Читать книгу Teekasvataja naine - Dinah Jefferies - Страница 7

Gwen nõjatus soolast paakunud reelingutele, ühes käes õlgkübar, ja vaatas uuesti alla. Ta oli jälginud juba tund aega mere muutlikku värvust, saatnud pilguga möödalibisevaid paberiribasid, kaardus apelsinikoori ja lehti. Nüüd, mil vesi oli muutunud sügavaimast türkiissinisest määrdunudhalliks, teadis ta, et enam polnud vaja kaua oodata. Hõbedase riidetüki vaateväljalt kadumist ennetades kõõlus ta üle reelingu.

Kui siis korraga kõlas laeva pasun – valjult, pikalt ja väga lähedalt – võpatas ta ja laskis käe üllatusest reelingult lahti. Väike satiinist peente helmestega tikitud krookpaelaga rahakott, hüvastijätukingitus emalt, libises käest. Ehmunult sirutas ta käe välja, kuid nägi, et on hiljaks jäänud – kotike kukkus ookeani, keerles sogases vees ja vajus siis põhja. Ja koos sellega ka ta raha ning Laurence’i kiri, korralikult kokku volditud, ja kus kirjas juhtnöörid.

Ta vaatas ringi ja jälle haaras teda segav ebamugavustunne, millest tal polnud õnnestunud Inglismaalt lahkumisest saadik vabaneda. Isa oli öelnud, et ega Gloucestershire’ist enam eriti palju kaugemale kui Tseilonile minna ei annagi. Isa hääl kõrvus kajamas, ehmus ta, kuuldes veel üht häält, kindlasti kuulus see mehele, ent selle toon oli ebaharilikult sõbralik.

„Olete idamaades uustulnuk?”

Harjunud asjaoluga, et ta kannikesesilmad ja kahvatu jume alati tähelepanu äratasid, pöördus Gwen vaatama, kellega tegu, ere päikesevalgus pani teda silmi kissitama.

„Ma... jah. Sõidan abikaasa juurde. Abiellusime alles hiljuti.” Ta tõmbas hinge, vaevu end talitsedes, et mitte kogu oma lugu välja prahvatada.

Laiaõlgne keskmist kasvu mees suure nina ja sätendavate karamellivärvi silmadega vaatas talle vastu. Mehe mustad kulmud, lokkis juuksed ja tume läikiv nahk köitsid tähelepanu. Gwen uudistas meest kerges paanikas, kuni too laialt naeratas.

„Teil on vedanud. Maikuuks on meri tavaliselt palju tormisem. Arvan, et küllap teeistanduse omanik,” ütles mees. „Teie abikaasa.”

„Kust te seda teate?”

Mees laiutas käsi. „Olete seda tüüpi.”

Gwen langetas pilgu oma beeži värvi kleidile, millel oli pikendatud pihaosa, kuid kõrge kaelus ja pikad varrukad. Ta ei tahtnud olla „seda tüüpi”, kuid sai siis aru, et kui poleks olnud kaela seotud šifoonsalli, võiks ta paista kergete elukommetega naisena.

„Nägin, mis juhtus. Kahju kotist.”

„See oli minust rumal,” ütles Gwen ja lootis, et ei punasta.

Oleks ta veidi enam oma onutütre Frani moodi olnud, oleks ta mehega vestlust jätkanud, kuid tema arvas hoopis, et see sai läbi ning pööras ringi, vaatamaks, kuidas laev Colombole lähemale liugleb. Valendava linna kohal ulatus koobaltsinine taevas kaugete punakaslillade mägedeni, puud pakkusid varju ja õhk oli tulvil väikeste vee peal summas liikuvate paatide suunas alla sööstvate kajakate karjeid. Gweni haaras elevus – lõpuks ometi tegi ta midagi hoopis teistsugust. Ta oli Laurence’ist puudust tundnud ning hetkeks lubas ta endale uneleda mehest. See polnud raske, kuid reaalsus oli sedavõrd põnev, et kõhus andsid liblikad tunda. Ta hingas sügavalt sisse, enda arvates soolast mereõhku, ent imestas siis mingi soolast hoopis tugevama lõhna üle.

