Читать книгу Null K - Don DeLillo - Страница 3

Artis oli parajasti üksi sviidis, kus nad Rossiga elasid. Ta istus tugitoolis, seljas hommikumantel ja jalas sussid, ning paistis magavat.

Mida öelda? Kuidas alustada?

Sa oled nii kaunis, mõtlesin, ja nii see oli, ainult et nukral kombel, haigusest kurnatud, nägu kõhn ja juuksed tuhkblondid, kammimata, kahvatud käed süles koos. Olin temast alguses mõelnud kui Teisest Naisest ja seejärel kui Kasuemast ja lõpuks kui Arheoloogist. See viimane silt polnud enam nii alandav, peamiselt sellepärast, et õppisin teda viimaks tundma. Mulle meeldis kujutleda, et Artis on teadlane ja askeet, kes elab pikki aegu rohmakates välilaagrites, keegi, kes suudaks kiiresti kohaneda ka teistsuguste raskete tingimustega.

Miks palus isa mul siia tulla?

Ta tahtis, et oleksin temaga, kui Artis sureb.

Istusin patjadega kaetud pingil, vaatasin ja ootasin ning peagi eemaldusid mu mõtted toolil istuvast liikumatust inimkogust, ja korraga oli ta, korraga olime me, Ross ja mina, miniatuurses mäluruumis.

Ross oli mees, kelle oli vorminud raha. Ta oli varakult kuulsaks saanud, analüüsides loodusõnnetuste kasumlikkust. Talle meeldis rääkida minuga rahast. Ema ütles ikka: kuidas on lugu seksiga, vaat seda oleks tal vaja teada. Raha keel oli keeruline. Isa määratles termineid, joonistas diagramme ja näis kogu aeg elavat hädaolukorras, istudes enamasti kümme kuni kaksteist tundi oma kontoris või kihutades lennujaama või valmistudes konverentsiks. Kodus seisis ta elusuuruses peegli ees ja esitas mälu järgi kõnesid riskijanust ja maksude optimeerimisest, mille kallal ta parajasti töötas, lihvides oma žeste ja näoilmeid. Tal oli ühe ajutise kontoritöötajaga armusuhe. Ta võttis osa Bostoni maratonist.

Ja mida tegin mina? Ma pomisesin, vedasin jalgu järel, pügasin juusteriba üle pea eest taha paljaks – ma olin tema isiklik antikristus.

Ta läks ära, kui olin kolmteist. Tegin parajasti kodutööd trigonomeetriast, kui ta mulle seda ütles. Ta istus teisel pool väikest kirjutuslauda, kus vanast moosipurgist vahtisid välja mu alati teritatud pliiatsid. Sellal kui ta rääkis, jätkasin mina kodutööd. Uurisin võrrandeid raamatuleheküljel ning kirjutasin vihikusse ikka ja jälle: siinus koosinus tangens.

Miks jättis isa ema maha?

Kumbki ei öelnud seda mulle kunagi.

Aastaid hiljem elasin pooleteisetoalises üürikorteris Manhattani ülemises otsas. Ühel õhtul esines isa televisioonis, mingil ebamäärasel kehvasti näitaval kanalil – Ross Genfis, topeltkujutis temast, ta rääkis prantsuse keelt. Kas ma teadsin, et isa räägib prantsuse keelt? Olin ma üldse kindel, et see mees on minu isa? Subtiitrite järgi rääkis ta seal töötuse ökoloogiast. Vaatasin saadet püsti seistes.

Ja nüüd Artis selles peaaegu uskumatus kohas, kõrbekummitus, kes peagi säilitatakse tohutus matusekambris jäise surnukeha kujul. Ja pärast seda kujuteldamatu tulevik. Mõelge vaid neile sõnadele. Aeg, saatus, juhus, surematus. Ja siinsamas minu lihtsameelne minevik, mu vinniline elulugu, hetked, mille ma paratamatult pean tagasi kutsuma, sest need on minu hetked, neid on võimatu mitte näha ja tunda, nad roomavad välja igast seinast mu ümber.

