Читать книгу Viiskümmend halli varjundit - E. L. James - Страница 8

Ma põrnitsen end masendunult peeglist. Pagana juuksed, need lihtsalt ei seisa, ja pagana Katherine Kavanagh, et ta on haige ja mina pean selle katsumuse läbi tegema. Ma peaksin õppima lõpueksamiteks, mis on järgmisel nädalal, ja siin ma siis nüüd olen, püüan juukseid harjaga alistada. Ma ei tohi märja peaga magama minna. Ma ei tohi märja peaga magama minna. Seda mantrat korrates püüan ma veel kord juukseid harjaga taltsutada. Ma pööritan pahaselt silmi ja vahin otsa kahvatule pruunijuukselisele tüdrukule, kelle sinised silmad on ta näo kohta liiga suured ja jõllitavad mind vastu, ning loobun. Mu ainus võimalus on jonnakad juuksed hobusesabasse panna ja loota, et näen enam-vähem talutav välja.

Kate on mu toakaaslane ja ta on valinud grippi jäämiseks just tänase päeva. Seepärast ei saa ta minna üliõpilaslehe jaoks intervjuud tegema, ja selle on ta kokku leppinud kellegi suurtöösturist rahamehega, kellest ma pole midagi kuulnud. Niisiis tuleb mul vabatahtlikku mängida. Mul on tarvis viimasteks eksamiteks tuupida ja üks essee lõpetada, ma peaksin täna õhtupoolikul tööl olema, aga ei – ma pean sõitma 265 kilomeetri kaugusele Seattle‘isse, et kohtuda Grey Enterprises Holdings‘i mõistatusliku tegevdirektoriga. Silmapaistva ettevõtja ja meie ülikooli peamise sponsorina on tema aeg äärmiselt hinnaline – minu ajast palju hinnalisem –, aga ta on lubanud Kate‘ile intervjuu anda. Tõeline edulugu, nagu Kate mulle uhkelt teatas. Pagan võtaks tema kooliväliseid tegevusi.

Kate kössitab elutoas diivanil.

„Ana, palun vabandust. Mul kulus tervelt üheksa kuud, et seda intervjuud saada. Aja ümbermuutmiseks võib minna veel kuus kuud, ja selleks ajaks oleme ülikooli juba lõpetanud. Toimetajana ei saa ma seda maha magada. Palun,” anub Kate mind käriseva kurguvalu-häälega. Kuidas ta seda teeb? Isegi haigena näeb ta nii sire ja võluv välja, meekarva juuksed kenasti korras ja rohelised silmad säramas, olgugi et praegu on need vesised ja silmaääred punased. Ma tunnen kaastundekihvatust.

„Muidugi ma lähen, Kate. Sa peaksid tagasi voodisse minema. Kas sa tahaksid NyQuili või Tylenoli?“

„NyQuili, palun. Siin on küsimused ja mu digidiktofon. Pane lihtsalt plaat sisse. Tee märkmeid, ma kirjutan diktofonilt ise kõik maha.“

„Ma ei tea temast midagi,” pomisen ma, püüdes tärkavat paanikat maha suruda, mis aga ei õnnestu.

„Küsimused aitavad. Mine. Pikk tee on sõita. Ma ei taha, et sa hiljaks jääksid.“

„Hea küll, ma lähen. Sina mine tagasi voodisse. Ma tegin sulle suppi, selle võib hiljem soojaks teha.” Ma vaatan teda kiindunult. Ainult sinu jaoks, Kate, teen ma seda.

„Ma lähen. Ole tubli. Ja aitäh, Ana – nagu ikka ja alati, sa oled mu elupäästja.“

Ma panen asjad seljakotti, saadan Kate‘i poole kõvera naeratuse ja lähen uksest välja auto juurde. Ma ei suuda uskuda, et lasin Kate‘il end pehmeks rääkida. Ent Kate võib igaühe pehmeks rääkida. Temast saab vapustav ajakirjanik. Ta väljendub selgelt, on tugev, veenev, vaidlushimuline, ilus – ja minu kõige kallim sõber.

TEE ON TÜHI, KUI hakkan Vancouverist 5. maantee poole sõitma. On vara, ja ma ei pea Seattle‘is olema enne kella kahte. Õnneks laenas Kate mulle oma sportauto Mercedes CLK. Pole kindel, kas Wanda, mu vana VW Beetle, oleks õigeks ajaks kohale jõudnud. Oo, mersuga on tore sõita ja miilid muudkui lippavad, kui ma pedaali põhja vajutan.

