Читать книгу Viiskümmend halli varjundit - E. L. James - Страница 10

Kate on ekstaasis. „Aga mida ta Claytonite poes tegi?” Ta uudishimu immitseb telefonist välja. Ma olen laoruumide sügavuses, püüdes oma häält tavaliseks taltsutada.

„Ta lihtsalt sattus siinkandis olema.“

„Minu meelest on see liiga suur kokkusattumus, Ana. Kas sa ei arva, et ta tuli sind vaatama?” Mu süda hakkab selle mõtte peale rõõmust hüppama, aga see rõõm on üürike. Tuim masendav tõde on see, et ta oli seal asja pärast.

„Ta käis ülikooli põllumajandusosakonnas. Ta rahastab seal mingit uurimistööd,” pomisen ma.

„Oo jaa. Ta on andnud selle tarvis 2,5 miljonit dollarit.“

Ohoo.

„Kuidas sina seda tead?“

„Ana, ma olen ajakirjanik, ja olen sellest mehest portreeloo kirjutanud. Minu töö on seda teada.“

„Hästi, Carla Bernstein^[1.], ära ägestu. Nii et sa siis tahad neid fotosid?“

„Loomulikult tahan. Küsimus on selles, kes neid teeb ja kus.“

„Me võime temalt küsida, kus. Ta ütles, et on siinkandis.“

„Sa saad temaga otse ühendust võtta?“

„Mul on ta mobiilinumber.“

Kate ahmib õhku.

„Kõige rikkam, kõige tabamatum, kõige mõistatuslikum poissmees Washingtoni osariigis andis sulle lihtsalt oma mobiilinumbri?“

„Ee ... jah.“

„Ana! Sa meeldid talle. Selles pole mingit kahtlust.” Ta hääl on tunnetest tulvil.

„Kate, ta lihtsalt püüab kena olla.” Aga neid sõnu öeldes tean samas, et see pole tõsi – kena olla pole Christian Grey rida. Ta on võib-olla viisakas. Ja tasane hääleke sosistab: võib-olla on Kate’il õigus. Mu peanahk hakkab kirvandama mõttest, et võib-olla, lihtsalt võib-olla võin ma talle meeldida. Pealegi, ta ju ütles, et on rõõmus, et Kate seda intervjuud ei teinud. Ma kallistan end, vaikselt rõõmust hõisates ja end õõtsutades, hellitades lootust, et äkki ma meeldin talle. Kate toob mind tagasi reaalsusesse.

„Ma ei tea, kelle me saame teda pildistama. Levi, meie tavaline fotograaf, ei saa tulla. Ta on sel nädalavahetusel vanemate juures Idaho Fallsis. Ta on kindlasti nördinud, et tal libises käest võimalus pildistada Ameerika üht juhtivat ettevõtjat.“

„Mmm ... aga kuidas oleks Joséga?“

„Suurepärane mõte! Sina palu teda – sinu heaks on ta valmis kõike tegema. Siis helista Greyle ja küsi järele, kuhu me peaksime minema.” Kate on José suhtes ärritavalt isekas.

„Ma arvan, et sina peaksid talle helistama.“

„Kellele, Joséle?” pilkab Kate.

„Ei, Greyle.“

„Ana, sinul on temaga suhted.“

„Suhted?” piiksatan ma, ja mu hääl on kerkinud mitme oktavi võrra. „Ma vaevalt tunnen seda meest.“

„Vähemalt oled sa temaga kohtunud,” sõnab Kate mõrult. „Ja tundub, et ta tahab sind paremini tundma õppida. Ana, helista talle,” ütleb ta lühidalt ja paneb toru ära. Ta vahel kohe on selline kamandaja. Ma kortsutan telefonile kulmu ja näitan keelt.

Ma saadan parajasti Joséle sõnumit, kui Paul tuleb laoruumi liivapaberit otsima.

„Meil on siin üpris kiire, Ana,” sõnab ta leebelt.

„Jah, mm, vabandust,” pomisen ma ja pööran ümber.

„Niisiis, kuidas sa üldse Christian Greyd tunned?” Pauli hääl on ebaveenvalt ükskõikne.

„Ma pidin teda meie ülikoolilehe jaoks intervjueerima. Kate oli haige.” Ma kehitan õlgu, nagu oleks see tavaline asi, mitte midagi sellist, mille pärast ennast temast paremaks pidada.