Kord tuhkakolmapäeval läksin kirikusse ja võtsin end järjekorda. Silmitsesin kujusid, tahvleid, sambaid ja vitraažaknaid enda ümber, siis läksin altaripiirde juurde ja laskusin põlvili. Vaimulik tuli mu juurde ja jättis oma märgi, püha tuha pöidlajälje mu laubale. Põrmust oled sa võetud. Mina ei olnud katoliiklane, mu vanemad ei olnud katoliiklased. Ma ei teadnud, mis me oleme. Me olime Sööjad ja Magajad. Me olime Isa Ülikonna Keemilisse Viijad.

Kui isa ära läks, otsustasin hakata end tundma hüljatuna või ka pooleldi hüljatuna. Me emaga mõistsime ja usaldasime teineteist. Asusime elama Queensi, aedapääsuga korterisse aiata majas. See sobis meile mõlemale. Lasksin pärismaalase moodi pügatud juuksed tagasi kasvada. Käisime koos jalutamas. Ema teismelise pojaga: kes Ameerika Ühendriikides teeks midagi sellist? Ema ei lugenud mulle moraali mu kõrvalepõikamiste pärast üldisest normaalsusest, õigemini tegi seda harva. Sõime mahetoitu ja põrgatasime avalikul tenniseväljakul vastastikku palli.

Ja nüüd preestrirüüs vaimulik ja tema pöidla kerge vajutus tuhamärki tehes. Ja põrmuks pead sina saama. Kõndisin tänavatel ringi, otsides inimesi, kes mind vaataksid. Seisatasin kaupluseakende ees ja uurisin oma peegelpilti. Ma ei teadnud, mis see oli. Oli see mingi ebardunud austuseväljendus? Kas ma vedasin Püha Kirikut ninapidi? Või üritasin lihtsalt endast mingit tähendusrikast kujutist luua? Soovisin, et plekk säiliks päevi ja nädalaid. Kui ma koju jõudsin, naaldus ema minust eemale, justkui tahaks mind perspektiivis uurida. See oli ülilühike hinnanguhetk. Hoidusin hoolega naeratamast – mul oli hauakaevaja naeratus. Ema ütles midagi selle kohta, kui tüütud on kolmapäevad kogu maailmas. „Veidike tuhka, mis pea midagi ei maksa, ja otsekohe saab kolmapäevast midagi mäletamisväärset,” ütles ta.

Lõpuks asusime isaga läbi murdma mõnedest pingetest, mis meid teineteisest eemal hoidsid, ning ma leppisin mõnede tema tehtud korraldustega minu hariduse asjus, kuid tema ärile ei läinud ma ligilähedalegi.

Ning aastaid hiljem, peaaegu eluaeg hiljem, nagu mulle tundus, õppisin vähehaaval ka tundma naist, kes nüüd minu ees istus, kumaras lähedalasuvalt laualt tulvavas lambivalguses.

Ning veel ühe eluea, tema eluea möödudes, avas Artis silmad ning nägi mind seal istumas.

„Jeffrey.”

„Jõudsin eile õhtul hilja.”

„Ross ütles mulle.”

„Ja nii ongi.”

Võtsin Artise käe pihku. Tundus, et enam polegi midagi öelda, aga me vestlesime terve tunni. Artis rääkis peaaegu sosinal ja mina samuti, arvestades olukorra või siis ka ümbrusega, nende vaiksete saalide, suletuse ja eraldatusega, selle mullakunsti uue põlvkonnaga, tulevase elustamise ootel inimkehadega.

„Siiatulekust saadik olen end avastanud keskendumas väikestele asjadele, üha väiksematele. Mu vaim kerib end lahti nagu poolilt. Mõtlen pisiasjadele, mis on olnud aastaid maetud. Näen hetki, mis varem möödusid või mida pidasin liiga tühiseks, et neid meenutada. Asi on muidugi minu olukorras või ka arstirohtudes. See on sulgumise, lõppu jõudmise tunne.”

„Ajutisse lõppu.”

„Kas sul on raske seda uskuda? Minul küll ei ole. Olen seda asja uurinud.”

„Ma tean, et oled.”

„Skeptitsism on loomulik. Me vajame seda. Aga mingis punktis hakkame mõistma, et on olemas midagi väga palju suuremat ja püsivamat.”

