Читать книгу Metro 2035 - Дмитрий Глуховский - Страница 9

Jaamas olid madalad laed, inimeste mõõtu. Aga jaamavahed polnud ehitatud nende jaoks: seinast seinani viis meetrit, laest põrandani sama palju.

Kaugel, metroo teises otsas elasid metsikud, kes uskusid, et tunnelid on käigud, mille uuristas maasse Suur Uss, jumal, kes lõi Maa ja inimesed oma üsast; inimesed ütlesid pärast oma Loojast lahti, kohandasid need käigud oma vajaduste tarbeks, aga Ussi asemele ehitasid rauast rongid ja hakkasid endale valetama, et nemad olidki alguses ja mingit Ussi pole olnud. Miks mitte uskuda sellisesse jumalasse? Ta on maa-aluseks eluks paremini kohastunud.

Tunnelid olid pimedad, hirmsad, sealt nõrgusid põhjavee nired, mis võisid iga hetk purustada tüübingute malmsoomused ja neelata alla terved liinid. Ojakesed higistasid ja külm udu ei lasknud laternate valgusel kaugele paista. Tunnelid polnud loodud inimese jaoks, see oli kindel, ja inimene polnud loodud tunnelite jaoks.

Isegi siin, kõigest kolmesaja meetri kaugusel jaamast, oli kõhedavõitu. Inimesed lobisesid, et vaigistada sosistavat õudust.

Lõke – poolniisked halud – suitses pisut.

Tunnel oli muidugi elus: see hingas vilinal, tõmbas lõkkesuitsu oma auklikesse kopsudesse naudinguga, nagu oleks suitsetanud. Suits keerles, lendas üles ja kadus ventilatsioonišahtide kinnikasvanud hingetorudes.

Kaugemal allpool seisis käsikangidega dresiin, millega vahetus siia saabuski. Jaamani oli kolmsada meetrit. Kui keegi ründab põhjapoolsest pimedusest VDNH-d, peab vahtkond löögi enda peale võtma ja vajadusel hukka saama, aga jaama saatma ühe inimese, nn ellujäänu. Hoiatama. Et lapsed jõuaksid peitu pugeda, aga naised jõuaksid haarata relvad ja meestega koos sissepääsu barrikadeerida.

See töötas alati: seepärast elatigi VDNH-l siiani, üle kahe aastakümne. Aga kui keegi viimasel paaril aastal siia sattuski, siis ainult eksikombel. Viimane hirmus oht nii jaamale kui ka kogu metroole – mustad – olid kõngenud, hävitatud raketirajuga, sellest saab täpselt kaks aastat.

Ja igaüks näitusel mäletas, kes oli inimesed neist elajatest päästnud: Artjom.

Nüüd oli VDNH-st põhja pool ainult väljasurnud, tühjade jaamade ahel, millest esimene oli Botaanikaaed. Aed polnud sügaval, vaid üsna pealispinna lähedal ja hermeetiline värav, mis pidi ülemise maailma ära lõikama alumisest, avati seal ja purustati. Botaanikaaias polnud võimalik elada, aga mis tuli pärast seda, see inimesi ei huvitanud. Seepärast kulges maailma äär täpselt sellest kohast, kuhu ulatus lõkkevalgus. Edasi tuli kosmos.

Vahimehed istusid, vaakumist eraldasid neid liivakotid, mis olid kuhjatud rinnatisteks. Püramiidiks laotud kalašnikovid toetusid üksteisele. Tulel soojendas vatsa katkine tahmunud teekann.

Artjom istus lõkke poole näoga, aga tunneli tühjuse poole kuklaga. Siiasamma, enda kõrvale, pani ta istuma Homerose, kelle tõi sellesse vaiksesse tühjusse nimme; ei tahtnud kuulata taadi jutustust seal, jalgratastel, kõigi juuresolekul. Päris ilma tunnistajateta ei saa, olgu neid siis vähemgi.

„Asjata istud toru poole seljaga!” laksutas Levašov keelt.

Aga Artjom uskus praegu seda tunnelit. Oli õppinud seda tajuma.

