Читать книгу Metro 2035 - Дмитрий Глуховский - Страница 10

4. peatükk

Tasu

Aleksejevskaja sarnanes VDNH-le, kuid teostus oli kehv. Ka siin püüti kasvatada seeni ja nähti vaeva sigadega, aga seened ja sead olid nagu kiuste poolsurnud, nii et neist jätkus Aleksejevskaja rahvale endalegi vaevu, müügiks mitte. Kuid kohalikud olid oma sigade moodi – hädised, leppinud sellega, et nende muinasjutus on nii algus kui ka lõpp igavad ja kõigile ette teada. Seinad olid siin varem valged ja marmorist, aga nüüd ei saa enam aru, millised. Mida sai küljest kangutada ja maha müüa, oli ammu küljest kangutatud ja maha müüdud. Jäi ainult betoon ja mõned inimelud. Betooni kokku krabada oli raske ja kellelgi polnud sellist kaupa metroos vaja; nii et peamiselt kaubeldi sellega, kelle eest langevad Aleksejevskaja omad tulevikus lahingutes. Kui oleks olnud valikut, oleks ka hind kõrgem olnud. Aga peale VDNH ostjaid ei leidunud. Ja nüüd oli Aleksejevskaja metroojaama olemasolu peamine eesmärk – kaitsta VDNH-d.