Читать книгу Hauatagune oht - Джим Батчер - Страница 7

Lasksin meid mõlemaid uuesti kontorisse ja klõpsasin tule põlema. Pirn läks läbi. Seda juhtub tihti. Ohkasin ja sulgesin meie järel ukse, jättes kuldse sügisvalguse triipudena ruloode vahelt sisse valguma ning seintel ja põrandal varjudega ühte põimuma.

Tõmbasin kirjutuslaua ees oleva tooli noore naise jaoks välja. Ta vaatas mind hetke segadusse sattunult silmi pilgutades, ütles siis: „Oh,” ja istus. Kõndisin tolmumantlit seljast võtmata ümber kirjutuslaua ja istusin.

„Hea küll,” ütlesin ma. „Kui sa tahad minu kaitset, siis tahan mina enne sinult mõnda asja.”

Ta lükkas käega oma asfaldikarva juuksed tagasi ja heitis mulle pilgu täis puhast arvestust. Siis ta lihtsalt ristas jalad, nii et kleidilõige jättis ühe kahvatu jala poole reieni paljaks. Kerge seljanõks lükkas noored pringid rinnad ette, nii et nibud surusid silmnähtavalt vastu riiet. „Muidugi, härra Dresden. Ma olen kindel, et saame äri ajada.” Pilk, mille ta mulle saatis, oli ühemõtteline, sensuaalne ja valmis.

Nibuerektsioon käsu peale – vaat see on alles meetodnäitlemine. Oh, ta oli üsna kenake küll. Iga meessoost teismeline oleks keel ripakil tema poole viskunud, aga ma olin tükk maad paremaid etteasteid näinud. Pööritasin silmi. „Ma ei mõelnud seda.”

Tema seksikiisu ilme lõi vankuma. „Mitte... seda?” Ta kortsutas laupa, laskis pilgul uuesti minust üle käia, hindas mind ümber. „Kas asi on... kas te olete...?”

„Ei,” ütlesin ma. „Ma ei ole gei. Aga ma ei osta seda, mida sa müüd. Sa pole mulle oma nimegi öelnud, aga oled valmis minu jaoks jalad laiali ajama? Tänan, ei. Põrgu päralt, kas sa AIDS-ist pole kuulnud? Herpesest?”

Ta läks näost valgeks ja surus huuled kokku, kuni ka need olid valged. „Olgu siis peale,” sõnas ta. „Mida te minult soovite?”

„Vastuseid,” teatasin, näpuga tema poole näidates. „Ja ära ürita mulle valetada. Sellest pole sul kasu.” Mis iseenesest oli ainult servapidi vale. Võlur olemine ei tee sinust kõndivat valedetektorit ja mul polnud kavas proovida talle hinge vaadata, et teada saada, kas ta on siiras – asi polnud seda väärt. Aga võluriks olemise juures on üks teine hea asi ja see on see, et inimesed panevad peaaegu kõik, mida teed, sinu tohutute ja tundmatute võimete arvele. Muidugi töötab see ainult nende puhul, kes teavad küllalt, et võluritesse uskuda, aga mitte piisavalt, et meie piire tunda – ülejäänud maailm, tavalised inimesed, kes arvavad, et võlukunst on kõigest nali, lihtsalt vaatavad sind nii, nagu hakkaks keegi sulle iga hetk hullusärki selga toppima.

Ta limpsis huuli ja see oli närviline liigutus, mitte seksikas. „Hea küll,” sõnas ta. „Mida te teada tahate?”

„Alustuseks sinu nime.”

Ta naeris karedalt. „Arvad, et mul on plaanis seda sulle öelda, võlur?”

Pihtas. Tõsised loitsuheitjad nagu mina võivad teha tohutult palju inimese nimega, mille ta on ise välja öelnud. „Olgu siis peale. Kuidas ma sind kutsun?”

Ta ei vaevunud jalga uuesti kinni katma. Tegelikult täitsa kena jalg, mingi tätoveering pahkluu ümber. Püüdsin mitte tähele panna. „Lydia,” ütles ta. „Hüüa mind Lydiaks.”

„Okei, Lydia. Sa oled võlukunsti harrastaja. Räägi mulle sellest.”