„Christian Grey Claytonite poes. No ütle nüüd,” mühatab Paul hämmastunult. Ta vangutab pead, suutmata sellest sotti saada. „Igal juhul, kas sa tahaksid õhtul mõne dringi teha või midagi?“

Kui ta on kodus, siis kutsub ta mind alati kohtama, ja ma ütlen alati ei. See on rituaal. Minu arvates pole hea mõte oma ülemuse vennaga kohtamas käia, ja pealegi, Paul on ju kena oma tüüpilise ameerikaliku naabripoisiolekuga, ent ta pole kirjanduslik kangelane, mitte sinnapoolegi. Kas Grey on? küsib minult mu alateadvus kulmu kergitades. Ma surun ta maha.

„Kas sul pole koos vennaga perekondlikku õhtusööki või midagi sellist?“

„See on homme.”

„Võib-olla mõni teine kord, Paul. Ma pean täna õhtul õppima. Mul on järgmisel nädalal lõpueksamid.“

„Ana, ükspäev ütled sa jah.” Ta naeratab ja mina põgenen kauplusekorrusele.

„AGA MA PILDISTAN LOODUST, Ana, mitte inimesi,” oigab José.

„José, palun!” anun ma. Ma kõnnin mööda meie korteri elutuba, surudes mobiiltelefoni kõvasti pihku ja vaadates aknast kustuvat õhtuvalgust.

„Anna mulle telefon.” Kate krabab selle minu käest ära, visates oma siidised meekarva juuksed üle õla.

„Kuula nüüd, José Rodriguez, kui sa tahad, et meie lehes oleks materjal sinu näitusest, siis teed selle fotoseansi meile homme ära, selge?” Kate võib olla vapustavalt käskiv. „Hästi. Ana helistab sulle koha ja aja suhtes. Homme näeme.” Ta lõpetab kõne.

„Korras. Nüüd on meil vaja otsustada, kus ja millal. Helista talle.” Ta ulatab telefoni mulle. Mu kõhus keerab. „Helista Greyle, kohe!“

Ma põrnitsen talle otsa ja panen käe taskusse, et visiitkaart välja võtta. Ma hingan sügavalt ja aeglaselt sisse ja valin siis värisevate kätega numbri.

Ta vastab teisele helinale. Ta toon on terav, rahulik ja külm.

„Grey.“

„Ee ... härra Grey? Siin Anastasia Steele.” Ma ei tunne oma häält ära, ma olen nii närvis. Väike paus. Sisimas ma värisen. „Preili Steele. Kui kena teie häält kuulda.” Ta toon on muutunud. Ta kõlab ... soojalt, isegi võrgutavalt. Mu hing jääb kinni ja ma punastan. Äkki jõuab mu teadvusse, et Kahterine Kavanagh vaatab mind tähelepanelikult, suu lahti, ja ma sööstan kööki, et vältida ta soovimatuid pärimisi.

„Mm ... me tahaksime selle artikli jaoks fotoseansi ära teha.” Hinga, Ana, hinga. Mu kopsud töötavad kiiresti. „Homme, kui sobib. Kus teile sobiks, sir?“

Ma võin telefonis peaaegu kuulda tema sfinksinaeratust.

„Ma peatun Portlandis Heathmanis. Ütleme, kell pool kümme hommikul?“

„Hästi, seal näeme.” Mu tunded on ülevoolavad, ma olen hingetu – nagu laps, mitte täiskasvanud naine, kes võib Washingtoni osariigis seaduslikult hääletada ja juua.

„Ma jään ootama, preili Steele.” Ma kujutlen ulakat läiget ta silmis. Kuidas saab ta muuta viis väikest sõna nii ahvatlevaks lubaduseks? Ma lõpetan kõne. Kate on köögis ja vaatab mind jahmunult.

„Anastasia Rose Steele. Ta meeldib sulle! Ma pole kunagi näinud ega kuulnud, et keegi sulle nii ... nii ... tohutult mõju avaldaks. Tegelikult, sa punastad.“

„Oh, Kate, sa tead, et ma punastan kogu aeg. See on mul kutsehaigus. Ära ole naeruväärne,” nähvan ma. Ta pilgutab üllatunult silmi – mul on väga harva vihapurskeid – ja ma leebun varsti. „Ma lihtsalt leian, et ta on ... hirmutav, see on kõik.“

„Heathman, see sobib,” pomiseb Kate. „Ma helistan mänedžerile ja lepin kokku, kus me saame pildistada.“

„Ma valmistan õhtusöögi. Siis ma pean õppima.” Ma ei suuda varjata, et olen tema peale pahane, avan kapiukse ja hakkan süüa tegema.

