Читать книгу Hauatagune oht - Джим Батчер - Страница 5

Läksime tuletõrjetrepist. Michael teab, kuidas tehnika mulle reageerib, ja jääda lõksu rikkis lifti sellal, kui kustuvad süütute eluküünlad, oli viimane, mida kumbki meist tahtis. Michael läks ees, üks kämmal käsipuul, teine mõõgapidemel, jalad ühtlasel sammul ülespoole tampimas.

Mina järgnesin talle ähkides ja puhkides. Michael seisatas uksel ja vaatas üle õla minu poole, valge mantel ümber pahkluude keerdu löömas. Minul läks mõni hetk, et hingeldades talle järele jõuda. „Valmis?” küsis ta minult.

„Mhhrkgnhh,” vastasin ma ja noogutasin, nahkkotike ikka veel hammaste vahele surutud, ning kohmitsesin tolmumantli taskust välja valge küünla ja tikutopsi. Küünla süütamiseks pidin tulekepi ja saua käest panema.

Michael kirtsutas suitsulõhna peale nina ja lükkas ukse lahti. Järgnesin talle, küünal ühes, tulekepp ja sau teises käes, pilk vilksamas ümbruselt küünlaleegile ja tagasi.

Näha oli ainult veel rohkem haiglat. Puhtad seinad, puhtad koridorid, palju kahhelplaate ja luminofoorlampe. Pikad luminofoortorud vilkusid nõrgalt, nagu oleksid need kõik korraga rikki läinud, ja koridoris oli vaid hämar valgus. Ühe ukse kõrval seisva ratastooli tagant sirutus välja pikk vari, mis tihenes ebamugava välimusega plasttoolide rea all koridoride ristumiskohas.

Neljas korrus oli vaikne kui haud või kaevupõhi. Polnud kuulda televiisorit ega raadiot. Siseside ei sumisenud. Konditsioneerid ei unnanud. Mitte midagi.

Kõndisime mööda koridori edasi. Meie sammud kajasid valjult vastu, kuigi püüdsime vaiksed olla. Erksavärvilise plastklouniga kaunistatud silt seinal ütles „VASTSÜNDINUTE JA SÜNNITUSOSAKOND” ning näitas teise koridori poole.

Astusin Michaelist mööda ja kiikasin sellesse koridori. See lõppes kahepoolse pendeluksega. Ka see koridor oli vaikne. Valveõe tööpost oli tühi.

Siin tuled mitte ei vilkunud, need olid täiesti kustunud. Oli päris pime. Kõikjal terendasid varjud ja ebamäärased kogud. Astusin sammu ettepoole, Michaelist mööda ja koos sellega kahanes mu küünla leek külmselgeks sinise valguse täpiks.

Sülitasin kotikese suust välja ja toppisin kobamisi taskusse. „Michael,” ütlesin ma tasasel tungival häälel. „See on kohal.” Keerasin end nii, et ta võiks tuld näha.

Ta pilk vilksas küünlale ja tagasi üles, pimedusele seal tagapool. „Usu, Harry.” Siis sirutas ta oma laia parema kämbla küljele ning tõmbas Amoracchiuse aeglaselt ja vaikselt tupest. See tundus tibake julgustavam kui sõnad. Kui Michael ettepoole astus, et pimeduses minu kõrvale seista, kumas suure mõõga poleeritud teras hõõguvalt ja õhk peaaegu helas selle väest – Michaeli enda usust, tuhandekordse võimendusega.

„Kus õed on?” küsis ta minult kähedal sosinal.

„Võib-olla minema hirmutatud,” vastasin ma sama vaikselt. „Või siis mingisugune lumm. Vähemalt on nad jalust ära.”

Vaatasin mõõka ja selle kaitserauda sepistatud pikka peent metallora. See võis olla vaid ettekujutus, aga arvasin sellel ikka veel punaseid plekke nägevat. Tõenäoliselt rooste, veensin ma end. Muidugi rooste.

Asetasin küünla põrandale, kus see põles edasi selge nööpnõelapea moodi täpina, näidates vaimolendi kohalolekut. Tugevat. Bob polnud valetanud, kui ütles, et Agatha Hagglethorni vaim pole mingi tühine viirastus.

