Читать книгу Viiskümmend halli varjundit - E. L. James - Страница 9

Mu süda peksleb. Lift jõuab esimesele korrusele ja ma kiirustan välja kohe, kui uksed avanevad, komistan, aga õnneks ei kuku laitmatule liivakivipõrandale käpuli. Torman laiade klaasuste suunas ja olengi äkki vaba ning tunnen Seattle‘i virgutavat, puhastavat niisket õhku. Ma tõstan näo jaheda värskendava vihma kätte, panen silmad kinni ja hingan sügavalt sisse, püüdes tasakaalu tagasi saada.

Ükski mees pole mulle niimoodi mõjunud nagu Christian Grey, ja ma ei suuda ära arvata, miks. Kas nii mõjus ta välimus? Head kombed? Rikkus? Võim? Ma ei suuda mõista oma veidrat reaktsiooni. Ma ohkan sügavalt ja kergendatult. Taeva pärast, mis asi see kõik oli? Toetudes terasposti vastu, püüan ma vapralt maha rahuneda ja mõtteid korrastada. Ma raputan pead. Mis see ometi oli? Mu süda taastab tavalise rütmi ja kui suudan jälle normaalselt hingata, sammun auto juurde.

KUI OLEN LINNAPIIRI SELJA taha jätnud, mängin intervjuu mõttes läbi ja tunnen end rumalana ning mul on piinlik. Kindla peale ma liialdan ja kujutan lihtsalt ette. Hästi, ta on väga võluv, enesekindel, kamandav, saab endaga hästi läbi – aga teistpidi – ta on ülbe, ja vaatamata oma laitmatutele maneeridele autokraatlik ja külm. No vähemalt väliselt. Ootamatu judin jookseb mööda mu selgroogu alla. Ta võib olla ülbe, aga tal on selleks õigus – ta on nii paljuga nii noorena hakkama saanud. Ta ei seedi rumalaid inimesi, aga miks ta peakski? Mind tabab taas pahameelehoog, et Kate ei andnud mulle ta elulugu.

Sõidan 5. maantee suunas ja mu mõtted lähevad rändama. Ma tõepoolest ei suuda taibata, mis see on, mis kannustab inimesi nii kangesti tahtma edukas olla. Mõned ta vastused olid nii mõistatuslikud – nagu tal oleks midagi varjata. Ja Kate‘i küsimused – fuih! Adopteerimine, ja et kas ta on gei! See ajab mulle judinad peale. Ma ei suuda uskuda, et seda küsisin. Parem neelaku maa mind nüüd kohe! Nagunii tahaks piinlikkusest maa alla vajuda iga kord, kui see edaspidi meelde tuleb. Pagana Katherine Kavanagh!

Ma jälgin spidomeetrit. Sõidan ettevaatlikumalt kui mis tahes muul puhul. Ja ma tean, et need läbitungivad hallid silmad, mis mind ainiti vaatasid, ja see range hääl käsivad mul ettevaatlikult sõita. Pead raputades taipan, et Grey mõjub poole vanemana kui ta on.

Unusta ära, Ana, noomin ma ennast. Ma otsustan, et lõppkokkuvõttes oli see väga huvitav kogemus, aga ma ei tohiks sellesse kinni jääda. Unusta ära. Ma ei pea teda enam kunagi nägema. See mõte teeb mul tuju kohe paremaks. Ma panen stereo mängima ja keeran heli valjuks, nõjatun seljatoele ja kuulan gaasi vajutades mütsuvat indie-rock‘i. 5. maanteele jõudes avastan, et võin sõita nii kiiresti kui tahan.

ME ELAME VÄIKESES KAHEKORDSES majas Vancouveri ülikoolilinnaku lähedal. Mul vedas – Kate‘i vanemad ostsid talle selle korteri ja mina maksan väga väikest üüri. See on olnud mu kodu nüüdseks neli aastat. Maja ette sõites mõtlen sellele, et Kate tahab saada üksikasjalikku ülevaadet, ja ta on visa. Hüva, vähemalt on mul tema jaoks lindistus. Ma loodan, et ta ei päri täpsustusi, mis intervjuu ajal toimus.

