Читать книгу Teekasvataja naine - Dinah Jefferies - Страница 9

Järgmisel õhtul seisis Gwen aknal ja vaatas päikeseloojangut. Taevas ja vesi olid saanud peaaegu ühesuguse kuldse toon, ning järve raamisid seepiapruuni varjundites mäed. Gwen eemaldus akna juurest ja riietus hoolikalt, seejärel uuris oma peegelpilti. Üks naine oli aidanud tal lükkida hõbedasi helmeid suurde juuksesõlme, kuid ühe kihara sättis Gwen põsele. Laurence oli korraldanud väikese peo õhtusöögiga, et esitleda teda kui Hooperi istanduse uut perenaist. Gwen tahtis välja näha nii hea kui võimalik, kuigi uut Londonist saadetud narmastega kleiti ta selga ei pannud. Ta ootab, kuni Fran kohale jõuab ja paneb selle siis selga, et koos tšaarlstoni harjutada.

Tänaõhtune kleit oli kahvatust rohelisest siidist, kaelust ääristas pits, sügavama väljalõikega kui ta tavaliselt. Muidugi oli see pikendatud pihaga, šifoonist voldistik ohtlikult lühikesel kleidihõlmal. Uksele koputati.

„Sisse.”

Laurence lükkas ukse lahti ja seisis, jalad kergelt harkis, nad vaatasid teineteist.

Laurence kandis musta ülikonda, valget särki, valget vesti ja valget kikilipsu, ja ta oli püüdnud oma juukseid lahku kammida. Gwen tundis end mehe pika pilgu all värisevat ja hoidis hinge kinni.

„Ma... sina... Mu jumal, Gwendolen!” Mees neelatas.

„Sa näed ise ka üsna isuäratav välja, Laurence. Olen juba peaaegu harjunud sind lühikestes pükstes nägema.”

Mees tuli tema juurde, pani talle käe ümber ja suudles ta kaela juustepiirist veidi allpool. „Sa näed vapustav välja.”

Gwen jumaldas ta sooja hingeõhku oma nahal ja teadis, et öö tuleb imeline. Kes võiks kahelda sellises mehes nagu Laurence? Ta oli nii tugev, tuli vaid olla ta lähedal, et tekiks tunne, et sind tahetakse, ja ta oli nii usaldatav, et miski ei saa kunagi valesti minna.

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Selle kleidiga paned kõik teised häbi tundma.”

Gwen silmitses oma läiklevat kleiti. „See on üsna lühike.”

„Võib-olla vajame kõik aeg-ajalt veidi raputust. Ära unusta salli. Isegi tule paistel võib pärast loojangut veidi jahe olla, nagu sa ilmselt eile õhtul aru said.”

Eelmisel õhtul oli Laurence ajanud tööasju, seepärast ei tulnud mugavast õhtupoolikust kaminatule paistel midagi välja. Kell üheksa olid teenijad sisenenud ühekaupa rangelt tähtsuse järjekorras. Kõigepealt turbaniga ülemteener, kes vastutas kogu maja eest, seejärel peakokk ehk appu, nagu teda kutsuti. Mees oli kas kiilaspäine või oli ta pea poolenisti paljaks ajanud ja ülejäänud juuksed pealaele naljakasse sõlme keeranud. Ta pisut idamaiste näojoonte tõttu võinuks eeldada, et mõni ta esivanem pärines Indohiinast. Sinikuldse sarongi peal oli tal pikk valge põll. Seejärel oli Naveena toonud neile kuuma kitsepiima, millele lisatud magustamiseks mesilaste mett, mitte roosuhkrut, oli ta selgitanud enne võluva naeratuse saatel head ööd soovimist. Talle järgnesid viis majateenijast poissi, kes seisid reas ja soovisid talle koos head ööd, ning lõpuks oli köögitööliste – kulide kord, kes lihtsalt põrnitsesid oma paljaid jalgu ja kummardasid. Varsti pärast põhjalikku teenijaskonna tutvustamise tseremooniat oli Gwen läinud üksinda voodisse, kurtes valusa pahkluu üle. Nüüd naeratas ta mõtte juures, kui veider see oli olnud.

„Mis sulle nalja teeb?” päris Laurence.

„Lihtsalt mõtlesin teenijaskonna peale.”

