Читать книгу Null K - Don DeLillo - Страница 2
ОглавлениеDon DeLillo
Null K
Originaali tiitel:
Don DeLillo
Zero K
Scribner
2016
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marja Unt
Kujundanud Maris Kaskmann
Copyright © 2016 by Don DeLillo
© Tõlge eesti keelde. Kersti Unt, 2020
ISBN 978-9985-3-4817-8
e-ISBN 9789985348987
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www. facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Barbarale
ESIMENE OSA
Tšeljabinski aeg
1
Maailma lõppu tahab igaüks endale.
Nõnda ütles isa, seistes väikeste ruutudega akende kõrval oma New Yorgi kabinetis – eraviisiline varahaldus, perede usaldusfondid, tärkavad turud. Jagasime omavahel haruldast mõtisklushetke ning selle hetke muutsid täielikuks isa peened vanamoodsad päikeseprillid, mis tõid tuppa öö. Uurisin kunsti selles toas, mitmekesiselt abstraktset, ning hakkasin mõistma, et pikaleveninud vaikus pärast seda, mida isa ütles, ei kuulu meile kummalegi. Mõtlesin ta naisele, tema teisele, arheoloogist naisele, sellele, kelle kuhtuv keha pidi ajakava kohaselt peagi hakkama tühjusse triivima.
Too hetk meenus mulle mõni kuu hiljem, teisel pool maakera. Istusin turvarihmaga kinnitatult soomustatud ja tumendatud, mõlemalt poolt läbipaistmatute külgakendega luukpära tagaistmel. Juhil vaheklaasi taga oli seljas jalgpallisärk ning jalas dressipüksid, mille puusal paistev kühm näitas, et seal on relv. Loksunud tund aega konarlikel teedel, peatas juht masina ning ütles midagi seadmesse revääril. Siis keeras ta neljakümne viie kraadi võrra pead parempoolse tagaistme poole. Minu meelest tähendas see liigutus, et mul on aeg turvarihm lahti teha ja masinast välja tulla.
See sõit oli viimane etapp reisimaratonist, kõndisin sõidukist eemale ja seisatasin veidikeseks, kott käes, juhmistunud kuumusest ning tundes, kuidas keha justkui sõlmest lahti keerdub. Kuulsin, kuidas mootor käivitus, ja pöördusin vaatama. Auto suundus tagasi eralennuväljale ning oli ainus asi, mis selle ümbruses liikus, neeldumas peagi maastikku või hääbuvasse valgusse või horisondi taha.
Lõpetasin pöörde, silmitsedes pikalt ja vähehaaval lagedat soolavälja ja kiviklibu, kus paistis vaid paar madalat, arvatavasti omavahel ühendatud hoonet, mida silm luitunud maastikust vaevu eristas. Midagi muud polnud kusagil näha. Ma ei teadnud oma reisi täpset olemust, teadsin üksnes, et see läheb kaugesse paika. Polnud raske kujutleda, et isa märkus seal kabinetiakna kõrval tulenes sellestsamast tardunud maastikust ja sellesse haakuvatest neljakandilistest majatahvlitest.
Temagi oli praegu siin, siin olid nad mõlemad, nii isa kui kasuema, ja mina olin neile põgusaks hetkeks külla tulnud, et ebalevalt hüvasti ütelda.
Sealt, kus ma seisin, oli hoonete arvu raske määratleda. Kaks, kolm, seitse, üheksa. Või ainult üks, keskmine, kiirtena hargnevate kõrvalharudega. Kujutlesin neid hooneid mingi tundmatu rändkultuuri omaette, hästisäilinud nimetu ja hüljatud linnana, mis kunagi avastatakse.
Kuumuse tõttu tundsin, et tõmbun kokku, ent tahtsin siiski hetkeks vaatama jääda. Need hooned olid peidus, lagedapelglikult isoleeritud, nad olid silmitud, vaiksed ja mornid, märkamatute akendega, mõeldud minu arvates endasse kurduma, kui film jõuab hetkeni, mil toimub digitaalne kollaps.
Läksin mööda kivirada avara sissepääsu juurde, kus seisis mind silmas pidades kaks meest. Kummalgi isemoodi jalgpallisärk seljas ja puusal ühesugune kühm. Nad seisid piirdetulpade taga, mis takistasid sõidukeid maja vahetusse lähedusse sattumast.