„Ana! Sa oled tagasi.” Kate istub meie elutoas, raamatud ümberringi. Ta on lõpueksamiteks õppinud – ikka veel oma roosas flanellpidžaamas, mida kaunistavad väikesed armsad jänkud, ja mida ta kannab siis, kui ta on kallimast lahku läinud, haige või kui tal on masendus. Ta hüppab üles ja kallistab mind kõvasti.

„Ma hakkasin juba muretsema. Ma lootsin, et jõuad varem tagasi.“

„Ma arvan, et jõudsin päris kiiresti tagasi, arvestades seda, et intervjuu läks üle aja.” Lehvitan tema ees diktofoni.

„Ana, suur tänu, et sa seda tegid. Jään sulle teene võlgu, ma tean. Kuidas läks? Milline ta oli?” Oi ei – hakkab pihta see Katherine Kavanagh‘ inkvisitsioon.

Püüan kiiruga välja mõelda, mida talle öelda.

„Ma olen rõõmus, et see on läbi, ja et mul pole vaja temaga rohkem kohtuda. Ta oli üpris hirmutav,” kehitan ma õlgu. „Ta on väga pühendunud, isegi intensiivne – ja noor. Tõesti noor.“

Kate vaatab mind süütute silmadega. Ma kortsutan kulmu.

„Ära mängi siin midagi süütukest. Miks sa mulle ta elulugu ei andnud? Ma tundsin end temaga nagu täielik idioot, kes pole tausta uurinud.“

Kate lööb käega suu pihta. „Issakene, Ana, anna andeks – ma ei mõelnud.“

Ma toon kuuldavale turtsatuse.

„Enamjaolt oli ta ülimalt viisakas, ametlik, pisut ülespuhutud – nagu oleks ta vanem, kui on. Ta ei räägi nagu mees, kes on kakskümmend-millegagi. Muuseas, kui vana ta on?“

„Kakskümmend seitse. Issand, Ana, palun vabandust. Ma oleksin pidanud sulle lühiülevaate andma, aga mul oli täielik paanika. Anna mulle see diktofon ja ma hakkan intervjuud maha kirjutama.“

„Sa näed parem välja. Kas sa supi sõid ära?” küsin mina, valmis teemat muutma.

„Jah, ja see oli maitsev nagu alati. Mul on palju parem olla.” Ta naeratab tänulikult. Ma vaatan kella.

„Ma pean jooksma. Ma jõuan veel Claytonite juures oma vahetuse ära teha.“

„Ana, sa väsitad end ära.“

„Pole midagi. Hiljem näeme.“

MA OLEN CLAYTONITE JUURES töötanud sellest ajast peale, kui ülikooli astusin. See on Portlandi kõige suurem tööriistapood ja nende nelja aasta jooksul, mis ma siin olen töötanud, olen hakanud pisut aru saama kõigist neist kaupadest, mida me müüme – ehkki irooniline on asja juures see, et ma olen igasuguses käsitöös kobakäpp. Ma jätan kõik säärase oma isale teha.

MA OLEN RÕÕMUS, ET on minu vahetus tööl olla, sest see laseb mul keskenduda millelegi muule kui Christian Greyle. Tööd on palju – suvehooaeg on algamas ja inimesed vuntsivad oma kodusid. Proua Clayton näib mind nähes kergendust tundvat.

„Ana! Ma mõtlesin, et sa täna ei jõua.“

„Mu kokkusaamine ei võtnud nii kaua aega, kui arvasin. Ma võin paar tundi siin olla.“

„Mul on nii hea meel sind näha.“

Ta saadab mu laoruumi riiulitele kaupa laduma ja peagi haarab see tegevus mu täiesti endasse.

KUI MA KOJU JÕUAN, on Katherine‘il klapid peas ja ta töötab sülearvutiga. Ta nina on ikka veel roosa, aga ta tegeleb innukalt looga, tagudes raevukalt arvutiklaviatuuri. Ma olen nagu välja väänatud, kurnatud pikast sõidust, intervjuust ja tööst Claytonite juures. Vajun tugitooli, mõeldes esseele, mille pean ära lõpetama, ja sellele, et ma pole täna jõudnud õppida, sest tegelesin pingsalt ... temaga.

„Sul on siin päris häid asju, Ana. Hästi tehtud. Ma ei suuda uskuda, et sa ei võtnud vastu tema pakkumist sulle maja näidata. Ilmselgelt oleks ta tahtnud koos sinuga veel aega veeta.” Ta heidab mulle põgusa nöökiva pilgu.