Mu sihtpunkt on härra Grey rahvusvahelise ettevõtte peamaja. See on tohutu 20-korruseline kontorihoone, üleni klaasist ja terasest, arhitekti utilitaarne fantaasia, ning klaasist esiuksel on tagasihoidlik terasest kiri GREY HOUSE. Kui ma kohale saabun, on kell kolmveerand kaks, ning astudes tohutusse – ja ausalt öelda heidutavasse – klaasist, terasest ja valgest liivakivist vestibüüli, tunnen ma suurt kergendust, et pole hiljaks jäänud.

Soliidse liivakivist laua tagant naeratab mulle meeldivalt väga võluv ja hoolitsetud blond noor naine. Ta kannab kõige netimat süsihalli pintsakut ja valget pluusi, mida ma eales näinud olen. Ta välimus on laitmatu.

„Ma tulin härra Greyga kohtuma. Anastasia Steele Katherine Kavanagh‘ asemel.“

„Palun vabandage mind hetkeks, preili Steele.” Ta kergitab kulmu ja ma tunnen end tema ees seistes ebamugavalt. Oleksin pidanud oma tumesinise jaki asemel Kate‘ilt bleiseri laenama, kuigi pingutasin niigi, pannes selga oma ainsa seeliku ja sinise sviitri ning jalga mugavad pruunid põlvini saapad. Minu kohta on see vägagi stiilne. Ma lükkan ühe vallapääsenud juuksesalgu kõrva taha ja teesklen, et blondiin ei heiduta mind.

„Preili Kavanagh on oodatud. Palun kirjutage siia alla, preili Steele. Kasutage viimast lifti paremal, vajutage 20. korruse nuppu.” Ta naeratab mulle lahkelt ja kahtlemata lõbustatult, kui end kirja panen.

Ta annab mulle sissepääsuloa, mille esiküljele on korralikult vajutatud tempel „külaline”. Ma ei suuda muiet alla suruda. On ju ilmselge, et olen siin vaid külaline. Ma ei sobi siia üldse. Mitte midagi ei muutu. Ma ohkan sisimas. Tänan teda ja lähen liftide juurde, möödudes kahest turvamehest, mõlemad hästiistuvates ülikondades ja palju stiilsemalt riides kui mina.

Lift viib mu tohutu kiirusega 20. korrusele. Uksed avanevad sujuvalt ja ma olen järgmises suures vestibüülis – jälle on kõik klaasist, terasest ja valgest liivakivist. Minu ees on teine laud, ja teine noor blond naine, seekord laitmatus mustvalges rõivastuses, tõuseb, et mind tervitada.

„Preili Steele, palun, kas te ootaksite siin?” Ta osutab valgete nahktoolidega puhkenurgale.

Nahktoolide taga on avar klaasseintega koosolekuruum, kus on suur tumedast puidust laud ja selle ümber vähemalt kakskümmend samasugust tooli. Tagapool on põrandast laeni aken vaatega Seattle‘i panoraamile ja väinale. See on vapustav vaatepilt ja ma olen hetkeks rabatud. Oo!

Võtan istet, otsin seljakotist küsimused ja vaatan need üle, needes sisimas Kate‘i, et ta ei andnud mulle kaasa lühikest elulugu. Ma ei tea midagi mehest, keda ma intervjueerima hakkan. Ta võib olla üheksakümnene või kolmekümnene. Ebakindlus teeb tuska ja ajab mind närvi, paneb nihelema. Ma pole end kunagi intervjuudel mugavalt tundnud, vaid eelistan rühmadiskussiooni anonüümsust, kus võin märkamatult ruumi tagaosas istuda. Kui aus olla, siis eelistan ma iseenda seltskonda, lugedes Briti klassikalisi romaane, kerinud end toolile ülikoolilinnaku raamatukogus. Mitte närvilist istumist mingis hiiglaslikus klaasist ja terasest hoones.

Pööritan sisimas silmi. Võta end kokku, Steele. Selle liiga kliinilise ja moodsa ehitise järgi otsustades arvan ma, et Grey on üle neljakümne, heas vormis, päevitunud ja heledate juustega, et sobida kokku ülejäänud personaliga.