MA OLEN SEL ÖÖSEL rahutu, visklen ja pöörlen, nähes und suitsuhallidest silmadest, kaitserõivastest, pikkadest jalgadest, pikkadest sõrmedest ning pimedatest tundmatutest paikadest. Ma ärkan öösel kaks korda üles, süda puperdamas. Oh, homme näen ma küll suurepärane välja, olles nii vähe maganud, noomin ma end. Ma taon patja ja püüan õiget asendit leida.

HEATHMAN ASUB PORTLANDI KESKLINNA südames. See muljetavaldav pruunist kivist hoone valmis 1920. aastate lõpul, just enne börsikrahhi. José, Travis ja mina sõidame minu Beetle‘iga ning Kate sõidab oma CLK-ga, sest me kõik minu autosse ei mahu. Travis on José sõber ja müügimees, kes aitab meid valgustusega. Kate‘il on õnnestunud saada selleks hommikuks Heathmanist tasuta tuba, vastutasuks tänusõnad artiklis. Kui ta vastuvõtus selgitab, et meil on siin pildistamine tegevdirektor Christian Greyga, antakse meile otsekohe sviit. Tavalise suurusega sviit, sest ilmselt härra Grey juba kasutab selle hoone kõige suuremat. Ülipüüdlik turundusjuht viib meid üles sviiti – ta on kohutavalt noor ja miskipärast väga närvis. Ma oletan, et Kate‘i ilu ja kamandav maneer on teinud ta relvituks, sest ta on Kate‘i käes pehme nagu tainas. Toad on elegantsed, pastelsetes toonides ja rikkalikult möbleeritud.

Kell on üheksa. Meil on kõige ülesseadmiseks pool tundi aega. Kate tegutseb täiskäigul.

„José, ma arvan, et peaksime selle seina taustal pildistama, mis sa arvad?” Ta ei oota vastust. „Travis, tee toolid vabaks. Ana, kas sa võiksid paluda, et meile toodaks karastusjooke? Ja anna Greyle teada, kus me oleme.“

Jah, proua. Ta on nii võimukas. Ma pööritan silmi, aga teen, nagu kästud.

Pool tundi hiljem astub meie sviiti Christian Grey.

Oh sa taevas! Ta kannab valget särki, mille krae on lahti, ja halle flanellpükse, mis langevad vabalt puusadelt alla. Tema taltsutamatud juuksed on duši all käimisest veel märjad. Mu suu muutub teda vaadates kuivaks ... ta on nii kohutavalt kuum. Greyle järgneb umbes kolmekümnene mees, kelle lühikesed juuksed on turris, ta on tumedas ülikonnas, lipsuga, ning jääb vaikselt nurka seisma. Tema pähkelpruunid silmad vaatavad meid ükskõikselt.

„Preili Steele, me kohtume jälle.” Grey ulatab käe ja ma surun seda, kiiresti silmi pilgutades. Appikene ... ta on tõesti üsna ... Tema kätt puudutades saan ma aru, et miski voogab õrnalt läbi minu, ja see süütab minus tule ja paneb punastama, ning ma olen kindel, et mu katkendlik hingamine on kuulda.

„Härra Grey, see on Katherine Kavanagh,” pomisen ma, osutades Kate‘ile, kes astub ettepoole, vaadates talle otse silma.

„Visa preili Kavanagh. Kuidas käsi käib?” Ta kingib Kate‘ile väikese naeratuse ja on näha, et tal on lõbus. „Ma loodan, et tunnete end paremini? Anastasia ütles, et olite eelmisel nädalal haige.“

„Minuga on kõik hästi, tänan, härra Grey.” Külmavereliselt surub ta Grey kätt. Ma tuletan endale meelde, et Kate on käinud Washingtoni parimates erakoolides. Tema perekonnal on raha ja ta on üles kasvanud enesekindlana, teadlikuna oma kohast maailmas. Ta ei lase endale liiga teha. Ma olen temast vaimustuses.

„Tänan, et pildistamiseks aega leidsite.“ Kate kingib talle viisaka ametliku naeratuse.