Ma punastan ja süda hakkab pekslema. See polnud põhjus, kindlasti mitte. Ta tahtis mulle ümbrust näidata lihtsalt selleks, et ma näeksin, et tema on kõige selle isand. Hammustan huulde, ja loodan, et Kate ei märka seda, ning ta ongi üleni oma tegevusse sukeldunud.

„Ma ei tea, mis sa mõtled „ametliku” all. Kas sa tegid märkmeid?” küsib ta.

„Mm ... ei teinud.“

„Pole midagi. Ma saan sellest ikka korraliku artikli. Kahju, et meil pole originaalfotosid. Hea välimusega kutt, eksole ju?“

„Minu arvates küll.” Püüan kõvasti, et ükskõiksena kõlada, ja arvan, et see õnnestub.

„Oh, ole nüüd, Ana – isegi sina ei saa ta välimuse suhtes immuunne olla.” Ta kergitab minu poole vaadates oma täiuslikku kulmu.

Pagan! Ma tunnen, et põsed lõkendavad, niisiis katkestan teda meelitustega, mis on alati hea võte.

„Sina oleksid tema käest ilmselt palju rohkem välja pigistanud.“

„Ma kahtlen selles, Ana. Ole nüüd – ta tegelikult pakkus sulle tööd. Arvestades, et ma sulle selle viimasel hetkel kaela määrisin, said sa väga hästi hakkama.” Ta uurib mind mõtlikult. Ma põgenen kiiresti kööki.

„Mida sa temast tegelikult arvad?” Pagan, küll ta võib olla uudishimulik. Miks ta järele ei jäta? Mõtle midagi välja – kiiresti.

„Ta on väga motiveeritud, kontrolliv, ülbe – hirmutav, aga väga karismaatiline. See võib lummavalt mõjuda küll,” lisan ma tõemeeli, lootes et see paneb Kate‘il suu lukku.

„Sina, ja mingist mehest lummatud? See on küll esimene kord,” turtsatab ta.

Ma hakkan võileivamaterjali kokku otsima, nii et ta ei näe mu nägu.

„Miks sa tahtsid teada, kas ta on gei? See oli kõige piinlikum küsimus. Ma tundsin end halvasti ja tema ka.” Ma kortsutan seda meelde tuletades pahaselt kulmu.

„Kui ta on seltskonnakroonikas, siis pole tal kunagi kaaslast.“

„See oli nii piinlik. Kogu see asi oli piinlik. Ma olen rõõmus, et ei pea temaga rohkem kokku saama.“

„Oh, Ana, nii hull see asi ka ei saanud olla. Minu meelest on ta sinust üpris sisse võetud.“

Minust sisse võetud? Nüüd on Kate lihtsalt naeruväärne.

„Kas sa võileiba tahad?“

„Jah, palun.“

ROHKEM ME CHRISTIAN GREYST sel õhtul ei räägi, minu suureks kergenduseks. Olles söönud, istun ma koos Kate‘iga söögilaua taha, tema töötab oma artikliga, mina teen esseed „D’Urberville‘ide Tessist”. Pagan, see naine oli vales kohas valel ajal valel sajandil. Kui essee valmis saan, on juba kesköö, ja Kate on juba ammu voodisse läinud. Ma lähen oma tuppa, väsinud, ent rahul, et olen esmaspäevaks nii palju valmis saanud.

Ma kerin end oma valges raudvoodis kerra, mässin end ema lapitekki, panen silmad kinni ja jään hoobilt magama. Sel ööl näen ma unes hämaraid paiku, kõledaid valgeid põrandaid ja halle silmi.

