Читать книгу Null K - Don DeLillo - Страница 4

4

Uitasin saalides ringi. Siin paiknevad uksed olid värvitud erinevates toonides siniseks ja ma püüdsin neile varjunditele nime anda. Mere, taeva, liblika, indigo. Ja kõik need nimed olid valed, nii et hakkasin end iga sammuga ja iga uksega, mida uurisin, aina rumalamalt tundma. Soovisin, et mõni uks avaneks ja keegi sealt välja astuks. Tahtsin teada, kus ma olen ja mis ümberringi toimub. Reipal sammul möödus üks naine ja ma hoidsin tagasi soovi teda nimetada nagu mõnd värvi või teda uurida, et leida märke, vihjeid millelegi.

Siis turgatas mulle pähe mõte. Lihtne. Nende uste taga ei olegi midagi. Kõndisin edasi ja mõtlesin. Arutlesin. Mingitel korrustel olid alad, kus asusid ametiruumid. Mujal olid need saalid vaid kujundus, uksed lihtsalt osa üldisest kavandist, mida Ross oli üldjoontes kirjeldanud. Juurdlesin, kas tegemist on visioonikunstiga, mis hõlmab värve, vorme ja kohalikke materjale, kunstiga, mis on mõeldud saatma ja ümbritsema sellesse ehitatud algatust, teadlaste, nõunike, tehnikute ja meditsiinipersonali põhitööd.

See mõte meeldis mulle. See sobis olukorraga, oli kooskõlas ebatõenäosuse standardite, söaka pimeda õnnega, mis võib tähistada kõige kaasakiskuvamat kunsti. Mul tarvitses vaid uksele koputada. Valida värv, valida uks ja koputada. Kui ust keegi ei ava, koputada järgmisele ja siis järgmisele. Kuid ma kartsin reeta isa usaldust, kes mu siia oli toonud. Ja siis veel varjatud kaamerad. Neid koridore jälgisid kindlasti monitoridelt ilmetud näod kusagil vaiksetes ruumides.

Mulle tuli vastu kolm inimest, üks neist poiss mootoriga ratastoolis, mis meenutas tualetipotti. Poiss oli üheksa- või kümneaastane ja ta pidas mind kogu aeg silmas. Ta ülakeha oli tugevasti ühele küljele kaldu, kuid pilk valvas, ma tahtsin kangesti teda peatada ja temaga rääkida. Täiskasvanud aga tegid selgeks, et see pole võimalik. Nad seisid kahel pool ratastooli, pilk suunatud otse ette, neile lubatud ruumiossa, jättes minu kõigi mu heade kavatsustega sinnapaika.

Peagi keerasin ümber nurga ning kõndisin edasi piki saali, mille seinad olid võõbatud paksu vesise, pruunja maa karva värviga, mis pidi meenutama muda, mõtlesin ma. Seintes olid ka sobivat tooni uksed, kõik ühesugused. Seal oli ka nišš, kuhu oli seatud kuju – käte, jalgade, pea ja rindkerega. Nägin, et see on mannekeen, alasti, karvutu, näojoonteta, punakaspruun, võib-olla ka kollakas- või roostepruun. Ja rinnad, tal olid rinnad, ning ma jäin vaatama seda kuju, seda plastikust vormitud inimkeha versiooni, kokkuliidetud mudelit naisest. Kujutlesin, kuidas ma asetan käe tema rinnale. Näis, et see on nõutav, eriti kuna tegemist oli minuga. Kuju pea oli peaaegu ovaalne, käed seatud asendisse, mida üritasin lahti mõtestada – enesekaitse, taandumine, üks jalg teisest tagapool. Kuju oli jalgupidi põrandas kinni, kuid klaasiga kaitsmata. Käsi rinnal, käsi libisemas üles mööda reit. See oli midagi, mida kunagi oleksin teinud. Sedamaid, hoolimata kaameratest, monitoridest, kehale endale seatud häiremehhanismist – olin kindel, et see nii on. Astusin sammu tagasi ja jäin vaatama. Kuju liikumatus, ilmetu nägu, tühi koridor, kuju öös, mannekeen, hirmunud, taganemas. Taandusin veelgi ja silmitsesin teda edasi.

