Читать книгу Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö - Doris Kristina Raave - Страница 6

„Aah, lõpuks kodu... kui hea...“ avastan ennast mõtlemas, kui lennuk Mehhiko kohal maanduma hakkab. See mõte kohutab mind. Kodu? Siin? Kas... kas tõesti? Aga miks?

Olgugi et kooliajal pisarsilmil isamaalisi kõnesid deklameerisin, ei suutnud ma „suureks saades“ kuidagi oma olemust siit maalapilt üles leida ning pagesin võõrsile ennast lahti mõtestama. Ma ei suutnud eestlaste keskel mõista oma identiteeti ega rolli, ei osanud enam väärtustada mitte ainult seda vaba maad, vaid ka oma juuri ja peret. Otsisin seoseid, mis paneks mind üht kohta koduks kutsuma.

Siin-seal Euroopa riikide vahel pendeldades jäin lõpuks heaoluühiskonna särast pimestatuna paikseks Šveitsis. Juba mõne ajaga sai saavutatud see, millele tavaliselt oma kahekümnendad kulutatakse: alustatud soovitud karjääriga, teenitud head palka. Tundus, et edu ongi saavutatud, ja seda prognoositust aastaid varem. Ja edu peaks ju võrduma õnnega, kas pole?

Aga ei, miski ei andnud siiski rahu. Millegi uue otsingud viisid mind Mehhikosse, kus endalegi üllatuseks näisin aga armuvat hoopis rohkem rahasse ja heaolusse, kindlustatud ellu. Ajasin uuesti taga just seda, mille rüpest põgenesin.

Kuid ühe päevaga muutus kõik. Ootamatult peavarjuta jäänud, leidsin end tänavalt, taskus vaid loetud peesod. Kaotasin kogu oma vara. Nutuse kurguga olin valmis kaotust tunnistama ja võtma laenu, et esimese lennuga tagasi Euroopasse tormata, kuid passita olek hoidis mind veel kinni. Kui pöörasin esimest korda tähelepanu Mehhiko kõrgemast klassist allapoole, hakkas kibe maitse suus aegamisi lahtuma. Märkasin tasahaaval, kui palju oli mul Mehhikost kogemata jäänud. Mu viisa kehtis veel terve kuu, miks mitte kasutada seda aega rahulikult, mõtlesin. Katsuda ennast ja seda maad lepitada.

Selle aja jooksul leidsin sealses rahvas rohkem headust, kui olin kogu oma elu jooksul kogenud, ja kuu möödudes tabasin end Mehhikot koduks kutsumas. Ma ei saanud sealt veel ära minna. Tuli välja võidelda uus viisa, et Mehhikole tõeliselt uus võimalus anda. Vähehaaval nägin, kui isekas ja tarbijalik oli minu mõttemaailm tegelikult, olgugi et ise pidasin ennast suureks andjaks. Õppisin mitte ootama, kuni mulle millegi väärtust tõendatakse, vaid sellele ise väärtust andma. Mehhiklased näitasid mulle, et just perekond on see, keda esmalt väärtustame ja keda niiviisi ka kohtleme. Sama käib kodu kohta.

Nõnda leidsin, mida otsisin, sest olin selle viimaks ise võimalikuks teinud. Olles praegu tagasi Eestis, oskan lõpuks seda oluliseks pidada. Oskan tänulik olla oma juurtele ja neid hinnata.

Aitäh kõikidele mehhiklastele, kes avasid mulle oma maailma.

Olen tänulik oma perele, kes on alati olemas.

Ja olen tänulik sinule, Eric, minu mehhiklane, kes sa avasid mulle oma elu ja südame.

Aitäh!

Tartu,

mä rts 2019

1 Echando a perder se aprende. (Siin ja edaspidi: ütlus Mehhikos, originaalis hispaania k) [ ↵ ]