Читать книгу Seotud - Доменико Старноне - Страница 9

Loodan, et nüüd on sulle selge, miks meie suhte lõpp tähendab ka suhte lõppemist Sandro ja Annaga. On lihtne öelda, et oled isa ja soovid seda olla ka edaspidi. Aga sinu teod on näidanud, et lastele pole sinu praeguses elus ruumi, et soovid neist vabaneda, nii nagu vabanesid minust. Kui nii võtta, siis millal sa üldse nende eest päriselt hoolitsenud oled?

Siit tulevad viimased uudised, kui need sind üldse huvitavad. Kolisime uude koju, rahast ei piisanud enam üüri maksmiseks. Läksime elama Gianna juurde, et kuidagi moodi ots otsaga kokku tulla. Lapsed pidid vahetama kooli ja sõpru. Anna on õnnetu, et ei näe enam Marisat, kellest ta väga palju hoolis. Sulle oli esimesest hetkest peale selge, et see asi lõpeb nii – et mind maha jättes põhjustad oma lastele kõikvõimalikke ebamugavusi ja alandust. Vaatamata sellele oled sa lillegi liigutanud, et seda vältida? Ei, sa mõtlesid ainult enda peale.

Sa lubasid Sandrole ja Annale, et veedad suve koos nendega, kogu suve. Ükskõikselt tulid sa neile ühel pühapäeval järele ja nemad olid rõõmsad. Aga kuidas lugu lõppes? Sa tõid nad mulle nelja päeva pärast tagasi, öeldes, et nende eest hoolitsemine teeb sind rahutuks, et sa ei tunne end olevat ülesande kõrgusel, ja lahkusid koos Lidiaga. Sa ei ilmunudki välja enne sügist, sa ei mõelnud kordagi selle peale, millise puhkuse nemad veedavad: kus, kuidas, kellega, mis raha eest. Sulle oli oluline ainult sinu enda mugav äraolemine, mitte laste oma.

Aga räägime nüüd pühapäevastest külaskäikudest. Sa saabusid meelega hilja, jäid vaid mõneks tunniks. Sa ei viinud neid kunagi välja, ei mänginud nendega. Vaatasid telerit ja nemad istusid sinu kõrval, ootasid, jälgisid.

Ja pühadel? Sa ei andnud ei jõuludel, aastavahetusel, kolmekuningapäeval ega lihavõtetel endast elumärkigi. Enamgi veel: kui lapsed palusid selge sõnaga, et võtaksid nad enda juurde, vastasid alati, et sul pole neid kusagil võõrustada – nagu oleksid nad mingid võõrad. Anna joonistas sulle pildi oma unenäost, mis rääkis surmast, ja selgitas kõike üksipulgi. Sina ei pilgutanud silmagi, sa ei näidanud välja mingit meeleliigutust, lihtsalt kuulasid ja ütlesid talle: kui ilusad värvid. Sa elavnesid vaid siis, kui tundsid vajadust meie omavahelistes vestlustes rõhutada, et sul on nüüd oma elu, et sinu elu ei ole meie oma, et meie lahkuminek on lõplik.

Nüüd tean, et sul on hirm. Kardad, et lapsed nõrgestavad sinu soovi end meist lahti lõigata, et nad sekkuvad sinu uude suhtesse, rikuvad selle ära. Seepärast, mu arm, ajad sa vaid tühja loba, kui räägid, et tahad ka edaspidi olla isa. Tegelikkus on veidi teine: vabanedes minust, tahad sa vabaneda ka lastest. On ilmselge, et kriitika perekonna ja traditsiooniliste rollide kohta ning muud rumalused on vaid ettekäändeks. Sa ei võitle sugugi rõhuva institutsiooni vastu, mis inimesed pelgalt rollideks taandab. Kui see oleks nii, siis sa taipaksid, et olen sinuga nõus, et ka mina tahan vabaneda ja muutuda. Kui see oleks nii, siis sa peatuksid selle emotsionaalse, majandusliku ja ühiskondliku kuristiku ees, kuhu sa meid perekonnast lahti ütlemisega tõuganud oled, ja kiirustaksid arvestama meie tunnete, meie soovidega. Kuid see pole nii. Sa tahad saada lahti Sandrost, Annast ja minust just nimelt kui inimestest. Sa näed meid takistusena oma õnne ees, tajud meid lõksuna, mis lämmatab sinu naudingusoovi, pead meid irratsionaalseks ja kahjulikuks ülejäägiks. Oled enesele algusest peale öelnud: pean oma mina tagasi võitma, isegi kui see nad tapab.