JÄRGMISTEL PÄEVADEL PÜHENDUN MA õpingutele ja tööle Claytonite juures. Kate‘il on samuti vähe aega, ta paneb kokku ajalehe viimast numbrit, enne kui annab selle üle uuele toimetajale, ja tuubib samuti lõpueksamiteks. Kolmapäevaks on tal palju parem enesetunne ja ma ei pea enam taluma ta roosat flanellpidžaamat, millel on liiga palju raviotstarbelisi jänkusid. Ma helistan emale Georgiasse, et küsida, kuidas ta elab, aga samuti tahan kuulda, et ta hoiab mulle lõpueksamiteks pöialt. Ta räägib lõputult oma viimasest küünlavalmistamise ärist – mu ema on kogu aeg mingitest uutest äriideedest huvitatud. Põhimõtteliselt on tal igav ja ta tahaks millegagi oma aega täita, aga tal on sama hea keskendumisvõime kui kuldkalal. Iga nädal on midagi uut. Ta paneb mind muretsema. Ma loodan, et ta pole viimase plaani finantseerimiseks maja peale laenu võtnud. Ja ma loodan, et Bob – ta suhteliselt uus, ent temast palju vanem kallim – hoiab tal silma peal, nüüd, kui mind enam kohal pole. Ta tundub olevat palju maisem kui Abikaasa Number Kolm.

„Kuidas sul asjad edenevad, Ana?“

„Kõik on hästi.“ Jään hetkeks kõhklema, ja ema muutub kohe tähelepanelikuks.

„Ana? Kas sa oled kedagi kohanud?” Oi ... kuidas ta nii taiplik on? Elevus ta hääles on käegakatsutav.

„Ei, ema, ei midagi sellist. Sina oleksid esimene, kes sellest teada saab.“

„Ana, kullake, sa peaksid tõepoolest rohkem väljas käima. Sa paned mind muretsema.“

„Ema, mul on kõik hästi. Kuidas Bobil läheb?” Nagu alati, kõige parem poliitika on teemat vahetada.

Õhtul hiljem helistan ma Rayle, oma kasuisale, ema Abikaasale Number Kaks, keda ma pean oma isaks ja kelle nime ma kannan. Vestlus on lühike. Tegelikult pole see vestlus, vaid seeria ühepoolseid ühmatusi vastuseks mu kenale hoolivale jutule. Ray pole suur jutuvestja. Aga ta on ikka elus, ta vaatab ikka telekast jalgpalli, ja käib keeglit mängimas ja kalal või valmistab mööblit. Ray on hea puusepp ja tänu temale teen ma vahet kellul ja käsisael. Temaga tundub kõik korras olevat.

REEDE ÕHTUL ARUTAME KATE‘IGA, mida selle õhtuga ette võtta – meil on tõsine kavatsus õppimisest, tööst ja ülikoolilehest natuke puhata –, kui uksekell heliseb. Uksel seisab mu hea sõber José, käes pudel šampanjat.

„José! Nii tore, et sa tulid!” Ma kallistan teda kiiresti. „Tule sisse.“

José on inimene, kellega ma esimesena tutvusin, kui tundsin ülikooli tulles, et olen segaduses ja üksi. Sel päeval leidsime, et oleme vaimusugulased, ja sellest ajast peale oleme sõbrad. Meil pole mitte ainult sarnane huumorimeel, vaid me avastasime ka, et Ray ja José seenior olid ühes ja samas sõjaväeüksuses. Selle tulemusena on meie isad saanud samuti headeks sõpradeks.

José õpib inseneriks ja on oma perekonnas esimene, kes on jõudnud kolledžini välja. Ta on paganama terava mõistusega, aga ta tõeline kirg on fotograafia. Josél on heade piltide tegemiseks silma.

„Mul on uudiseid.” Ta naeratab, tumedad silmad sädemeid pildumas.

„Ära räägi – sul õnnestus veel üheks nädalaks ülikooli jääda,” narrin ma teda, ja naljaviluks põrnitseb ta mind tigedalt.

„Portlandi galerii paneb mu näituse järgmisel kuul üles.“

„See on suurepärane – palju õnne!” Mul on tema pärast hea meel ja ma kallistan teda jälle. Ka Kate naeratab talle säravalt.

„Tubli, José! Ma pean selle lehte panema. See väärib viimasel hetkel muudatuste tegemist, kuigi need mulle ei meeldi.” Ta teeskleb tüdimust.

„Ma tahan, et sa tuleksid avamisele.” José vaatab kiindunult mulle otsa ja ma punastan. „Teie mõlemad, loomulikult,” lisab ta, vaadates närviliselt Kate‘i poole.