„Mis siin lõhnab?” küsis ta, pöördudes mehele otsa vaatama, kes, nagu ta õigesti tajus, polnud oma asukohta muutnud.

Mees ei vastanud kohe ja nuusutas õhku. „Kaneel ja arvatavasti sandlipuu.”

„Tundub olevat midagi magusat.”

„Jasmiiniõied, Tseilonil on palju aedu.”

„Kui meeldiv,” ütles Gwen. Ent siiski tajus ta, et midagi oli veel. Võrgutava lõhna kõrval oli tunda midagi hapukat.

„Kardan, et halb drenaaž samuti.”

Gwen noogutas. Arvatavasti nii oligi.

„Ma pole ennast esitlenud. Mu nimi on Savi Ravasinghe.”

„Oh,” Gwen vaikis hetkeks. „Te olete... mõtlen, et pole teid õhtust söömas kohanud.”

Mees krimpsutas nägu. „ Arvan, et peate silmas seda, et ma pole esimese klassi reisija. Olen singal.”

Gwen polnud seni märganud, et mees seisis teisel pool köit, mis eraldas reisijate klasse. „Väga meeldiv teid kohata,” ütles ta, tõmmates käest valge kinda. „Mina olen Gwendolyn Hooper.”

„Seega olete Laurence Hooperi uus naine.”

Gwen näpitses suurt Tseiloni safiri oma sõrmuses ja noogutas üllatunult.

„Kas tunnete mu abikaasat?”

Mees noogutas. „Olen tõepoolest teie abikaasaga kohtunud, ent kardan, et pean nüüd minema.”

Gwen sirutas käe, tal oli kohtumise üle hea meel.

„Loodan, et saate Tseilonil väga õnnelikuks, proua Hooper.”

Kui mees Gweni ulatatud kätt ei puudutanud, lasi naine käe rippu. Mees surus peopesad rinnal kokku, sõrmed ülespoole, ja kummardas põgusalt.

„Mingu te unistused täide...” Ta vaikis hetkeks, silmad suletud, ning eemaldus siis.

Gwen tundis end mehe sõnadest ja veidrast lahkumisžestist veidi häirituna, ent kuna tal oli tähtsamatki teha, siis kehitas ta vaid õlgu. Nüüd peab ta tõesti püüdma meenutada Laurence’i kaduma läinud juhiseid.

Õnneks läksid esimestena kaldale esimese klassi reisijad, ja see tähendas ka teda. Gwen taas mehele – paraku tundis ta end võlutuna. Kunagi varem polnud ta kedagi nii eksootilist kohanud, palju toredam oleks olnud, kui mees oleks talle seltsiks jäänud, kuid loomulikult oli see võimatu.

Miski polnud teda ette valmistanud Tseiloni kõrvetavaks kuumuseks ega ka kiiskavateks värvideks või siis kontrastiks erevalge valguse ja varju sügavuse vahel. Müra oli kurdistav: kellad, pasunad, inimesed ja sumisevad putukad ta ümber keerlesid ja pöörlesid, kuni tal tekkis tunne, nagu oleks teda samamoodi pöörlema pandud nagu prahti, mida ta varem põrnitsenud oli. Kui taamal kostva müra summutas vali pasunahüüd, pööras ta ringi ning silmitses puiduplatvormi, lummatud elevandist, kes lonti õhku tõstes valjult hüüdis.

Kui elevant juba tavapärase nähtusena näis, sisenes Gwen julgelt sadamaameti hoonesse ja andis korraldusi oma reisikohvri kohta. Kuum aurav õhk ümberringi, istus ta puupingile, ainsaks kaitsvaks varjuks kübar, millega aeg-ajalt lajatada juustepiiril ronivate kärbeste parvele. Laurence oli lubanud tulla sadamasse, kuid seni polnud temast märkigi. Gwen püüdis meenutada, mida Laurence oli rääkinud tegutsemisest hädaolukorras ja märkas härra Ravasinghe’t väljumas teisele klassile ettenähtud uksest laeva küljel. Et vältida mehe pilku ja varjata piinlikkustunnet kimbatuse pärast, pöördus ta, jälgimaks, kuidas doki teises otsas teekaste hooletult pargasele laaditi.