„Üks lihtne küsimus. Ja praktiline, mitte skeptiline. Miks ei ole sa hospiitsis?”

„Ross tahab mind enda lähedal hoida. Arstid käivad regulaarselt.”

Artisel oli raskusi selle viimase sõna silpide järjestikku väljaütlemisega ning sellest hetkest alates rääkis ta aeglasemalt.

„Või siis veeretatakse mind mööda koridore pimedatesse kabiinidesse, mis liiguvad šahtis üles ja alla, aga võib-olla ka küljetsi ja tagasi. Igal juhul viiakse mind läbivaatustuppa, kus mind siis kuulatakse ja vaadatakse, ikka väga vaikselt. Neis ruumides on kusagil ka mõni põetaja või põetajad. Me räägime mandariini keelt, see naine ja mina või see mees ja mina.”

„Kas sa mõtled ka vahel, milline võib olla maailm, kuhu sa kunagi tagasi tuled?”

„Ma mõtlen veetilkadele.”

Ma ootasin.

Artis ütles: „Ma mõtlen veetilkadele. Sellele, kuidas ma duši all jälgisin veetilka nõrgumas alla mööda püstist kardinat. Kuidas ma keskendusin sellele tilgale, tilgakesele, sellele ümarale terakesele, ning ootasin, et ta võtaks üle kortsude ja voltide nõrgudes uusi vorme, sellal kui vesi mulle pähe pahises. Mis ajast ma seda mäletan? Kahekümne aasta tagusest ajast, kolmekümne aasta tagusest, kauemast? Ma ei tea. Millele ma sellal mõtlesin? Ma ei tea. Võibolla pidasin ma seda veetilka omamoodi elusaks. Elusaks nagu animatsioonis, nagu joonisfilmis. Ma ei tea. Võib-olla oli mu pea lihtsalt tühi. Mulle pähe pahisev vesi on pagana külm, aga ma ei hakka soojuse reguleerimisega vaeva nägema. Ma pean jälgima seda tilka, nägema, kuidas see hakkab pikenema, nõrguma. Aga ta on liiga selge ja läbipaistev, et olla midagi, mis nõrgub. Seisan ja vesi peksab mulle vastu pead ning ütlen enesele, et mingit nõrgumist ei ole. Muda ja löga nõrguvad, see on algeline elu ookeani põhjas ja see koosneb peamiselt mikroskoopilistest mereolenditest.”

Artis rääkis mingit varikeelt, peatudes, järele mõeldes, püüdes meenutada, ning kui ta jõudis tagasi sellesse hetke, sellesse tuppa, pidi ta minu paika panema, taas paika asetama, minu, Jeffrey, poja, kes ma istusin tema vastas. Kõigile peale Artise olin ma Jeff. See lisasilp, öeldud tema õrna häälega, tegi mind enese olemasolust teadlikuks, õigemini teadlikuks oma teisest minast, palju meeldivamast ja usaldusväärsemast, mehest, kes käib ringi, selg sirge, aga see oli puhas väljamõeldis.

„Mõnikord pimedas toas,” ütlesin, „panen ma silmad kinni. Astun tuppa ja panen silmad kinni. Või siis ootan magamistoas, kuni jõuan lambi juurde, mis asub voodi kõrval kummutil. Ja siis panen silmad kinni. On see allumine pimedusele? Ma ei tea, mis see on. On see kohanemine? Las pimedus määrab olukorra tingimused? Mis see on? Kõlab nagu miski, mida teeb mõni veidrikust laps. Just selline laps, nagu olin mina. Aga ma teen seda veel praegugi. Astun pimedasse tuppa ja ehk ootan hetke, seisatades uksel, ning seejärel sulen silmad. Kas ma testin end seda pimedust kahekordistades?”

Vaikisime mõnda aega.

„Asjad, mida me teeme ja mille seejärel unustame,” ütles Artis.

„Ainult et me ei unusta. Inimesed nagu meie ei unusta.”

Mulle meeldis seda öelda. Inimesed nagu meie.

„Üks neid tillukesi isiksusenutsakaid. Nõnda ütleb Ross. Ta ütleb, et ma olen võõras maa. Väikesed asjad, üha väiksemad. Selliseks on mu olemine muutunud.”