„Hoia tahapoole,” ütlesin Michaelile. „Anna mulle minut aega.”

„Kui see on õige, mis vaim sulle ütles, siis on see olevus ohtlik,” vastas Michael. „Las ma lähen ees. See on ohutum.”

Noogutasin hõõguva mõõgatera poole. „Usu mind, kummitus tunneks selle mõõga tulekut enne, kui sa uksenigi jõuaks. Las ma kõigepealt vaatan, mis ma teha saan. Kui mul õnnestub see tont üle tolmutada, on kogu võitlus möödas enne, kui alata saab.”

Michaeli vastust ma ära ei oodanud. Võtsin selle asemel tulekepi ja saua vasakusse kätte ja paremasse haarasin kotikese. Sidusin lahti lihtsa sõlme, mis kotti suletuna hoidis, ja lipsasin edasi pimedusse.

Kui pendelusteni jõudsin, vajutasin ühte neist ja see avanes aeglaselt. Püsisin pika viivu vaikselt ja kuulasin.

Kuulsin laulmist. Naise hääl. Õrn. Armas.

Uinu vaikselt, mu lind, ma valvan ju sind...

Vaatasin tagasi Michaeli poole ja lipsasin uksest sisse täielikku pimedusse. Näha polnud midagi, aga ega ma ilmaasjata võlur ole. Mõtlesin pentagrammile oma rinnal südame kohal, hõbeamuletile, mille olin pärinud oma emalt. See oli päevinäinud ehe, kriimuline ja mõlkis kasutusviisidest, milleks ta polnud mõeldud, kuid ma kandsin teda ikkagi. Viieharuline täht sõõris oli minu võluväe sümbol, selle sümbol, millesse ma uskusin. See kehastas universumi viit jõudu, toimimas kooskõlas ja inimese kontrolli all.

Keskendusin sellele ja libistasin sellesse veidi oma tahet. Amulett hakkas hõõguma maheda sinihõbedase valgusega, mis laotus õrna lainena minu ette, näidates mulle ümberkukkunud tooli ja paari õde sügavalt hingamas kumaras oma töökohtadel letitaguse laua ees.

Vaikne rahustav hällilaul jätkus, kuni ma õdesid uurisin. Nõiutud uni. See polnud midagi uut. Nemad olid mängust väljas, püsisid paigal ja polnud erilist mõtet raisata aega või energiat, et püüda murda loitsu mõju. Mahe laul üha umises ja ma avastasin end sirutamas kätt mahakukkunud tooli järele, et tõsta see püsti, et mul oleks mugav koht, kuhu natukeseks puhkama istuda.

Tardusin ja pidin endale meelde tuletama, et oleksin idioot, kui selle ebamaise laulu mõju all istuksin, isegi mõneks hetkeks. Peen võlukunst, ja tugev. Isegi teades, mida oodata, olin selle puudutust vaevu õigel ajal tajunud.

Läksin toolist mööda ja liikusin edasi ruumi, mis oli täis riidenagide ridu koos nendel rippuvate väikeste pastelsete haiglasärkidega. Laulmine oli siin valjem, kuid triivis endiselt ruumis ringi, kummituslikult ilma lähtekohata. Üks sein oli peaaegu tervenisti pleksiklaasist ja selle taga paistis ruum, mis üritas näha välja ühtaegu steriilne ja soe.

Selles ruumis seisid rida rea kõrval väikesed klaashällid ratastega alustel. Nende tillukesed asukad magasid ja nägid titeund, tibatillukesed haiglakindad uhiuusi sõrmeküüsi katmas ja pisikesed haiglamütsikesed kiilastel peadel.

Nende vahel jalutas laulu allikas, nähtav minu võluritule hõõguses.

Agatha Hagglethorn ei olnud surres vana. Tal oli seljas kombekas kõrge kraega pluus, nagu üheksateistkümnenda sajandi Chicagos tema seisusest daamile sünnis, ja praktiline pikk tume seelik. Ma nägin temast läbi väikest hälli ta selja taga, aga muus suhtes tundus ta taheda ja tõelisena. Ta nägu oli mingil pingsal ja luisel moel kena ja ta parem käsi kattis vasaku randme könti.