„Varsti harjud sellega ära.”

Laurence suudles teda huultele ja Gwen tundis mehe nahal seebi ja sidrunite lõhna. Käsikäes väljusid nad toast, et minna võõrastetuppa, kus pidid enne õhtusööki kokteile nautima.

„Mis lõhn see on, mida teenijanna kasutab?” küsis Gwen.

„Kas sa räägid Naveenast?”

Gwen noogutas.

„Palun kasuta ta nime, Gwen.”

„Hästi. Ja see lõhn?”

„Ma ei tea. Arvatavasti on see segu kardemonist ja muskaatpähklist. Niikaua kui mäletan, on see lõhn teda alati saatnud.”

„Kui kaua on ta siin töötanud?”

„Sellest saati kui mu ema ta välja otsis, et ta mu hoidja oleks.”

„Vaene Naveena, võin vaid ette kujutada, mis mürgleid sa poisina siin korraldasid.”

Mees naeris. „Ema pani kokku teatud mõttes perekonnaloo: kirjad, fotod, sünnitunnistused, pulmadokumendid, tead ju küll sedalaadi asju. Igatahes arvan, et Naveenast võisid olla mõned noorepõlvefotod.”

„Tahaksin neid näha. Tahan sinu kohta kõike teada.”

„Ma pole ühtegi neist ise ka näinud. Verity hoiab niisuguseid asju Inglismaal karbis. Muide, ootan väga sinu kohtumist temaga.”

„Kui kahju, et ta meie pulma ei tulnud. Kuid miks mitte paluda tal järgmise külaskäigu ajal perekonnaalbumid kaasa võtta?”

Mees noogutas.

„Kas Naveena oli ka Verity hoidja?”

„Ei, Verity hoidja oli üks noorem naine, kuni ta internaatkooli läks. Vaene tüdruk, tal oli raske, kui vanemad surid. Ta oli siis alles kümneaastane.”

Gwen noogutas. „Mis saab siis, kui Naveena on töö tegemiseks liiga vana?”

„Siis hoolitseme tema eest. Lähme veranda kaudu,” ütles mees ja lükkas kõrged aknad pärani.

Gwen astus sammukese edasi ja puhkes naerma. Väljas olid helid suisa kurdistavad. Rat-ta-taa. Tviit-tviit. Tap-tap. Kahinad, viled ja krooksud üha valjenesid, enne kui vaibusid ja siis uuesti pihta hakkasid. Seejärel oli kuulda voolava vee vulinat ja valju kraaksatust ning niiske õhu täitis tsikaadide laul. Eemal tumedates põõsastes tõusid õhku tillukesed välgatused, sööstsid jälle alla, ikka tosinakaupa.

„Jaanimardikad,” sõnas Laurence.

Gwen silmas järve ääres leegitsevaid tõrvikuid.

„Mõtlesin, et teeme pärastpoole ehk südaöise jalutuskäigu,” ütles Laurence. „Järv on imekaunis, kui seda valgustavad ainult tõrvikud ja kuu.”

Gwen naeratas, ta ei suutnud varjata heameelt sellise lärmaka öö üle.

„See oleks imetore.”

„Ja öösel on vähem võimalusi veepühvliga vastamisi sattuda. Neil on kehv nägemine, seega kipuvad nad vette taaruma keskpäeval suure kuumaga.”

„Armas aeg, kas tõesti?”

„Ära lase end eksitada, nad on ohtlikud ja pusivad sind või lausa trambivad su peal, kui eriti agressiivselt meelestatud on.”

„Taevake!”

„Ära muretse, meil neid siin palju pole. Horton Plainsi looduskaitsealal on neid hästi palju.”

Elutuppa olid esimestena jõudnud Florence Shoebotham ja ta abikaasa Gregory ning sel ajal kui Laurence ja härra Shoebotham vestlesid joogikapi juures, rüüpas Gwen šerrit ja arendas seltskondlikku vestlust tema naisega. Naine oli kerekas, inglise naistele tüüpiliste laiade puusade ja kitsaste õlgadega. Ta kandis kahvatukollast lillemustriga kleiti, mis ulatus peaaegu pahkluudeni, hääl oli tal kõrge ja vinguv, sellise suure inimese puhul mõjus see naljakalt.