Teine elegantne, laitmatult riides blondiin astub välja paremal asuvast uksest. Mis värk nende laitmatute blondiinidega on? Siin on nagu Stepford^[1.]. Sügavalt sisse hingates tõusen püsti.

„Preili Steele?” küsib viimane blondiin.

„Jah,” kraaksatan ma ja köhatan. „Jah.” See kõlas enesekindlamalt.

„Härra Grey võtab teid kohe vastu. Kas ma võin võtta teie jaki?“

„Jah, palun.” Ma rabelen jaki seest välja.

„Kas teile midagi juua on pakutud?“

„Mm ... ei.” Oh sa taevas, kas Blondiin Number Ühel tuleb nüüd jama?

Blondiin Number Kaks kortsutab kulmu ja suunab pilgu laua taga istuvale noorele naisele.

„Kas te tahaksite teed, kohvi, vett?” küsib ta, pöörates tähelepanu jälle minule.

„Klaasi vett. Tänan teid,” pomisen ma.

„Olivia, palun too preili Steele‘ile klaas vett.” Tema hääl on range.

Olivia kargab püsti ja kiirustab ukse juurde fuajee teise otsa.

„Palun vabandage, preili Steele, Olivia on meie uus praktikant. Palun võtke istet. Härra Grey tuleb viie minuti pärast.“

Olivia tuleb klaasi jääveega.

„Olge lahke, preili Steele.“

„Tänan teid.“

Blondiin Number Kaks marsib suure laua juurde, kontsad liivakivipõrandal kõpsumas. Ta istub ja mõlemad jätkavad oma tööd.

Võib-olla nõuab härra Grey, et kõik tema töötajad oleksid blondid. Mõtisklen, et kas see ikka on seadusega kooskõlas, kui kontoriuks avaneb ja väljub pikk, elegantselt riides mees, võluv afroameeriklane, kellel on lühikesed rastapatsid. Muidugi olen ma valesti riides.

Ta pöörab ringi ja ütleb läbi ukse: „Golf sel nädalal, Grey?“

Ma ei kuule vastust. Mees märkab mind ja naeratab, nii et ta tumedate silmade nurkadesse tekivad kortsud. Olivia on püsti hüpanud ja kutsub lifti. Tundub, et ta on püsti hüppamises väga tubli. Ta on rohkem närvis kui mina!

„Head päeva, daamid,” ütleb mees läbi lükanduste kadudes.

„Härra Grey võtab teid nüüd vastu, preili Steele. Palun minge,” ütleb Blondiin Number Kaks. Tõusen üpris ebakindlalt püsti ja püüan rahulik olla. Ma võtan oma seljakoti, jätan veeklaasi maha ja lähen praokil ukse suunas.

„Koputada pole vaja – minge lihtsalt sisse.” Blondiin naeratab lahkelt.

Ma lükkan ukse lahti, komistan oma jalgade otsa ja kukun, pea ees, kontorisse.

Õudne jama – mina ja mu kaks vasakut jalga! Ma olen käpuli härra Grey kontori uksel ja mu ümber on õrnad käed, mis aitavad mul püsti tõusta. Mul on nii piinlik, pagan võtaks mu kohmakust. Pean end kõvasti kokku võtma, et pilku tõsta. Uskumatu – ta on nii noor!

„Preili Kavanagh.” Kui ma olen püsti saanud, ulatab ta mulle oma pikkade sõrmedega käe. „Mina olen Christian Grey. Kas teiega on kõik korras? Palun võtke istet.“

Nii noor – ja võluv, väga võluv. Ta on pikk, tal on seljas peen hall ülikond valge särgi ja musta lipsuga ning tal on taltsutamatud söekarva juuksed ja intensiivsed säravad hallid silmad, mis tunnistavad mind teraselt. Mul läheb hetk aega, enne kui hääl tagasi tuleb.

„Ee ... tegelikult ...” pomisen ma. Kui see mees on üle kolmekümne, siis mina olen Hiina keiser. Segaduses olles ulatan talle käe ja me kätleme. Kui me sõrmed kohtuvad, tunnen, kuidas mind läbib imelik erutav värin. Ma tõmban käe piinlikkust tundes kiiresti tagasi. See peab olema elekter. Ma pilgutan kiiresti silmi ja silmalaud liiguvad südamega ühes rütmis.