„Väga meeldiv,” vastab Grey, pöörates pilgu minule, ja ma punastan jälle. Pagan võtaks.

„See on José Rodriguez, meie fotograaf,” ütlen ma Joséle naeratades, ja José naeratab mulle kiindunult vastu. Ta silmad jahenevad, kui ta pilk minult Greyle libiseb.

„Härra Grey.” Ta noogutab.

„Härra Rodriguez.” Grey ilme muutub Joséd takseerides samuti.

„Kus ma peaksin olema?” küsib temalt Grey. Tema toon tundub pisut ähvardav. Aga Katherine ei kavatse lasta Josél dirigeerida.

„Härra Grey – palun, kas te võiksite siia istuda? Olge kaablitega ettevaatlik. Ja siis teeme paar pilti seistes ka.” Ta juhatab Grey tooli juurde, mis on seatud seina taustale.

Travis paneb tuled põlema, pimestab kohe Greyd ning pomiseb vabanduse. Siis astume me Travisega tahapoole ja vaatame, kuidas José pildistab. Ta teeb mitu fotot ilma statiivita, paludes Greyl kord siia, kord sinna pöörata, käsi liigutada, seejärel paigal hoida. Statiivilt võtab José veel mõned pildid ning Grey istub ja poseerib, kannatlikult ja loomulikult, umbes kakskümmend minutit. Minu soov on täitunud: ma võin vaadata ja imetleda Greyd üpris lähedalt. Kaks korda me pilgud kohtuvad ja ma pean end tema pilvisest pilgust lahti kiskuma.

„Aitab istumisest.” Katherine segab jälle vahele. „Seistes, härra Grey?” küsib ta.

Grey tõuseb ja Travis tõttab tooli eemale tõstma. José Nikoniaparaat hakkab jälle klõpsuma.

„Ma arvan, et piisab,” teatab José viie minuti pärast.

„Suurepärane,” ütleb Kate. „Tänan teid veel kord, härra Grey.” Ta surub Grey kätt, nagu ka José.

„Ma ootan, et saaksin teie artiklit lugeda, preili Kavanagh,” pomiseb Grey ja pöördub ukse juures seistes minu poole. „Kas te saadaksite mind välja, preili Steele?” küsib ta.

„Muidugi,” ütlen ma, olles ülimalt rabatud. Ma vaatan murelikult Kate‘i poole, kes kehitab õlgu. Ma märkan, et ta selja tagant põrnitseb José.

„Head päeva kõigile,” ütleb Grey ust avades ja astub kõrvale, et lasta mind ees välja.

Põrguvärk ... mis see siis nüüd on? Mida ta tahab? Ma peatun hotelli koridoris, suutmata rahulikult paigal püsida, ja Grey ilmub toast, ranges ülikonnas härra Siilipea tema järel.

„Ma helistan sulle, Taylor,” pomiseb ta Siilipeale. Taylor läheb mööda koridori tagasi ja Grey pöörab oma põleva halli pilgu minule. Pagan ... kas ma olen midagi valesti teinud?

„Kas te tuleksite minuga kohvi jooma?”

Mu süda tõuseb kurku. Kohtamine? Christian Grey kutsub mind kohtama. Ta küsib, kas ma tahan kohvi. Võib-olla ta arvab, et sa pole veel ärganud, mõnitab mind mu alateadvus. Ma köhatan, püüdes end valitseda.

„Ma pean teised koju viima,” pomisen ma vabandavalt, väänates oma käsi ja sõrmi.

„Taylor,” hüüab ta, nii et ma võpatan. Taylor pöörab koridori teises otsas ringi ja hakkab meie juurde tagasi tulema.

„Kus nad elavad? Ülikooli juures?” küsib Grey, toon pehme ja uuriv. Ma noogutan, liiga rabatud, et rääkida.

„Taylor võib nad ära viia. Ta on mu autojuht. Meil on suur neljarattaveoline, nii et ta saab varustuse ka ära viia.“

„Härra Grey?” küsib Taylor meie juurde jõudes, ja tema ilmest ei saa midagi välja lugeda.

„Palun, kas sa viiksid fotograafi, tema assistendi ja preili Kavanagh‘ koju?“

„Muidugi, sir,” vastab Taylor.

„Tore. Kas te nüüd saate minuga kohvi jooma tulla?” Grey naeratab, nagu oleks selle asjaga nüüd korras.

