Читать книгу Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö - Doris Kristina Raave - Страница 8

Need mäed siin ei muutu kunagi. Ja see järv on nagu see rahvaski siin: tasane, usaldusväärne, kuid mitte kunagi päris nii soe, nagu tahaks.

Katuseterrassilt alla vaadates peegeldub mulle vastu linn.

Genf.

See linn siin ei muutu kunagi.

Kõigel ja kõigil siin on oma rütm ja nad on omavahel ideaalses harmoonias. Süsteem kui kellavärk. Ja kõik ju teavad, et Šveitsi kell juba lööki vahele ei jäta.

Mul on siin kõik olemas, ütlen iseendale järjekordset „närve rahustavat“ suitsu pahvides ja öösse vaadates. Kaugustes võib aimata Alpide siluetti. Miks ma siis ometi rahul ei ole?

Kaheksast neljani veedan päeva lastega, keda olen armastama õppinud. Mu elu on täis inimesi, keda olen armastada valinud. Kuid juba varastes kahekümnendates tunnen, et olen sellesse täiskasvanurutiini oma kohustuste ja etteaimatavusega hangunud.

See pole iseenesest ju halb, lihtsalt vara veel, liiga vara, jätkan endamisi sellel 2016. aasta talvel järjekordsele fondüüpotile tuld alla pannes. Nurgas mängib vaikselt mingi hispaaniakeelne muusika. On reede õhtu.

Homme läheme taas mägedesse. Ekstreemsport on ainus, mis siin riigis adrenaliini tekitab. Pole ka ime, et rahvussport on mäesuusatamine. Aga need mäed on mul juba vallutatud. Ja ma tean liigagi hästi, et nad on aasta pärast täpselt samad kui praegu. Mul on vaja uut põnevust.

Juba tundub, nagu oleks see moodne veerandelukriis ligi hiilimas. No ei! Enne veel kui päris paikseks jään, tahan olla kindel, et olen käinud ja näinud ja kogenud. Et olen vaeva näinud selle nimel, mis mul on. On tõsi, et vaid siis oskab inimene oma vara väärtustada. Praegu on kuidagi liiga lihtsalt kõik käinud. Ei saa ju olla, et see ongi kõik?

Siis, kui inimesel midagi pole, on raske, aga üllatavalt on ka läbi ja lõhki heaolu omamoodi ängistav. See riik, kus väärisesemeid rongi unustades võid kindel olla, et need leiavad tagasitee sinuni, ja kus võin öösiti jalutada ka hämarates tänavanurkades igasugust muret tundmata, kus ohtu ei leia isegi tikutulega otsides. See riik, kus raha on lihtsalt liiga palju.

Ma pean siit minema saama.

Mõni kuu hiljem rattaga mäest alla vuhades võtan endalegi üllatuseks vastu saatusliku otsuse. Vajan uut hingust, midagi, mis mind ärataks ja taas kikivarvule ajaks. Kuid kust leida see, mis mu närve kõditaks? Mis paneks mind kasvõi veidikene oma heaolu ja turvalisuse nimel taas vaeva nägema. Koju jõudes panen mängima tollesama hispaaniakeelse playlist’i. Olen seda viimasel ajal kuulanud nii palju, et tean juba näiteks José Joséle kaasagi laulda. Kui vaid sõnadest aru saaks...

Aga loomulikult! Hispaania! Löön käelabaga otsaette, nagu ikka juhtub, kui midagi ilmselget on taipamata jäänud. Kogu see kirg ja soojus seal!

Ei, tegelikult ikka mitte, ütleb mingi sisemine mina vastuseks. Aga hispaania keelt võiks küll õppida. Ja oh, oota, Ladina-Ameerika on ju päris kirev. Ladina-Ameerika. Jah! Oh! Mis siis, kui minnagi kohe Venezuelasse, päris sinna kaose keskele? Või siis Amazonasesse, elada külg külje kõrval indiaanlastega ja õpetada seal lapsi lugema? Või otse Brasiiliasse ja liituda kohe mõne inimkaubanduse vastu võitleva organisatsiooniga? Või aidata Haitil pärast orkaane elu taas üles ehitada, töötada kohalikega kõrvuti põllul ja püüda kätega kala? Või minna Kuubale ja õppida salsat tantsima? Või Argentinas tangot? Jah, ja siis adopteerida sealsest orbudekodust laps ja olla talle emaks ja siis armuda kui loll ja siis ja siis ja siis... Ma ei suuda kuidagi enam neile elujõust kriiskavatele mõtetele piiri panna.

Hiljem reaalseid võimalusi otsides avastan, et turvalisusest loobumine ei tähenda veel, et olen sama altilt valmis loobuma mugavustest või heast palgast. Loomulikult võiksin minna ja töötada vabatahtlikuna, misjonärina või muidu humanitaarabi jagajana mõnes külakeses, mis aitaks ehk rohkem ka ennast teostada. Kui näen aga tööpakkumist ühe Mehhiko rikkaima pere juurde ning töökirjelduses on muu hulgas kirjas „täielik usaldusväärsus“ ja „valmisolek ette teatamata ja teadmata perioodiks ümber asuma“, saab puhas uudishimu õilsamast minust võitu. Ja kui ma juba seal olen, võin ju leida midagi aitamaks ka neid lapsi, kellele eluvalud võõrad pole. Aga siis, kui ma seal olen.

Ma ei suuda seda kõike ära oodata!

Juba kahe kuu pärast ma lendangi. Pakin kogu oma senise elu kokku ühteainsasse kohvrisse ja olen teel pere juurde, kellel on juba lapsehoidja, koduabilised, ihukaitsjad ja autojuhid, kuid puudub veel eraõpetaja Euroopast.

Ma ei tea, mida oodata, karta või mõelda. Tean ainult, et tahan seda teist maailma, kus inimesed ei karda ennast ega oma tundeid väljendada.

„Aa, ja muideks, ära muretse, meil pole narkootikumide hangeldamisega mingit pistmist,“ ütleb pereema mulle meie viimase Skype’i-kõne lõpus oma Plaza hotellitoast New Yorgis, kuhu mindi nädalalõppu veetma.

Ma isegi ei osanud seda karta. Nüüd aga küll. Päris kindel ei saa olla kunagi ega milleski, vähemalt nii nad siin ütlevad. Aga seda ma ju tahtsingi: põnevust, riski. Ausalt öeldes mulle meeldibki, et ei tea veel päris täpselt, millesse end mässin. Ameerika inimkaubitsejad ei otsiks ju naisi nii kaugelt, kui seda on Euroopa, eks ole?

1 Ya no quiero queso, sólo salir de la ratonera. [ ↵ ]