„Armas aeg, teie olete küll üks tilluke naine,” ütles Florence, lotid lõua all võbisemas. „Loodan siiralt, et suudate hakkama saada.”

Gwen püüdis kõigest väest naeru tagasi hoida. „Hakkama saada?”

Florence soputas enda selja taga olevat patja, tõstis selle üles ja nihkus siis diivanil Gwenile lähemale. Naisel oli madal otsaesine, juuksed olid tuhmi soola ja pipra värvi, traatjad, oli näha, et neid on raske soengusse seada. Gwen haistis džinni ja keha lõhna.

„Küllap te varsti meie kommetega ära harjute. Võtke kuulda mu nõu, tüdruk, mis iganes te ka ei teeks, ärge kunagi teenijatega liiga sõbralik olge. See ei kõlba. Neile see ei meeldi ja nad ei austa teid siis.”

„Inglismaal olin alati oma teenijatüdruku vastu sõbralik.”

„Siin on asjad teisiti. Teate, tumedanahalised on teistsugused. Lahkus ei tule neile kasuks. Kohe üldse mitte. Ja segaverelised on veel hullemad.”

Teatati uute paaride saabumisest, Gweni häiris kuuldud jutt. Ta teadis sõna „segavereline”, kuid selliselt kasutatuna oli see talle äärmiselt vastumeelt.

„Kohelge neid nagu lapsi, ja hoidke alati oma dhobil silm peal. Alles möödunud nädalal avastasin, et mu siidist Hiina pidžaama oli vahetatud mingi vana asja vastu, mis ilmselt pärines kusagilt Hattoni tänavaturult.”

Gwen oli nüüd täielikus segaduses ja ta ärritus. Kuidas saab ta dhobil silma peal hoida, kui ta isegi ei tea, kes või mis dhobi on?

Ta vaatas toas ringi. Tegu pidi olema tagasihoidliku peoga, kuid juba oli kohal üle kümne paari ning ruumi jagus veel paljude jaoks. Ta püüdis saada abikaasaga silmsidet, kuid kui ta nägi Laurence’it innukalt vestlemas kiila mehega, kelle kõrvad hoidsid peast eemale täisnurga all, tuli talle naer peale. Teekannu-mees.

„Arvatavasti räägivad nad tee hinnast,” ütles Florence, nähes, kuhu ta pilk oli suunatud.

„Kas tee hindadega on siis probleeme?”

„Oi ei, kallis. Hoopis vastupidi. Meil kõigil läheb üsnagi hästi. Teie abikaasa uuest Daimlerist peaks ju teie veenmiseks piisama.”

Gwen naeratas. „See on päris kena.”

Ukse juures seisev valges rüüs teenijapoiss lõi gongi.

„Nonii, ärge muretsege, kui midagi on, siis ainult küsige. Mul on hea meel aidata. Mul on veel meeles, mida tähendab olla noor ja äsja abiellunud. Nii palju uut omandada.” Florence sirutas käe ning Gwen tõusis teda jalule aitama.

Söögituba nägi hõbedaste valgustatud lühtrite all kena välja. Kõik säras ja sätendas, õhus oli värskust, mida tulvas madalates klaasvaasides olevatest lillhernestest. Gwen märkas saledat noorepoolset naist, kes Laurence’ile säravalt naeratas. Tal olid rohelised silmad, esile tungivad põsesarnad ja pikk kael. Blondid juuksed olid seatud nii, et eestpoolt paistsid lainja lühikese soenguna, kuid kui naine pöördus küljega tema poole, nägi Gwen, et tal olid pikad juuksed, elegantselt kuklasse sõlmitud. Ta oli rubiinidega üle külvatud, ent muidu üsna lihtsalt musta riietunud. Gwen püüdis ta pilku. Võib-olla polegi asi nii hull.

Malbe väljanägemisega prillidega mees Gwenist vasakul tutvustas ennast Partridge’ina. Gwen vaatas ta pisut esiletungivat lõuga, väikest tüükalist põskhabet ja tajus hallide silmade heatahtlikku pilku. Mees lootis, et Gwen kohaneb uues kodus ja ütles, et teda võib Johniks kutsuda.