Ülejäänud olid end istuma sättinud nii, et mitte pöörata silmi tunnelisuult. Homerosele sai öeldud, et ta räägiks vaikselt, et mitte erutada teisi; aga Homeros ei osanud tasakesi.

„Selle linnakese nimi on Poljarnõje Zori. Asub Koola poolsaarel. Sealsamas on aatomielektrijaam (AEJ), seejuures, pange tähele, töökorras. Jaama tootmisvaru on veel sada aastat! Sest see varustab elektriga ainult ühte linna. Aga nad on muutnud linna kindluseks. Palkidest ehitati pihttara, muud kindlustused. Kaitse on korralik. Sõjaväeosad olid lähedal, valvasid AEJ-d, neist moodustati Poljarnõje Zori garnison. Ümberringi on närused paigad, Põhi. Aga nemad peavad vastu. Jaam annab neile nii valgust kui ka soojust – majapidamiseks. Nii et...”

„Mida sa seal leiutad, ah?” hõikas Levašov teisest äärest: silmad on punased, kõrvad lihavad, aga ülevalt kasvavad kuidagimoodi veel vuntsidki. „Mis kuradi Zori veel! Botaanikaaia taga pole torus kedagi peale hulkuvate koerte! Ühest opakast on vähe, nüüd on teine ka välja ilmunud!”

„Nad loovad nüüd oma klubi,” pilgutas Armentšik silma, urgitsedes küünega hammaste vahele kinni jäänud põrsaliha kiudu. „Unistajate ja romantikute klubi Tulipunased purjed.”

„Kes selle signaali vastu võttis? Kes nendega rääkis?” Artjom vahtis vanamehele habemesse, liikuvatele huultele, lugedes nagu kurt.

„Mina...” alustas Homeros otsast peale. „Ma olen ise sealtkandist. Arhangelskist. Lootsin kogu aeg samamoodi, et mõni minu omadest on ellu jäänud. Kuulasin... Otsisin. Leidsingi. Tõsi, minu Arhangelsk vaikib. Seevastu Poljarnõje Zori! Terve linn, kujutate ette? Üleval! Kuum vesi, elekter... Aga mis kõige huvitavam – neil on säilinud suurepärane elektrooniline raamatukogu. Magnetkandjatel, CD-plaatidel. Kogu maailmakirjandus, filmikunst... Mõistate? Elektrit ju on, nii palju kui kulub...”

„Mis laine? Mis sagedus?” sekkus Artjom tema mõnusasse pajatusse.

„See on niisugune omalaadne Noa laev. Tõsi, sellel pole pääsenud mitte paar igast loomaliigist, vaid kogu meie tsivilisatsiooni kultuur...” jätkas vanamees juttu, nagu poleks kuulnudki.

„Mis kell kontakt toimus? Kui sageli? Kus su kontaktpunkt paiknes? Milline oli varustus? Kui kõrgelt õnnestus signaal kinni püüda? Miks see siis minul ei õnnestunud?!”

Vanamees ootas vestlust, mitte ülekuulamist: õdusat vestlust lõkke ääres. Aga Artjom oli hetke liiga innukalt oodanud, et raisata seda udujutu peale. Kõigepealt tuleb veenduda, et see on tõsi.

Artjom teadis ka ise kõike neist miraažidest, mis virvendavad selles kõrbes, üleval. Ei, tal pole vaja neid imetleda, vaid puudutada, uskuma jääda.

„Noh!” ta ei lasknud lahti, avaldas survet; ei saanud lasta vanamehel ära libiseda. „Tuleta täpselt meelde! Miks minul välja ei tule?!”

„Ma...” Homeros muigutas ja mõtiskles, pööras pilgu pimedusse; andis lõpuks alla. „Ei tea.”

„Kuidas ei tea? Kuidas saab sellist asja mitte teada?! Kui sa ise püüdsid nende signaali kinni?!”

Häbenes natuke ja tunnistas üles, kaabakas.

„Mina ei püüdnud. Kohtasin ühte inimest. Radisti. Tema rääkis.”

„Kus? Kus sa teda kohtasid? Millises jaamas?”