„Sellel pole mingit pistmist sellega, mida ma teilt tahan, härra Dresden,” lausus ta. Ta neelatas, viha lahtus. „Palun. Ma vajan teie abi.”

„Olgu, olgu,” ütlesin. „Mis abi sa vajad?” Kui sa oled seotud mingi jõugujamaga, siis soovitan politseisse minna. Ma pole ihukaitsja.”

Ta värises ja pani käed endale ümber. „Ei, mitte midagi sellist. Ma pole oma keha pärast mures.”

See pani mind laupa kortsutama.

Ta sulges silmad ja hingas sisse. „Ma vajan talismani,” ütles ta. „Midagi, mis kaitseks mind vaenuliku vaimu eest.”

See pani mind kõrvu kikitama, kui piltlikult väljenduda. Mul polnud raske uskuda, et sel ajal, kui linn hooga vaimukaosesse vajub, võib maagiaandega tüdruk mingeid ebameeldivaid nähtusi kogeda. Need, kellele on antud võluväe and, tõmbavad kummitusi ja tonte ligi. „Mis laadi vaim?”

Ta pilk vilksas siia-sinna, hetkekski minul peatumata. „Ma ei oska päriselt öelda, härra Dresden. See on vägev ja tahab mulle haiget teha. Mulle öeldi... öeldi, et teie oskaksite teha midagi, mis hoiaks mind kaitstuna.”

See oli tõesti tõsi. Mu vasakul randmel oli just praegu talisman, mis oli tehtud surnukehalt võetud surilinast, õnnistatud hõbedast ja mitmest muust koostisosast, mida oli veel raskem kätte saada. „Võibolla,” ütlesin talle. „Oleneb sellest, miks sa ohus oled, ja miks sa arvad, et vajad kaitset.”

„M-ma ei saa teile seda öelda,” vastas ta. Ta kahvatu nägu tõmbus murelikuks – tõelisest murest, sellisest, mis muudab näo vanemaks ja inetumaks. See, kuidas ta käsi ümber enda hoidis, tegi ta väiksemaks, hapramaks. „Palun, ma lihtsalt vajan teie abi.”

Ohkasin ja hõõrusin pöidlaga kulmu. Esimese hooga oleksin tahtnud anda talle tassi kuuma šokolaadi, mässida ta teki sisse ja öelda, et kõik saab korda, ning kinnitada talle randmele oma talismani. Katsusin siiski pidama saada. Istu, don Quijote. Ma ei teadnud ikka veel midagi tema olukorra kohta ega seda, mille eest ta kaitset vajas – ta võis vabalt püüda tõrjuda kättemaksuinglit, kes on tal kannul mingi nii jõleda teo eest, et see pani kõrgemad väed kohemaid tegutsema. Isegi harilikud kodukäijad tulevad mõnikord kuradi hea põhjusega tagasi kedagi kummitama.

„Kuule, Lydia. Ma ei taha mitte millessegi sekkuda, teadmata natukenegi sellest, mis lahti on.” Mis pole mind varem tagasi hoidnud, täheldasin ma. „Kui sa ei saa rääkida mulle väheke oma probleemist, veenda mind, et sul on õigustatud vajadus kaitse järele, ei saa ma sind aidata.”

Ta lasi pea norgu, asfaldikarva juuksed pika viivu üle näo vajunud. Siis tõmbas ta õhku kopsudesse ja küsis: „Härra Dresden, kas te teate, mis on Kassandra Pisarad?”

„Prohvetlik seisund,” ütlesin ma. „Kõnealusel isikul käivad juhuslikult hood – tulevikunägemused, aga need väljenduvad alati niisugustel tingimustel, mis muudab nende unenägude selgituse uskumatuks. Lastel peavad arstid seda ekslikult langetõveks ja kirjutavad selle vastu välja peotäie erinevaid ravimeid. Üldiselt üsna täpsed ettekuulutused, aga keegi ei jää kunagi uskuma. Mõned nimetavad seda anniks.”

„Mina seda anniks ei pea,” sosistas tüdruk. „Te ei tea, kui õudne see on. Näha, et mingi asi hakkab juhtuma ja püüda seda muuta, ainult et keegi ei usu sind.”