Viimaks otsustasin, et pean teada saama, kas nende uste taga on midagi. Ei mõelnud enam võimalikele tagajärgedele. Läksin edasi mööda koridori, valisin ühe ukse välja ja koputasin. Ootasin, läksin järgmise ukse juurde ja koputasin. Ootasin, läksin järgmise ukse juurde ja koputasin. Tegin seda kuus korda ning ütlesin endale, veel üks uks, ning seekord uks avanes ja minu ees seisis ülikonna, lipsu ja turbaniga mees. Vaatasin talle otsa, mõeldes, mida öelda.

„Ma vist eksisin uksega,” ütlesin viimaks.

Mees vaatas mulle karmilt otsa.

„Need on kõik valed uksed,” ütles ta.

Mul läks hulk aega, enne kui isa kabineti ukse leidsin.

*

Kord, kui nad veel abielus olid, nimetas isa minu ema turunaiseks. Ehk tegi ta nalja, kuid see pani mind toda sõna sõnaraamatust järele vaatama. Räme naisterahvas, mutt. Siis pidin järele vaatama, mida tähendab mutt. Irisev, torisev vana naine, samast tüvest on ka teine sõna „mutt”. Sedagi pidin järele vaatama. Sõnaraamat läkitas mu muti juurde teises tähenduses. Väike putuktoiduline imetaja, insektivoor. Vaatasin, mida tähendab insektivoor. Raamat teatas, et see tähendab toitumist putukatest, insektidest, mis tuleb omakorda sõnast insectus ladina keeles ja sõnast vora, toiduline. Pidin järele vaatama, mida tähendab toiduline.

Kolm või neli aastat hiljem üritasin lugeda üht pikka ja pingelist Euroopa romaani, mis oli kirjutatud 1930. aastatel ja tõlgitud saksa keelest, seal kohtasin jälle sõna turunaine. See paiskas mu tagasi tollesse abiellu. Aga kui katsusin kujutleda nende kooselu, isa ja ema ilma minuta, ei tulnud sellest midagi. Ma ei teadnud midagi. Ross ja Madeline omavahel, millest nad rääkisid, millised nad olid, kes nad olid? Tajusin vaid kohta, kus oli olnud isa ja mis oli nüüd kildudeks. Ja siin, toa teises otsas oli ema, kõhnuke naine, jalas püksid ja seljas hall särk. Kui ta päris mult raamatu kohta, tegin abitu liigutuse. See raamat esitas väljakutse, see oli pruugitult ostetud pehmekaaneline raamat, niiskunud lehekülgedele tillukeses kirjas üles tähendatud tohutult ägedaid tundeid. Ema ütles, et paneksin raamatu käest ja loeksin seda kolme aasta pärast uuesti. Aga mina tahtsin seda kohe lugeda, mul oli seda praegu vaja, ehkki teadsin, et ma sellega kunagi lõpule ei jõua. Mulle meeldis lugeda raamatuid, mis mind peaaegu tapsid, raamatuid, mis aitasid mul endale öelda, kes ma olen – poeg, kes loeb selliseid raamatuid isa kiuste. Mulle meeldis istuda ja lugeda meie tillukesel betoonrõdul, kuhu paistis osa klaasist ja terasest sõõrist, kus isa Manhattani allosa sildade ja tornide vahel töötas.

*

Kui Ross ei istunud töölaua taga, seisis ta akna juures. Aga ta praeguses kabinetis polnud aknaid.

Ma küsisin: „Ja Artis?”

„Teda vaadatakse läbi. Varsti antakse rohtu. Ta elab paratamatult rohtude varal. Ta nimetab seda roidunud rahuloluks.”

„Mulle meeldib see.”

Ross kordas fraasi. See meeldis ka temale. Ta oli särgiväel, peas tumedad prillid, mida ta nostalgiliselt kutsus KGBdeks – viltuste klaasidega värvimuutvad polaroidid.

„Me ajasime juttu.”