... su voodilt ei läe, nüüd magama jää...

Tal oli kütkestav lauluhääl. Sõna otseses mõttes. Ta luilutas oma laulu ja kudus õhku energiat, mis äiutas kuulajad üha sügavamasse ja sügavamasse unne. Kui lasta tal jätkata, võib ta vedada nii lapsed kui ka õed unne, millest nad enam ei ärka, ja võimud ajavad selle süsinikdioksiidi – või millegi muu kaela, mis on veidi mugavamalt normaalne kui vaenulik viirastus.

Nihkusin lähemale. Mul oli piisavalt kummitusetolmu, et naelutada paigale Agatha ja tosin temasugust kodukäijat ning lasta Michaelil ta kiirelt minema saata, minimaalse segaduse ja käraga – tingimusel, et ma pihta saan.

Kükitasin, hoidsin väikest tolmukotti vabalt paremas käes ja lipsasin ukse juurde, mille taga magas ruumitäis beebisid. Paistis, et viirastus pole mind märganud – kummitused ei ole hirmus tähelepanelikud. Küllap hakkad surnud olles elule täiesti teise nurga alt vaatama.

Sisenesin ruumi ja Agatha Hagglethorni hääl rullus üle minu nagu uimasti, pannes mind silmi pilgutama ja vabisema. Pidin püsima keskendunud, hoidma mõtted oma võlukunsti jahedal väel, mis voogas läbi mu pentagrammi ja väljus selle viirastuslikus valguses.

Hommikul päiksekiir une laugelt sul viib...

Tõmbasin keelega üle huulte ja jälgisin lummutist, kui see kummardus ühe ratastel hälli kohale. Ta naeratas, silmades armastav hellus ja õhkas oma laulu üle lapse.

Beebi, silmad unes kinni, hingas tasasel vabinal välja, kuid sisse enam ei hinganud.

Uinu vaikselt, mu lind...

Aeg oli otsa saanud. Ideaalmaailmas oleksin ma kummituse lihtsalt tolmuga üle kallanud. Aga me ei ela ideaalmaailmas. Kummitused ei pea mängima tegelikkuse reeglite järgi ja neid on väga-väga raske üleüldse mõjutada, kuni nad pole teatavaks võtnud, et sa kohal oled. Ainuke moodus on temaga silmitsi seista ja isegi sel juhul äratab ta tähelepanu vaid see, kui teda nimepidi hüüad. Ja mis veel hullem. Enamik vaimudest ei suuda kuulda lihtsalt ükskõik keda – otsekõne teispoolsusesse nõuab võlukunsti.

Tõusin täispikkuses püsti, kotike pihku surutud ja hüüdsin, oma tahet häälde sundides: „Agatha Hagglethorn!”

Vaim võpatas, nagu oleks kauge hääl temani kostnud, ja pööras end minu poole. Ta silmad läksid pärani. Laul jäi äkki vait.

„Kes teie olete?” küsis ta. „Mida te teete minu lastetoas?”

Pingutasin, et meeles pidada kõiki neid üksikasju, mida Bob mulle viirastuse kohta rääkinud oli. „See ei ole sinu lastetuba, Agatha Hagglethorn. Sinu surmast on möödas üle saja aasta. Sa pole päris. Sa oled viirastus ja sa oled surnud.”

Vaim ajas end mingil külmal, suurelise kõrgseltskonna moel sirgu. „Oleksin võinud arvata. Teid saatis ju Benson? Benson teeb kogu aeg midagi julma ja väiklast nagu see, ja siis nimetab mind hullumeelseks. Hullumeelseks! Ta tahab mu last ära võtta.”

„Benson Hagglethorn on ammu surnud, Agatha Hagglethorn,” vastasin ma ja tõmbasin parema käe tagasi, et visata. „Nagu ka sinu laps. Nagu sa isegi. Need väikesed ei ole sinu ei laulmiseks ega äraviimiseks.” Panin end viskamiseks valmis, hakkasin kätt ettepoole tooma.