Ma kortsutan kulmu.

„Mmm ... härra Grey, eee – see tõesti ... vaadake, Taylor ei pea neid koju viima.” Ma heidan kiire pilgu Taylorile, kes jääb stoiliselt ükskõikseks. „Ma vahetan Kate‘iga autod ära, kui annate mulle hetke aega.“

Grey naeratab pimestavat, ehedat, loomulikku, hiilgavat naeratust, nii et kõik hambad paistavad. Oh taevas ... Ta avab sviidi ukse, et saaksin sisse minna. Ma kiirustan temast mööda tuppa ja leian, et Katherine vaidleb Joséga.

„Ana, ma arvan, et sa kindlasti meeldid talle,” ütleb ta ilma sissejuhatuseta. José silmitseb mind pahakspanevalt. „Aga mina ei usalda teda,” lisab Kate. Ma tõstan käe, lootes, et ta lõpetab selle jutu. Mingi ime läbi ta lõpetabki.

„Kate, kui sa võtad Wanda, kas ma võin siis sinu auto võtta?“

„Miks?“

„Chistian Grey palus mind endaga koos kohvi jooma.“

Kate‘il kukub suu lahti. Sõnatu Kate! Ma naudin seda hetke. Ta krabab mu käsivarrest kinni ja tirib mu magamistuppa, mis on sviidi elutoast eemal.

„Ana, temaga on mingi värk.” Tema toon on tulvil hoiatust. „Ta on võrratu, ma olen sellega nõus, aga ma arvan, et ta on ohtlik. Eriti kellelegi sellisele nagu sina.“

„Mis mõttes sellisele nagu mina?” nõuan ma trotslikult.

„Süütule nagu sina, Ana. Sa saad aru küll, mida ma silmas pean,” ütleb ta pisut närviliselt. Ma punastan.

„Kate, me lähme ainult kohvi jooma. Ja kuna varsti on eksamid ja ma pean õppima, siis ma ei jää kauaks.“

Ta ajab huuled prunti, nagu mõtleks mu palve üle järele. Lõpuks otsib ta taskust autovõtmed ja annab minu kätte. Mina annan talle enda omad.

„Hiljem näeme. Ära jää kauaks, või ma saadan kellegi sind otsima ja päästma.“

„Aitäh.” Ma kallistan teda.

Sviidist välja astudes näen, et Christian Grey ootab mind, toetudes vastu seina nagu modell, kes poseerib mingi peene klantsajakirja jaoks.

„Hästi, lähme joome kohvi,” pomisen ma, minnes punaseks nagu peet.

Ta muigab.

„Teie järel, preili Steele.” Ta seisab sirgelt, viibates käega, et ma ees läheksin. Ma kõnnin mööda koridori, põlved värisemas, liblikad kõhus, ning mu süda tõuseb kurku ja tümpsub dramaatilises ebaühtlases rütmis. Ma lähen Christian Greyga kohvi jooma ... ja ma vihkan kohvi.

Me lähme koos mööda laia hotellikoridori liftide juurde. Mida ma peaksin talle ütlema? Mu mõistus on äkki hirmust halvatud. Millest me räägime? Mida paganat on mul temaga ühist? Tema mahe soe hääl ehmatab mu mõtisklustest välja.

„Kui kaua te Katherine Kavanagh‘ga tuttavad olete?“

Oh, hakatuseks lihtne küsimus.

„Alates esimesest ülikooliaastast. Ta on mu hea sõber.“

„Hmm,” vastab ta hajameelselt. Mida ta mõtleb?

Liftide juures vajutab ta nuppu ja kell heliseb peaaegu kohe. Uksed avanevad ning me näeme noort paarikest kirglikus embuses. Üllatunult ja piinlikkust tundes kargavad nad teineteisest eemale, vältides süüdlaslikult silmsidet meiega. Astume Greyga lifti.

Ma püüan säilitada ükskõikset nägu, seepärast vahin põrandat, tundes, kuidas põsed roosaks muutuvad. Kui ma läbi ripsmete Greyd piilun, on tal huulil naeruvirve, aga väga põgus. Paarike on samuti vait, ja me sõidame piinlikus vaikuses esimesele korrusele. Meil pole isegi mahedat liftimuusikat, mis võiks mõtteid kõrvale juhtida.