„Ta rääkis mulle. Sa veel näed teda ja räägid temaga. Homme,” ütles isa.

„Ja vahepeal. See koht siin.”

„Mis sellega on?”

„Ma teadsin vaid niipalju, kuipalju sa mulle rääkisid. Tulin siia pimesi. Esmalt autoga, mida juhtis autojuht, ja siis ettevõtte lennukiga Bostonist New Yorki.”

„Keskmist mõõtu eralennukiga.”

„Sealt tuli pardale kaks meest. Ja siis New Yorgist Londonisse.”

„Kolleegid.”

„Kes mulle sõnagi ei öelnud. Ega mul sest lugu ka polnud.”

„Ja kes läksid Gatwickis maha.”

„Mina mõtlesin, et see oli Heathrow.”

„See oli Gatwick,” kordas isa.

„Siis tuli keegi pardale, võttis mu passi ja tõi varsti tagasi ning siis tõusime jälle õhku. Olin salongis üksi. Nähtavasti magasin. Sõin midagi. Magasin ja siis me maandusime. Pilooti ma ei näinudki. See oli ehk Frankfurdis. Keegi tuli pardale, võttis mu passi, tõi selle tagasi ja ma vaatasin templit.”

„Zürich,” ütles isa.

„Siis tuli pardale kolm inimest, mees ja kaks naist. Vanem naine naeratas mulle. Püüdsin kuulata, mida nad räägivad.”

„Nad rääkisid portugali keelt.”

Isa nautis seda kõike toolis lamaskledes, nägu ilmetu, öeldu suunatud lakke.

„Nad vestlesid, aga ei söönud. Mina võtsin suutäie, aga võibolla oli see hiljem, järgmisel reisietapil. Me maandusime ja nemad läksid maha, siis ilmus keegi pardale ja juhatas mu teise lennuki juurde. Too mees oli umbes kahe meetri pikkune kiilaspäine sell, seljas tume ülikond ja kaelas keti otsas suur hõbedast medaljon.”

„Sa olid Minskis.”

„Minskis,” kordasin mina.

„See on Valgevenes.”

„Ei usu, et seal keegi oleks mu passi templi pannud. Lennuk oli teistsugune kui varasem.”

„Rusjeti erilend.”

„Väiksem, vähem mugavusi, ei ühtki teist reisijat. Valgevene,” ütlesin mina.

„Sealt lendasid sa kagusse.”

„Olin unine, juhm, poolsurnud. Ma pole kindel, kas edasi ka peatusime või ei peatunud. Pole kindel, kui mitu järku kogu reisil oli. Magasin, nägin und, nägemusi.”

„Mida sa Bostonis tegid?”

„Seal elab mu sõbratar.”

„Sina ja su sõbratarid ei paista kunagi elavat ühes ja samas linnas. Miks nii?”

„Nii on aeg kallim.”

„Siin on asi sootuks teistmoodi.”

„Tean. Olen sellest aru saanud. Siin aega ei ole.”

„Või siis on aeg nii kõikehõlmav, et me ei taju selle möödumist harjunud viisil.”

„Sa peidad end selle eest.”

„Me anname sellele järele.”

Nüüd oli minu kord toolis lamaskile vajuda. Tahtsin suitsu teha. Olin kaks korda suitsetamise maha jätnud, aga tahtsin nüüd jälle alustada ja siis maha jätta. Kujutlesin seda eluaegse tsüklina.

„Kas küsida midagi või võtta olukord vaikimisi omaks? Tahaksin reegleid teada.”

„Mida küsida?”

„Kus me praegu oleme?”

Isa noogutas asja vaagides aegamisi. Siis puhkes ta naerma.

„Lähim suurlinn asub teispool piiri ja selle nimi on Biškek. See on Kõrgõzstani pealinn. Siis on veel Almatõ, suurem, kaugemal, Kasahstanis. Aga Almatõ ei ole pealinn. Varem oli. Nüüd on pealinn Astana, kus on kullast pilvelõhkujad ja kaubanduskeskused, kus inimesed võivad enne sukeldumist kunstlainetusega basseini lebada rannaliival. Kui tead kohalikke nimesid ja seda, kuidas neid kirjutada, tunned end vähem eemalolevalt.”