„Preili Kavanagh on haige ja ta saatis enda asemel minu. Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, härra Grey.“

„Ja teie olete?” Tema hääl on soe, pisut lõbus, aga ta ilmest pole võimalik midagi välja lugeda. Ta näib olevat kergelt huvitatud, ent eelkõige viisakas.

„Anastasia Steele. Ma õpin koos Kate‘iga inglise kirjandust, ee ... Katherine ... ee ... preili Kavanagh‘ga, Vancouveri ülikoolis.“

„Ahaa,” ütleb ta lihtsalt. Ma arvan, et näen ta ilmes väikest naeruvirvet, aga pole kindel.

„Kas te võtaksite istet?” Ta viipab L-kujulise valge nahkdiivani suunas.

Tema kontor on ühele inimesele liiga suur. Maast laeni akende ees on moodne tumedast puidust laud, mille ääres saaks kuus inimest vabalt einestada. See sobib kokku kohvilauaga diivani kõrval. Kõik muu on valge – lagi, põrand ja seinad, peale ukse kõrval oleva seina, millel ripub mosaiik 36 väikesest pildist, mis moodustavad nelinurga. Need on võrratud – tühised, unustatud asjad, mis on maalitud nii täpselt, et näivad fotodena. Tervikuna koos on need lihtsalt vapustavad.

„Kohalik kunstnik. Trouton,” ütleb Grey, tabades mu pilgu.

„Need on kenad. Teevad tavalise ebatavaliseks,” pomisen ma, olles nii temast kui piltidest segaduses. Ta kallutab pea küljele ja silmitseb mind tungivalt.

„Ma nõustun täielikult, preili Steele,” vastab ta leebel toonil ja mingil seletamatul põhjusel ma punastan.

Peale piltide on ülejäänud kontor külm, puhas ja kliiniline. Huvitav, kas see peegeldab Adonise isiksust, kes on graatsiliselt mu vastas olevasse valgesse nahktugitooli vajunud. Ma raputan pead, olles häiritud sellest, mis suunas mu mõtted liiguvad, ja tõmban Kate‘i küsimused seljakotist välja. Seejärel, diktofoni üles seades olen tõeline kobakäpp, pillates selle kaks korda kohvilauale. Härra Grey ei ütle midagi, vaid ootab kannatlikult – vähemalt nii ma loodan –, kuid mul hakkab järjest piinlikum ja ma satun üha rohkem segadusse. Kui olen julgust kogunud, et talle otsa vaadata, näen, et ta jälgib mind, üks käsi lõdvalt süles ja lõug teisele toetumas, pikk nimetissõrm üle huulte libisemas. Arvatavasti püüab ta naeratust tagasi hoida.

„V-vabandust,” kokutan ma. „Ma pole sellega harjunud.“

„Aega on, preili Steele,” ütleb ta.

„Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma teie vastused lindistan?“

„Te küsite seda alles nüüd, pärast kogu seda vaeva diktofoni ülespanekuga?“

Ma punastan. Kas ta narrib mind? Ma arvan küll. Vilksan tema poole vaadata, olemata kindel, mida öelda, ja tundub, et tal hakkab minust kahju, sest ta annab järele: „Ei, mul pole selle vastu midagi.“

„Kas Kate, see tähendab, preili Kavanagh, rääkis teile, millest see intervjuu tuleb?“

„Jah. See peaks ilmuma üliõpilaslehe viimases numbris, sest tänavuaastasel lõpuaktusel annan mina tunnistused kätte.“

Oh! See on mulle uudiseks ja ma jään korraks mõtisklema selle üle, et lõputunnistuse annab mulle keegi, kes pole minust eriti palju vanem – hästi, võib-olla umbes kuus aastat, ja hästi, ülimalt edukas, aga ikkagi ... Kortsutan kulmu, püüdes hajunud tähelepanu oma ülesande juurde tagasi tuua.

„Tore.” Ma neelatan närviliselt. „Mul on mõned küsimused, härra Grey.” Ma kohendan juukselokki kõrva taga.

„Ma arvasingi, et võib-olla on,” ütleb ta ükskõiksel ilmel. Taipan, et ta naerab minu üle. Mu põsed hakkavad hõõguma ning ma ajan selja sirgu, püüdes paista pikem ja näida veenvam. Diktofoni käima pannes püüan näida professionaalne.

