Читать книгу Metro 2035 - Дмитрий Глуховский - Страница 7

„Kas sa vähemalt püüad mind kuulata?” küsis ta Anjalt.

Aga naist polnud enam telgis.

Tema riided lebasid täpselt samas kohas, kuhu ta need visanud oli: vahekäigus. Anja polnud neid ära koristanud ega laiali pillutanud. Oli ainult üle astunud, nagu oleks kartnud puudutada. Nakkust saada. Võib-olla tõepoolest kartiski.

Ilmselt oli tekk naisele alati vajalikum olnud. Küllap tema saab kuidagi sooja.

Hea, et naine ära läks. Aitäh sulle, Anja. Aitäh, et sa ei hakanud minuga rääkima. Et ei vastanud mulle.

„Aitüma, raisk!” ütles ta valjusti.

„Kas tohib?” vastas keegi presendi tagant ja otse kõrva ääres. „Artjom? Te ei maga?”

Artjom roomas oma pükste juurde.

Väljas, kokkupandaval matkatoolil ootas vanamees, kellel oli oma vanuse kohta liiga rõõsa nägu. Ta istus mugavalt, mõnusalt tasakaalus ja oli selge, et ta on end siin ammugi sisse seadnud ega kavatse lahkuda. Vanamees oli võõras, väljastpoolt jaama: ta kortsutas kulmu, ettevaatamatult nuhutades. Vist mõni mujalt tulnu.

Artjom sättis sõrmed sirmiks ja varjates end käega punase valguse eest, millega VDNH jaam oli üle ujutatud, uuris külalist tähelepanelikult.

„Mida sa tahad, vana?”

„Kas teie olete Artjom?”

„Oletame,” Artjom nuhutas ninaga õhku. „Sõltub.”

„Mina olen Homeros,” teatas vanamees püsti tõusmata. „Kutsutakse nii.”„Tõesti?”

„Ma kirjutan raamatuid. Raamatut.”

„Huvitav,” ütles Artjom sellise inimese häälega, keda see ei huvita.

„Ajaloolist. Justkui. Aga meie päevist.”

„Ajaloolist,” kordas Artjom ettevaatlikult, vaadates ringi. „Milleks? Räägivad, et ajalooga on kõik! See on otsa saanud.”

„Aga meie? Keegi peab ju sellest, mis meiega siin... Kõigest, mis meiega siin toimub, järeltulevatele põlvedele rääkima.”

Kui ta pole Möldri juurest, mõtles Artjom, kes ta siis on? Kelle juurest? Milleks?

„Järeltulevatele põlvedele. Püha ettevõtmine.”

„Ühest küljest tuleb rääkida kõige olulisemast... Kuidas me siin elame? Tuleb kujutada kõiki teetähiseid ja pöördeid. Teisest küljest – kuidas seda teha? Kuivad faktid lähevad meelest. Selleks et inimestele meelde jääks, on vaja elavat ajalugu. Vaja on kangelast. Otsisin materjali. Proovisin igasugu asju. Tundus, et leidsin. Aga siis hakkasin pihta... Ei hakanud tööle. Ei tulnud välja. Siis kuulsin VDNH-st ja...”

Oli näha, et vanamehel pole kerge selgitada, aga Artjom ei kavatsenud teda aidata; ta ei saanud kohe kuidagi aru, mis nüüd saama hakkab. Vanamehest ei õhkunud kurjust, ainult kohatust, aga miski kogunes õhku, tema ja Artjomi vahel moodustus midagi sellist, mis pidi kohe-kohe plahvatama, põletama ja haavama kildudega.

„Mulle räägiti VDNH-st... Mustadest ja teist. Ja ma sain aru, et pean leidma just teid, et seda...”

Artjom noogutas: lõpuks ometi jõudis kohale.

„Suurepärane lugu.”

Ja astus hüvasti jätmata eemale, toppides oma pidevalt külmetavad käed taskutesse. Vanatoi jäi oma mugavale taburetikesele toppama, selgitades veel midagi Artjomi seljale. Aga Artjom otsustas kurdiks jääda.

Pilgutas silmi – silmad olid harjunud, enam ei pidanud kissitama.

