kui need kümme miili oma haagissuvilasse kõndida. Haarasin käekoti ja võtmed ning läksin uksest välja talle järele.

New Bern oli pime ja vaikne, kui ma sõitsin aeglaselt selles suunas, kuhu arvasin, et tema läks. Silmasin teda, kui ta tublisti longates tänavalaterna alla astus, teel linnaserva poole. Peatusin ja lasin kõrvalistujapoolse akna all.

„Istu sisse,“ käskisin. Danny peatus, aga ei vaadanud minu poole. „Tule nüüd, Danny,“ ütlesin. “Palun.“

Tabasin hetke, mil ta alla andis – see reetlik õlgade longuvajumine, mis märkis alistumist. Ta tuli auto juurde ja avas ukse. „Ära mind tagasi maja juurde vii,“ ütles ta autosse istudes. „Vii mind minu juurde, eks?“

„Muidugi,“ ütlesin ja loobusin lõpulikult mõttest, et ta võiks mind maja juures aidata.

Sõitsime paar miili vaikuses. Ma ei teadnud, mida öelda, et ta autost välja ei tormaks. Mõne aja pärast pani ta raadio mängima ja vajutas nuppu, kuni leidis muusika, mis talle meeldis. Hip-hop. Laul kõlas tuttavalt ja selle taguv rütm sundis meid mõlemaid muusika taktis pead nõtkutama, oli meil siis selleks tuju või mitte.

„Lapsed, kellega ma töötan, armastavad seda lugu,“ ütlesin neutraalse teema üle rõõmustades. Siis meenus mulle vintpüss, mis teda haagissuvilas ootas, ja muust ma enam mõelda ei suutnudki. Küsisin lastelt iga päev, kas neil on suitsiidimõtteid, aga nüüd jäid sõnad mulle kurku kinni.

„Ma tulen sinuga Veteranide ametisse, kui ma siin olen,“ ütlesin selle asemel.

„Miks?“

„Ära ole rumal, Danny,“ ütlesin. „Kui sa oma ravimeid võtad, siis on vaja neid muuta, kas sa ei arva?“

„Ei, ei arva.“

„Las ma tulen kaasa,“ ütlesin. „Sa ei saa nii jätkata. Millal sa viimati psühhiaatri juures käisid?“

„Mine persse,“ ütles ta.

Pime tee muutus mu silme ees häguseks, neelatasin valust, mu sõrmed klammerdusid rooli külge.

Hetke pärast sirutas ta käe ja puudutas minu oma. „Anna andeks,“ ütles ta. „Ma tean, et sa tahad aidata, aga sa ei saa. Lihtsalt lepi sellega, eks? Selline ma olen.“

Noogutasin, ehkki ma ei leppinud sellega. Sugugi mitte. „Ära maja pärast muretse,“ ütlesin ja keerasin haagissuvilaparki viivale teele. „Ma ­hoolitsen selle eest.“ Pöörasin vasakule, kui me jõudsime auklikule sillutamata teele ja aeglaselt läbi pimeduse rappusime.

„See on siin.“ Ta osutas peaaegu nähtamatule avale puude vahel, mille taga oli lagendik tema haagismajaga. Keerasin ettevaatlikult vasakule puude vahele ja sõitsin mööda rada, kuni esitulede valgus langes tema autole ja vanale Airstreamile. Peatusin ja lülitasin süüte välja.

„Ma tulen sinuga sisse,“ ütlesin.

„Ei.“ Ta sirutas käe ukselingi poole.

Ainus mõte mu peas oli see vintpüss. „Kas sa mõtled enesetapule?“ pahvatasin. Kui ma tema poole pöördusin, nägin üllatusega, et tema silmis hiilgasid pisarad.

Danny ei vastanud kohe, aga kui ta lõpuks rääkima hakkas, oli tema hääl õrn. „Riles, mul pole häda midagi,“ ütles ta. Mu süda tundis väikest armastusetõuget, kui kuulsin nime, millega ta oli mind lapsena kutsunud. „Tõsiselt,“ ütles ta. „Kõik on korras. Ma lihtsalt ei suutnud kauem seal majas olla.“

Pistsin käe kotti ja võtsin kokkumurtud kahekümnelised. Ulatasin need talle. „See on sinu raha,“ ütlesin. „Võta.“

Danny kõhkles, aga võttis siis raha vastu.

„Danny, ma armastan sind.“

Ta vaatas oma haagismaja poole. „Mul on lihtsalt hea meel, et maa mulle jääb,“ ütles ta ust lahti tehes ja astus autost välja. Need sõnad liigutasid mind. Kui ta maast hoolib, mõtleb ta tuleviku peale. Ta ei kavatse endale kuuli pähe kihutada. Vähemalt mitte täna õhtul.

Jätsin esituled põlema, kuni ta majja astus, manööverdasin, kuni olin ninaga tee suunas, mis aeglaselt läbi metsa lookles, mõtted haaratud tööst, mis mind ootab. Siin olles ei pea ma parandama mitte ainult maja ja oma südant, mõtlesin. Mingil kombel pean ka oma venda ravima.