„Te olete väga noor, et üles ehitada selline impeerium. Millele te oma edu võlgnete?” Ma vaatan talle otsa. Tema naeratus on kaastundlik, aga ta näib kuidagi pettununa.

„Äri sõltub inimestest, preili Steele, ja ma oskan väga hästi inimesi hinnata. Ma tean, mis paneb nad tegutsema, mis paneb nad õitsema ja mis mitte, mis neid inspireerib ja kuidas neid motiveerida. Minu juures töötab erakordne meeskond ja ma maksan neile hästi.” Ta peatub ja kinnitab mulle oma halli pilgu. „Ma usun sellesse, et edu saavutamiseks mis tahes valdkonnas tuleb seda valdkonda täielikult valitseda, seda sügavalt tunda, nii seest- kui väljastpoolt, tunda igat üksikasja. Ma töötan selle nimel kõvasti, väga kõvasti. Ma teen otsuseid, mis põhinevad loogikal ja faktidel. Mul on loomupärane intuitsioon, mis näitab mulle kätte head ideed ja head inimesed. Ja muuseas, alati sõltub kõik inimestest.“

„Võib-olla on teil lihtsalt vedanud?” Seda Kate‘i küsimustes pole – aga see mees on nii ülbe. Ta silmis on hetkeks üllatus.

„Ma ei usu vedamisse ega juhusesse, preili Steele. Mida kõvemini ma töötan, seda rohkem mul paistab vedavat. Tegelikult on asi selles, et su meeskonnas oleksid õiged inimesed ja et sa nende energiat õigesti suunaksid. Minu meelest oli see Harvey Firestone, kes ütles, et: „Inimeste kasv ja areng on juhtimises kõige suurem väljakutse.”

„See kõlab, nagu te oleksite kontrollifriik.” Sõnad purskuvad mu suust enne, kui jõuan neid tagasi hoida.

„Noh, ma kontrollin kõiki asju, preili Steele,” ütleb ta, ilma et ta naeratuses oleks naljaterakestki. Ma vaatan talle otsa, ja ta vastab mu pilgule pingsalt, emotsioonitult. Mu süda hakkab kiiremini lööma ja ma punastan jälle.

Mis temas mind nii hullusti närvi ajab? Võib-olla tema jalustrabavalt hea välimus? Viis, kuidas ta silmad mind leegitsedes vaatavad? Või kuidas ta nimetissõrme alumise huule vastu surub? Ma soovin, et ta seda enam ei teeks.

„Pealegi, kui kinnitada endale oma salajastes unelmates, et oled kõike valitsema sündinud, siis omandad tohutu võimu,” jätkab ta mahedal toonil.

„Kas te tunnete, et teil on tohutu võim?” Kontrollifriik.

„Mul on üle neljakümne tuhande töötaja, preili Steele. See annab mulle teatud vastutuse – võimu, kui soovite. Kui mina otsustaksin, et telekommunikatsiooniäri ja müük mind enam ei huvita, siis oleks kakskümmend tuhat inimest oma pangalaenu tagasimaksetega umbes kuu aja pärast väga hädas.“

Mu suu kukub lahti. Olen sellisest upsakusest vapustatud.

„Kas te ei pea ettevõtte nõukogule aru andma?” küsin ma vastikustundega.

„See firma kuulub mulle. Mul pole vaja aru anda.” Ta kergitab kulmu. Muidugi oleksin ma seda teadnud, kui oleksin mingitki eeltööd teinud. Aga pagana pihta, no on ta alles ülbe! Ma vahetan teemat.

„Ja kas teil on ka muid huvisid peale töö?“

„Mul on erinevaid huvisid, preili Steele.” Ta huultel on põgus naeratus. „Väga erinevaid.” Ja millegipärast ajab ta ainitine pilk mu jälle segadusse ja ma lähen üleni kuumaks. Tema silmad löövad mingist kavalast mõttest särama.

„Kui te nii kõvasti töötate, mida te lõõgastumiseks teete?“

„Lõõgastumiseks?” Ta naeratab, paljastades täiuslikud valged hambad. Ma lakkan hingamast. Ta on tõesti ilus. Mitte keegi ei tohiks nii hea välja näha.