Vanamees õhkas veel kord.

„Teatralnajas vist. Teatralnaja jaamas.”

„Tähendab, otse põrgus? Arvad, et ma ei julge minna ja kontrollida, ah?”

„Ei, seda ma ei arva, noormees,” ütles ta väärikalt.

„Millal?”

„Paar aastat tagasi. Ei mäleta.”

Ei mäleta.

Ainus kord, kui Artjom kuulis eetri sisina ja ulgumise vahel kellegi kauget ja nõrka häält, jäi talle alatiseks mällu, aga see hääl – pruugib vaid kuulatama jääda – kajab praegugi kõrvus, nagu ammugi ärakuivanud meri teokarbis. Kuidas saab sellist asja unustada?

Kuidas saab unistada kogu oma maa-aluse elu jooksul sellest, et kirjutada raamat järeltulevatele põlvedele, et need põlved teaksid, kust nad tulid, et nad ei kaotaks unistust ükskord tagasi üles minna, ja mitte mäletada sellist asja pisimateski üksikasjades?!

Ja veel Teatralnaja.

„Valetad,” ütles Artjom veendunult. „Tahad meeldida.”

„Eksite. Ma lihtsalt...”

„Sa tahad mulle meeldida, et ma laoksin sulle kõik välja. Kogu oma pagana loo. Tahtsid mind ära osta, jah? Leidsid nõrga koha ja ropsaki konksuga... Jah?”

„Üldse mitte! See on tõestisündinud juhtum...”

„Keri kuradile!”

„Oo,” luristas kõvernina Armentšik tatti nagu udupasun. „Unistajad tülitsevad, kelle unistus on unistuslikum.”

Artjom, vihane iseenda ja selle rumala vana valetaja peale, pani kukla kuulidest auklikule liivale ja surus silmad kinni. Neetud muinasjutuvestja. Hingele saab vaevalt koorik peale kasvada, kui keegi tuleb ja urgitseb lahti.

Vanamees muutus tusaseks ega kavatsenud Artjomi ümber veenda.

Kurat temaga.

Nad ei vahetanud valvekorra lõpuni sõnagi. Jaama minnes ei jätnud Artjom vanamehega hüvasti isegi pilguga.

•••

„Kontrollitud info. Koola poolsaarelt püüti signaal. Seal on ellujäänuid!” Artjom heitis Kirillile paljutähendava pilgu.

„Tõesti?!”

„Tõesti!”

Kirill hüppas üles, nii rõõmus oli ta. Ei arvestanud õhuvooluga ja hakkas köhima. Teades, mis saab, andis Artjom talle rätiku, et huuli tupsutada. Rahunenud Kirill võttis rätiku huulilt, vaatas seda ehmunult ja süüdlaslikult. Artjomil tõmbus süda kokku.

„See kõik läheb üle. Hakkad veel rotte taga ajama! Mõtleks, natuke verd!”

„Ema pahandab. Ära näita talle. Ei näita, eks?”

„Mis sa nüüd! Me oleme sinuga ju voh! Meeskond! Sina ei reeda mind, mina sind!”

„Vannu Ordu nimel.”

„Vannun Ordu nimel.”

„Tõota pidulikult.”

„Tõotan pidulikult Ordu nimel.”

Kirill ronis talle sülle.

„Lase käia. Räägi.”

„Kokkuvõttes,” alustas Artjom. „On kindlad andmed. Püüti kinni signaal põhjast. Koola poolsaarelt. Seal on säilinud täiesti puutumatu tuumaelektrijaam. Selle kõrval on linn. Linna nimi on Poljarnõje Zori. Ilus, eks? Nii et me pole siin üksi. Mõistad, Kirjuh? Ei ole üksi! On ka teisi ellujäänuid! Ja me leidsime nad! Noh?!”

„Äge!” ütles Kirill, pungitades suuri kahvatuid silmi. „On see ikka päriselt tõsi?”

„Päriselt tõsi. Sellest elektrijaamast tuleb nii palju voolu, et jätkub kogu linna soojas hoidmiseks aasta läbi. Linna kohale on ehitatud hiiglaslik klaaskuppel. Suudad seda endale ette kujutada?”