Rentslitest tõusev lehk oli juba ammu kaneeli vürtsika lõhna üle võimust võtnud, nüüd segunes see teiste vängete aroomidega: tunda oli rasva, härjavasikate sõnniku, mädaneva kala hõngu. Ja kui kaipealne üha enam täitus torisevate reisijatega, keda piirasid kauplejad ja vääriskivide ja siidiga kauplevad tänavamüütajad, läks tal ärevusest süda pahaks. Mida ta teeb, kui Laurence ei tule? Mees oli lubanud tulla. Gwen oli kõigest 19-aastane, mees teadis, et ta polnud Owl Tree häärberist kunagi kusagil kaugemal käinud kui Franiga ühel või kahel reisil Londonisse. Gwen tundis end väga üksikuna, ta meel läks mõruks. Kole lugu, et onutütar ei saanud temaga koos reisida, sest tal oli Prantsusmaal tegemist, ja ehkki Gwen oleks Laurence’i kätesse usaldanud isegi oma elu, siis arvestades kõiki praeguseid asjaolusid, pidi ta end paratamatult veidi häirituna tundma.

Kamp poolpaljaid pruuninahalisi lapsi, käes kaneelipulkade kimbud, suured anuvad silmad pärani, sebis rahvamurrus ning mangus ruupiaid. Laps, kel vanust kõige enam viie aasta jagu, tõmbas välja kaneelipulgakimbu Gweni jaoks. Gwen tõstis kimbu nina juurde ja nuusutas. Laps ütles midagi, ent Gweni jaoks oli öeldu arusaamatu sõnavada ning kahjuks polnud tal klutile ruupiaid anda, ka polnud tal enam inglise raha.

Ta tõusis ja kõndis ringi, kusagilt tuli kerge tuuleiil ning kaugelt kostis ärevusttekitav heli – põmm, põmm, põmm. Trummid, mõtles ta. Valjud, kuid mitte piisavalt valjud. Ta ei läinud kaugele väikesest kohvrist, mille oli jätnud pingile, ent kuuldes härra Ravasinghe’t end hõikamas, tundis Gwen, kuidas otsmik kattus higipiiskadega.

„Proua Hooper. Te ei tohi jätta oma kohvrit järelevalveta.”

Ta pühkis käeseljaga otsmikult higi. „Hoidsin sellel silma peal.”

„Inimesed on vaesed ja kasutavad olukorda ära. Tulge, aitan teil kohvrit kanda, otsime teile ootamiseks jahedama koha.”

„Tänan, olete väga lahke.”

„Pole tänu väärt.” Mees toetas teda küünarnukist vaid sõrmeotstega puudutades ja rühkis edasi läbi sadamahoone. „See siin on Church Street. Nüüd vaadake sinna, just Gordon Gardens’i servas on surya ehk tulbipuu, nagu seda kutsutakse.”

Gwen vaatas puud. Selle jäme tüvi oli sügavais voltides nagu naise seelik ning puu võra, mis oli täis pikitud ereoranže kellukesekujulisi õisi, pakkus veidralt lõõskavat varju.

„See pakub mingil määral jahedust, ehkki pärastlõunane kuumus on lõõskav ja mussoonide periood pole veel käes, mistõttu leevendus vaid aimatav.”

„Tõesti, teil pole vaja minuga jääda,” sõnas Gwen.

Mehe silmad ahenesid. „Ma ei saa jätta teid siia omapead, ühegi pennita võõras meie linna.”

Gwen naeratas, tal oli seltsi üle hea meel.

Nad kõndisid kohta, millele mees oli osutanud, ja Gwen veetis järgmise tunni puu najale nõjatudes, oma riiete all higist leemendades, mõeldes, millega ta küll hakkama on saanud, nõustudes Tseilonil elama. Müra oli valjemaks muutunud ja kuigi mees seisis rahvamurrus ta lähedal, pidi ta ikkagi karjuma, et teda kuulda oleks.

„Kui teie abikaasa pole kella kolmeks kohale jõudnud, siis loodetavasti soostute mu ettepanekuga minna Galle Face hotelli ootama. Seal on õhku ja avarust, on ventilaatorid ja karastusjoogid, seal on teil palju jahedam.”