Sissepääsu kaugemas otsas seisis liikumatult veel kaks kummalist tšadoritesse mähkunud looritatud naisekuju.
2
Isa oli endale habeme kasvatanud. See üllatas mind. Habe oli pisut hallim kui juuksed ning see tõstis ta silmad esile ja tegi pilgu teravamaks. Oli see habe, mille mees kasvatab selleks, et tema usk omandaks uue mõõtme?
Ma küsisin: „Millal see juhtub?”
„Me veel töötame päeva, tunni, minuti kallal. Aga varsti,” vastas tema.
Isal, Ross Lockhartil, laiaõlgsel ja liikuval, oli aastaid seitsmekümne ligi. Tema ees laual lebasid ta tumedad prillid. Olin harjunud temaga kohtuma ühes või teises kabinetis. See siin oli improviseeritud, kõikjal võis näha ekraane, klaviatuure ja muid seadmeid. Sain aru, et isa oli sellesse ettevõtmisse, sellesse katsesse, mida nimetati Konvergentsiks, paigutanud suuri rahasummasid ning see kontor oli viisakuseavaldus, mis võimaldas tal jääda mugavalt ühendusse oma ettevõtete, agentuuride, fondide, usaldusfondide, sihtasutuste, konsortsiumide, kommuunide ja klannidega.
„Ja Artis.”
„Täiesti valmis. Ei mingeid kõhklusi ega kahtlusi.”
„Me ei räägi hinge igavesest elust. Siin on tegemist kehaga.”
„Keha külmutatakse. Peatatakse krüogeenselt,” ütles isa.
„Ja siis kunagi tulevikus …”
„Jah. Tuleb aeg, mil on võimalik võidelda lõppu põhjustavate hädadega. Taastatakse nii vaim kui keha, võidetakse taas elule.”
„See ei ole mingi uus idee. On mul õigus?”
„Ei ole uus idee. See on lihtsalt idee, mis nüüd hakkab tõesti teoks saama,” vastas isa.
Olin segaduses. Oli päeva hommik, millest pidi saama mu esimene siin, ja mees laua taga oli mu isa, aga miski ei tundunud tuttav, ei olukord ega ümbrus ega ka too habemega mees. Ehk alles siis, kui olen teel tagasi koju, suudan sellest kõigest midagi endasse võtta.
„Ja sa usaldad seda plaani täielikult.”
„Täielikult. Meditsiiniliselt, tehnoloogiliselt ja filosoofiliselt.”
„Inimesed lasevad külmutada oma lemmikloomi.”
„Mitte siin. Siin pole midagi oletuslikku. Ei midagi unistuslikku ega kõrvalist. Mehed, naised. Surm, elu.”
Isa hääl oli väljakutsuvalt ühetooniline.
„Kas ma saan näha ruume, kus see juhtub?”
„Ülimalt kahtlane,” vastas isa.
Artis, tema naine, kannatas mitme võimetukstegeva tõve käes. Teadsin, et suuremalt jaolt oli selle allakäigu põhjuseks hulgi-skleroos. Isa viibis siin kui tema mineku pühendunud pealtnägija ning lisaks ka nende mis tahes esialgsete meetodite haritud tunnistaja, mis võimaldavad keha säilitada määratud aasta, kümnendi, päevani, mil seda võib ohutult lasta taas ärgata.
„Kui ma siia saabusin, oli mul vastas kaks relvastatud saatjat. Nad viisid mind peaaegu midagi ütlemata turvakontrollist läbi, minu tuppa. Ja see on kõik, mida ma tean. Ja veel üht nimetust, mis kõlab religioosselt.”
„Usule tuginev tehnoloogia. Just see ta ongi. Järjekordne jumal. Ja tuleb välja, et mitte nii väga teistsugune, erinev mõnest varasemast. Peale selle, et see on tõeline, õige, see päästab.”
„Elu pärast surma.”
„Viimaks jah.”
„Konvergents.”
„Jah.”
„Sellel on matemaatikas oma tähendus.”
„Oma tähendus ka bioloogias. Oma tähendus füsioloogias. Olgu pealegi,” ütles ta.
Kui ema kodus suri, istusin ta voodi kõrval, veel oli seal üks tema sõber, keegi kepiga naine, kes seisis uksel. Just nõnda ilmus see hetk nüüd ja alati mu kujutlusse, kuhtununa voodis lebavaks naiseks, voodiks ja metallist kepiks.