„Ei.”

„Nagu joogiklaas, ainult suur.”

„Milleks?”

„Et soojus välja ei läheks. Väljas on lumi, tuisk, aga sees on soe! Puud õitsevad. Nagu sinu raamatus. Seal on puuviljaaiad, õunad... Tomatid, muide. Inimesed käivad tänaval maikades. Kõikjal on lilled. Toitu on küllaga. Igasuguseid maiustusi. Mänguasjad – mitte nagu sinul siin, ainult kasutatud padrunikestad. Erinevad mänguasjad.”

Kirjuhha pigistas silmad kinni, püüdes seda kõike kohusetruult ette kujutada. Köhatas paar korda kinnise suuga, tasakesi. Hoidis tagasi. Hingas aeglaselt välja. Ilmselt ei suutnud ette kujutada. Artjom ei suutnud seda isegi.

„Aga suvel see kuppel avaneb ja nad elavad värskes õhus. Mitte maa all, vaid väljas, akendega majades. Akendest paistavad teised majad või näiteks mets. Niimoodi elavad. Puhtas, kuivas, värskes. Otse päikese all. Ja sellises õhus ei pääse ükski mikroob, kõik kõngevad. Inimesed käivad tänavatel gaasimaskideta.”

„Kõik mikroobid? Kas tuber kärvab ka?” elavnes Kirill otsekohe.

„Kõik. Tuber esmajoones.”

„Kas sinna tuleb lihtsalt kohale sõita ja lihtsalt hingata ilma gaasimaskita, et terveks saada?”

„Ma usun küll,” ütles Artjom. „Jah. Siin, tunnelites, umbses õhus, niiskuses elab tuber muretult. Aga värskes õhus on kohe surm.”

„Vau! Peab emale ütlema! Küll ta alles rõõmustab! Kas sa sõidad sinna?”

„Poljarnõje Zori on väga kaugel. Sinna ei sõida lihtsalt niisama. Tuleb jõudu koguda.”

„Ma kogun jõudu! Palju vaja on?” Kirill hüples Artjomi põlvel.

„Palju on vaja. Tead, kui kaua sinna sõidab? Maastikuautodega vist... Pool aastat! Maapinnal. Mööda metsi, mööda soid. Mööda purustatud teid.”

„Mis siis? Ma sõidan!”

„Ei, ma ei võta sind vist endaga kaasa. Lähen ainult koos teiste Ordu võitlejatega.”

„Miks?!”

„Ema räägib, et sa ei söö midagi. Meil pole sellist nõrgukest maastikuauto meeskonda vaja. Ainult koormaks kaelas. Teekond pole kerge. Igasugu takistused. Koletised on igal sammul. Musttuhat seiklust tuleb üle elada. Kuidas sa need üle elad, kui ei söö midagi? Sa murdud juba esimeses seikluses! Ei, meie Ordul on vaja võitlejaid, mitte düstroofikuid.”

„Ma ei või neid seeni enam nähagi, Tjom! Brr...”

„Aga juurvilju? Ema hankis sulle juurvilju. Nägid tomatit? See tomat sõitis sinu juurde Sevastopolskajast läbi kogu metroo.”

„Fui!”

„Muide, täpselt samasugune tomat, nagu kasvavad Poljarnõje Zori tänavatel aedades. Proovi. Selles on terve tonn vitamiine.”

„Olgu, ma söön tomati ära. Kui seal kasvavad samasugused.”

„Pane see kohe nahka. Minu juuresolekul.”

„Aga sina räägi seni veel sellest Zorist ja joogiklaasi moodi kuplist.”

Kirjuhha ema, Natalja, seisis väljas, kuulas läbi presendi kõike, iga sõna. Üle ta näo jooksid varjud, sõrmed embasid üksteist.

„Sundisin teda tomatit sööma,” naeratas Artjom talle.

„Miks sa talle seda oma jama ajasid? Ta piinab mu nüüd ju ära,” Natalja ei vastanud naeratusele.