Gwen kõhkles, ta ei tahtnud paigalt liikuda. „Aga kuidas Laurence teab, et ma seal olen?”

„Küllap ta teab. Iga vähegi väärikas inglane läheb Galle Face’i hotelli.”

Gwen heitis pilgu Grand Oriental hotelli imposantsele fassaadile. „Mitte sinna?”

„Kindlasti mitte. Usaldage mind.”

Pärastlõunane valgus oli pimestav ja tuul puhus Gwenile liivapilve näkku, nii et tal hakkasid pisarad voolama. Ta pilgutas ja hõõrus silmi, lootes, et võib meest tõepoolest usaldada. Arvatavasti on mehel õigus. Selles kuumuses võib inimene surra.

Mitte kaugel kohast, kus Gwen seisis, oli üle tänava tõmmatud lõppematute tuules laperdavate valgete lintide alla kogunenud rahvamass. Pruuni rõivastunud mees seisis värvikireva naisterühma sees ja häälitses kiledalt. Härra Ravasinghe märkas, et Gwen jälgib toimuvat. „Munk skandeerib pirithit,” ütles ta. „Seda rituaali nõutakse surivoodil, et äraminek siit ilmast kulgeks valutumalt. Arvan, et praegu on põhjuseks see, et seal on tegutsenud kurjad vaimud või on surm väga lähedal olnud. Munk püüab kohta puhastada allesjäänud halvast, paludes jumalalt õnnistust. Meie Tseilonil usume vaime.”

„Kas te olete kõik budistid?”

„Mina olen, aga on ka hindusid ja moslemeid.”

„Ja kristlasi?”

Mees noogutas.

Kui kella kolmeks polnud Laurence’ist ikka veel mingit märki, tõstis mees käe ja astus sammu eemale. „Kuidas siis jääb?”

Gwen noogutas nõusolevalt ja mees hõikas rikšameest, kel peale turbani ja räpase niudevöö midagi muud seljas polnudki.

Vaatepilt kõhna mehe pruunist seljast pani Gweni õlgu väristama. „Ega ma ometi sellega pea minema?”

„Kas eelistaksite härjakaarikut?”

Gwen tundis, et punastab, kui heitis pilgu ovaalsetele apelsinihunnikutele, mis olid kuhjatud hiiglaslike puust rataste, mattidega sisustatud varikatusega kaarikule.

„Ma tõepoolest vabandan, proua Hooper. Ma ei taha teid kiusata. Teie abikaasa kasutab kaarikuid teekastide transportimiseks. Meie võiksime sõita väikese kaarikuga. Ainult ühe härjaga ja varjulise palmilehest katusega.”

Gwen osutas apelsinide suunas. „Mis need on?”

„Tseiloni kookospähkel. Neist saab ainult mahla. On teil janu?”

Kuigi ta tahtis juua, raputas Gwen pead. Härra Ravasinghe selja taga rippus suur poster, millel oli kujutatud tumedanahalist punakollases saris naist, punutud korv pea peal. Ta oli paljajalu, pahkluudel kuldsed võrud, peas kollane rätik. Reklaamposter kuulutas, et tegu on Mazzawattee teega. Gweni käed kleepusid niiskusest, teda haaras paanikahoog. Ta oli kodust väga kaugel.

„Nagu näete,” ütles härra Ravasinghe, „on autosid vähe ja need on kaugel, ning rikša on kindla peale kiirem. Kui see teile ei sobi, siis võime oodata, ja ma püüan leida vankriga hobuse. Või, kui sellest on abi, võin koos teiega rikšasse tulla.”

Nagu märguande peale ilmus jalakäijate, jalgratturite, vankrite ja kaarikute summa suur must auto, mis endale signaalitades teed tegi ega riivanud õnneks arvukaid magavaid koeri. Laurence, mõtles Gwen kergendustundega, kuid kui ta mööduva sõiduki aknast sisse vaatas, nägi ta hoopis kaht suurekasvulist eurooplannat. Üks neist heitis Gweni suunas hukkamõistva pilgu.

Hea küll, lepime siis rikšaga, pani juhtum Gweni tegutsema.