Vaim vaatas mulle vastu, näol üksildus, hämming ja segadus. Tõeliselt tugevate, ohtlike kummitustega tegelemisel oli just see raske osa. Nad olid peaaegu inimlikud. Tundus, nagu suudaksid nad tunda emotsioone, omaksid teataval määral eneseteadvust. Viirastused ei ole päriselt elus – nad on jalajälg kivis, kivistunud skelett. Neil on sama kuju kui originaalil, aga nad pole tema.

Aga mina olen hädavares, kui on tegu kitsikuses daamiga. Olen alati olnud. See on mu iseloomu nõrk koht, selline miili laiune ja kahe sügavune rüütellikkuse joon. Nägin lummutise – Agatha näol valu ja üksildust ja tundsin, kuidas minus ärkab kaastunne. Jätsin käe taas paigale. Kui veab, suudan ta võib-olla minema rääkida. Viirastused on sellised. Sead nad tegeliku olukorraga silmitsi ja nad haihtuvad.

„Mul on kahju, Agatha,” ütlesin ma. „Aga sa pole see, kelleks end pead. Sa oled viirastus. Peegeldus. Tõeline Agatha Hagglethorn suri rohkem kui sajandi eest.”

„E-ei,” ütles ta väriseval häälel. „See pole tõsi.”

„See on tõsi,” ütlesin ma. „Ta suri samal õhtul, kui tema abikaasa ja laps.”

„Ei,” ägas vaim, silmad kinni vajumas. „Ei, ei, ei, ei. Ma ei taha seda kuulda.” Ta hakkas uuesti enda ette laulma, vaikselt ja meeleheitlikult – seekord polnud selles lummust, ebateadlikku hävitamissoovi. Aga beebitüdruk polnud ikka veel sisse hinganud ja ta huuled hakkasid siniseks tõmbuma.

„Kuula mind, Agatha,” laususin ma, sundides häälde rohkem tahet ja vürtsitades seda võluväega, et viirastus mind kuuleks. „Ma tean sinu lugu. Sa surid. Sa mäletad seda. Su mees peksis sind. Sa kartsid, et ta lööb su tütart. Ja kui laps nutma hakkas, katsid ta suu käega.” Tundsin end viimase tõprana, et nii külmalt naise minevikku arutan. Kummitus või ei, aga valu ta näol oli tõeline.

„Ma ei teinud seda,” halises Agatha. „Ma ei teinud talle haiget.”

„Sa ei tahtnud talle haiget teha,” ütlesin mina, toetudes infole, mille Bob oli andnud. „Aga mees oli purjus ja sina hirmul ja kui sa last vaatasid, oli ta surnud. Kas pole õige?” Niisutasin huuli ja vaatasin jälle beebitüdrukut. Kui ma seda kähku tehtud ei saa, siis ta sureb. Oli õudne, kui vaikne ta oli, nagu väike kumminukk.

Lummutise silmis lahvatas mingist mälusädemest süüdatud leek. „Ma mäletan,” sisistas ta. „Kirves. Kirves, kirves, kirves.” Viirastuse nägu muutis kuju, venis, muutus luisemaks, kitsamaks. „Ma võtsin oma kirve, oma kirve, oma kirve ja virutasin oma Bensonile kakskümmend korda.” Vaim kasvas, paisus ja läbi ruumi kahises tontlik tuul, mis sai alguse kummitusest ja oli täis raua ja vere lõhna.

„Pekki,” pomisesin ma ja seadsin end valmis tüdruku järele sööstma.

„Mu inglike läinud,” karjatas viirastus. „Benson läinud. Ja siis käsi, see käsi, mis nad mõlemad tappis.” Ta sirutas käeköndi üles. „Läinud, läinud, läinud!” Ta viskas pea kuklasse ja kriiskas ja see kõlas nagu kurdistav loomalik möire, mis pani lastepalati seinad värisema.

Viskusin hingetu lapse poole ja samal ajal puhkesid ülejäänud beebid hirmunult nutma. Jõudsin lapseni ja andsin laksu vastu tillukest uppis beebipeput. Tüdruk lõi äkilise ehmatusega silmad lahti, hingas sisse ja ühines palatikaaslaste nutukooriga.