Kui nad pikemalt vestlema jäid, olid kõigi silmad Gwenile pööratud, kuid peagi läks keskustelu üle kõige uuematele kuulujuttudele Nuwara Eliyas – kes oli kes, mida teinud, kellele ja miks. Enamik jutust läks Gweni kõrvust mööda. Ta ei tundnud ühtegi inimest, kellest jutt käis, ja tal oli raske ka kõige selle vastu huvi üles näidata. Alles siis, kui laua ümber vaikseks jäi ja teekannu-mees rusikaga lauale prõmmis, hakkas ta kuulama ja märkama.

„Kuradi häbitu minu arvates. Oleks pidanud neist paljud maha laskma.”

Kui mees oma tiraadi jätkas, kuuldus paarilt kohalolijalt heakskiitu.

„Millest nad räägivad, John?” sosistas Gwen.

„Kandys oli hiljuti kähmlus. Tundub, et Briti valitsus talitas seaduserikkujatega üsna brutaalselt. Nüüd on see põhjustanud kära. Asi on selles, et tänavail liigub kuuldusi, nagu poleks üldse tegu olnud protestiga brittide vastu, vaid midagi seoses veteranide mälestuspäeva lilledega.”

„Nii et meid ei ähvarda mingi oht?”

Mees raputas pead. „Ei. See annab lihtsalt mõnele vanale kolonelile põhjust lärmi lüüa. Kõik sai alguse umbes kümme aastat tagasi, kui britid lasid kogunemisel maha rühma moslemeid. See oli tegelikult rumal viga.”

„Olukord ei tundu just roosiline.”

„Ei. Vaadake, Tseiloni Rahvuskongress ei nõua veel sõltumatust, nad soovivad vaid rohkem autonoomiat.” Mees vangutas pead. „Kuid kui minu arvamust teada tahate, siis on meil vaja ettevaatlikumalt tegutseda. Arvestades kõike seda, mis toimub Indias, ei lähe kaua, enne kui Tseilon neist eeskuju võtab. Praegu on veel vara, aga pange mu sõnu tähele, käärimine juba käib.”

„Armas aeg, kas te olete sotsialist?”

„Ei, mu kallis, olen arst.”

Gwen naeratas.

„Häda on selles, et nõukogusse valiti vaid kolm inimest Kandyst, mistõttu sel aastal mõned neist lahkusid Tseiloni Rahvuskongressist ja lõid selle asemel Kandy Rahvusliku Assamblee. See on midagi, millel meil tuleb silm peal hoida, sellel ja Noorel Lanka Liigal, kes hakkab korraldama vastuseisu brittidele.”

Gwen vaatas laua teises otsas istuva Laurence’i poole, lootes, et mees annab kokkulepitult märku selleks, et daamid võiksid lauast lahkuda, kuid Laurence vaatas kissis silmil kaugusesse.

„Me toidame neid,” ütles teine mees, „hoolitseme nende eest, anname neile katuse pea kohale. Teeme nende heaks rohkem kui ette nähtud. Mida nad veel tahavad? Mina isiklikult…”

„Ent on veel palju rohkem, mida teha võiksime,” ütles Laurence, segades end enesevalitsust kaotamata jutule vahele. „Mina olen ehitanud kooli, aga lapsed ei käi seal. On aeg lahendustega välja tulla.”

Laurence’i laines juuksed olid eest püsti, kindel märk sellest, et ta oli sõrmedega neist läbi tõmmanud, ja Gwen mõistis, et mees teeb seda siis, kui tunneb end ebamugavalt. See muutis teda näiliselt nooremaks, ning Gwen soovis meeleheitlikult meest emmata.

Arst puudutas ta kätt.

„Tseilon on... noh, Tseilon on Tseilon. Küllap kujundate üsna pea oma arvamuse,” ütles ta. „Muutus on ikka veel kaugel, kuid me ei jää igavesti immuunseks Gandhi swaraj sõnumi suhtes.”

„Swaraj?”

„Omavalitsus.”

„Saan aru. Kas see oleks paha?”

„Praegu ei tea seda keegi.”

Kui kõik külalised olid läinud, tundis Gwen ärevust, kui Laurence tuli tema tuppa ja heitis end täies laiuses ja pikkuses voodile. Halud põlesid, tuba oli liiga soe. Kas nüüd lähevad nad koos järve äärde?

„Tule, kallis,” ütles ta. „Tule minu juurde.”