„Miks kohe jama? Võib-olla on see Poljarnõje Zori olemas. Las kujutab ette.”

„Eile käis arst. Tuli Hansast siia.”

Artjomil läks meelest, millist sõna ta tahtis järgmisena öelda. Kartis aimata, mida Natalja talle nüüd teatab, ega mõelnud millelegi. Püüdis mitte millelegi mõelda, et mitte ära sõnuda.

„Tal on jäänud kolm kuud. Kõik. Sinu Poljarnõje Zori.”

Natalja suu kõverdus ja Artjom sai aru, mis oli tema silmis kogu see aeg, kui nad rääkisid.

„Kas mitte midagi ei saa teha?”

Kile. Kuivanud pisarad.

„Eeema! Artjom võtab mind maastikuautoga Põhja kaasa! Kas sa lubad?”

•••

Ta arvas, et Anja magab; või teeskleb, et magab – nagu tavaliselt, et teda vältida. Aga naine istus voodil, tõmmanud paljad jalad türklase kombel enda alla, ja hoidis mõlema käega, nagu peljates, et võetakse käest ära, pooleliitrilist plastpudelit millegi hägusega. Lõhnas piirituse järele.

„Säh,” sirutas ta pudeli. „Lonksa.”

Artjom kuuletus, põletas end metsakohinaga, hoidis hinge kinni, pilgutas silmi. Natuke lõi pähe, natuke andis sooja. Mis nüüd?

„Istu,” Anja patsutas tekile enda kõrval. „Istu, palun.”

Mees istus sinna, kuhu naine näitas.

Vaatas teda külje pealt. Lihtne litritega maika.

Kätel olid karvad püsti – kas külmast?

Naine oli samasugune nagu kaks aastat tagasi. Mustad juuksed olid lühikeseks lõigatud, poisipea. Peenikesed, kahvatud huuled. Nina on pisut suur selle peene näo jaoks, kergelt kongus, aga selleta oleks mage ja igav. Käed on põimitud žguttidest nagu anatoomilisel mudelil, neis pole mingit neiupehmust; õlad on lihaselised, nagu pagunitega kaetud. Kael on pikk, arter tuksub kiiresti ja see selgroog... Rangluud tungivad esile; varem oleks tahtnud teda nende rangluude eest armastada ja haletseda ja lõpmatuseni piinata. Teravad nibud läbi valge kanga. Miks elektripirn algul põleb, aga pärast põleb läbi?

„Kallista mind.”

Artjom sirutas käe, pani selle kohmakalt Anja õlale: embas justkui vennalikult või nagu last. Naine sirutus tema poole, nagu oleks tahtnud ligi liibuda; aga kõik žgutid jäid pingule, keerdu. Ka Artjom ei suutnud end lõdvaks lasta; võttis lootusrikkalt veel ühe lonksu.

Ja ta ei osanud midagi asjakohast öelda: oli võõrdunud.

Anja puudutas teda. Pärast vedas huultega mööda põske.

„Torgib.”

Artjom loksutas hägu plastpudelis, neelas korraga suure koguse. Peas keerlesid Põhi ja maastikuauto.

„Proovime... Proovime, Artjom. Proovime veel kord. Me peame. Veel üks kord. Kõik otsast peale.”

Naine ajas sõrmed – külmad, paindumatud – tema rihma taha. Tegi pandla osavalt lahti.

„Suudle. Noh. Suudle.”

„Jah. Ma...”

„Tule minu juurde.”

„Oota... Kohe.”

„Mis sa nüüd? Võta ära... Võta mul seljast ära... Ahistab. Jah. See võta ka ära. Ma tahan, et sa mul riided seljast võtaksid. Sina.”

„Anja.”

„Noh? Nii... Ssss... Külm on.”

„Jah. Ma...”

„Tule siia. Nii... Sina ka... Lase käia... Lase käia... Anna see vastik särk...”

„Kohe. Kohe.”

„Nii. Issand. Anna lonks.”

„Võta.”

„Aa. Ah. Noh... Siia. Siia. Nagu sa varem tegid. Mäletad? Mäletad veel?”