Selle valgusega, mis oli maapinnal, harjusid nad kauem. Aasta. Kiiresti! Enamik metroo elanikest oleks päikesevalgusest, isegi säärasest, pilvedega lämmatatust, ilmselt alatiseks pimedaks jäänud. Kogu elu ju pimedas. Aga Artjom sundis end üleval nägema. Nägema seda maailma, milles oli sündinud. Sest kui sa ei suuda taluda päikest, siis kuidas sa üles tagasi lähed, kui aeg on käes?

Kõik metroos sündinud kasvasid juba päikeseta, nagu seened. Normaalne: tuli välja, et mitte päikest pole inimestele vaja, vaid D-vitamiini. Tuli välja, et päikesevalgust saab mugida dražeena. Aga elada saab ka käsikaudu.

Metroos polnud üldvalgustust. Polnud üldelektrit. Polnud üldse mitte midagi ühist: igaüks oli enda eest väljas. Mõnedes jaamades õnnestus toota piisavalt palju valgust, et oleks peaaegu nagu varem. Teistes jätkus seda ühele pirnile, mis põles keset platvormi. Kolmandad olid maetud paksu pimedusse nagu tunnelites. Kui keegi tõi sinna valguse oma taskus, siis sai püüda mitte millestki tükikesi – põrand, lagi, marmorsammas; ja pimedusest roomasid taskulambi kiire peale kokku jaama asukad, kes tahtsid natuke vaadata. Aga parem oli end mitte näidata: nad olid õppinud hakkama saama silmadeta, kuid suu polnud neil ju kinni kasvanud.

VDNH jaamas oli elu kindlalt paigas ja rahvas oli ära hellitatud: mõnedel inimestel põlesid telkides ülevalt näpatud väikesed dioodid, aga üldkasutatavate kohtade tarvis oli vana avariivalgustus – pirnid punastes klaaskuplites; sellistega olnuks mugav näiteks fotode negatiive ilmutada. Nii ilmus ka Artjomi hing aegamisi selles punases valguses nähtavale, kerkis ilmutist ja sai selgeks, et seda oli pildistatud veel seal, üleval, eredal maipäeval.

Aga teisel, sombusel päeval, oktoobris, sai see ülevalgustatud.

„Suurepärane lugu, ah, Ženj? Mäletad musti?” sosistas Artjom; aga vastasid alati teised. Alati vastasid valed inimesed.

„Tere, Artjom!”

„Oo, Artjom!”

Teretasid kõik. Keegi naeratas, kellelgi oli kulm kipras, aga teretasid kõik. Sest kõik mäletasid musti, mitte ainult Ženka ja Artjom. Kõik mäletasid seda lugu, kuigi keegi ei teadnud.

VDNH jaam: lõpp-peatus. Kodumaja. Kakssada meetrit pikk ja siin on kakssada inimest. Ruumi on piisavalt: kui on vähem, ei lähe umbseks, kui on rohkem, ei saa sooja.

Jaam oli ehitatud oma sada aastat tagasi, eelmise impeeriumi ajal, impeeriumi tavalisest materjalist: marmor ja graniit. Jaama kavandati pidulikuna nagu paleed, aga see oli muidugi maasse kaevatud, nii et välja kukkus midagi muuseumi ja hauakambri vahepealset. Vaarisade vaim oli siin, nagu ka kõikides teistes jaamades, isegi uuemates, hävimatu. Metroo asukad olid küll justkui täiskasvanuks saanud, aga kõik istusid mingite iidsete vanameeste pronkspõlvedel ja maha ronida ei saanud – ei lastud.

Tahmunud sambad on laiade harudega, nende vahele, võlvkaarte alla on paigaldatud vanad ja kulunud armeetelgid: igaühes on perekond, mõnes kaks. Need pered võib hõlpsasti ümber paigutada, keegi ei märkagi vist erinevust: kui elad kakskümmend aastat üheskoos samas jaamas, kui sinu ja naabrite saladuste, kõikide oiete ja karjete vahel on üks presendikiht, siis juhtub nii.

Võib-olla kusagil oleksid inimesed üksteist juba nahka pannud – kadedus ju, ja kiivus jumala vastu, et too armastab võõraid lapsi rohkem, ja suutmatus jagada teistega oma meest või naist, ja elamispind on seda väärt, et keegi ära kägistada; aga mitte siin, mitte VDNH-l. Siin oli kõik kuidagi lihtne ja omade inimeste kombel.

