Читать книгу Teekasvataja naine - Dinah Jefferies - Страница 8

Kaks päeva hiljem ärkas Gwen varahommikusse päikesepaistesse, mis voogas sisse musliinkardinate vahelt. Ta ootas hommikusööki Laurence’i seltsis, mille järel pidi teda viidama suurele ringkäigule. Voodi äärel istudes põimis ta lahti juuksepalmiku, seejärel sirutas jalad siledakarvalisse karusnahast vaipa. Ta vaatas maha, liigutas valgel vaibal varbaid ja mõtles, mis loomale selline karvkate küll kuuluda võis. Voodist väljas, libistas ta üll kahvatu siidist hommikumantli, mille keegi oli asetanud tooli seljatoele.

Nad olid jõudnud mägisel maal asuvasse istandusse eelmisel õhtul just päikeseloojangu ajal. Kurnatusest valutava peaga, pimestatud õhtutaeva vägivaldsetest punastest ja purpursetest toonidest, oli Gwen jalapealt voodisse kukkunud.

Nüüd astus ta piki puidust põrandalaudu üle toa akna juurde katteid eest tõmbama. Kui ta esimesel hommikul oma uues maailmas aknast välja vaatas, hingas ta sügavalt sisse, ning eredusest silmi pilgutades taganes õhku täitva sumina, vilistamise ja sirtsumise turmtule eest.

Ta pilgule avanesid lilli täis aiad, mis langesid kolme terrassi nõlvadena kuni järveni, kõigi kolme terrassi vahele olid plaanipäraselt rajatud teed, trepid ja pingid. Järv ise oli kõige uhkemalt sillerdav hõbe, mida ta eales näinud oli. Kõik mälestused eelmise päeva autosõidust mööda hirmu tekitavate järskude kurvide, sügavate jäärakute ja iiveldama ajavate küngastega teed kadusid silmapilkselt. Järve taga ja selle ümber laius roheline sametvaip – teepõõsad, nii sümmeetriliselt, nagu oleksid ridadesse õmmeldud. Nende vahel noppisid teed silmatorkavalt eredavärvilisi sarisid kandvad naised, kes nägid välja nagu toitu nokkivad tikitud linnud.

Otse magamistoa akna taga oli greibipuu ühe teise talle tundmatu puu kõrval, mis nägi välja nagu oleks üleni kirsse täis. Korjan neid hommikueineks, otsustas ta. Väljas seisvalt laualt põrnitses naist väike ümmarguste alustassitaoliste silmadega olend, kes nägi välja pooleldi ahvi ja pooleldi öökullina. Gwen pöördus ja vaatas tohutu suurt nelja sambaga voodit, mida ümbritses moskiitovõrk. Satiinist voodikate polnud üldse kortsus, kummaline, et Laurence polnudki ööd koos temaga veetnud. Küllap tahtis ta, et Gwen end pärast reisi korralikult välja puhkaks. Avaneva ukse kriuksatuse peale keeras Gwen ringi: „Oh, Laurence, ma… ”

„Proua. Te pidama teadma. Mina olen Naveena. Olema siin, et teid teenindama.”

Gwen silmas väikest ruudukujulist naist, kel üll pikk sinikollane ümber puusade mähitav seelik ja valge pluus, pikk hallinevatest juustest pats seljal. Naise ümmargune nägu oli väga kortsus, pilk tühi, silmade all tumedad rõngad.

„Kus on Laurence?”

„Isand olema tööl. Nüüd juba kaks tundi.”

Pettunult astus Gwen sammu tagasi ja istus voodile.

„Soovima hommikusööki siia?” Naine osutas väikesele lauale akna juures. Vaikides põrnitsesid nad teineteist. „Või verandal?”

„Tahaksin end kõigepealt pesta. Kus on vannituba?”

Naine kõndis teise toa otsa, ja kui ta liikus, tundis Gwen, et naise juuksed ja riided olid lõhnastatud mingi ebahariliku vürtsika lõhnaga.