„Ma ei jää siia nii kauaks.”

„Tõsi,” vastas isa. „Aga hinnangutes Artise seisundile on toimunud muutus. Nende arvates juhtub see päev hiljem.”

„Mina arvasin, et ajastus on ülitäpne.”

„Ega sa ei pea siia jääma. Ta mõistab seda.”

„Ma jään. Muidugi jään.”

„Isegi kõige hoolikama abistamise puhul tikub keha mõningaid otsuseid mõjutama.”

„Kas ta sureb loomulikku surma või tekitatakse viimane hingetõmme kunstlikult?”

„Sa ju mõistad, et midagi jääb pärast viimast hingetõmmet alles. Ja sa mõistad, et see on ainult eelmäng millelegi suuremale, sellele, mis tuleb pärast.”

„See kõik kõlab väga asjalikult.”

„Tegelikult toimub kõik väga õrnalt.”

„Õrnalt.”

„Kiiresti, ohutult ja valutult.”

„Ohutult.”

„Neil on vaja, et kõik toimuks täielikus sünkroonis nende väljatöötatud peente võtetega. Mis sobivad tema kehale, tema haigusele kõige paremini. Ta võiks elada veel nädalaid, aga milleks?”

Isa naaldus nüüd ettepoole, küünarnukid laual.

Mina küsisin: „Aga miks siin?”

„Laboratooriumid ja tehnilised keskused on olemas veel kahel maal. Aga see siin on baas, juhtimiskeskus.”

„Aga miks asub see nii kaugel eraldi? Miks mitte Šveitsis? Miks mitte mõnes Houstoni eeslinnas?”

„Seda, sellist eraldatust me just soovimegi. Meil on just see, mida vaja. Vastupidavad energiaallikad ja tugev mehhaniseeritud süsteem. Plahvatuskindlad seinad ja tugevdatud põrandad. Ehituskindlus. Tulekindlus. Turvapatrullid maal ja õhus. Põhjalik küberkaitse. Ja nii edasi.”

Ehituskindlus. Talle meeldis seda öelda. Ta avas lauasahtli ja tõi lagedale pudeli Iiri viskit. Siis osutas ta kandikule, kus oli kaks klaasi, ja ma läksin toa teise otsa seda tooma. Laua juures tagasi, uurisin klaase, otsides neilt sinna märkamatult sattunud liiva- ja kruusaosakesi.

„Ja inimesed kontorites. Peidus. Mida nad teevad?”

„Nemad loovad tulevikku. Uut ettekujutust tulevikust. Mis on erinev eelmistest.”

„Ja see peab toimuma siin.”

„See on maa, millel tuhandeid aastaid rändasid nomaadid. Lambakarjused lagedal maal. Seda ei ole ajalugu mõjutanud ega kokku surunud. Ajalugu on siia maetud. Kolmkümmend aastat tagasi töötas Artis väljakaevamistel siit kusagil põhja ja ida pool, Hiina läheduses. Kalmetesse peidetud ajalugu. Oleme piiridest väljas. Unustame kõik, mida teadsime.”

„Selles paigas võib oma nimegi unustada.”

Isa tõstis klaasi ja jõi. See oli haruldast marki viski, kolm korda läbi aetud, mille toodang oli rangelt piiratud. Isa oli mulle sellest kõigest aastaid tagasi rääkinud.

„Ja raha?”

„Kelle raha?”

„Sinu. Ilmselt on sul selles suur osalus.”

„Mõtlesin ikka, et olen tõsine mees. Kõik see töö, mida tegin, jõupingutused, pühendumine. Siis, hiljem, tuli aeg, mil võisin pühenduda teistele asjadele, kunstile, eneseharimisele ideede, traditsioonide ja uuenduste alal. Hakkasin seda armastama,” ütles ta. „Kunstiteost, pilti seinal. Siis hakkasin tegelema haruldaste raamatutega. Veetsin tunde ja päevi raamatukogudes, piiratud ligipääsuga osakondades, ilma tarviduseta midagi omandada.”