Galle Face’i hotelli ees õõtsusid tuules sihvakad palmid ja hoone ise külgnes ookeaniga väga inglisepäraselt. Kui härra Ravasinghe oli Gweniga idamaisel kombel ja väga sooja naeratuse saatel hüvasti jätnud, oli naisel kahju teda lahkumas näha. Ta möödus kahest keerdus trepist ja seadis end ootama palmisalongi suhtelisse jahedusse. Otsekohe tundis ta end kodus olevat. Ta sulges silmad, hea oli lubada endale väikest puhkust pärast täielikku meeltesegadust. Puhkehetk ei kestnud kaua. Kui Laurence peaks nüüd saabuma… Gwen teadis väga hästi, kui halb ta välja näeb ja sellist muljet ei tahtnud ta küll jätta. Ta rüüpas Tseiloni teed ja heitis siis pilgu üle poleeritud tiigipuust põrandale hajali asetatud laudade ja toolide. Ühes nurgas osutas diskreetne märk daamide tualettruumi suunas.

Magusalt lõhnavas paljude peeglitega ruumis, kus ta nägi end mitmelt poolt, pritsis Gwen vett näkku ja tupsutas end seejärel parfüümiga; õnneks oli Aprés L’Ondée ohutus paigas ta väikeses kohvris, mitte uppunud käekotis. Ta tundis, et higi leemendab, see nirises mööda käsivarsi. Kuid Gwen seadis juuksed jälle kuklasse kenasse krunni. Juuksed panid ta ilule krooni, ütles Laurence. Gweni juuksed olid pikad ja tumedad, vallapäästetult langesid need alla kiharatena. Kui ta mainis, et kaalub juuste lühikeseks lõikamist nagu Franil, plikalikuks, oli mees ehmunud, tõmmanud tal ühe kihara kuklast lahti, seejärel nõjatunud ettepoole ja surunud lõua ta juustesse. Pärast seda oli mees talle otsa vaadanud, hoidnud Gweni nägu käte vahel, sõrmed naise juustes.

„Ära kunagi oma juukseid maha lõika. Luba mulle.”

Ta oli noogutanud, võimetu midagi ütlema, mehe käed tekitasid nii imelise tunde, et kõik seni vaka all hoitud tunded lõid lõõmama.

Nende pulmaöö oli olnud täiuslik, ehkki kumbki ei saanud magada, ja Laurence pidi tõusma enne koitu, et jõuda õigeaegselt Southamptoni Tseilonisse suunduvale laevale. Kuigi ta oli pettunud, et Gwen temaga kaasa ei tulnud, olid nad ühel meelel, et aeg läheb kiiresti, ja ta polnud vastu, et Gwen jäi Frani ootama. Gwen kahetses oma otsust kohe pärast mehe lahkumist, tal polnud aimugi, kuidas ta lahusoleku üle elab.

Kütkestava välimusega Gwenil polnud kunagi austajatest puudu olnud, kuid ta armus Laurence’isse esimesest silmapilgust Londoni muusikaõhtul, kuhu Fran oli ta viinud. Kui mees talle eemalt oli naeratanud ja esitlemiseks lähenenud, tundis Gwen, et on kadunud.

Pärast seda olid nad kohtunud iga päev ja kui mees talle abieluettepaneku tegi, oli ta punastanud ja ilma kõhkluseta jah-sõna öelnud. Vanemad polnud just väga vaimustunud kolmekümne seitsme aastasest lesest, kes soovis nende tütrega abielluda, isa oli vaja veidi veenda, ent talle avaldas muljet Laurence’i ettepanek jätta tegevjuht istanduse käekäigu eest vastutama ja pöörduda ise tagasi Inglismaale. Gwen ei tahtnud sellest kuuldagi. Kui mehe süda kuulus Tseilonile, kuulus ka tema süda sinna.

Kui Gwen tualettruumi ukse enda järel sulges, nägi ta meest seismas suures fuajees seljaga tema poole, ja hetkeks jäi tal hing kinni. Ta puudutas helmeid, seadis sinise ripatsi keskele, ning hämmelduses oma tunnete võimsusest, seisis vaikselt meest silmitsedes.