Uksed avanevad ja mulle suure üllatusena võtab Grey mu käe ning surub seda oma pikkade jahedate sõrmedega. Ma tunnen, kuidas midagi läbi minu voogab, ja mu niigi kiired südamelöögid kiirenevad veelgi. Kui ta mind liftist välja juhib, kuuleme paarikeselt meie taga mahasurutud itsitamist. Grey muigab.

„Mis nende liftidega küll on?” pomiseb ta.

Me astume läbi avara, saginat täis vestibüüli sissepääsu poole, aga Grey väldib pöördust ja mul käib peast läbi mõte, et võib-olla seepärast, et ta ei taha mu käest lahti lasta.

Väljas on leebe maikuine pühapäev. Päike paistab ja liiklust on hõredalt. Grey pöörab vasakule ja suundub ristmiku poole, kus jääme rohelist tuld ootama. Ta hoiab mul ikka veel käest kinni. Ma olen tänaval ja Christian Grey hoiab mul käest kinni. Mu pea käib ringi ja igalt poolt kiheleb. Ma püüan alla suruda tobedat naeratust, mis ähvardab mu nägu pooleks kiskuda. Püüa rahulik olla, Ana, anub mind alateadvus. Süttib roheline mehike ja me lähme üle tee.

Kõnnime nelja kvartali jagu, kuni jõuame kohvikuni, kus Grey laseb mul käest lahti ja avab ukse, et mind viisakalt ees sisse lasta.

„Te võiksite laua valida, seni kui ma joogid toon. Mida te soovite?” küsib ta, olles viisakas nagu alati.

„Ma võtan ... ee – English Breakfast'i tee, kotike eraldi.“

Ta kergitab kulme.

„Mitte kohvi?“

„Mulle ei meeldi kohv.“

Ta naeratab.

„Hästi, tee, kotike eraldi. Suhkur?“

Hetkeks olen ma rabatud, mõeldes, et see on hellitusnimi, aga õnneks kargab välja mu mossitav alateadvus. Ei, lollpea – kas sa tahad suhkrut?

„Ei, aitäh.” Ma vaatan alla oma ristatud sõrmedele.

„Midagi süüa?“

„Ei, aitäh.” Ma raputan pead ja ta läheb leti juurde.

Ma vahin teda vargsi ripsmete vahelt, kui ta järjekorras teenindamist ootab. Ma võiksin teda päev otsa vaadata ... ta on pikk, laiaõlgne ja sale, ja kuidas need püksid ta puusade kohal langevad ... Oh taevas. Paar korda libistab ta sõrmed läbi oma nüüd juba kuivade, ent ikka veel sassis juuste. Mmm ... ma tahaksin seda ise teha. See soov välgatab ei tea kustkohast ja mu nägu hakkab leegitsema. Ma hammustan huulde ja vahin jälle oma käsi ning mulle ei meeldi, kus suunas mu ekslevad mõtted liiguvad.

„Millest te mõtlete?” Grey on tagasi ja jälgib mind teraselt.

Ma lähen tulipunaseks. Ma mõtlesin praegu sellest, kuidas ma libistan oma sõrmed läbi su juuste, ja kas need on pehmed. Ma raputan pead. Tal on käes kandik, mille ta asetab väikesele ümmargusele kasevineerist lauale. Ta ulatab mulle tassi, väikese teekannu ja taldriku, millel on üksik teekotike kirjaga TWININGS ENGLISH BREAKFAST – minu lemmik. Temal on latte-kohv, piimavahu peal kaunistuseks imeline lehekujutis. Kuidas nad seda teevad? mõtlen ma loiult. Ta on võtnud endale ka mustikamuffini. Pannud kandiku kõrvale, istub ta minu vastu ja paneb oma pikad jalad risti. Ta tunneb end nii mugavalt, nii vabalt oma kehas, et ma kadestan teda. Siin ma istun, kohmetu ja kohmakas, vaevu võimeline minema punktist A punkti B, ilma et ma ninali kukuks.

„Teie mõtted?” õhutab ta mind.

„See on mu lemmiktee.” Mu hääl on vaikne, hingeldav. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et istun Portlandis kohvikus Christian Grey vastas. Ta kortsutab kulmu. Ta teab, et varjan midagi. Ma lasen teepaki kannu ja võtan selle peaaegu kohe lusikaga välja. Kui ma kasutatud kotikese taldrikule asetan, vangutab ta pead, vaadates mind nöökival pilgul.