„Hästi, „lõõgastumiseks“, nagu te ütlete – ma purjetan, ma lendan, ma tegelen mitmesuguse füüsilise tegevusega.” Ta niheleb toolil. „Ma olen väga rikas inimene, preili Steele, ja mul on kallid ja köitvad hobid.“

Ma vaatan kähku Kate‘i küsimusi, soovides asjaga ühele poole saada.

„Te investeerite tootmisesse. Miks just sellesse?” küsin ma. Miks paneb ta mind ennast nii ebamugavalt tundma?

„Mulle meeldib asju valmistada. Ma tahan teada, kuidas mingid asjad toimivad: mis neid käima paneb, kuidas ehitada ja lammutada. Ma armastan laevu. Mida muud siin ikka öelda.“

„See kõlab pigem nii, nagu räägiks süda, mitte loogika ja faktid.“

Ta kõverdab huuli ja takseerib mind hindavalt.

„Võimalik. Ehkki on inimesi, kes ütlevad, et mul pole südant.“

„Miks nad nii ütlevad?“

„Sest nad tunnevad mind hästi.” Ta huultel on kõver naeratus.

„Kas teie sõprade arvates on teid kerge tundma õppida?” Ma kahetsen seda küsimust kohe, kui olen selle välja öelnud. Kate‘i küsimuste hulgas seda pole.

„Ma vajan suurt privaatsust, preili Steele. Ma lähen oma privaatsuse kaitsmisega väga kaugele. Ma ei anna ka intervjuusid just sageli ...“

„Miks te nõustusite seda intervjuud andma?“

„Sellepärast, et ma annetan ülikoolile, ja vaatamata kõigile pingutustele ei saanud ma preili Kavanagh’st lahti. Ta muudkui tüütas meie pressiesindajat ja ma imetlen sellist visadust.“

Ma tean, kui visa Kate võib olla. Sellepärast ma istungi siin, niheledes ja tundes end ebamugavalt selle mehe läbitungiva pilgu all, kuigi peaksin hoopis eksamiteks õppima.

„Te investeerite ka põllumajandusse. Miks see valdkond teile huvi pakub?“

„Raha me süüa ei saa, preili Steele, ja sellel planeedil on liiga palju inimesi, kellel pole piisavalt süüa.“

„Väga filantroopiline lähenemine. Kas te tegelete ka maailma vaeste abistamisega?“

Ta kehitab õlgu, ilma et sellest oleks võimalik midagi välja lugeda.

„See on üks keeruline värk,” pomiseb ta, ehkki ma arvan, et ta pole siiras. Miski ei klapi siin – maailma vaeste abistamine? Ma ei näe, kus siin rahaline kasu on, ma näen ainult idealistlikke väärtusi. Olles ta suhtumisest hämmastunud, vaatan järgmist küsimust.

„Kas teil on mingi oma filosoofia? Kui, siis milline?“

„Mul pole filosoofiat kui sellist. Võib-olla juhtimise põhimõte Carnegie‘lt: „Inimene, kes omandab võime vallata täielikult oma mõistust, võib saada enda valdusesse mille tahes, milleks tal õigustatult voli on.” Mina olen eriline, tahtejõuline. Mulle meeldib valitseda – ennast ja teisi.“

„Nii et te tahate kõike omada?” Sa oled kontrollifriik.

„Ma tahan omamist ära teenida, aga jah, tegelikult küll.“

„See kõlab väga tarbijalikult.“

„Ma olengi.” Ta naeratab, aga see naeratus ei jõua ta silmadesse. Jälle on see vastuolus inimesega, kes tahab maailma toita, ning ma ei saa lahti mõttest, et me räägime tegelikult millestki muust, ning see miski muu ajab mind segadusse. Ma neelatan. Temperatuur ruumis tõuseb, kuid võib-olla vaid minul. Ma lihtsalt tahan, et see intervjuu läbi saaks. Kindla peale on Kate‘il nüüd küllaldaselt materjali. Ma piilun järgmist küsimust.

„Te olete adopteeritud. Mis te arvate, kui palju mõjutas see teie kujunemist selliseks, nagu te nüüdseks olete?” Oh, see on nii isiklik. Ma jälgin teda, lootes, et ta ei solvu. Ta kortsutab kulmu.