José ja mina oleme head sõbrad, aga sügaval sisimas ma tean, et ta tahaks olla midagi rohkemat. Ta on armas ja vaimukas, aga ta lihtsalt pole minu maitse. Ta on rohkem nagu vend, keda mul kunagi pole olnud. Katherine narrib mind sageli, et mul puudub vajan-kallimat geen, aga tegelikult pole ma lihtsalt kohanud kedagi, kes ... hästi, kes mõjuks mulle ligitõmbavalt, ehkki osa minust igatseb legendaarsete värisevate põlvede, süda-kurgus, liblikad-kõhus hetkede järele.

Vahel ma mõtlen, et minuga on midagi viltu. Võib-olla olen ma veetnud liiga palju aega kirjanduslike romantiliste kangelaste seltskonnas ja seepärast on mu ideaalid ja ootused liiga kõrged. Ent tegelikkuses pole keegi minus selliseid tundeid esile kutsunud.

Kuni viimase ajani, sosistab mu alateadvuse tasane hääleke, ja see pole teretulnud. EI! Ma ajan selle mõtte kohe minema. Ma ei taha temast mõelda, mitte pärast seda hirmsat intervjuud. Kas te olete gei, härra Grey? Ma krimpsutan nägu. Ma tean, et olen kohtumisest saadik enamik öid teda unes näinud, aga kindla peale vaid sellepärast, et saaksin sellest kohutavast kogemusest vabaks.

Ma vaatan, kuidas José avab šampanjapudeli. Ta on pikk ning teksastes ja T-särgis, ta on laiaõlgne ja lihaseline, tal on päevitunud nahk, tumedad juuksed ja põlevad tumedad silmad. Jah, José on üpris kuum kutt, aga ma avan, et lõpuks saab ta mu sõnumist aru: me oleme lihtsalt sõbrad. Kork teeb kõva paugu ning José tõstab pilgu ja naeratab.

LAUPÄEVAL ON POES TÕELINE hullumaja. Me oleme ümber piiratud isetegijatest, kes tahavad oma kodu üles vuntsida. Härra ja proua Clayton ning John ja Patrick – kaks osalise tööajaga töötajat – ja mina – oleme klientide haardes. Aga lõuna paiku jääb vaiksemaks ja proua Clayton palub mul mõned tellimused läbi vaadata, ning ma istun leti taga, süües poolsalaja sõõrikut. Ma võrdlen katalooginumbreid toodetega, mida meil on vaja ja mille oleme tellinud, ja mu pilk käib tellimusteraamatu ja arvuti vahet edasi-tagasi, tehes kindlaks, kas kõik klapib. Seejärel tõstan ma mingil põhjusel silmad ... ning olen Christian Grey jõulise halli pilgu lõksus – ta seisab leti juures ja vaatab mind ainiti.

Süda jätab lööke vahele.

„Preili Steele. Milline meeldiv üllatus.” Ta pilk on liikumatu ja intensiivne.

Taevas hoidku. Mida paganat tema siin teeb, nähes välja, nagu oleks ta metsast tulnud, juuksed sassis, seljas kreemikas jämedalt kootud sviiter, jalas teksased ja matkasaapad. Mu suu on arvatavasti ammuli ja ma ei suuda oma aju ega häält valitseda.

„Härra Grey,” sosistan ma, sest see on kõik, milleks ma suuteline olen. Tema huultel on naeruvirve ja ta silmad säravad naerust, justkui oleks tal mingi suur saladus.

„Ma olin siinkandis,” ütleb ta selgituseks. „Ma pean mõned asjad ostma. Meeldiv on teid jälle näha, preili Steele.” Ta hääl on soe ja kähe, nagu tume sulanud šokolaadipumati-karamell ... või midagi sellist.

Ma raputan pead, et end kokku võtta. Mu süda puperdab hirmkiires tempos ja mingil põhjusel lahvatan tema ainitise pilgu all juuksejuurteni punaseks. Ma polnud oma mälestustes tema suhtes õiglane. Ta pole mitte ainult hea välimusega – ta on meheilu kehastus, ja siin ta on. Siin, Claytonite rauakaupade poes. Mõelda vaid. Lõpuks on mu kognitiivsed võimed taastunud ja mu keha ülejäänud osadega ühendatud.