Nagu maal või nagu kommuunis. Võõraid lapsi pole: naabritel sündis terve laps – ühine pidupäev; sinu laps on haige – aitavad hakkama saada, kes kuidas. Pole kuhugi elama asuda – teised võtavad koomale. Lähed sõbraga kaklema – ruumipuudus lepitab. Naine jättis maha – andestad varem või hiljem. Tegelikult ei läinud ta ju kuhugi, jäi siiasamasse, samasse marmorsaali, millele on ülevalt kuhjatud miljon tonni pinnast; nüüd magab ta lihtsalt teise presenditüki taga. Aga te kohtute temaga iga päev ja mitte üks kord, vaid sada. Tuleb kokku leppida. Ei õnnestu ette kujutada, et teda pole ja pole olnudki. Peamine on, et kõik on elus, aga ülejäänu... Nagu kommuunis või nagu koopas.

Siit viis tee lõunatunnelisse, mis suundus Aleksejevskajasse ja edasi, suurde metroosse, aga... Ehk oligi asi selles, et VDNH oli lõppjaam. Ja siin elasid need, kes ei tahtnud või ei saanud enam kuhugi minna. Kellel oli kodu vaja.

Artjom jäi ühe telgi juurde seisma, tardus. Seisis, näitas läbi kulunud presendi valgust, kuni välja tuli paistes näoga tädike.

„Tere, Artjom.”

„Tere, Katerina Sergejevna.”

„Ženjat pole, Artjom.”

Ta noogutas naisele. Oleks tahtnud naise juukseid silitada, võtta tal käest kinni. Öelda, et tean, tean. Ma tean tegelikult kõike, Katerina Sergejevna. Või räägite seda iseendale?

„Mine, Artjom. Mine. Ära seisa siin. Mine, joo seal teed.”

„Just nii.”

Jaama saal oli mõlemast otsast eskalaatoriteni läbi raiutud – nad müürisid ja takutasid end ise sisse, et maapinnalt ei tuleks mürgitatud õhku... Aga ka igasugu külaliste eest. Üks pool, kus on uus väljapääs, on õhukindel. Teisele poole, vana väljapääsu juurde, jäeti lüüs, et linnas käia.

Seal, kus on avadeta sein, on köök ja klubi. Pliidid, et süüa teha; põlledega perenaised askeldavad, vaaritavad lõunat lastele ja meestele; vesi liigub mööda söefiltrite torukesi, vuliseb, voolates paakidesse, peaaegu läbipaistev; ühtelugu hakkab teekann vilistama – farmide vahetusest on virgats lipanud keeva vee järele, pühib käsi pükstesse, otsib köögikatade seast oma naist, et haarata pehmest kohast, meenutada armastust ja napsata samal ajal kiiruga mõni pooltoores raasuke.

Pliidid, teekannud, nõud ja toolid laudadega – ükski polnud oma, vaid kuulus kolhoosile, aga inimesed suhtusid neisse hoolivalt, ei rikkunud.

Kõik, peale toidu, toodi ülevalt: metroos ei saa midagi asjalikku meisterdada. Hea, et elada kavatsenud surnud olid hankinud endale igasugu kraami varuks – elektripirnid, diiselgeneraatorid, juhtmed, relvad, padrunid, nõud, mööbel, riideid oli õmmeldud röögatult. Nüüd saab neid edasi kanda, nagu vanemate vendade ja õdede järelt. Jätkub kauaks. Kogu metroos pole rahvast rohkem kui viiskümmend tuhat inimest. Aga varem elas Moskvas viisteist miljonit. Tuleb välja, et igaühel on selliseid sugulasi kolmsada. Tunglevad hääletult, sirutavad oma räbalaid vaikides: võta minu omad, võta, võta, need on peaaegu uued, mina olen neist juba välja kasvanud.

Tuleb nende riided ainult dosimeetriga üle kontrollida – ega ei plõksi liiast? –, tänada ja võib kasutusele võtta.

Artjom jõudis teejärjekorrani, sättis end viimaseks.

„Artjom, kuhu nüüd, sa nagu polegi oma! Tema võtab veel järjekorda! Istu, jalgades pole tõde... Kas kallan törtsu kuuma?