„Siin, proua,” ütles naine. „Võre taga olema teie vannituba, aga käimla kuli veel mitte tulema.”

„Käimla kuli?”

„Jah, proua, teenijapoiss. Tema varsti tulema.”

„Kas vesi on soe?”

Naine vangutas pead. Gwen polnud kindel, kas ta mõtles sellega, et on, või ei ole, ning sai siis aru, et naine oli väljendanud teadmatust.

„Seal puiduga köetav boiler, proua. Albezia puit. Kuum vesi tulema hommikul ja õhtul, tund aega.”

Gwen tõstis pead ja püüdis kõlada enesekindlamalt, kui ta tegelikult end tundis. „Väga hea. Pesen end kõigepealt ja söön siis hommikueine väljas.”

„Väga hea, proua.”

Naine osutas maast laeni akende poole. „Need avanema verandale. Mina lähema ja tulema. Tooma tee teie jaoks sinna.”

„Mis olend see seal väljas on?”

Naine vaatas, ent olend oli kadunud.

Täieliku vastandina Colombo lämmatavale niiskusele oli hommik siin eredalt valgusküllane, ent kergelt jahe. Pärast hommikusööki korjas Gwen ühe kirsi, mis oli ilus tumepunane, kuid maitselt hapu, ja Gwen sülitas selle välja. Ta mähkis endale salli ümber õlgade ja asus maja uurima.

Kõigepealt uudistas ta kogu maja läbivat laia ja kõrge laega koridori. Tume puitpõrand säras, seinte ääres olid kogu koridori pikkuses õlilambid. Gwen nuusutas. Ta oli eeldanud, et koht lõhnab sigarisuitsu järele, ja nii see ka oli, aga tunda oli veel tugevat kookoseõli ja aromaatset poleerimisvaha lõhna. Laurence kutsus maja bangaloks, ühekorruseliseks puumajaks, ent Gwen märkas tugevat tiigipuust treppi, mis viis avarast hallist teisele korrusele. Teisel pool treppi nõjatus vastu seina ilus kitsas kõrge pärlmutrist kaunistustega kummut, mille kõrval oli uks. Ta lükkas ukse lahti ja astus avarasse elutuppa.

Ta hingas sügavalt sisse ja avas ühe pruuni kattega akendest, mis moodustasid terve seina. Ka sellest ruumist paistis järv. Kui valgus sisse tulvas, vaatas ta toas ringi. Seinad oli kujuteldamatult õrna sinirohelist värvi, tuba mõjus värskendavalt jahedana, tugitoolid paistsid mugavad olevat, ruumis oli ka kaks ilmetut diivanit, mille peale olid kuhjatud linde, elevante ja eksootilisi lilli täis tikitud padjad. Ühe diivani seljatuge kattis leopardinahk.

Gwen astus meresinise-beežikirjule pärsia vaibale ja tiirles selle peal väljasirutatud kätega. Siin on tore. Tõepoolest, väga tore.

Teda ehmatas tume urin ja allapoole vaadates nägi ta, et on astunud magava lühikesekarvalise koera käpale. Vist läikivakarvaline must labrador, ehkki mitte päris tavalist tõugu, arvas ta. Gwen taganes sammukese, lootes, et koer ei hammusta. Samal hetkel sisenes tuppa peaaegu hääletult keskealine võõramaalasest mees. Lühikesel safranpruuni näoga kitsaõlgsel mehel oli seljas sarong, valge jakk ja peas valge turban.

„Vana koera nimi on Tapper, proua. Isanda lemmikkoer. Mina olen ülemteener ja siin on tiffn – keskpäevane kerge eine.” Ta sirutas kandiku Gweni poole ja asetas selle siis väikesele lauale. „Meie endi must tee.”

„Tõesti? Ma alles äsja sõin hommikust.”

„Isand tuleb tagasi pärast kella kahtteist. Kui kuulete töölistele mõeldud sarve häält, proua, siis on ta varsti siin.” Osutanud kamina kõrval olevale puidust riiulile, lisas: „Seal on teile lugemiseks ajakirjad.”