„Ma leian pimedas magamistoas tee kummuti juurde, püüdes tunnetada lambi asukohta sellel, ning seejärel püüan ringi kobades leida lambivarju ja lambivarju all seda asjandust, mis ta sisse ja välja lülitab, seda nuppu, lülitit, mis valguse põlema paneb.”

„Ja siis avad sa silmad.”

„Aga kas avan? Veidrikust laps hoiaks neid kinni.”

„Aga ainult esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti,” ütles Artis, suutes vaevu leida tee läbi tuttavlike nädalapäevade loetelu.

Tagatoast tuli keegi välja, keegi naine – hallid tunked, tumedad juuksed ja tõmmu nägu, ilme asjalik. Tal olid latekskindad käes ja ta jäi mulle otsa vaadates Artise selja taha seisma.

Aeg lahkuda.

Artis ütles tasakesi: „See olen vaid mina, too keha kilekardina taga duši all, kes jälgib, kuidas veepiisk mööda märga kardinat alla niriseb. See hetk on unustamiseks. See on lõpp-punkt. Sellest hetkest ei pea kunagi mõtlema, ainult siis, kui see parajasti aset leiab. Võib-olla sellepärast ei tundugi see iseäralikuna. See olen vaid mina. Ma ei mõtle sellele. Lihtsalt elan selles ja jätan selle siis seljataha. Aga mitte igaveseks. Jätan seljataha kuni praeguseni, mil olen selles kohas, kus kõik, mis ma kunagi öelnud ja teinud olen, on käepärast, just siinsamas, et seda kokku koguda, nii et see kaotsi ei läheks, kui ma teises elus jälle silmad avan.”

Seda kohta nimetati toiduplokiks ja nii see ka oli, komponent, moodul, neli alamõõdulist lauda ja peale minu veel keegi mees, seljas miski, mis näis mungarüüna. Sõin ja piilusin teda vargsi. Ta lõikas oma toitu ja näris seda endassesüvenenult. Kui ta lahkumiseks püsti tõusis, nägin rüü alt välja vaatamas siniseid teksaseid ja teksaste all tenniseid. Toit oli söödav, ent sellele polnud alati võimalik nime anda.

Tuppa pääsesin, kui panin käepaela ketta vastu magnetseadet ukse keskmises paneelis. Tuba oli väike ja ilmetu. Lihtsalt üks seintega piiratud ruum. Lagi oli madal, voodi oli voodi moodi ja tool oli tool. Aknaid ei olnud.

Kahekümne nelja tunni pärast pidi Artis olema kliiniliste näitajate järgi surnud ning see tähendas, et mina olen teel koju, Ross aga jääb mõneks ajaks siia, veendumaks isiklikult, et krüoonilised tegevused toimuksid ajagraafiku järgi.

Aga ma tundsin end juba nagu lõksus. Külalistel polnud lubatud hoonest lahkuda, ning ehkki väljas polnud nende kambriumieelsete kaljude vahel niikuinii kuhugi minna, tundsin, kuidas see piirang mõjuma hakkas. Toas puudusid digitaalsed sidevahendid ja siin oli ka mu nutitelefon ajusurmas. Tegin venitusharjutusi, et veri käima panna. Tegin istulitõusmisi ja konnahüppeid. Püüdsin meenutada eelmise öö unenägu.

See tuba pani mind tundma, et mind imatakse selle paiga põhiolemusse. Istusin toolil, silmad kinni. Ja nägin end seal istumas. Nägin ka kogu seda hoonestikku justkui kusagilt ülevalt stratosfäärist, monoliitset kokkukeevitatud massi, mitmesuguse kallakuga katuseid ja päikeses küütlevaid seinu.

Nägin veetilku, mida Artis oli jälginud, ükshaaval mööda vannikardinat alla nõrgumas.

Nägin ähmaselt alasti Artist seismas näoga pihustuva vee poole, kujutist tema suletud silmadest omaenda suletud silmade ees.

Tahtsin toolilt tõusta, toast välja minna, öelda Artisele hüvasti ja siit lahkuda. Mul õnnestus end veenda püsti tõusma ja ust avama. Aga siis ma ainult uitasin saalides ringi.