„Ana. Mu nimi on Ana,” pomisen ma. „Millega ma saan teid aidata, härra Grey?“

Ta naeratab, ja jälle mõjub see nii, nagu oleks tal mingi suur saladus. See viib mu rööpast välja. Sügavalt sisse hingates sean ma näole oma ametliku ma-olen-siin-aastaid-töötanud fassaadi. Ma suudan seda teha.

„Mul oleks paari asja vaja. Alustuseks mõned kaablid,” pomiseb ta, ning ta ilme on rahulik ja lõbustatud korraga.

Kaablid?

„Meil on neid mitmes mõõdus. Kas ma näitan teile?” pomisen ma nõrgal väriseval häälel. Võta end kokku, Steele.

Väike korts ilmub Grey kenade kulmude vahele. „Palun. Näidake mulle, preili Steele,” ütleb ta. Ma püüan leti tagant välja astudes olla sundimatu, aga tegelikult pean end kõvasti kokku võtma, et mitte oma jalgade otsa koperdada – mu jalad on äkitselt süldist. Olen väga rõõmus, et otsustasin hommikul oma parimad teksased jalga panna.

„Need on elektrikaupade osakonnas, kaheksandas vahes.” Mu hääl on pisut liiga vali. Ma vaatan talle otsa ja kahetsen seda kohe. Pagan, küll ta on ilus.

„Teie järel,” pomiseb ta, viibates oma pikasõrmelise kenasti maniküüritud käega.

Mu süda hakkab mind kägistama – sest see on kurgus ja püüab suust välja pääseda – ja ma liigun elektrikaupade osakonda. Miks ta Portlandis on? Miks ta siin Claytonite poes on? Ja tillukesest alakasutatud ajuosast, mis asub ilmselt minu piklikaju all, selle koha lähedal, kus elutseb mu alateadvus, tuleb mõte: ta on siin sinu pärast. Mitte mingil juhul! Ma saadan selle mõtte kohe minema. Miks peaks see ilus, mõjuvõimas, peente kommetega mees mind näha tahtma? See mõte on naeruväärne ja ma viskan selle oma peast välja.

„Kas te olete Portlandis äriasjade pärast?” küsin ma, ja mu hääl on liiga peenike, nagu oleksin sõrme ukse vahele jätnud või midagi taolist. Pagan! Püüa lahedam olla, Ana!

„Ma käisin ülikooli põllumajandusosakonnas. See asub Vancouveris. Ma rahastan praegu seal üht uurimust, mis puudutab külvikordi ja mullateadust,” ütleb ta nentivalt. Näed? Üldse mitte selleks, et sind üles otsida, irvitab mu alateadvus valjusti mu üle, uhke ja puhevil. Ma punastan oma rumalate trotslike mõtete peale.

„See on osa teie maailma toitmise plaanist?” õrritan ma.

„Midagi sellist,” nõustub ta, huuled kerkimas poolikus naeratuses.

Ta vaatab kaablivalikut, mis meil siin Claytonite juures on. Mida paganat ta nendega teeb? Ma ei suuda kujutleda, et ta ise mingeid remonditöid teeks. Ta sõrmed puudutavad mitmeid väljapandud pakke ja mingil seletamatul põhjusel pean ma eemale vaatama. Ta kummardub ja valib ühe paki välja.

„Need käivad küll,” ütleb ta oma oi-milline-saladus naeratusega.

„Kas veel midagi?“

„Ma tahaksin maalriteipi.“

Maalriteipi?

„Kas te teete remonti?” Sõnad on enne väljas, kui ma suudan neid peatada. Kindlasti palkab ta töölised või aitab teda keegi.

„Ei, ei tee remonti,” ütleb ta kiiresti, seejärel muigab, ja mul tekib veider tunne, et ta naerab minu üle.

Kas ma teen talle nalja? Näen naljakas välja?

„Siitkaudu,” pomisen ma piinlikkust tundes. „Maalriteip on selles vahes.“

„Kas te olete siin kaua töötanud?” Ta hääl on madal ja ta vaatab mulle väga keskendunult otsa. Ma punastan kõvasti. Miks, põrgu päralt, on tal mulle selline mõju? Ma tunnen, nagu oleksin neliteist – kohmakas nagu alati, ega sobi kuskile. Vaata ette, Steele!