„Mul pole vähimatki võimalust seda millegagi võrrelda.“

Minus tärkab uudishimu. „Kui vana te siis olite, kui teid adopteeriti?“

„See on avalik teave, preili Steele.” Ta toon on range. Kurat küll. Jah, muidugi – kui oleksin varem teadnud, et pean tegema temaga intervjuu, oleksin tausta uurinud. Pabinasse sattudes lähen kiiresti edasi.

„Te pidite töö heaks oma pereelu ohverdama.“

„See pole küsimus.” Ta on napisõnaline.

„Vabandust.” Ma nihelen; tunnen ennast nagu ringitrampiv laps. Ma proovin uuesti. „Kas te pidite ohverdama pereelu töö nimel?“

„Mul on perekond. Mul on vend ja õde ning armastavad vanemad. Mul pole vähimatki huvi lisaks neile muud peret soetada.“

„Kas te olete gei, härra Grey?“

Ta hingab järsult sisse, minus lahvatab häbitunne ja ma tõmbun tagasi. Kurat küll. Miks ma küsimusi läbi ei mõtle, enne kui need välja paiskan? Ma ei saa ju talle öelda, et loen lihtsalt küsimusi paberilt maha. Pagana Kate ja tema uudishimu!

„Ei, Anastasia, ei ole.” Ta kergitab kulmu ja ta silmis on külm sära.

„Ma palun vabandust. See on ... ee ... siin kirjas.” Esimest korda ütles ta mu nime. Mu südamelöögid on kiirenenud ja mu põsed hakkavad jälle kuumaks minema. Närviliselt lükkan ma lahtitulnud juuksed kõrva taha.

Ta kallutab pea ühele küljele.

„Need pole teie enda küsimused?“

Veri voolab mu peast ära.

„Ee ... ei. Kate – preili Kavanagh – koostas küsimused.“

„Kas te olete üliõpilaslehes kolleegid?” Oi ei. Mul pole üliõpilaslehega midagi pistmist. See on tema kooliväline tegevus, mitte minu. Mu nägu leegitseb.

„Ei. Ta on mu toakaaslane.“

Ta hõõrub vaikselt aru pidades lõuga ja ta hallid silmad on minule suunatud.

„Ka te pakkusite end seda intervjuud tegema?” küsib ta väga vaikselt.

Oot-oot, kes pidi keda intervjueerima? Ta silmad põletavad mind ja ma olen sunnitud ausalt vastama.

„Ta palus minul teha. Ta on haige.” Mu hääl on nõrk ja andekspaluv.

„See seletab paljutki.“

Uksele koputatakse ja Blondiin Number Kaks astub sisse.

„Härra Grey, palun vabandage, et ma segan, aga teie järgmine kohtumine on kahe minuti pärast.“

„Me pole veel lõpetanud, Andrea. Palun jätke mu järgmine kohtumine ära.“

Andrea kõhkleb ja jääb paigale. Tundub, nagu ta ei suudaks kuuldut uskuda. Grey pöördub aeglaselt tema poole ja kergitab kulme. Naine läheb heleroosaks. Aa, tore. Mitte ainult mina.

„Hästi, härra Grey,” pomiseb ta ja lahkub. Härra Grey kortsutab kulmu ja pöörab oma tähelepanu jälle minule.

„Kuhu me jäime, preili Steele?“

Ahaa, nüüd me oleme siis „preili Steele‘i” juures tagasi.

„Palun ärge laske mul end segada.“

„Ma tahan ka teie kohta midagi teada saada. Minu meelest on see õiglane.” Ta silmad põlevad uudishimust. Kuradi kurat. Kuhu ta sellega jõuda tahab? Ta asetab küünarnukid tugitooli käetugedele ja seab sõrmed suu ette kolmnurka. Ta suu on väga ... segadusseajav. Ma neelatan.

„Minust pole midagi eriti teada saada.“

„Millised on teie plaanid pärast lõpetamist?“

Ma kehitan õlgu, olles tema huvist segaduses. Kolida koos Kate’iga Seattle’isse, leida töö. Ma pole tegelikult sellele mõelnud.

„Ma pole teinud mingeid plaane, härra Grey. Esmalt pean lõpueksamitega ühele poole saama.” Ja ka praegu pidanuks ma eksamiteks õppima, mitte istuma siin sinu lossitaolises uhkes steriilses kontoris, tundes end su läbitungiva pilgu all ebamugavalt.