Gwen läks tema juurde, heitis täies riides voodikattele pikali. Mees tõusis poolistukile, toetus küünarnukile ja naeratas.

„Mu jumal, sa oled armas.”

„Laurence, kes oli see blond naine mustas?”

„Mustas?”

„Jah. Ainult üks oli mustas.”

Mees kortsutas kulmu. „Küllap sa mõtled Christina Bradshaw’d. Ta on Ameerikast, lesk. Ta abikaasa oli pankur Ernest Bradshaw, sealt kõik need juveelid.”

„Ta ei näinud sugugi leinava lese moodi välja.” Gwen vaikis ja vaatas mehe ilusat korrapäraste näojoontega palet. „Laurence, sa ikka armastad mind, eks.”

Mees näis üllatunud. „Miks nüüd järsku selline jutt?”

Gwen hammustas huulde, ta ei teadnud täpselt, mida öelda. „Aga sa ei... ma tahan öelda, et olen istandusse saabumisest saati tundnud end veidi üksikuna. Ma tahan sinuga koos olla.”

„Sa oled praegu minuga.”

„Ma ei mõelnud seda.”

Valitses lühike vaikus, mille vältel Gwen tundis end veidi ebakindlalt. „Mis puu see mu akna taga on?” küsis ta. „See näeb välja nagu kirsipuu.”

„Oh jumal, ega sa ometi ei proovinud?”

Gwen noogutas.

„Kibe puuvili. Sellest tehakse vürtsikat puuviljakastet. Ma ei puutu seda kunagi.” Äkitselt keeras mees end Gweni peale ja suudles teda suule. Gwenile meeldis kerge alkoholilõhn ta hingeõhus, ootusärevalt avas ta huuled. Mees libistas sõrmega üle ta suu, Gwen tundis, kuidas mehe keha pingest vabanes, ja siis juhtus midagi veidrat. Kui ta hinge tõmbas ja kangestus, nägi Gwen abikaasa silmis midagi rahutuks tegevat. Ta puudutas mehe põske sooviga see ilme maha pühkida, aga mees vahtis teda – vaatas temast peaaegu läbi – nagu ei teakski, kes ta on. Siis neelatas kiiresti, tõusis üles ja läks ära.

Gwen tardus hetkeks, jooksis ukse juurde, et teda hõigata, kuid teinud paar sammu mööda koridori, nägi ta meest juba trepist üles minemas. Ta ei tahtnud, et teenijad näeksid teda oma abikaasat taga ajamas, läks tuppa tagasi, nõjatus uksele, et hingeldus vaibuks. Pettumus mehe lahkumise pärast oli kibe, ta sulges silmad, võimust võttis õõnes üksindustunne. Pilt tõrvikuga valgustatud kesköisest järvest oli samuti kadunud. Mis pagana pihta küll mehega lahti on?

Ta võttis riided seljast ja ronis voodisse. Ta oli harjunud avameelselt tundeid väljendama, oli segaduses, igatses tunda Laurence’i käsi enda ümber, ning nüüd võttis võimust koduigatsus. Isa oleks patsutanud ta kätt ja käskinud pea püsti hoida, ema oleks kakaokruusi tuues heitnud haletseva pilgu. Onutütar Fran oleks lootusetult püüdnud tõsist nägu teha ja käskinud tal lihtsalt tundlikkust maha kruttida. Ta soovis, et oleks rohkem Frani moodi. Kui Fran külastas meediumi, proua Sostarjinskit, ei meeldinud see kellelegi, ent Fran läks ikkagi, ja kes saakski teda süüdistada pärast seda, kui ta vanemad nii traagiliselt Titanicuga hukkusid.

Mure Laurence’i pärast ei lasknud tal magama jääda, ja tundes, et ilmselt jääbki ta kogu ööks ärkvele, lebas Gwen voodil avatud silmadega. Laurence’il peab olema põhjus, mõtles ta, ent kindlasti ei suuda miski selgitada veidrat ilmet mehe silmis. Et mitte mõelda puuduolevast abikaasast, tõmbas ta end sulepadjale kerra ja püüdis mõelda hoopis Franile. Nüüd, mil Fran oli 21-aastane, oli tal vähemalt juurdepääs varandusele, mille vanemad talle jätsid.

Ärevusest ja murest kurnatuna vajus Gwen sügavasse unne.