„Anj... Anjake...”

„Mida sa seal teed?... Noh?”

„Sa... Sa oled nii...”

„Ära kohmitse nii kaua. Tule.”

„Olen võõrdunud... Anna andeks...”

„Las mina... Miks sina?... Lase minul.”

„Anja...”

„Noh? Noh! Tule... Siia... Tunned?”

„Jah... Jah.”

„Nii ammu. Sa oled täiesti... Miks sa?.. Miks sa aru ei saa? Mul on vaja. Sind. Noh?”

„Kohe. Ma kohe. Lihtsalt... Lihtsalt selline päev oli...”

„Pea suu. Ole vait. Las ma proovin... Sina lihtsalt lama.”

„Täna ma...”

„Pea suu. Pane silmad kinni ja pea suu. Nii. Nii. Noh... Aga nüüd... Nüüd on lihtne... Mida sa seal teed? Mis on?!”

„Ma ei tea. Ei tule välja.”

„Noh?!”

„Kurat teab. Ei. Peas on igasugu...”

„Mida? Mis sul seal peas on?”

„Anna andeks.”

„Mine eemale. Mine ära!”

„Anj...”

„Kus mu maika on?”

„Oota.”

„Kus mu maika on?! Mul on külm.”

„Mis sa nüüd... Milleks nii? Asi pole sinus, mitte sinu pärast...”

„Kõik, aitab. Lõpetame selle kire etendamise.”

„See pole tõsi...”

„Kao ära, kuuled?! Kao ära!”

„Hästi. Ma...”

„Kus need kuradi aluspüksid on?! Kõik. Ei taha – pole vaja. Või on sul seal kõik ära kuivanud? Kiiritusest?”

„Muidugi mitte, mis sa...”

„Sa lihtsalt ei taha minuga... Minult...”

„Ma ju räägin sulle... Selline päev on.”

„Sellepärast nad meil ei tulegi, et teavad: sa ei taha neid, sa ei oota neid!”

„Pole tõsi!”

„Mina... Artjom! Sinu pärast! Tulin ära. Läksin isaga tülli... Sinu pärast. Pärast seda sõda, pärast lahingut... Punastega... Ta on ratastoolis! Jalad ei liigu... Ja käsi naksati otsast... Saad sa vähemalt aru, mida see talle tähendab?! Olla invaliid! Tema juurest, oma isa juurest sinu juurde. Tema vastu! Vastu tema tahtmist!”

„Mis sa teed? Ta ei pidanud mind ju inimeseks... Ma tahtsin talle kogu tõe... Aga tema... Ta ei taha, et me sinuga koos oleksime, mis mina teha saan?”

„Et saaks sinuga lapsi, saad aru – sinuga! Jätsin maha... Lõpetasin üleval käimise! Et tervis... Kõik need naiste organid... Nagu käsn... Foon... Sa ju tead! Need neetud seened... Et sind siin omaks tunnistataks... Selles sinu jaamas! Arvad, et ma kujutlesin nii... Oma tulevikku?! Keeldusin teenistusest! Sigu sussutada! Mille nimel? Mille nimel?! Aga sina, sa jätkad! Pole päevagi vahele jätnud! Sa oled endal seal ju juba kõik ära põletanud! Saad aru?! Võib-olla meil sellepärast ei tulnudki välja! Ega tulegi! Palju ma olen sind palunud! Kui palju on sind palunud su isa!”

„Kuivetu pole...”

„Miks sa seda teed?! Sa lihtsalt ei taha neid, jah? Sa lihtsalt ei armasta lapsi, jah?! Ei taha minuga! Üldse ei taha! Sul on sellest kõigest suva, sina tahad ainult maailma päästa! Aga mina? Aga mind?! Siin ma olen! Sa lased mul minna! Sa jääd minust ilma! Ja sa tahad mu kaotada, jah?”

„Anja. Miks sa...”

„Ma ei suuda enam. Ei taha enam. Ei taha oodata. Ei taha seksi nuiata. Ei taha unistada rasedaks jäämisest. Ei taha karta, et kui ma sinust lõpuks käima peale jään, siis sünnib värdjas.”