Siin kamandas Daška-Kasukas, juba umbes viiekümneaastane eit, kes ei tahtnud oma vanusele isegi mõelda. Ta saabus Moskvasse mingist kolkast Jaroslavli all kolm päeva enne seda, kui kõik kokku kukkus. Kasukat ostma. Ostis ära ega võtnud seda tollest ajast enam päeval ega öösel seljast, käis kasukaga isegi kempsus. Artjom ei naernud tema üle kunagi: kui temal oleks jäänud selline tükike eelmisest päriselust? Maist või plombiirist või paplite varjust või ema naeratusest?

„Jah. Aitäh, tädi Daš.”

„Sa kutsud mind ikka tädiks!” sõnas ta etteheitvalt ja koketeerivalt. „Kuidas seal üleval on ka? Kuidas ilm on?”

„Vihm.”

„Meid hakkab siis jälle uputama või? Kuuled, Aigul? Vihm, räägivad.”

„Allah karistab meid. Pattude eest. Vaata, et sul sealiha ära ei kõrbeks.”

„Kohe Allah! Temal on kohe Allah! Tõesti kõrbeb... Kuidas sinu Mehmetil läheb, kas tuli Hansast tagasi?”

„Kolmas päev kadunud. Kolmas!”

„Ära muretse nii hirmsasti...”

„Mu süda tunneb, Daša, ta on seal endale kellegi soetanud! Teie omadest! Patus...”

„Teie-meie... Sa oled nagu... Meie oleme siin kõik, Aigulikene... Kõik ühes mestis.”

„Sebis endale mõne lõdva kummiga, vannun Allahi...”

„Sa oleksid pidanud talle sagedamini andma... Mehed on ju nagu kassipojad... Tonksavad, kuni leiavad...”

„Mida te ajate?! Ta läks äriasju ajama!” sekkus pooleldi lapse mõõtu ja peaaegu lapse- (ainult ärajoodud) näoga mees; miskipärast polnud ta saanud suureks kasvada.

„Olgu-olgu. Sina, Kolja, ära kaitse oma kaasosalisi! Aga sina, Artjom, ära kuula meid, eitesid. Võta. Puhu peale, kuum on.”

„Aitäh.”

Ligi astus mees, kes oli viirutatud vanade valgete armidega ja täiesti kiilakas, kuid seejuures oma puhmas kulmude ja lobeda jutuga üldse mitte metsik.

„Tervitan kõiki kohalviibijaid, eriti daame! Kes siin teesabas on? Ma võtan siis sinu taha sappa, Koljun. Kas Hansast olete juba kuulnud?”

„Mis selle Hansaga siis on?”

„Piir on lukus. Nagu väljendus klassik – süttis punane tuli, läbikäiku pole. Viis meie oma sitsivad seal.”

„Vaat, mis lahti on, Aigulka! Sega seal oma seeni, seenekesi.”

„Aga minu oma on seal! Aga mina! Allah... Kuidas pandi kinni? Ah, Kstantin?”

„Pandi kinni ja kogu lugu. Pole meie asi. Käsk on käsk.”

„Nagunii sõdivad jälle! Sõdivad vist jälle Punase Liiniga, ah? Kärvaksid nad seal juba maha!”

„Kes teab, ah, Kstantin? Kelle juurde ma minema peaksin? Minu Mehmet...”

„See on profülaktika pärast. Tulen just sealt. Kaubanduses on karantiin. Varsti tehakse lahti. Tere.”

„Oi, tere, meesterahvas. Kas tulite meile külla? Kes ja kust?”

„Olen Sevastopolskajast. Kas tohib siin istet võtta?”

Artjom ei hinganud enam põletavat auru, rebis end lahti valgest täkilisest kruusist, millel oli kuldne äär. Vanamees oli siia komberdanud, otsis ta üles ja uuris teda nüüd vargsi, silmanurgast. Olgu. Ei saa tema eest ju ära joosta.

„Aga kuidas sina siis meie juurde pääsesid, taat? Kui kõik on kinni pandud?” Artjom kutsus leidliku vanamehe otsesele pilkkontaktile.

„Lipsasin viimasena läbi, silm ka ei pilkunud, ei põigelnud kõrvale. Kohe pärast mind pandigi kinni.”

„Me elaksime nendeta terve sajandi, ilma selle Hansata! Aga proovigu nemad ilma meie teeta, meie seenteta, priileivasööjad! Meie hoiame end jumala abiga vee peal!”