„Tänan teid.”

Kivivooderdisega kamin oli suur, selle juures tuletangid, kühvel, ahjuroop – tavapärased tuletegemisriistad ning tohutu haluhunnikuga korv. Gwen naeratas. Ees ootas õdus õhtu, vaid nemad kahekesi kamina ees mõnulemas.

Tal oli jäänud tund enne Laurence’i tulekut, seega ei hoolinud ta teest ja otsustas uurida maja väljastpoolt. Kui nad Laurence’i uue Daimleriga kohale jõudsid, oli juba hämar, seega ei õnnestunud tal näha, milline maja eestpoolt välja näeb. Ta läks mööda koridori tagasi peahalli, lükkas lahti ühe tumedaist kahekordsetest ustest, mille kohal oli kena kaaraken, ja leidis end majaesiselt trepilt varjulise veranda alt. Suurte õitsvate tulbipuude ja nende vahele lükitud palmidega ääristatud kruusane sissesõidutee viis majast eemale ning tõusis siis ülespoole mäkke. Mõned õied lebasid maas hajali nagu suured oranžid tulbid, rohelises rohus paistsid nad eredalt silma.

Gwen tahtis väga üles mäkke minna, kuid läks esmalt maja kõrvale, kus kaetud, seinteta ruumist paistis järv, veidi teise nurga alt kui tema toas. Seda väliruumi või sammaskoda ümbritses kaheksa tumedat puidust sammast, marmorpõrandal asetses korvmööbel ja laud oli lõunaks juba kaetud. Kui väike triibuline orav mööda sammast üles lipsas ja aampalgi taha kadus, lõi Gwen heameelest käsi kokku. Kui tore elu ootab teda Tseilonil.

Tuldud teed maja ette tagasi läinud, hakkas ta mööda kruusast sissesõiduteed ülespoole ronima. Mida kauem ta ronis, seda enam higistas, kuid ta ei tahtnud tagasi vaadata enne, kui oli jõudnud kahekümnenda puuni. Puid loendades ja pärsia rooside lõhna nautides tundis ta, kuidas kuumus võimust võtab, ehkki asi polnud õnneks sugugi nii hull kui kõrvetav tohuvabohu Colombos. Mõlemal pool teed kasvasid lopsakas roheluses suurte südamekujuliste lehtede ja viltjate valgete õitega põõsad.

Kahekümnenda puu juures heitis ta õlgadelt salli, sulges silmad ja keerutas ringi. Kõik sätendas. Järv, maja punane katus, isegi õhk. Ta ahmis õhku, justkui saaks niimoodi endasse imeda kogu ilu, mis teda ümbritses: lõhnavad lilled, põneva vaate, istandike helendava roheluse, lindude hääled. Joovastusest käis pea ringi. Miski ei seisnud paigal, ja õhk, tulvil pulbitsevat elu, sumises pidevas liikumises.

Selle vaatekoha eeliseks oli, et maja oli selgelt näha. Maja kõrgem tagaosa oli paralleelne järvega, väliruum asetses paremal ning üks maja külg nägi välja nii, nagu oleks seda laiendatud, kokku moodustus „L” täht. Maja kõrval oli õu ja rada, mis kadus kõrgete puude müüri. Gwen ahmis värsket õhku.

Kohutav keskpäevane sarvehüüd purustas kogu rahu ja vaikuse. Gwen oli kaotanud ajataju, kuid ta süda jättis löögi vahele, kui ta märkas Laurence’it koos ühe teise mehega sammumas kõrgete puude alt maja poole. Mees jättis enesega rahuloleva, tugeva ja otsusekindla juhi mulje. Gwen heitis salli ümber õlgade ja hakkas jooksma. Kuid järsust nõlvast alla joosta oli palju raskem kui üles ronida, mõne minuti pärast libises ta kruusal, varvas jäi puujuure taha, ta kaotas pinna jalge alt ja kukkus ettepoole nii tugevasti, et hing jäi kinni.