„Meil on siin suurepärane praktikaprogramm,” ütleb ta vaikselt. Ma kergitan üllatunult kulmu. Kas ta pakub mulle tööd?

„Ahah. Ma jätan selle meelde,” pomisen ma hämmeldunult. „Ehkki ma pole kindel, et ma siia sobiks.” Oi ei. Jälle ma mõtlen valjusti.

„Miks te nii arvate?” Ta kallutab pea küljele, silmis tõeline huvi, põgus naeratus huultel mänglemas.

„See on ju ilmselge, kas pole?” Ma olen kohmakas, hoolitsemata, ja pole blondiin.

„Minule mitte.” Ta pilk on intensiivne, selles pole naljaraasugi, ja sügaval mu kõhus tõmbuvad mingid imelikud lihased äkki kokku. Ma pööran silmad ta uurivast pilgust kõrvale ja vahin mittemidaginägeva pilguga oma ristipandud sõrmi. Mis toimub? Ma pean minema – kohe. Ma küünitan ettepoole, et diktofoni välja lülitada.

„Kas ma võiksin teile maja näidata?” küsib ta.

„Ma olen kindel, et teil on väga palju muudki tegemist, härra Grey, ja mul on pikk sõit ees.“

„Te sõidate tagasi Vancouverisse?” Ta tundub olevat üllatunud, isegi murelik. Ta vaatab aknast välja. On hakanud vihma sadama. „Noh, sõitke siis ettevaatlikult.” Tema toon on range, autoritaarne. Miks ta peks sellest hoolima? „Kas te saite kõik, mis vaja?” lisab ta.

„Jah, sir,” vastan ma, pakkides diktofoni seljakotti. Ta kissitab mõtlikult silmi.

„Tänan teid intervjuu eest, härra Grey.“

„Pole tänu väärt,” ütleb ta, viisakas nagu ikka.

Kui ma tõusen, tõuseb ka tema ja sirutab mulle käe.

„Peatse kohtumiseni, preili Steele.” See tundub nagu väljakutse või ähvardus, ma pole kindel, kumb. Ma kortsutan kulmu. Millal me jälle kohtume? Ma surun veelkord ta kätt, olles rabatud, et mingi kummaline eneregiavoog on meie vahel endiselt alles. Ilmselt on asi mu närvides.

„Härra Grey.” Ma noogutan talle. Ta läheb sportlaslikult nõtkelt ukse juurde ja lükkab selle pärani lahti.

„Lihtsalt kindluse mõttes, et saaksite läbi mindud, preili Steele.” Ta naeratab põgusalt. Selge see, et ta viitab mu mitte eriti elegantsele sisenemisele tema kontorisse. Ma punastan.

„Väga tähelepanelik teist, härra Grey,” nähvan ma, ja naeratus valgub üle ta näo. Mul on hea meel, et sa pead mind vaimukaks, säran ma sisimas. Minu suureks üllatuseks tuleb ta fuajeesse kaasa. Andrea ja Olivia tõstavad mõlemad pilgu, olles samavõrra üllatunud.

„Kas teil oli mantel?” küsib Grey.

„Jakk.“

Olivia hüppab püsti ja toob mu jaki, mille Grey võtab tal käest, enne kui naine selle mulle ulatada jõuab. Grey hoiab seda valmis ja tundes end naeruväärselt ujedana, poen ma jaki sisse. Grey paneb korraks käed mu õlgadele. Ma ahmin selle puudutuse peale õhku. Kui ta ka mu reaktsiooni märkab, ei tee ta teist nägugi. Tema pikk nimetissõrm vajutab lifti kutsumise nupule ja me seisame oodates – mina kohmetult, tema rahulikult ja enesekindlalt. Uksed avanevad ja ma kiirustan sisse, tahtes meeleheitlikult põgeneda. Ma tõesti pean siit minema saama. Pöördun talle otsa vaatama, ta jälgib mind üksisilmi, seistes liftiukse kõrval ja ühe käega vastu seina toetudes. Ta on tõesti väga, väga ilus. See teeb rahutuks.

„Anastasia,” ütleb ta hüvastijätuks.

„Christian,” vastan mina. Ja mulle halastades sulguvad uksed.

1 „The Stepford Wives” – USA film (2004) blondide naistegelastega. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]