Laurence oli pikka kasvu, laiaõlgne, lühikeste pruunikate juustega, meelekohtades varajast halli välgatamas. Winchesteri kooli vilistlane nägi välja, nagu voolaks ta soontes enesekindlus: siin oli mees, keda naised jumaldasid ja kellest mehed lugu pidasid. Ent siiski luges ta Robert Frosti ja William Butler Yeatsi, mille pärast Gwen teda armastas. Nagu sellegi pärast, et mees teadis: Gwen pole kaugeltki nii tõsine ja tagasihoidlik tüdruk nagu arvati.

Justkui tajudes Gweni pilku, pööras mees end ümber. Gwen märkas, kuidas raevukus ta pruunides silmades hajus ning naeratus üle näo venis, kui mees pikkade sammudega tema poole astus. Ta nurgeline lõug, lohuke lõual ning laubal topeltpöörise tõttu vallatult lainetavad juuksed – täiesti vastupandamatu vaatepilt Gweni jaoks. Mehel olid jalas lühikesed püksid, Gwen nägi, et ta sääred olid päevitanud, ja üldse nägi mees välja palju tolmusem ja jõulisem kui jahedal Inglise külamaastikul.

Ootusärevil Gwen jooksis mehele vastu. Mees sirutas käed, hetke pärast tundis Gwen nii tugevat karukaisutust, et tal oli raske hingata. Kui mees lõpetas ta keerutamise ja lõpuks lahti laskis, puperdas ta süda ikka veel.

„Sul pole aimugi, kui väga ma sinust puudust tundsin,” ütles mees madalal ja veidi kähedal häälel.

„Kuidas sa teadsid, et ma siin olen?”

„Küsisin sadamaülemalt, kuhu läks kõige ilusam naine Tseilonil.”

Gwen naeratas. „See on ju väga kena, aga muidugi pole see tõsi.”

„Üks su imetlusväärsemaid omadusi on, et sul endal pole aimugi, kui armas sa oled.” Ta haaras Gweni käed. „Mul on kahju, et hilinesin.”

„Sellest pole lugu. Minu eest hoolitseti. Keegi, kes tunneb sind – härra Ravasinghe, kui ma ei eksi.”

Enne oli Laurence teda nii avala pilguga vaadanud, et Gwen soovinuks kogu maailma selle tunnistajaks, kuid nüüd tundus ta midagi pahaks panevat.

„Savi Ravasinghe?”

„Jah.” Gwen tundis kimbatust.

Mehe kulm tõmbus veel enam kortsu. Gwen märkas peeni kortsukesi, mis enneaegselt mehe silmaümbrusse olid tekkinud, ta tahtis neid puudutada. Siin oli mees, kel elus juba palju seljataga, mis muutis ta Gweni jaoks veelgi kütkestavamaks.

„Tühja sellest,” ütles mees, ta meeleolu paranes. „Nüüd olen siin. Selle pagana autoga oli jama. Õnneks sai Nick McGregor selle korda. Praegu on liiga hilja tagasi sõita, panen meile numbritoad kinni.”

Nad läksid tagasi vastuvõtulaua juurde, ja kui ametnikuga asjad aetud, haaras mees ta ümbert kinni ja kui mehe huuled ta põske puutusid, tundis Gwen hingematvat tundetulva.

„Su reisikohver läheb rongiga,” ütles mees. „Vähemalt Hattonini.”

„Tean, rääkisin ühe mehega sadamavalitsuses.”

„Siis on hästi. McGregor annab ühele töölistest korralduse see jaamast härjavankril ära tuua. Kas käsikohvris on sul piisavalt asju homseni?”

„Saan hakkama.”

„Soovid ehk tassikese teed?” küsis mees.

„Aga sina?”

„Mis sa arvad?”

Gwen naeratas ja talitses soovi kuuldavalt naerda, kui mees käskis ametnikul kotid ülikiirelt üles saata.

Trepist üles läksid nad käsikäes, kuid trepikäänakule jõudnud, kohmetus Gwen ootamatult. Mees lasi käe lahti ja läks ette ust lahti tegema, seejärel avas ukse.

Gwen astus paar viimast sammu ja vaatas tuppa.