Vaatasin teda viivu vaikides ja kuulasin, kuidas seinakell sekundeid loeb. „Hea küll,” ütlesin ma. „Sa ütled, et sul on see anne. Küllap sa tahad mind uskuma panna, et üks su nägemustest hoiatas sind, et kuri vaim tuleb sulle kallale?”

„Mitte üks,” vastas ta. „Kolm. Kolm, härra Dresden. Kui presidendile atentaat tehti, oli mul ainult üks nägemus. Selle NASA katastroofi kohta oli kaks ja Laose maavärina kohta ka. Kolme pole varem olnud. Mitte kunagi pole miski nii selgelt ilmunud.”

Sulgesin silmad, et asja üle järele mõelda. Süda käskis mul jälle tüdrukut aidata, paha kummitus või mis iganes puruks lüüa ja loojuva päikese poole kõndida. Kui tal tõesti olid Kassandra Pisarad, võisid minu teod teha rohkem kui ta elu päästa. Minu usk võis selle paremaks muuta.

Teisest küljest oli mind varemgi lolliks püütud teha. Ilmselgelt oli tüdruk hea näitleja. Kui ta arvas, et tahan tasuks seksi, oli ta sujuvalt tahtmist täis võrgutaja rolli läinud. Üht-teist ütles tema kohta juba seegi, et ta minu üsna neutraalse lause peale kohe sellise järelduse tegi. See tüdruk polnud harjunud ausalt asju ajama. Kui ma temast väga valesti aru ei saanud, oli ta ennegi vahetanud seksi kaupade ja teenuste vastu – ja ta oli hirmus noor, et kogu asja nii küüniliselt võtta.

Kogu see Kassandra Pisarate jutt oli täiuslik petuskeem ja võluväega õnnistatute ringis oli seda ennegi kasutatud. Petuskeemi kasutajalt ei nõudnud see lugu mingit tõestust, mitte millegi tegemist. Tüdrukul pole vaja muud kui anderaasukest, mis annaks talle õige aura ja ehk nii palju kinetomantiat, et kukkuvaid täringuid natuke kallutada. Siis võib ta oma arvatavate prohvetiannete kohta mis tahes loo kokku luisata, mängida väikest eksinud tüdrukutirtsu ja suunduda otse kohaliku lolli, Harry Blackstone Copperfield Dresdeni juurde.

Avasin silmad ja leidsin, et ta silmitseb mind. „Muidugi,” ütles ta. „Ma võin valetada. Kassandra Pisaraid ei saa analüüsida ega vaadelda. Ma võiksin kasutada seda ettekäändena, et mõistlikult selgitada, miks te peaksite hädas daami aitama.”

„Üsna täpselt see mul peast läbi käis, Lydia, just. Sa võid olla pisinõid, kes ajas liikvele vale deemoni ja otsib nüüd väljapääsu.”

Ta laiutas käsi. „Ma võin ainult öelda, et ei ole. Ma tean, et miski on tulemas. Ma ei tea, mis, ja ma ei tea, miks või kuidas. Tean ainult seda, mida näen.”

„Mida siis?”

„Tuld,” sosistas ta. „Tuult. Ma näen tumedaid asju ja tumedat sõda. Ma näen oma surma vaimuilmast lähenemas. Ja ma näen teid keset kõike seda. Teie olete selle algus ja ots. Teie olete see, kes saab panna tee teisiti pöörama.”

„See ongi su nägemus? Pole kuigi tähendusrikas.”

Ta pööras näo ära. „Ma näen, mida näen.”

Tavaline laadaennustaja taktika. Meelitada sihtmärgi enesearmastust, vedada ta sisse, saada kenasti konksu otsa ja pügada nii põhjalikult kui saab. Häh, mõtlesin ma, veel keegi tahab minust midagi. Mu kuulsus ilmselt kasvab.

Polnud siiski põhjust jäme olla. „Kuule, Lydia. Võib-olla sa reageerid üle. Äkki tuled paari päeva pärast uuesti minu juurde ja siis vaatame, kas arvad ikka veel, et vajad minu abi.”