„Ei,” kriiskas Agatha, „ei, ei, ei! Ta kuuleb teid! Ta kuuleb teid!” Ta käekönt sähvas minu suunas ja ma tundsin lööki nii kehaga kui hinges, otsekui oleks ta mulle jääkillu sügavale rindu surunud. Löögi jõud heitis mu vastu seina nagu nuku, nii kõvasti, et sau ja tulekepp kolinal põrandale kukkusid. Mingi ime läbi jäi kummitusetolmu kott mulle pihku, aga mu pea kõmas nagu haamrilöögi saanud kell ja keha raputas rodu kiireid külmavärinaid.

„Michael,” ägisesin nii valjult kui suutsin, aga kuulsin juba uste lahtilöömist ja raskeid töömehesaapaid minu suunas trampimas. Ajasin end jalule ja raputasin pead, et see selgeks saada. Tuul tugevnes rajuks, mis lükkas hällid oma väikestel ratastel ruumis ringi libisema ja lõõtsus mulle silma, nii et pidin käe varjuks ette panema. Kurat võtaks. Niisuguse tormi käes pole tolmust kasu.

„Uinu vaikselt, mu lind, uinu vaikselt, mu lind, uinu vaikselt, mu lind.” Agatha vaim kummardus uuesti beebitüdruku hälli kohale ja lükkas oma vasaku käe köndi alla ja lapse suust sisse. Ta poolläbipaistev ihu läks takistuseta läbi lapse naha. Laps võppus ja lakkas hingamast, ehkki püüdis edasi nutta.

Ma röögatasin sõnatu väljakutse ja ründasin vaimu. Kui ma ei saa tolmu eemalt talle peale heita, võin suruda nahkkotikese tema kummituslikku kehasse ja naelutada ta seestpoolt paigale – piinarikas, aga kahtlemata tõhus.

Agatha pea sähvas minu poole, kui lähenesin, ja ta põrkas lõrisedes lapsest eemale. Ta juuksed olid iilide käes valla pääsenud ja voogasid ümber näo metsiku lakana, mis sobis hästi õrna ilme asendanud metsistunud näojoontega. Ta tõmbas vasaku käe taha ja ühtäkki tekkis sinna täpselt köndi kohale hõljuma lühike raske teraga lihakirves. Ta kriiskas ja raius kirvega ülevalt alla minu poole.

Kummituslik teras kõlises vastu haljast rauda ja Amoracchiuse valgus lõi erevalgelt leegitsema. Hambad pingutusest ristis, libistas Michael jalad põrandal kindlalt paika ja hoidis vaimurelva minu ihu vastu puutumast.

„Dresden,” hõikas ta. „Tolm!”

Võitlesin vastutuult edasi, tõukasin rusika Agatha relvakäe sisse ja raputasin natuke kummitusetolmu nahkkotikesest välja.

Mitteainelise ihuga kokku puutudes lahvatas kummitusetolm kiiskavateks erkpunase valguse kübemeteks. Agatha karjatas ja põrkas tagasi, kuid ta käsivars jäi paigale justkui betooni valatult.

„Benson!” kriiskas Agatha. „Benson! Uinu vaikselt, mu lind!” Ja siis ta lihtsalt rebis end õla kohalt käe küljest lahti, oma vaimuihu maha jättes, ja haihtus. Käsivars ja lihakirves varisesid põrandale ootamatu selge poolvedela tarretise plärtsatusena – see, mis jääb järele vaimukehast, kui vaim on läinud, ektoplasma, mis kiiresti ära aurab.

Raju vaibus, kuid lambid vilkusid edasi. Minu sinivalge võlurituli ja Michaeli mõõga sädelev hõõgus olid ruumis ainsad usaldusväärsed valgusallikad. Mu kõrvad lõid heli äkilisest puudumisest pilli, ehkki tosinajagu beebisid oma hällides jätkasid püsiva vaikse hirmunutu koori.

„Kas lastega on kõik korras?” küsis Michael. „Kuhu ta läks?”

