Читать книгу Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö - Doris Kristina Raave - Страница 10

Lennukist väljudes võtab leitsak hinge kinni. Kas me põhja ei pidanud sõitma!? Tean Põhja-Mehhikost seni ainult seda, et see on tunduvalt jõukam kui Lõuna-Mehhiko. Piiriäärse alana on see piirkond täis suurettevõtteid, mis on miljardäriks teinud mitu üle riigi tuntud perekonda.

„Põhja-Mehhiko on kõrb, vihma ei saja siin peaaegu et kunagi. Päeval on siin talumatu palavus ja öösiti võimatu jäisus. Temperatuurierinevus võib öö ja päeva vahel olla rohkem kui 20 kraadi. Näiteks talviti on siin öösiti vabalt null kraadi,“ selgitab Rosa mu imestuse peale. „Mehhiko rannikualad on palavad ja niisked. Mida rohkem lõuna poole, seda rohkem muutub ala džungliks. Seal sajab pool aastat ning pool aastat on kuiv. Kesk-Mehhiko, nagu México, on kõvasti jahedam, sest asub merepinnast nii palju kõrgemal. Ilm püsib 20 kraadi juures, öösiti on kümme kraadi või alla selle. Guadalajaras, kus meie elame, on ilm küllaltki tasakaalukas tänu lähedal asuvale Chapala järvele, mis on Mehhiko suurim järv. Päeval on alaliselt 20–30, talvel võib temperatuur aga langeda öösiti alla kümne kraadi. Sajab suvel. Näe, Miguel!“ Rosa hüüatab oma patrooni märgates.

Miguel on lühike heledanahaline rohesilmne tüse mees. Olgugi et lühikese ja tõmmu, vuntside ja sombreeroga mehe kujutluspilt on stereotüüp, on sellel tõepõhi paljuski all. Aga nii nagu pole iga eestlane blond ja siniste silmadega, pole ka iga mehhiklane tõmmu või lühike. Siin on heledamaid ja tumedamaid, pikemaid ja lühemaid inimesi. Aga neil on ka segatud veri. Valged on Mehhikos eurooplaste otsesed järeltulijad. Nad pole asteekide või maiadega just eriliselt segunenud, ning moodustavad siin selle kõrgema klassi. Läbi evolutsiooni on nende rahaline seis lubanud neil otsesest päikese käes olemisest hoiduda, erinevalt moreno’st, siinsest tumedanahalisest, kelle toon siis mulatiga sarnaneb, või piel canela’st ehk kaneelitoonist, nagu siin hellitavalt võib öelda. Kui üldistada, siis – mida tumedam nahk, seda madalam klass. Päris mustanahalisi Mehhikos ei ole.

Sotsiaalsed klassid on Mehhikos väga selgelt eristatud. Keskklassi on siin väga vähe, suurem osa rahvastikust asub äärmuses, peamiselt muidugi ekstreemses vaesuses. Kõrgemal klassil pole kombeks lävida madalama klassiga, nood on neil ainult personaliks. Kui mõni hele peretütar peaks moreno’st aednikku ära armuma, on kisa lahti kogu suguvõsas.

Ja päikest püüavad vältida siin tõesti kõik.

„See päevitus ei lähe nüüd tükk aega ära!“ ütleb üks mehhiklanna mulle peale rannas veedetud päeva kurvalt. Küll on tal üllatunud nägu, kui selgitan, et meil Eestis on päevitunud nahk jõukuse märk. See ju tähendab, et sai väljamaal käidud.

Kui mu meheõde suvel Euroopas abiellub, on naljakas näha, kuidas kõik prantslased seisavad rõõmsalt päikese käes, samas kui kõik mehhiklased varjus redutavad. Minu ja mu elukaaslase definitsioon ilusast päevast on seega kategooriliselt erinev. Minusse on eestlasena sisse kodeeritud, et toas raisatud päikesepaisteline päev on patt mis patt, sellal kui mu elukaaslane äratab mu just hoopis haruldase pilves päeva hommikul suure vaimustusega: „Vaata, kui ilus ilm on! Mis sa täna teha tahad?! Läheme piknikule? Loomaaeda?“

„Mida ma teha tahan? Terve päeva voodis vedeleda. Mida muud peaks keegi ühel hallil päeval teha tahtma?“ ei suuda ma kuidagi elukaaslase vaimustust jagada.