„Teevad lahti! Aga kui ei tee? Aga minu Mehmet!”

„Aga sina, Aigulka, käi Kuivetu juures ära. Tema saab sinu Mehmetikese hoobilt kätte. Ei jäta maha. Tahad ehk teed? Oled meie oma juba proovinud?”

„Ei ütle ära,” nikutas väärikalt habet isehakanud Homeros.

Ta istus Artjomi vastas, helpides nende kohalikku seeneleent, mida nimetati uhkelt, aga põhjuseta teeks – tõeline tee oli muidugi oma kümme aastat tagasi ära joodud –, ja ootas. Artjom ootas samuti.

„Kes ootab kuuma vett?”

Artjom võpatas: Anja astus ligi. Jäi Artjomi märkamata seljaga tema poole seisma.

„Kas oled täna tööl, Anjut?” haaras Kasukas ta kohe vestlusse, pühkides käsi vastu hõrenevaid karusnahkseid taskuid. „Seened?”

„Seened,” vastas too selja tagant, peaasi, et mitte ümber pöörata; tähendab, märkas kõike.

„Ristluu vist, eks? Upakil ju.”

„Kukub küljest ära, tädi Daš.”

„Seened pole sead!” lausus pilusilmne jässakas Aigul, mühatades hukkamõistvalt. „Tema on upakil. Sa mässa sõnnikus!”

„Mässa ise. Igaüks valib endale südamelähedase töö,” vaidles Anja tasakaalukalt vastu.

Vaidles tasakaalukalt vastu; aga Artjom teadis – just siis, kui ta räägib sellise rahuliku häälega, võib ta virutada. Ja võib üldse kõike, on õpetust saanud. Sellise isaga.

„Ärge tülitsege, tüdrukud,” päästis triipe täis Konstantin keelepaelad valla. „Kõik elukutsed on vajalikud, kõik elukutsed on tähtsad, nagu ütles klassik. Kui seeni pole, millega siis põrsaid toita?”

Šampinjonid kasvasid kinniaetud põhjatunnelis, ühes kahest, mis viisid varem Botaanikaaia jaamani. Kolmsada meetrit seeneistandusi, aga nende taga on veel seafarm. Sead aeti kaugemale, et hais oleks väiksem. Nagu võiksid kolmsada meetrit päästa. Päästis muu: inimese meelte korraldus.

Äsjasaabunud tundsid jäledat seahaisu päevake või paar. Pärast harjusid ära. Anja ei harjunud kohe. Kohalikud elanikud ei tundnud enam ammu midagi. Neil polnud millegagi võrreldagi. Aga Artjomil oli.„Hea, kui seened on südamelähedased,” ütles ta selgel häälel, vaadates Anjale ainiti kuklasse. „Seentega on kergem jutu peale saada kui inimestega.”

„Mõned suhtuvad seentesse asjata sellise põlgusega,” ütles too. „On inimesi, keda ei saagi seentest kohemaid eristada. Isegi haigused on samad,” Anja keeras lõpuks tema poole. „Näiteks minul täna. Poolte seente peal on mingisugune hallitus. Hallitus on tekkinud, mõistad? Kust see tuli?”

„Mis hallitus see veel on?” muutus Aigul murelikuks. „Hallitus meil veel puudus, Allah hoia!”

„Ehk tahab keegi teed?” sekkus Kasukas.

„Hallitust sai terve kastitäis,” ütles Anja Artjomile silma vaadates. „Aga varem olid ju normaalsed seened. Terved.”

„Siis on küll häda käes!” vangutas Artjom pead. „Seened on halvaks läinud.”

„Mida me sööma hakkame?” täheldas Kasukas põhjendatult.

„Muidugi, kas see on siis häda?” vastas Anja talle vaikselt ja kindlalt. „Häda on siis, kui keegi ei võta kogu metroo suurt kangelast ja päästjat enam tõsiselt!”

„Lähme, Aigulka, hingame õhku,” kergitas Kasukas joonistatud kulmu. „Siin läheb kuidagi palavaks.”

„Hm,” Homeros tõusis teiste järel.

„Ei,” peatas Artjom teda. „Näed. Sa ju tahtsid kuulata kangelasest? Artjomist, kes päästis terve metroo? Kuula nüüd. Kuula tõtt. Arvad, et see huvitab inimesi?”

