Читать книгу Hauatagune oht - Джим Батчер - Страница 4

Mul on mitu põhjust kihutamist vihata. Esiteks ragiseb ja ägab Sinine Põrnikas, see lipp-lipi peal Volkswageni putukas, millega ma ringi vuran, alati ohtu kuulutavalt, kui kiirus ületab kuuskümmend miili tunnis. Teiseks ei saa ma eriti läbi tehnikaga. Kõik, mis on tehtud nii umbes pärast Teist maailmasõda, näib olevat aldis kibekiiresti katki minema, kui ma lähedale juhtun. Kui ma autoga sõidan, siis reeglina väga ettevaatlikult ja mõistlikult.

Tänane öö oli erand.

Põrnika rehvid tõstsid vilinal protesti, kui ümber nurga keerasime, selgelt eirates vasakpöörde keelu märki. Vana auto urises innukalt, nagu oleks tundnud, mis on kaalul, ning podises, ähkis ja ragises vapralt edasi, kui mööda tänavat ülesmäge veeresime.

„Kas me natuke kiiremini saaksime sõita?” venitas Michael. See polnud kaebus. See oli kõigest rahulikul toonil esitatud küsimus.

„Ainult siis, kui tuleb taganttuul või allamäge minek,” ütlesin ma. „Kui palju haiglani maad on?”

Kogukas mees kehitas õlgu ja raputas pead. Tal olid sellised hallisegused juuksed, mille mõned õnnelikud mehed ilmselt päranduseks saavad, tume hõbedasel taustal, kuigi habe oli ikka veel ühtlaselt tumepruun, peaaegu must. Ta parkunud näol leidus mure- ja naerukortse. Laiad kortsulised kämblad puhkasid põlvedel, mis olid armatuurlaua tõttu üles pressitud. „Ma kindlalt ei tea,” vastas ta mulle. „Kaks miili?”

Kõõritasin läbi Põrnika akna hääbuva valguse poole. „Päike on peaaegu loojas. Ma loodan, et me hiljaks ei jää.”

„Me teeme kõik, mis suudame,” kinnitas Michael mulle. „Kui Jumal tahab, jõuame õigeks ajaks. Kas sa oled oma...” ta suu kõverdus halvakspanevalt, „allikas kindel?”

„Bob on tüütus, aga eksib harva,” vastasin ma pidureid põhja surudes ja prügiautost mööda põigates. „Kui ta ütleb, et kummitus on seal, siis see ka on.”

„Issand olgu meiega,” ütles Michael ja lõi risti ette. Tundsin, kuidas tema ümber liigahtab mingi vaikne võimas energia – usu vägi. „Harry, ma olen tahtnud sinuga ühest asjast rääkida.”

„Ära kutsu mind jälle missale,” ütlesin talle kohmetult. „Sa ju tead, et ma ütlen lihtsalt ära.” Keegi keeras punase Taurusega mulle ette ja ma pidin pöörderajale põikama ning temast siis uuesti mööda minema. Põrnikal kerkis paar ratast maapinnalt lahti. „Jobu!” röögatasin ma läbi juhiakna.

„Kutsumist see ei takista,” sõnas Michael. „Aga ei. Ma tahtsin teada, millal sa preili Rodrigueziga abiellud.”

„Põrgu päralt, Michael,” porisesin ma. „Me oleme sinuga viimased kaks nädalat mööda linna ringi traavinud, astunud vastu igale viirastusele ja vaimule, kes on ühtäkki oma koleda nina välja pistnud. Me ei tea ikka veel, mis vaimumaailma hulluks ajab.”

„Ma tean seda, Harry, aga...”

„Praegusel hetkel,” katkestasin mina, „läheme Cooki haiglasse jahtima vastikut vana krõhvat, kes võib meid tappa, kui me ei keskendu. Ja sina uurid minu käest mu armuelu kohta.”

Michael kortsutas kulmu. „Sa ju magad temaga, eks ole,” ütles ta.

„Mitte küllalt sageli,” urisesin ma ja vahetasin liinibussist mööda põigates rada.

Rüütel ohkas. „Kas sa armastad teda?” küsis ta.

„Michael,” ütlesin ma, „lase olla. Millal sa jätad sellised küsimused?”

„Kas sa armastad teda?” käis ta peale.

„Ma üritan siin autot juhtida.”

„Harry,” küsis ta naeratades. „Kas sa armastad seda tüdrukut või mitte? See ei ole keeruline küsimus.”