Kui ta taas hingata suutis ja püüdis üles tõusta, sai vasak pahkluu viga. Ta hõõrus marraskil laupa ja tundis end nii uimaselt, et istus maha, tajudes, kuidas palavus järjekordse peavaluhoo vallandab. Enne oli olnud nii jahe, et tal polnud mõttessegi tulnud õlgkübarat pähe panna. Kõrgete puude alt kuulis ta hirmuäratavat karjet, nagu oleks tegu kassi või valu kannatava lapsega või siis šaakaliga. Ta ei tahtnud oodata, et asjas selgust saada, seega püüdis ta uuesti püsti tõusta ning sel korral õnnestus tal valust võitu saada ja alla maja poole komberdama hakata.

Kohe, kui teda esiuksest näha oli, tuli Laurence välja ja ruttas tema poole.

„Mul on nii hea meel sind näha,” hüüdis Gwen hingeldades. „Läksin üles vaadet nautima, aga kukkusin.”

„Kullake, see on ohtlik. Seal on maod. Rohus elavad maod, puudel elavad maod. Maod hoiavad aiad rottidest puhtad. Igasugused hammustavad sipelgad ja põrnikad. Parem on mitte omapäi välja minna. Veel mitte.”

Gwen osutas kohale, kus naised olid teelehti noppinud. „Ma ei ole nii õrnake kui paistan, ja need naised seal olid ju väljas.”

„Tamilid tunnevad seda maad,” ütles mees tema juurde jõudes. „Pole viga, hoia mu käest kinni, viin su sisse ja palun Naveenal pahkluu kinni siduda. Kui tahad, võin kutsuda Huttonist kohaliku arsti.” ”Naveena?”

„Lapsehoidja”.

„Jah, muidugi.”

„Ta hoolitses minu eest, kui laps olin ja ma olen temasse kiindunud. Kui meil lapsed tulevad…“

Gwen kergitas kulme ja naeratas. Mehe nägu läks naerule, ta lõpetas lause. „…hoolitseb tema nende eest.”

Gwen silitas mehe käsivart. „Mida minul tuleb tegema hakata?”

„Teha on paljugi. Varsti saad teada.”

Tagasi majja minnes tundis Gwen mehe keha soojust. Hoolimata valutavast pahkluust, tundis ta tuttavat erutust ja tõstis käe, et puudutada sügavat lohku mehe lõual.

Kui pahkluu kinni seotud sai, võtsid nad väliruumis istet.

„Nonii,” ütles mees, silmad sätendamas. „Kas nähtu meeldib sulle?”

„See on täiuslik, Laurence. Saan siin sinuga väga õnnelikuks.”

„Olen su kukkumises süüdi. Tahtsin sinuga eile õhtul rääkida, kuid sul oli nii tugev peavalu, et otsustasin oodata. On mõned väikesed asjad, millest pean rääkima.”

Gwen tõstis pead. „Tohoh?”

Vaod mehe otsmikul muutusid sügavamaks ja kui ta silmad ahenesid, oli näha, et päike oli näol kortsud välja toonud.

„Enda ohutuse huvides ära tööjõuga seotud asjadesse puutu. Sul pole tarvis töölisalade pärast muretseda.”

„Mis need veel on?”

„Need on kohad, kus istanduse töötajad ja nende perekonnad elavad.”

„Aga see tundub huvitav.”

„Kui aus olla, siis pole seal suurt midagi vaadata.”

Gwen kehitas õlgu. „Veel midagi?”

„Kõige parem oleks mitte ilma saatjata ringi uidata.”

Gwen turtsatas pahaselt.

„Vaid seni, kuni oled asjaoludega rohkem tutvunud.”

„Väga hea.”

„Ainult Naveenal on õigus näha sind öösärgis. Ta toob sulle hommikuse tee kell kaheksa. Nad kutsuvad seda vooditeeks.”

Gwen naeratas. „Ja kas sina jääd koos minuga vooditeed jooma?”