„Sest inimestel on oma asjad ajada. Tõelised asjad. Töö. Lähedaste toitmine. Laste kasvatamine. Aga kui keegi on vaevatud ega suuda endale tegevust leida ja mõtleb igasugu jama välja, siis on tõesti häda.” Anja asus positsioonile ja tulistas teda valangutega: lühike, lühike, pikk.

„Ei, häda on siis, kui inimene ei taha elada inimese kombel, vaid nagu põrsas ja seen,” vastas Artjom. „Kui teda huvitab ainult üks asi...”

„Häda on siis, kui seen otsustab, et on inimene,” ütles Anja, varjamata enam vihkamist. „Aga tõtt ei räägi talle keegi, et mitte endast välja ajada.”

„Kas seentel on tõesti hallitus?” küsis Daška-Kasukas, ise juba eemale astudes.

„Jah.”

„Ptüi kurivaimu.”

„Allah karistab meid!” kuulutas Aigul valjul häälel kaugemalt. „Pattude eest! Et me sealiha sööme!”

„Mine sina ka... Mine... Seened kutsuvad...” müksas Artjom paigale tardunud Anjat. „Köhivad, aevastavad. Ütlevad, kus sa oled, ema.”

„Sa oled kaabakas. Mõttetu.”

„Mine!”

„Seentelt jõuad enne ära oodata.”

„Mine! Lase käia!”

„Mine sina. Mine ise. Mine sinna üles. Laota oma antenn kas või üle kogu linna laiali. Rebi kõri lõhki oma itkudega. Seal pole kedagi, on selge? Mitte kedagi. Kõik on maha kõngenud. Raadioamatöör. Jobu.”

„Sa veel pärast...”

„Pole mingit „pärast”, Artjom. Ei ole.”

Tema silmad olid kuivad. Isa oli talle õpetanud, kuidas mitte nutta. Temal oli ju isa. Lihane, pärisisa.

Pööras ringi, lahkus.

Artjom jäi tassitäie – valge, kuldse murenenud äärisega – seeneleemega. Homeros istus ettevaatlikult kõrval, vaikis. Inimesed hakkasid kööki tagasi tulema. Rääkisid sellest, et seeni on tabanud mingi valge hallitus, õhkasid, et ei tuleks jälle sõda, peksid keelt, keda, kuidas, kelle mees seafarmis krabanud oli. Mööda lipsas roosa kiunuv põrsake, tema järel kahvatu kidur tüdruk, kass, saba toruna püsti, tegi tiiru ümber laua, nühkis end vastu Artjomi põlve, kiikas talle suhu. Aur oli kruusi kohal jahtunud, tee kattus kilega. Ja Artjomi sisemuses hakkas kõik samuti kilega kattuma. Ta jättis tassi, vaatas enda ette. Seal oli see vanamees.

„Vaat selline lugu, taadu.”

„Mul... Ma... Vabandage.”

„Tulid asjata? Järeltulevaid põlvesid see ei rõõmusta. Kellel neid olema saab.”

„Ei tulnud asjata.”

Artjom laksutas keelt: kangekaelne vanatoi.

Ta vedas oma taguotsa pingilt püsti, viis selle köögist minema: hommikusöök on lõppenud, nüüd tuleb töökohustused täita. Homeros haakis end talle sappa.

„Vabandage, millest... Te seal... Millest see neiu rääkis? Antenn... Raadioamatöör... See pole küll minu asi, aga... Kas te käite üleval, jah? Kuulate raadiot?”

„Käin üleval ja kuulan.”

„Loodate leida teisi ellujäänuid?”

„Loodan leida teisi ellujäänuid.”

„Ja millised on edusammud?”

Artjom ei kuulnud tema hääles vähimatki pilget. Inimene tundis lihtsalt huvi, nagu oleks Artjom tegelenud millegi täiesti tavalisega. Näiteks vedanud Hansale vinnutatud liha.

„Pole.”

Homeros noogutas talle, tõmbas kulmu kipra. Tahtis midagi öelda, aga mõtles ümber. Tunneb kaasa? Püüab aru pähe panna? Teeskleb huvi? Artjomil oli ükskõik.

Nad jõudsid jalgrataste aedikuni.