„Räägib asjatundja,” torisesin ma. Möödusin sinivalgest autost umbes kakskümmend miili üle kiirusepiirangu ja nägin, kuidas rooli taga istuv politseiohvitser minu möödasõitu nähes üllatunult silmi pilgutas ja kohvi maha loksutas. Viskasin pilgu tahavaatepeeglisse ja nägin politseimasina siniseid tulesid keereldes ellu ärkamas. „Kurat võtaks, nüüd on läbi. Võmmid jõuavad kohe meie kannul kohale.”

„Ära nende pärast muretse,” ütles Michael rahustavalt. „Vasta lihtsalt küsimusele.”

Heitsin pilgu Michaeli poole. Ta jälgis mind, nägu avameelne ja aus, lõug kindlameelselt püsti ja hallid silmad välkumas. Ta juuksed olid mereväelase moodi pöetud, aga lõuga kattis lühike sõdalasehabe, mille ta oli ümber näo tasaseks piiranud. „Küllap vist,” ütlesin ma hetke pärast. „Nojah.”

„Siis sa ju võid seda ka öelda?”

„Mida öelda?” venitasin ma.

„Harry,” noomis Michael end kinni hoides, kui tänavaaugust läbi põrkasime. „Ära käitu nagu laps. Kui sa seda naist armastad, siis ütle seda.”

„Miks?” nõudsin ma.

„Sa ju ei ole talle öelnud, eks ole. Sa ei ole seda mitte kunagi öelnud.”

Põrnitsesin teda. „Mis siis, kui ei ole? Ta teab. Mis sellest siis nii väga on?”

„Harry Dresden,” ütles tema. „Sina peaksid ju eriti hästi sõnade väge teadma.”

„Kuule, ta teab,” ütlesin ma, vajutasin korraks pidureid ja surusin siis jälle gaasi põhja. „Ma andsin talle kaardi.”

„Kaardi?” küsis Michael.

„Hallmarki oma.”

Ta ohkas. „Ma tahan kuulda, kuidas sa need sõnad välja ütled.”

„Mis asja?”

„Ütle need sõnad,” nõudis ta. „Kui sa seda naist armastad, siis miks sa ei saa seda öelda?”

„Ma lihtsalt ei ütle seda kogu aeg inimestele, Michael. Taeva pärast, see on... Ma lihtsalt ei saaks, okei?”

„Sa ei armasta teda,” ütles Michael. „Saan aru.”

„Sa tead, et see pole...”

„Ütle seda, Harry.”

„Kui sa siis mu rahule jätad,” pomisesin ma ja andsin Põrnikale nii kõvasti gaasi, kui vähegi sain. Nägin politseid kusagil enda taga liiklusvoolus. „Olgu peale.” Saatsin Michaeli poole raevuka võluriväärilise kulmukortsutuse ja urisesin: „Ma armastan teda. No nii, kuidas kõlas?”

Michael säras. „Näed? See on ainuke asi, mis teie kahe vahel seisab. Sa ei ole inimene, kes ütleks, mida tunneb. Või eriti enese sisse vaataks, Harry. Mõnikord tuleb lihtsalt peeglisse vaadata, et näha, mis sealt paistab.”

„Mulle ei meeldi peeglid,” porisesin ma.

„Sellest hoolimata oli sul vaja mõista, et sa tõesti armastad seda naist. Pärast Elaine’i ma mõtlesin, et eraldad end võib-olla liialt ja ei...”

Tundsin äkilist viha- ja ägedusesööstu. „Ma ei räägi Elaine’ist, Michael. Mitte kunagi. Kui sa sellega leppida ei suuda, siis käi mu autost kus kurat ja las ma töötan üksinda.”

Michael kortsutas kulmu, arvatavasti rohkem mu sõnavaliku kui millegi muu pärast. „Ma räägin Susanist, Harry. Kui sa teda armastad, peaksid temaga abielluma.”

„Ma olen võlur. Mul pole aega abielus olla.”

„Mina olen rüütel,” kostis Michael. „Ja minul on aega. See on seda väärt. Sa oled liiga palju üksinda. See hakkab välja paistma.”

Põrnitsesin teda jälle pahaselt. „Mida see tähendab?”

„Sa oled pingul. Tõre. Ja sa eraldad ennast kogu aeg üha rohkem. Sa pead inimestega kontakti hoidma, Harry. Sul on nii kerge tumedale rajale astuda.”