„Kasutan iga võimalust.”

Gwen saatis talle üle laua õhusuudluse. „Ei jõua ära oodata.”

„Mina ka. Aga ära millegi pärast muretse. Saad varsti aru, kuidas asjad käivad. Homme kohtud mõnede teiste istanduseomanike naistega. Florence Shoebotham on küll kummaline, kuid kogenud naine ja temast võib sulle palju abi olla.”

„Mul pole ju midagi selga panna.”

Mehe nägu läks naerule. „Mu armas tüdruk. McGregor on juba saatnud kellegi härjavankriga su reisikohvri järele Hattoni jaama. Hiljem esitlen sind personalile, kuid ilmselt on sind ootamas ka suur pakk Selfridges’i kaubamajast. Asjad, mille tellisid enne siiatulekut, arvan ma?”

Gwen sirutas käed, korraga oli ta õnnelikum, mõeldes Waterfordi kristallile ja imeilusale uuele õhtukleidile. See oli just õige kleit, lühike ja kaetud hõbedaste ning roosade narmastega. Ta mäletas päeva Londonis, mil Fran oli peale käinud, et ta selle õmmelda laseks. Ainult kümme päeva ja ka Fran on siin. Suur hakk lendas hooga üle laua ja napsas silmapilkselt korvist saiakese. Gwen hakkas naerma ja ka Laurence naeris.

„Siin on palju loomi. Nägin triibulist oravat veranda katusest sisse jooksmas.”

„Neid on kaks. Neil on seal pesa. Ega nad midagi paha tee.”

„Mulle see meeldib.” Gwen puudutas mehe kätt ja kui mees ta peopesale suudles, läbistas Gweni värin.

„Veel viimane asi, kallis. Olin peaaegu unustanud, kuid arvatavasti on see kõige olulisem. Kõik majapidamisse puutuv on täiesti sinu otsustada. Mina sellesse ei sekku. Teenijaskond vastutab sinu ja mitte kellegi teise ees.”

Mees tegi pausi.

„Võimalik, et su arvates on kord käest läinud. Teenijad on saanud tegutseda liigagi kaua oma tahtmist mööda. Sul võib minna raskeks, kuid olen kindel, et suudad asjad joonde ajada.”

„Laurence, mulle meeldiks see väga. Aga sa pole mulle tegelikult kuigi palju maavaldusest rääkinud.”

„Nojah, see on üks suur tamilitest tööjõu tarbija. Tamilid on suurepärased töölised, mitte nagu enamik singaleid. Meil on neid vähemalt 1500. On olemas midagi koolisarnast, dispanser ja tagatud vältimatu meditsiiniabi. Neil on mitmeid soodustusi, kauplus, subsideeritud riis.”

„Ja tee tootmine?”

„Seda tehakse meie teevabrikus. Tegu on pika protsessiga, aga näitan seda sulle ühel päeval, kui soovid.”

„Mulle meeldiks see väga.”

„Hästi. Kuna nüüd on asjad otsustatud, võiks pärast lõunat puhata,” ütles mees tõustes.

Gwen vaatas lõunasöögi jääke laual ja haaras endal ümbert kinni. Ta hingas sügavalt sisse ja välja. Nüüd oli õige aeg. Ta sulges silmad ega püüdnudki varjata rõõmunaeratust, kui Laurence kummardus ta otsaesist suudlema. Aga kui ta silmad uuesti avas, nägi, et mees oli lahkumas.

„Kohtume õhtul,” ütles ta. „Mul on kahju, kallis, aga pean nüüd McGregoriga kokku saama. Teevabriku pasun hüüab kell neli, ja mina olen siis majast eemal, aga sina maga kindlasti edasi.”

Gwen tundis pisaraid kipitamas, ent kuivatas silmad salvrätiga. Ta teadis, kui palju tööd Laurence’il on, ning muidugi oli istandus kõige tähtsam, kuid kas oli see pelk ettekujutus, et ta armas tundlik abikaasa tundus pisut eemalolevana?