Artjom ei armastanud seeni seepärast, et Anja neid armastas; põrsaid leha pärast, mida tundis siin tema üksi. Ja leppis kokku: tema kui kangelane vabastati sellest. Aga muiduleivasööjaid VDNH-l ei toidetud. Kui oled olnud tunneli vahipostil valves, siis pead töötama ka jaamas. Ja Artjom valis jalgrattad.

Neid oli reas neliteist, leistangiga seina poole, seinal olid plakatid. Ühel plakatil olid Kreml ja Moskva jõgi, teisel mingi pleekinud kaunitar roosas ujumistrikoos, kolmandal olid New Yorgi pilvelõhkujad, neljandal lumine klooster ja õigeusu kirikupühad kalendris. Vali meeleolu, vänta. Jalgrattad seisavad tugipuudel, ratastelt lähevad rihmad dünamomasinani. Igale rattale on kinnitatud väike laternake, mis valgustab nõrgalt sinu tänast plakatiunistust. Ülejäänud elekter läheb akudesse, et jaamale voolu anda.

Jalgrattad seisid kinniaetud lõunatunnelis, võõraid nende juurde ei lastud: strateegiline objekt. Vanamees polnud siia vist veel sisse astunud.

„Ta on minuga,” lehvitas Artjom teadmata põhjusel turvamehele ja Homeros lasti läbi.

Artjom istus roostes raamile, haaras kummist käepidemetest. Kaugel ees paistis Hansa raamatukaupmeestelt väljanuiatud Berliin: Brandenburgi väravad, teletorn ja must skulptuur – naine, kes on tõstnud käed pea juurde. Need väravad, sai Artjom aru, sarnanesid väga VDNH sissepääsule, aga Berliini teletorn, kuigi selle keskosas oli kerajas mull, meenutas Ostankinot. Ja see naise kuju – kas ta siis karjus või kattis kõrvu kinni... Nagu polekski kuhugi ära sõitnud.

„Ega sa sõita taha, taat?” pöördus Artjom Homerose poole. „See on südamele kasulik. Elad kauem. Võta koht sisse.”

Aga vanamees ei vastanud – vaatas klaasiste silmadega, kuidas pöörlevad tühjaks lastud rattad, püüdes õhust kinni haarata. Tema nägu oli moondunud nagu halvatul: üks pool naeratab, teine pool on kangestunud.

„Kas sinuga on kõik korras, taadu?” küsis Artjom.

„Jah. Mul tuli üks asi meelde, keegi.” Homeros kähistas, köhatas kurgu puhtaks, kogus end.

„Ahah.”

Kõigil on kedagi meenutada. Kolmsada varju inimese kohta. Ainult ootavadki, et sa neile mõtleksid. Panevad oma püünised paika, sätivad tõmmitsad kohale, veavad õngenöörid, ämblikuvõrgud laiali – ja ootavad. Kellele meenutab ratasteta jalgratas, kuidas ta õpetas lapsi hoovis sõitma, kellele vilistab teekann – täpipealt nagu vanemate pool köögis, kui läksid nädalalõppudel lõunale koosolemist nautima. Silmapilgutus ja selsamal hetkel „praegu” ja „praegu” vahel näevad silmad äkki eilset ning näevad nende nägusid. Aastatega, tõsi küll, näevad üha kehvemini. Ja parem ongi.

„Kust sa minust kuulsid?”

„Kuulsus,” naeratas Homeros. „Kõik teavad.”

Artjom kõverdas huuli.

„Kuulsus,” ta sülitas selle sõna välja tagasi.

„Teie päästsite ju metroo. Inimesed. Kui te poleks tookord neid elajaid rakettidega... Ma ei saa aru, kui aus olla. Miks te ei taha sellest rääkida?”

Ees olid: teletorn, VDNH väravad, must naine ülestõstetud kätega. Oleks pidanud istuma teisele rattale, aga kõik ülejäänud olid juba hõivatud ja Artjomile jäi just see. Artjom oleks tahtnud vändata vastassuunas, tagasi, tornist eemale, aga nii ei saanud toota elektrit.

„Teist rääkis mulle Mölder.”

„Mida?”

„Mölder. Tunnete teda? Ordu komandör. Ordust olete muidugi kuulnud? Spartalased... Te kuulusite ju ka ise, niipalju kui ma aru saan, kunagi Ordusse... enne?”