„Kõik! Jää vait!”

„Sul sünnib värdjas, Artjom! Sina oled ka nagu käsn! Iga su ülevalkäik maksab kätte! Kas sa ei saa sellest aru?!”

„Jää vait, raisk!”

„Mine ära. Mine ära, Artjom. Mine päriselt ära.”

„Ma lähen.”

„Mine ära.”

See kõik toimub sosinal. Sosinal karjed, sosinal oiged. Sosinal pisarad.

Hääletult nagu sipelgatel.

Ja kõik naabrid teevad näo, et magavad.

Ja kõik teavad kõike.

•••

Keemiakaitseülikond mahtus täpselt reisikasti. Kõige peale pani Artjom teenistusrelva kalaši, mida oli keelatud jaamast välja viia, padrunid – kuus salve, sinise isoleerpaelaga kahekaupa kinni seotud, ja kotike kuivatatud seeni. Gaasimask vahtis teda tuhmilt, kuni Artjom luku kinni tõmbas – katkendlikult, jõuga – nagu tüütu surnu kotis. Siis heitis selga ranitsa – oma needuse, Sisyphose kivi.

„Taat! Tõuse üles! Pane asjad kokku! Ära ainult kära tee.”

Vanamees magas justkui lahtiste silmadega – ärkas otsekohe.

„Kuhu?”

„Kas sa rääkisid mulle Teatralnajast tõtt? Sellest oma radistist? Et ta on seal?”

„Jah... Jah.”

„Noh... Kas viid mu sinna?”

„Teatralnajale?” Homeros venitas.

„Kas sina arvasid, et löön araks või? Tutkit, taadu. Võib-olla mõnele teisele on see põrgu. Aga meile on see lahingukuulsuse paik. Noh? Või sa valetasid selle kõik kokku?”

„Ei valetanud.”

„Tule minuga Teatralnajale. Ma pean seda sinu inimest ise nägema. Ise. Ja temalt kõike küsima. Ma tahan, et ta mind õpetaks. Andku oma vastuvõtja... Et võiksin uskuda.”

„See oli ju kaks aastat tagasi...”

„Lepime sinuga kokku. Sina viid mind selle radisti juurde, aga mina räägin sulle kõigest, mida sa tahtsid küsida. Nagu pihil. Mustad, kollased, rohelised, maitse järgi. Minu kangelasliku teo ajalugu. Räägin sulle seda, mida pole teistele rääkinud. Terve kuradi Kreeka tragöödia alfast oomegani. Sobib? Ausõna. Noh? Lööme patsu.”

Homeros sirutas talle käe – aeglaselt, kahtlevalt, justkui mõeldes ega Artjom endale pihku sülitanud –, aga käepigistus oli tugev.

Kuni vanamees pakkis pesu reisikotti, lõbustas Artjom end iselaetava taskulambiga: surus käepidet sisse ja välja, kuulas mehhanismi surinat, täitis akut. Tundis huvi ainult selle vastu. Siis tegi pausi.

„Seleta mulle. See sinu raamat. Milleks?”

„Raamat? Tuleb välja, et me elame siin, aga aeg on seisma jäänud, mõistate? Pole ajaloolasi ja pole kedagi, kes paneks kirja, et meie elasime ka ja kuidas, ja nii tulebki välja, nagu oleks meie elu asjatu. Aga see pole ju tõsi,” Homeros tardus, käes kokku kägardatud hall padjapüür. „Meid kaevatakse kümne tuhande aasta pärast välja, aga meie pole ühtki rida kirjutanud. Hakatakse luude, kausside pealt ära arvama, kellesse uskusime ja millest unistasime. Ja luuletatakse igasugu asju kokku.”

„Kes meid välja kaevab, taat?”

„Arheoloogid. Meie järglased.”

Artjom vangutas pead. Tõmbas keelega üle huulte, püüdis ülekeevat pahameelt endas hoida, aga see purskus välja kui sapp, kõrvetas ennastki.