Ross ütles: „All, alal mis toimib hospiitsina, seisan vahel inimeste keskel, keda selleks protsessiks ette valmistatakse. Segunenud ootus ja aukartus. Kaugelt tajutavam kui ebakindlus ja määramatus. Selles on teatud austust ja hämmingut. Nad on selles koos. Milleski palju suuremas, kui nad eales oleksid kujutlenud. Nad tunnetavad ühist eesmärki, ühist sihtpunkti. Ja mina avastan, et püüan kujutleda, milline oleks võinud olla see koht sajandeid tagasi. Eluase, varjupaik ränduritele. Palveränduritele.”
„Olgu, palverändurid. Niisiis oleme tagasi vanade aegade usu juures. Kas mul on võimalik seda hospiitsi külastada?”
„Arvatavasti mitte,” vastas isa.
Ta andis mulle tillukese lameda, randmepaela külge kinnitatud ketta. Ütles, et see on umbes nagu pahkluumonitor, mis annab kohtuprotsessi eel politseile teada kahtlusaluse asupaigast. Mul oli lubatud siseneda teatud aladele sellel ja järgmisel korrusel, aga ei kusagile mujale. Ma ei saanud käepaela eemaldada, ilma et oleksin turvateenistuses häiret andnud.
„Ära kiirusta selle põhjal, mida näed ja kuuled, järeldusi tegema. Selle paiga siin kavandasid tõsised inimesed. Austa nende mõtet. Austa seda paika. Artis ütleb, et peaksime kõike vaatama kui parajasti toimuvat, mullatööd, mullakunsti, maastikukunsti vormi. Maast ehitatut ja sinna taas tagasi minevat. Piiratud juurdepääsuga. Nii inimeste kui ka keskkonna vaikusega määratletut. Veidi hauakambriga sarnanevat. Aga kõige olulisemaks põhimõtteks on ikkagi muld,” ütles ta. „Mullaks pead sa saama, mullast taas tõusma.”
Veetsin aega saalides ringi kõndides. Saalid oli peaaegu tühjad. Kohtasin ühekaupa kolme inimest ning noogutasin igaühele, saades vastu vaid tõrksa pilgu. Seinad olid kõik rohelist karva. Ühe avara saali lõpust pöörasin teise. Lagedad seinad, ei ühtki akent, uksed seintes harvad ja kõik suletud. Need uksed olid omavahel sobivates toonides ja ma mõtlesin, et kas neist spektrijaotustest võiks ehk mingit tähendust välja lugeda. Nii tegin ma uude ümbrusse sattudes alati. Püüdsin sellesse tähendust sisse lugeda, muuta paiga arusaadavaks või vähemalt paigutada sellesse iseend, kinnitada oma kõhklevat sealviibimist.
Viimase saali lõpus sopistus ühest laenišist välja ekraan. See hakkas laskuma, sirutudes seinast seinani, ning küündis lõpuks peaaegu põrandani. Lähenesin aeglaselt. Alul oli kõikjal näha vett. Vesi tormas läbi metsamaastiku ning tulvas üle jõekallaste. Järgnesid stseenid vastu terrasspõlde peksvast vihmast, pikkadest ajavahemikest, mida täitis vaid vihm, siis kõikjal jooksvatest inimestest, tillukestes paatides üle kärestike sööstvatest abitutest inimestest. Templid ujutati üle, kodud rullusid mööda mäekülgi alla. Vaatasin, kuidas vesi linnatänavatel kerkis, kuidas autod koos juhtidega vee alla kadusid. Ekraani suuruse tõttu oli mulje midagi enamat kui lihtne teleuudis. Kõik oli nii suur ja ähvardav, stseenid kestsid hulga kauem kui tavalise uudistesaate hetkeline hingetõmme. Kõik oli sealsamas, minu ees, minu tasandil, vahetu ja tõeline: elusuuruses naine istumas viltuvajunud toolil mudalaviini all kokku vajunud majas. Vee alt vaatas mulle vastu kellegi mehe nägu. Põrkusin tagasi, aga samas tundsin sundi edasi vaadata. Raske oli mitte vaadata. Lõpuks heitsin pilgu tagasi saali, oodates, et sinna ilmub ehk keegi, tunnistaja, keegi kes seisaks minu kõrval, sellal kui kujutised tekivad ja üksteisesse kinnistuvad.
Heli ei olnud.