Ta ei vastanud mulle. Ta lihtsalt vajus kössi ja ta nägu lõtvus lüüasaanult. Ta sulges silmad ja mind hakkas närima kerge kahtlus. Mul oli ebamugav tunne, et ta ei näitle.

„Hea küll,” ütles ta vaikselt. „Andke andeks, et teid kinni pidasin.” Ta tõusis ja hakkas mu kontori ukse poole kõndima.

Minu parem arusaamine kergitas mu toolilt ja lükkas üle ruumi. Jõudsime ukseni üheaegselt.

„Oota hetk,” ütlesin ma. Sidusin talismani käe ümbert lahti, tundes vaikset energiapopsatust, kui sõlme lahti sain. Siis võtsin tema vasaku randme ja pöörasin ta käe ümber, et talisman sellele siduda. Ta käsivarrel olid kahvatud armid – püstised, mis kulgevad piki suuri veene. Niisugused, mille saab siis, kui oled täiesti tõsimeeli enda tapmise ette võtnud. Need olid vanad ja luitunud. Ta pidi olema need saanud kui oli... kui vana? Kümneaastane? Noorem?

Judisesin ja kinnitasin väikese pehastunud kangast ja hõbeketist punutud paela ümber ta randme, soovides sellesse küllalt energiat, et sõõr sulguks, kui sõlm kinni saab. Kui olin lõpetanud, puudutasin kergelt ta käsivart. Tundsin riivamisi talismani väge, surinat, mis hõljus poole tolli jagu tüdruku nahast kõrgemal.

„Vaimude vastu töötab kõige paremini usumaagia,” sõnasin vaikselt. „Kui oled mures, mine kirikusse. Vaimud on kõige tugevamad kohe pärast päikeseloojangut, nõiatunni paiku ja uuesti vahetult enne päikesetõusu. Mine Inglite Püha Maarja kirikusse. See asub Bloomingdale’i ja Woodi nurgal, Wicker Parki lähedal. See on tohutu suur, sa ei saa seda mitte märgata. Mine tagaukse juurde ja anna kella. Räägi isa Forthilliga. Räägi talle, et Michaeli sõber ütles, et sul on vaja turvalist kohta, kus mõni aeg olla.”

Ta üksnes jõllitas mind, suu ammuli. Pisarad valgusid talle silma. „Te usute mind,” lausus ta. „Te usute mind.”

Kehitasin kohmetult õlgu. „Võib-olla. Võib-olla mitte. Aga asjad on mõnel viimasel nädalal halvad olnud ja ma ei taha sind oma südametunnistusele. Sa peaksid kiirustama. Päike läheb varsti looja.” Surusin talle pihku mõned rahatähed ja ütlesin: „Võta takso. Inglite Püha Maarja. Isa Forthill. Sind saatis Michaeli sõber.”

„Tänan teid,” ütles ta. „Oh issand. Tänan teid, härra Dresden.” Ta kahmas mu käe mõlemasse pihku ja vajutas mu sõrmenukkidele pisaramärja suudluse. Ta sõrmed olid külmad ja huuled liiga kuumad. Siis kadus ta uksest välja.

Sulgesin selle tema järel ja raputasin pead. „Harry, sa lollpea. Su üksainus korralik talisman, mis kaitseks sind kummituste vastu ja sa lihtsalt andsid selle ära. Ta on tõenäoliselt nuhk. Arvatavasti saadeti tüdruk siia just selleks, et sult talisman kätte saada ja sind nahka pista, kui järgmine kord nende lõbu rikkuma lähed.” Põrnitsesin pahaselt oma kätt, millel püsis veel Lydia suudluse soojus ja pisarate niiskus. Siis ohkasin ja kõndisin kabinetti, kus hoidsin käepäraseks varuks viit- või kuutkümmend lambipirni, ja vahetasin välja selle, mis oli läbi põlenud.

Telefon helises. Ronisin toolilt alla ja vastasin hapult: „Dresden.”

Liini teises otsas valitses vaikus, kostis kõrvukriipivat kahinat.

„Dresden,” kordasin ma.

Vaikus venis ja miski selle juures pani mu kuklakarvad turri tõusma. Selle olemust oli raske kirjeldada. Nagu keegi ootaks. Parastades. Kahin valjenes ja mulle tundus, et kuulen selle all hääli, madalal julmal toonil kõnelevaid hääli. Vaatasin ukse poole, lahkunud Lydiale järele. „Kes seal on?”