„Mulle meeldib must lahja tee,” pomisen ma selgituseks.

„Ma näen jah. Kas ta on su kallim?“

Oo ... Mida?

„Kes?“

„See fotograaf. José Rodriguez.“

Ma naeran, närvis, aga uudishimulik. Mis talle sellise mulje jättis?

„Ei. José on mu hea sõber, see on kõik. Miks te arvasite, et ta on mu kallim?“

„See, kuidas sa talle naeratasid, ja tema sulle.” Ta hoiab mu pilku vangis. See tekitab kõhedust. Ma tahan eemale vaadata, aga olen lõksus – ära nõiutud.

„Ta on rohkem nagu sugulane,” sosistan ma.

Grey noogutab, olles näiliselt mu vastusega rahul, ja silmitseb oma mustikamuffinit. Tema pikad sõrmed lükkavad osavalt paberi tagasi ja ma jälgin seda võlutult.

„Kas sa tahaksid ka natuke?” küsib ta ja naeratab jälle oma lõbustatud salapärast naeratust.

„Ei, aitäh.” Ma kortsutan kulmu ja põrnitsen jälle oma käsi.

„Ja see poiss, keda ma eile poes kohtasin. Kas tema pole su kallim?“

„Ei. Paul on lihtsalt sõber. Ma rääkisin sellest eile.” Oh, see asi muutub tobedaks. „Miks te seda pärite?“

„Sa tundud meeste seltskonnas närvis olevat.“

Pagan võtaks, ta läheb liiga isiklikuks. Ma olen sinu seltskonnas närvis, Grey.

„Teie lihtsalt mõjute heidutavalt.” Ma lahvatan punaseks, aga patsutan end mõttes vapruse eest seljale ja vaatan jälle oma käsi. Ma kuulen, kuidas ta sügavalt hinge tõmbab.

„Sa peadki arvama, et ma olen heidutav.” Ta noogutab. „Sa oled väga aus. Palun ära vaata maha. Ma tahan su nägu näha.“

Oh. Ma vaatan talle otsa ja ta kingib mulle julgustava, ent morni naeratuse.

„See annab mulle pisut aimu sellest, mida sa võid mõelda,” ütleb ta. „Te olete mõistatus, preili Steele.“

Mõistatus? Mina?

„Minus pole midagi mõistatuslikku.“

„Ma arvan, et sa oled väga kinnine,” pomiseb ta.

Olen või? Oo ... kuidas ma sellega hakkama saan? See on hämmastav. Mina, kinnine? Mitte mingil juhul.

„Välja arvatud muidugi siis, kui sa punastad, ja seda juhtub sageli. Ma lihtsalt tahan teada, mille peale sa punastasid.” Ta pistab tükikese muffinit suhu ja mälub seda aeglaselt, silmi minult pööramata. Ja ma punastan nagu tellimise peale. Kurat küll!

„Kas te teete alati selliseid isiklikke märkusi?“

„See tuli spontaanselt. Kas ma solvasin sind?” Ta tundub olevat üllatunud.

„Ei, “ vastan ma siiralt.

„Tore.“

„Aga te olite väga taktitu.“

Ta kergitab kulme ja, kui ma ei eksi, punastab pisut samuti.

„Ma olen harjunud oma tahtmist mööda tegema, Anastasia,” pomiseb ta. „Kõiges.“

„Ma ei kahtle selles. Miks te pole palunud end eesnime pidi kutsuda?” Ma olen oma hulljulgusest üllatunud. Miks on see vestlus nii tõsiseks muutunud? See ei lähe sellises suunas, nagu ma arvasin. Ma ei suuda uskuda, et võin ta vastu nii vaenulik olla. Ta justkui püüaks mind hoiatada, et ma eemale hoiaksin.

„Ainsad inimesed, kes mu eesnime kasutavad, on minu perekond ja paar lähedast sõpra. Mulle meeldib nii.“

Oh. Ta pole ikka veel öelnud: „Kutsu mind Christianiks.” Ta on kontrollifriik, muud selgitust siin pole, ja osa minust mõtleb, et oleks olnud parem, kui Kate oleks teda intervjueerinud. Kaks kontrollifriiki koos. Pluss, muidugi, et Kate on peaaegu blond – hea küll, meekarva juustega – nagu kõik naised ta kontoris. Ja Kate on kaunis, meenutab mulle mu alateadvus. Mulle ei meeldi see mõte Christianist ja Kate’ist. Ma võtan lonksu teed ja Grey sööb teise väikese tükikese muffinit.