„Michael,” nähvasin ma. „Ma ei vaja loengut. Ma ei vaja järjekordset pööramiskõnet. Ma ei vaja seda juttu, et „heida kõrvale oma kuri vägi, enne kui see sind endasse neelab”. Jälle. Mul on vaja, et sa mind toetaksid, kuni ma lähen ja selle asja korda ajan.”

Cooki maakonnahaigla hakkas paistma ja ma tegin keelatud tagasipöörde, et saada Sinine Põrnikas kiirabi sissesõidu teele.

Michael avas turvavöö juba enne, kui auto oli seisma jäänud, ja küünitas tagaistmele, et tõmmata sealt pirakas mõõk, mustas tupes oma viis jalga pikk. Ta väljus autost ja seadis mõõga vööle. Siis kummardas ta uuesti autosse, võtma valget mantlit, mille vasakul rinnaesisel oli punane rist. Ta heitis selle harjunud liigutusega üle õla ja kinnitas kurgu alt teise ristiga, mis oli hõbedast. See oli teravas vastuolus ta flanellist töömehesärgi, siniste teksade ja terasninaga töösaabastega.

„Kas sa ei saa vähemasti mantlit ära jätta?” kaebasin ma. Avasin ukse ja voltisin end pikki jalgu sirgu ajades Põrnika juhiistmelt välja ning sirutasin käe tagaistmele oma varustuse – uue võlurisaua ja tulekepi järele, mõlemad värskelt nikerdatud ja ikka veel mõnevõrra „rohelised”.

Michael vaatas haavunult minu poole üles. „Harry, mantel on samavõrd osa sellest, mida ma teen, kui mõõk. Pealegi pole see naeruväärsem kui see, mis sul seljas on.”

Vaatasin oma musta nahast tolmumantlit. Sellel oli avar keep, mis langes õlgadele ja laotus laiali, kui mantel kaalukalt ja ülimalt muljetavaldaval moel mu säärte ümber voogas. Minu mustad teksad ja tume kauboisärk olid tonnijagu stiilsemad kui Michaeli kostüüm. „Mis sellel häda on?”

„Selle koht on „El Dorado” võtteplatsil,” ütles Michael. „Oled sa valmis?”

Saatsin talle hävitava pilgu, mille peale ta naeratades teise põse ette keeras, ning me suundusime ukse poole. Kuulsin politseisireene võibolla kvartali või paari kaugusel meile lähemale jõudmas. „Sellega läheb napiks.”

„Siis parem kiirustame.” Ta heitis valge mantli parema käe pealt ära ja seadis käe laiateralise mõõga käepidemele. Siis langetas ta pea, lõi risti ette ja pomises: „Armuline Isa, juhi meid ja kaitse meid, kui me läheme lahingusse pimeduse vastu.” Tema ümber tinises jälle energia nagu vibreeriks muusika läbi paksu müüri.

Vangutasin pead ja võtsin tolmumantli taskust umbes oma peopesa suuruse nahkkotikese. Pidin korraks saua, tulekepi ja kotikesega žongleerima ning lõpuks oli sau mul vasakus käes nagu vaja, tulekepp paremas ja kott hammaste vahel kõlkumas. „Päike on loojas,” krigistasin ma. „Hakkame liikuma.”

Ja meie, rüütel ja võlur, jooksime läbi Cooki maakonnahaigla kiirabi sissepääsu. Meid vahiti omajagu, kui sisenesime, minul tolmumantel musta pilvena järel voogamas, Michaelil valged mantlihõlmad kahel pool lehvimas nagu kättemaksuingel Miikaeli tiivad, kelle nimekaim ta oli. Leekisime sisse ja jäime libisedes pidama saginat täis jahedate steriilsete koridoride esimeses ristumiskohas.

Haarasin käsivarrest esimesel sanitaril, kes ette sattus. Too pilgutas silmi ja jäi mind siis ammulisui vahtima, kauboisaapa ninadest kuni pealae ja mustade juusteni välja. Ta heitis üsna närvilise pilgu mu sauale ja tulekepile ning rinnal kõlkuvale pentagrammi kujutisega hõbeamuletile ja neelatas. Siis vaatas ta Michaeli poole, kes seisis pika ja laiaõlgsena, läbinisti häirimatu ilme vastuolus valge mantli ja puusal rippuva laiateralise mõõgaga. Mees astus kartlikult sammukese tahapoole. „S-s-saan ma kuidagi aidata?”

Naelutasin ta paigale oma kõige raevukamalt süngepilgulise naeratusega ja pressisin nahkkotikest hoidvate hammaste vahelt: „Tere. Kas võiksite öelda, kus on vastsündinute osakond?”