„Kas teid saatis minu juurde Mölder?”

„Ei. Mölder lihtsalt rääkis. Et teie teatasite neile. Mustadest. Et te olete kogu metroo läbi käinud... Ma siis ise hiljem... Hakkasin uurima. Mida sain. Aga siin on siiski palju ebaselget. Sain aru, et ilma teieta ei saa sotti ja otsustasin...”

„Kas ta rääkis veel midagi?”

„Ah? Kes?”

„Kas Mölder rääkis minust veel midagi?”

„Rääkis.”

Artjom lõpetas väntamise. Vupsas üle raami, hüppas põrandale. Pani käed rinnale risti.

„Noh?”

„Et... Et võtsite naise. Et hakkasite elama normaalse inimese elu.”

„Kas tema ütles nii?”

„Nii ütleski.”

„Normaalse inimese elu,” Artjom naeratas.

„Kui ma midagi segi ei aja.”

„Ega ta ei täpsustanud, et ma abiellusin tema tütrega?”

Homeros raputas pead.

„Kõik?”

Vanamees maigutas suud. Ohkas. Tunnistas üles.

„Ütles, et läksite peast segi.”

„Muidugi. Mina.”

„Ma annan lihtsalt edasi, mida kuulnud olen...”

„Ja rohkem mitte midagi?”

„Tundub...”

„Et ta näiteks kavatseb mu tappa? Tütre pärast... Või...”

„Ei, ei midagi sellist!”

„Või et ootab tagasi... Rivvi?”

„Ei tule meelde...”

Ta vaikis, seedis. Talle meenus, et Homeros on ikka veel siin, uurib teda.

„Hullumeelsus!” Artjom lagistas tehtult naerda.

„Mina nii ei arva,” hoiatas teda Homeros. „Mida ka ei räägitaks, mina olen täiesti veendunud, et...”

„Kust teie teate? Sina?”

„Kas ainult sellepärast, et jätkate ellujäänute otsimist? Pidada teid hullumeelseks ainult sellepärast, et te ei taha alla anda? Kuulge,” vanamees vaatas Artjomi tõsiselt. „Te ju tapate end inimeste pärast ja, ausõna, ma ei saa aru, miks nad teisse niimoodi suhtuvad.”

„Iga jumala päev käin.”

„Üleval?”

„Iga päev – eskalaatoriga üles. Siis selle kõrghooneni. Jalgsi, treppi mööda katusele. Ranitsaga.”

Väntavad naabrid kikitasid kõrvu, aeglustasid võidusõitu.

„Jah! Pole veel kordagi kuulnud, et keegi vastaks! Ja siis? Mida see tõestab?!” Artjom ei karjunud enam vanamehele, vaid kõigile neile neetud jalgratturitele, kes kihutasid vastu seina, maasse. „See ei tõesta midagi! Kuidas te ei taju?! Peab olema veel inimesi! Peab olema veel linnu! Me ei saa olla selles augus, nendes koobastes ainsad!”

„Aitab juba, Artjom! Ära on tüüdanud!” ei pidanud pika nina ja pisikeste silmadega noormees vastu. „Ameeriklased pommitasid ju kõik maatasa! Midagi pole! Mida sa põed kogu aeg?! Nemad meid, meie neid, punkt!”

„Aga kui me pole ainsad?” küsis Homeros justkui iseendalt. „Kui ma ütlen teile, et...”

„Ronib sinna nagu tööle! Saab ise doosi ja kiiritab teisi! Elav laip!” Noormees ei saanud kuidagi pidama. „Kas nüüd on vaja meid kõiki mürgitada?!”

„Kui ma ütlen teile, et on... Ellujäänuid? Kui ma ütlen, et on olnud signaale teistest linnadest? Ja et need püüti kinni?”

„Korda.”

„Teistest linnadest on olnud signaale,” ütles Homeros kindlalt. „Need on kinni püütud. On räägitud.”

„Valetad.”

„Ma tunnen inimest, kes pidas raadiosidet...”

„Valetad.”

„Aga kui ta seisab praegu teie ees? Mis te siis ütlete?” Homeros pilgutas Artjomile silma. „Ah?”

„Et sul katus sõidab, taat. Või et sa valetad nimelt. Valetad ju? Valetad?!”