„Kas sa oled ainus laps?” küsib ta.

Oo ... ta muudkui muudab teemat.

„Jah.“

„Räägi mulle oma vanematest.“

Miks ta seda teada tahab? See on nii igav.

„Mu ema elab Georgias koos oma uue mehe Bobiga. Mu kasuisa elab Montesanos.“

„Aga isa?“

„Mu isa suri, kui ma olin väike.“

„Tunnen kaasa,” pomiseb ta ja üle ta näo libiseb korraks murelik ilme.

„Ma ei mäleta teda.“

„Ja ema abiellus uuesti?“

Ma turtsatan.

„Nii võib öelda küll.“

Ta põrnitseb mind.

„Sa ei anna enda kohta just eriti palju teada, ega?” ütleb ta kuivalt, hõõrudes oma lõuga, justkui sügavalt selle üle järele mõeldes.

„Teie ka mitte.“

„Sa oled mind ühe korra juba intervjueerinud ja mulle sai osaks nii mõnigi urgitsev küsimus.“

Oh õudust. Ta mõtleb seda gei-küsimust. Jälle tabab mind kuum piinlikkusevoog. Lähimatel aastatel vajan ma intensiivteraapiat, et ma ei tunneks end iga kord nii ebamugavalt, kui mul see hetk meelde tuleb. Ma hakkan lobisema oma emast – mida iganes, ainult et seda mitte meenutada.

„Mu ema on imeline. Ta on parandamatu romantik. Tal on praegu neljas abielu käsil.“

Christian kergitab üllatunult kulme.

„Ma igatsen tema järele,” jätkan ma. „Tal on nüüd Bob. Ma lihtsalt loodan, et ta hoiab emal silma peal ja ajab asjad korda, kui ema tobedad plaanid ei lähe nii, nagu kavatsetud.” Ma naeratan kiindunult. Ma pole oma ema nii kaua aega näinud. Christian vaatab mind pingsalt, võttes aeg-ajalt lonksu kohvi. Ma tõesti ei tohiks ta suud vaadata. See teeb mu rahutuks.

„Kas sa saad oma kasuisaga hästi läbi?“

„Muidugi. Ma kasvasin koos temaga üles. Ta on ainus isa, keda ma tunnen.“

„Ja milline ta on?“

„Ray? Ta on ... sõnaaher.“

„Ja ongi kõik?” küsib Grey üllatunult.

Ma kehitan õlgu. Mida see mees ootab? Mu elulugu?

„Sõnaaher nagu tema kasuisa,” õhutab Grey.

Ma hoian end tagasi, et mitte silmi pööritada.

„Talle meeldib jalgpall – eriti Euroopa jalgpall – ja keegel, ja kalapüük, ja mööbli valmistamine. Ta on puusepp. Sõjaveteran.” Ma ohkan.

„Sa elasid tema juures?“

„Jah. Mu ema kohtas Abikaasat Number Kolm, kui olin viisteist. Mina jäin Ray juurde.“

Ta kortsutab kulmu, nagu ei mõistaks ta seda.

„Sa ei tahtnud emaga koos elada?” küsib ta.

See pole tõesti tema asi.

„Abikaasa Number Kolm elas Texases. Minu kodu oli Montesanos. Ja ... noh, mu ema oli äsja abiellunud.” Ma jään vait. Mu ema ei räägi kunagi Abikaasast Number Kolm. Kuhu Grey sellega jõuda tahab? See pole tema asi. Tuleb talle tagasi teha.

„Rääkige mulle oma vanematest,” palun ma.

Ta kehitab õlgu.

„Mu isa on jurist, mu ema on lastearst. Nad elavad Seattle‘is.“

Oh ... ta kasvas üles rikkuses. Ja ma kujutan ette edukat abielupaari, kes lapsendab kolm last, ja ühest neist saab ilus mees, kes hakkab tegutsema ärimaailmas ja vallutab selle lõdva randmega. Ta vanemad on kindlasti tema üle uhked.

„Mida teie õed-vennad teevad?“

„Elliot on ehitusalal ja mu väike õde on Pariisis, õpib kokandust mingi kuulsa Prantsuse koka juures.” Ta nägu läheb ärritusest pilve. Ta ei taha rääkida oma perekonnast ega endast.