„Usun küll. Kummitus läks ilmselt üle piiri,” arvasin ma. „Ta teadis, et on lüüa saanud.”

Michael pööras end aeglases kaares, mõõk ikka valmis. „Ta on siis läinud?”

Raputasin ruumi uurides pead. „Ei usu,” vastasin ma ja kummardusin selle pisitüdruku hälli kohale, kes oli peaaegu ära lämmatatud. Tema käepaelal oli nimi Alison Ann Summers. Silitasin tüdruku pisikest põske ja ta keeras suu mu sõrme poole, beebihuuled haarasid mu sõrmeotsast, nutt vaibus.

„Võta oma sõrm ta suust välja,” noomis Michael. „See on must. Mis nüüd saab?”

„Ma panen ruumile tõrje peale,” ütlesin mina. „Ja siis kaome siit enne, kui politsei välja ilmub ja meid arre...”

Alison Ann võpatas ja lõpetas hingamise. Ta tillukesed käed ja jalad kangestusid. Tundsin, kuidas midagi külma temast üle käis, kuulsin kaugelt hullumeelse hällilaulu suma.

Uinu vaikselt, mu lind.

„Michael,” hüüatasin ma. „Ta on ikka veel siin. Viirastus, ta küünitab end Varivallast siia.”

„Kristus hoidku,” vandus Michael. „Harry, me peame teisele poole minema.”

Mul jättis süda ainuüksi sellest mõttest löögi vahele. „Ei,” ütlesin ma. „Mitte mingil juhul. See on suur tont. Ma ei kavatse minna paljalt tema koduväljakule ja maadlusmatši pakkuda.”

„Meil pole valikut,” nähvas Michael. „Vaata.”

Ma vaatasin. Lapsed jäid üksteise järel vaikseks, nutuhääled lämbusid poolelt hingetõmbelt.

Uinu vaikselt, mu lind...

„Michael, ta teeb meid maatasa. Ja kui ka tema ei tee, siis mu ristiema teeb.”

Michael raputas kurja kulmukortsutusega pead. „Ei, Jumala eest. Ma ei lase seda juhtuda.” Ta pööras oma läbitungiva pilgu minu poole. „Ja sina ka ei lase, Harry Dresden. Sinu südames on liiga palju head, et neil lastel surra lasta.”

Vaatasin talle ebakindlalt vastu. Michael oli meie esimesel kohtumisel nõudnud, et ma talle silma vaataksin. Kui võlur sulle silma vaatab, on asi tõsine. Ta suudab näha sinu sisse, kõiki su musti saladusi ja hinge salajasi hirme – ja sina omakorda näed tema omi. Michaeli hing ajas mulle nutu peale. Soovisin, et minu hing näeks välja selline, nagu tema oma mulle paistis. Aga ma olin üsna kuradi kindel, et ei näinud.

Saabus vaikus. Kõik beebid jäid vakka.

Sulgesin kummitusetolmu koti ja panin taskusse ära. Varivallas pole mul sellest mingit kasu.

Pöördusin oma mahakukkunud saua ja tulekepi poole ning heitsin:

„Ventas servitas.” Õhk liigahtas ja lennutas siis saua ja tulekepi mu avatud pihkudesse ja vaibus siis taas. „Hea küll,” ütlesin ma. „Ma käristan lahti akna, mis annab meile viis minutit. Loodetavasti ei jõua mu ristiema mind üles leida. Kui üle selle läheb, siis oleme igal juhul surnud või siin tagasi.”

„Sul on hea süda, Harry Dresden,” ütles Michael, huuled raevuses irves. Ta astus mulle lähemale. „Selle otsuse üle on Jumalal hea meel.”

„Jajah. Ärgu mu korteris soodomat ja komorrat korraldagu ja me oleme tasa.”

Michael heitis mulle pettunud pilgu. Jõllitasin ärritunult vastu. Ta vajutas käe mulle õlale ja pigistas.

Siis sirutasin end väljapoole, haarasin sõrmeotstega tegelikkusest ning rebisin tahtepingutuse ja sosinaga: „Aparturum,” augu selle ja kõrvalmaailma vahele.