„Aga mina võib-olla ei taha, et meid siin koos sinuga välja kaevataks. Ma ei taha olla vennashaua luud ja kausid. Las mina kaevan välja, mitte et mind kaevatakse. Siin on niigi piisavalt palju neid, kes tahavad terve elu kääpas tiksuda. Ma annan parem üleval üledoosist otsad, kui sitsin hallide juusteni metroos. See pole inimese pärisosa, taat. See pole inimese moodi. Metroo. Järglased, raisk. Järglased! Ma ei taha, et minu järglased tolkneksid kogu elu maa all. Et minu järglased söödaksid endaga tuberkuloosibatsille?! Ei taha! Et nad lõikaksid viimase konservikarbi pärast üksteisel kõrisid läbi? Ei taha! Et nad ruigaksid ja vedeleksid koos sigadega?! Sina kirjutad neile raamatut, taat, aga nemad ei suuda lugedagi! Nende silmad kuivavad ära, sest on üleliigsed, saad sa aru?! Seevastu haistmine on nagu rottidel! Need pole enam inimesed! Selliseid sigitada?! Kui on kas või üksainus võimalus miljonist, et seal kusagil, veel kusagil saab üleval elada, tähistaeva all, päikese all, kui kas või kusagil selles maailmas võib hingata mitte londiga, vaid lihtsalt suuga, siis leian ma selle koha üles, kas on selge?! Kui selline koht tekib, siis jah! Seal saab üles ehitada uue elu! Seal võib lapsi sünnitada! Et nad kasvaksid mitte rottideks, mitte morlokiteks, vaid inimesteks! Selle pärast on vaja võidelda! Aga ei tohi juba varakult, elu ajal maasse kaevuda, rõngassaiana krõnksu tõmbuda ja vaikselt-vagusi kärvata!”

Homeros ei öelnud tema mõju all, kurdiks lööduna, sõnagi. Aga Artjom tahtis, et vanamees oleks vastu vaielnud, tal oli vaja kas või kordki veel tugevasti lajatada. Ent vanamees võttis kätte ja hoopis naeratas talle – ausalt, soojalt, pooleldi hammasteta.

„Ma ei tulnud asjata. Ma tundsin kohe, et ei tule asjata.”

Artjom ainult sülitas. Aga ta sülitas välja mürgi, sapi; tal hakkas vanamehe hambutust naeratusest miskipärast kergem, helgem. Tobe vanamees, kohmakas – ja äkki oli selline tunne, et ta on Artjomiga ühel meelel. Ka too tajus sarnasust ja rehmas nüüd juba päris poisikese kombel, nooruslikult, Artjomile:

„Valmis.”

Nad hiilisid läbi jaama. Jaama kell, mis rippus kokkuvarisenud tunneli kohal, kohalik pühamu, näitas öötunde. Tähendab, kõigil oli öö. Nendega võinuks vaielda ainult Artjom, aga Artjom oli juba jaamast lahkumas. Saal oli peaaegu tühjaks jäänud, ainult köögis jõi keegi hilja peale jäänu teed. Tumepunane üldvalgustus oli maha keeratud, inimesed olid oma telkidesse laiali läinud, süüdanud telgis nõrgukesed valgusdioodikesed ja muutnud presendi varjuteatriks. Igal laval etendati oma näitemängu. Möödusid Kuivetu telgist – laua kohal kummargil siluett; möödusid telgist, kus istus, nägu põlvedel, Anja.

Vanamees küsis ettevaatlikult:

„Kas sa hüvasti jätta ei tahagi?”

„Pole kellegagi hüvasti jätta, taadu.”

Homeros ei hakanud vaidlema.

„Aleksejevskaja jaamani!” teatas Artjom tunnimeestele lõunatunneli suul. „Kuivetu teab.”

Nood viskasid kulpi: kui teab, siis teab. Hea, et jälle üles ei lähe. Nad laskusid keevitatud raudtrepilt rööbastele.

„Toru,” ütles Artjom iseendale, astudes pimedusse, puudutades õrnalt tüübingu karedat ja hallitanud malmi, mõõtes pilguga tunneli viiemeetrist lage ja mõõtmatut sügavust. „Toru kutsub.”