Hermosillos plaanime isadepäeva puhul veeta aega Migueli pere ja lastega, kelle emale makstakse alimente ligi 10 000 eurot kuus. Võrdluseks toon välja, et miinimumpalk on Mehhikos päevas 80 peesot ehk 3,5 eurot, kuus teeb see siis umbes 1600 peesot või 70 eurot. Kui linnas elad ja 20 000 peesot ehk ligi 900 eurot kuus teenid, peetakse su teenistust piisavaks, et peret üleval pidada. Peale selle tuleb pilk peale visata ka Migueli kõikidele veel ehitusjärgus olevatele rannikuäärsetele majadele. Neid on juba ainuüksi selles piirkonnas umbes kümme. Miguelil on üle Mehhiko sadu ja sadu majasid, rääkimata jahtidest igas sadamas ja kolmest eralennukist.

Miguel on oma sõnutsi ärimees. Alustanud meditsiinitehnika vahendamisest, on ta jõudnud nii kaugele, et on praegu „pangaks“ Mehhiko riigile endale. Näiteks on tema kapitaliga ehitatud mitu haiglat ja maanteed. Riik maksab Miguelile rahastuse eest intressiga tagasi ning peale selle laekub riigiasutusega tehtud tehingult teenitud tulust tema kontole kaks protsenti. Praegu on käsil ühe México loomaaia uuendamine. Sellega seoses sõidavad Rosa ja Miguel nädala pärast Keeniasse. Loomahankeks.

Oleks vale öelda, et mind ei näri kahtlus, kas vaid puhta äriga ikka on võimalik nii palju raha kokku ajada. Mõni aeg hiljem tutvun ühe salateenistuse mehega, kelle töö on just Mehhiko narkoparuneid jälgida, ja mul on väga suur kiusatus pinnida temalt, ega neil juhuslikult sellise mehe kohta infot pole. Ilmselt saaksin vastuseks, et tegemist on konfidentsiaalse infoga – on avalikkusele teada ja tuntud narkoparuneid ja on neid, kelle kohta üldsusele veel infot ei anta –, aga kes teab, äkki välgataks tema näol kasvõi hetkeks reetvalt mõni äratundmishelk, kui ta Migueli nime kuuleks. Mis siis, kui too Miguel ongi tegelikult hoopis üks suur kokaiinikuningas? Või vähemalt uimastimaffias osalemises kahtlustatav? Ja neil seal salateenistuses on ju kindlasti infot ka kahtlusaluse kontaktide kohta. Mis siis, kui minugi nimi on seal järgmise informatsiooniga olemas: tüdruksõbra tööline, lendab sagedasti Mehhiko ja Euroopa vahet; riskifaktor: kõrge. See seletaks, miks mind USAst läbi lennates peaaegu alati põhjalikult kontrollitakse: pagas, riided, käed-jalad, kõik! Tegelikult ma ei teagi, kas selline võimalus tekitab minus rohkem hirmu või põnevust. Igal juhul on see tõesti teine äärmus, kui võrrelda Šveitsi üksluisusega.

Jätan kõik küsimata, sest kes teab, äkki peetaks mind nii veel spiooniks.

Oleks ma ometi muud riided valinud! Ah, keda ma lollitan, mul polekski olnud miskit, mida oleks siia selga panna sobinud.

Olen šikis privaatklubis sandaalidega, mustades šortsides ja valges T-särgis. No vähemalt neutraalne värvivalik, kiidan ennast irooniaga. Kõik mu ümber on kontsadel ja kokteilikleitides. Ega mind poleks siia ilmselt Rosa ja Miguelita sissegi lastud. Ma märkasin küll seda turvamehe eksimatut halvakspanu minu vastu. Aga Rosal näib olevat ükskõik, mis mul seljas on. Võib-olla on ta juba nii harjunud kõiki varjutama, et polegi tegelikult vahet, kas kõrvalseisja on miss või hulgus.

Loožis on neil sõbrad juba ees. Ma satun istuma ühe lühikese mehhiklase kõrvale. No vist tuleb ära harjuda, et siinne kontingent ikka minust lühem on. Olgugi et euronormide järgi olen täitsa tavalist mõõtu.