„Varsti,” sosistas hääl. „Varsti, Dresden. Me kohtume taas.”

„Kes seal on?” kordasin ma end natuke tobedalt tundes.

Liin jäi tummaks.

Põrnitsesin telefonitoru, enne kui selle hargile panin, siis tõmbasin käega üle kukla. Mööda selgroogu roomas külmajudin ja seadis end sisse veidi maost allpool. „Olgu siis peale,” sõnasin ja mu hääl kõlas kontoris veidi liiga valjult. „Jumal tänatud, et see polnud ülearu jube ega midagi.”

Igivana raadio riiulil kohvimasina kõrval ärkas sisinal ja raginal ellu ja ma hüppasin peaaegu pükstest välja. Pöörasin end raevukalt selle suunas, käed rusikas.

„Harry?” ütles hääl raadiost. „Hei, Harry, kas see värk töötab?”

Üritasin pekslevat südant maha rahustada ja keskendasin raadiole piisavalt palju tahet, et mu hääl saaks läbi kanduda. „Jaa, Bob. See olen mina.”

„Tähed olgu tänatud,” ütles Bob. „Sa ütlesid, et tahad teada, kui ma veel mingitest kummituslikest juhtumustest teada saan.”

„Jajah, lase edasi.”

Raadio sisises ja ragises – spirituaalsed häired, mitte füüsikalised. Raadio polnud enam AM-i/FM-i vastu võtma häälestatud. Bobi hääl oli segane, aga ma suutsin sellest aru saada. „Minu kontaktisik andis infot. Cooki maakonnahaigla, täna öösel. Keegi ajas Agatha Hagglethorni liikvele. See on halb lugu, Harry. Ta on igavene õel vanamoor.”

Bob andis mulle ülevaate Agatha Hagglethorni jubedast ja traagilisest surmast ning tema kõige tõenäolisemast sihtmärgist haiglas. Heitsin pilgu oma tühjale vasakule randmele ja tundsin end järsku paljana. „Hea küll,” ütlesin ma. „Ma tegelen sellega. Aitäh, Bob.”

Raadio kriisatas ning jäi vait ja mina sööstsin uksest välja. Päike läheb looja vähem kui kahekümne minuti pärast, tipptund oli nüüd juba mõnda aega kestnud ja kui ma polnud pimeda ajaks Cooki haigla juures, võis juhtuda igasuguseid halbu asju.

Lendasin eesuksest välja, raske kummitusetolmu kotike taskus, ja peaaegu põrkasin kokku pika ja laiaõlgse Michaeliga, üle õla pirakas spordikott, mille kohta teadsin, et sees pole midagi muud peale Amoracchiuse ja tema valge mantli.

„Michael!” pahvatasin ma. „Kuidas sina siia said?”

Ta ausale näole valgus naeratus. „Kui on vaja, siis teeb Tema nii, et ma olen kohal.”

„Vau,” ütlesin ma. „Sa teed nalja.”

„Ei,” vastas ta tõsiselt. Siis jäi ta korraks vait. „Muidugi oled sa kaks nädalat igal õhtul minuga ühendust võtnud. Täna õhtul ma lihtsalt mõtlesin, et säästan Teda kokkusattumuse korraldamise vaevast, nii et tulin siia kohe, kui töölt ära sain.” Ta seadis end minuga üht sammu kõndima ja me mõlemad istusime Sinisesse Põrnikasse – tema läks punasest uksest. Mina sisenesin valgest ja kui ma vana Volkswageni liiklusvoogu juhtisin, kiikasime välja üle halli kapoti.

Ja nii me lõpetasimegi Cooki haiglas lahingut pidades.

Igatahes, nüüd saate aru, mida ma mõtlesin sellega, et päev oli üsna tavaline, enne kui kõik peapeale pöördus. Nojah. Võib-olla see nii tavaline ei olnudki. Kui autode vooluga ühinesime ja ma andsin Põrnikale nii palju gaasi, kui see kannatada suutis, tabas mind õõnes tunne, et elu hakkab jälle tormiliseks kiskuma.