Kõrgetest akendest paistev hiline pärastlõunapäike heitis seintele õrnroosa varjundi, maalitud lambid mõlemal pool voodit olid juba põlema pandud ja tuba lõhnas apelsinide järele. Silmitsedes just nimelt intiimse õhkkonna loomiseks sisustatud tuba, tundis ta kuklas pakitsust ja kratsis end. Hetk, mida ta oli ikka ja jälle ette kujutanud, oli lõpuks käes, kuid ta seisis kõhklevalt uksemademel.

„Kas sulle ei meeldi?” küsis mees säravi silmi.

Gwen tundis, kuidas klimp tõuseb kurku.

„Kallis?”

„Meeldib väga,” suutis ta öelda.

Mees suundus üle toa naise juurde ja päästis ta ülesseatud juuksed valla. ”Niimoodi. Nii on parem.”

Gwen noogutas. „Nad toovad kotid üles.”

„Arvan, et meil on mõni hetk aega,” ütles mees ja puudutas sõrmeotsaga ta alahuult. Aga siis koputati uksele.

„Teen akna lahti,” ütles Gwen taganedes, rõõmus, et leidis võimaluse, kuidas varjata oma rumalat hirmu pakikandja eest.

Toast avanes vaade ookeanile ning akent lahti tehes nägi ta kaugemal hõbekuldset säbarlainetust, päike püüdmas laineharju. Just seda oli ta soovinud, ent kodu tundus olevat väga kaugel ning ta tundis pisaraid kurku tõusmas. Ta sulges silmad ja kuulis pakikandjat kotte tarimas, ning siis, kui too läinud oli, pöördus ta Laurence’ile otsa vaatama.

Mees naeratas tehtult. „Kas midagi on valesti?”

Gwen langetas pea ja põrnitses põrandat.

„Gwen, vaata mulle otsa.”

Gwen pilgutas kiiresti silmi, tuba tundus vaikseks jäävat. Peas tormlesid mõtted, kuidas selgitada tunnet, et oled paisatud maailma, millest sa aru ei saa, ehkki asi polnud mitte ainult selles – ka tunne, et mehe pilgu ees on ta alasti, oli teinud ta rahutuks. Et mitte lasta kimbatusel endast võitu saada, vaatas ta üles ja astus siis väga aeglaselt mõned sammud mehe poole.

Mehe nägu ilmestas kergendustunne. „Tundsin juba korraks muret.”

Gweni jalad hakkasid värisema. „Ma käitun rumalalt. Kõik on nii uus... Sinagi oled nii uus.”

Mees naeratas ja astus Gweni juurde. „Noh, kui asi on ainult selles, siis seda saab kergesti parandada.”

Gwen nõjatus mehe najale, ja kui mees ta kleidi seljanööbi kallal kohmitses, tundis ta kerget peapööritust.

„Las ma ise,” ütles ta, ja küünitanud käe selja taha, libistas nööbi nööpaugust välja. „Siin on oma nõks.”

Mees naeris. „Pean selle selgeks õppima.”

Tund aega hiljem Laurence magas. Pika lahusoleku tõttu oli vahekord olnud kirglik, kirglikum kui pulmaööl. Gwen meenutas maale saabumist, oli tunne, nagu oleks ere Colombo päike imenud ta kehast kogu energia. Kuid see polnud õige. Temas oli piisavalt tarmukust, ehkki nüüd, lebades ja kuulatades välismaailma helisid, tundusid käed ja jalad rasked ning uni hakkas võimust võtma. Ta sai aru, kuivõrd loomulikuna tundus lebada Laurence’i kõrval ning muheledes varasema närvisoleku üle, nihutas end veidi, et saaks Laurence’it vaadata, tajudes ikka veel mehe keha tugevust oma kehal, seal, kus mees tundus temaga lahutamatult kokku kuuluvat. Kõik muud emotsioonid peale ühe olid tagaplaanile jäänud, Gweni armastus oli justkui koondunud selleks täiuslikuks hetkeks. Kõik läheb hästi. Veel mõne minuti hingas ta sisse mehest tulvavat muskuse lõhna, jälgides, kuidas varjud toas üha pikemaks venisid ja tuba kiiresti pimenes. Sügav hingetõmme ja ta sulges silmad.