„Neli aastat,” pomisen ma, kui oleme õige riiulini jõudnud. Püüan oma tähelepanu millelegi muule koondada ning kummardun ja valin välja kahe laiusega teibid, mis meil poes on.

„Ma võtan selle,” ütleb Grey leebelt, näidates laiemat teipi. Meie sõrmed puutuvad korraks kokku, kui talle teibi ulatan, ja jälle läbib mind elekter, nagu oleksin puudutanud voolu all juhet. Ma ohkan tahtmatult, tundes, kuidas see voog kuskile pimedasse uurimata paika, sügavale kõhtu liigub. Meeleheitlikult püüan ma oma tasakaalu tagasi saada.

„Veel midagi?” Mu hääl on kähe ja katkendlik. Ta pupillid suurenevad pisut.

„Köit, ma arvan.” Ka tema hääl on kähe.

„Siitkaudu.” Ma vahin maha, et varjata järjekordset punastamist, ja liigun mööda riiulivahet edasi.

„Millist sorti te tahate? Meil on sünteetilist ja looduslikust kiust köit ... sidumisnööri ... peenikest köit ...” Ma vaikin, nähes ta ilmet ja tumenenud silmi. Pagan küll.

„Ma võtan neli meetrit seda naturaalset sidumisnööri, palun.“

Kiiresti, värisevate kätega, mõõdan ma joonlaual neli meetrit, tundes endal tema kuuma halli pilku. Ma ei julge talle otsa vaadata. Jessas, kas on võimalik end veel ebamugavamalt tunda? Võttes teksaste tagataskust Stanley noa, lõikan ma nööri läbi, kerin korralikult kokku ning panen plastikkotti. Mingi ime läbi õnnestus mul sõrme mitte lõigata.

„Kas te olite gaid?” küsib ta, hästivormitud sensuaalsed huuled lõbustatult kõverdunud. Ära vaata ta suud!

„Organiseeritud ühistegevus pole just päris minu rida, härra Grey.“

Ta kergitab kulmu.

„Mis on sinu rida, Anastasia?” küsib ta õrnalt, ja ta salapärane naeratus on tagasi. Ma vaatan talle otsa, võimetu midagi ütlema. Maa kõigub mu jalge all. Püüa rahulik olla, Ana, palub põlvili mu piinatud alateadvus.

„Raamatud,” sosistan ma, aga sisimas kisab mu alateadvus: sina! Sina oled minu rida! Ma paiskan alateadvuse kohe maha, hirmunud, et mu psüühikal on mõtted, mis talle kõrgelt üle pea käivad.

„Millised raamatud?” Ta keerab pea viltu. Kas see tõesti huvitab teda?

„Ah, teate. Tavaline. Klassika. Peamiselt Briti kirjandus.“

Ta hõõrub oma pika nimetissõrme ja pöidlaga lõuga, nagu mõtleks mu vastuse üle järele. Või on tal lihtsalt väga igav ja ta püüab seda varjata.

„Kas te vajate veel midagi?” Ma pean selle teema juurest minema pääsema – need sõrmed sellel näol on võluvalt ahvatlevad.

„Ma ei tea. Mida te veel soovitaksite?“

Mida ma soovitaksin? Ma isegi ei tea, mille tegemiseks soovitada.

„Tee-ise mõttes?“

Ta noogutab, silmad nõiduslikult lustakad. Ma punastan ja mu pilk rändab ta mugavatele pükstele.

„Kaitserõivaid,” vastan ma ja saan aru, et ma enam ei tuvasta, mis mu suust välja tuleb.

Ta kergitab kulmu, see teeb talle jälle nalja.

„Te ei taha ju oma riideid ära määrida.” Ma osutan ebamääraselt ta pükstele.

„Ma võin need alati jalast ära võtta.” Ta muigab.

„Mm.” Ma tunnen, et puna tõuseb jälle mu palgeile. Ma olen ilmselt „Kommunistliku partei manifesti” värvi. Lõpeta rääkimine. Lõpeta rääkimine. KOHE.

„Ma võtan mõned kaitserõivad. See oleks ju kohutav, kui ma riided ära määriks,” ütleb ta õrritavalt.

Ma püüan loobuda soovimatust kujutluspildist temast ilma teksasteta.

„Kas teil on veel midagi vaja?” piiksatan ma, ulatades talle sinised kaitserõivad.

Ta ei tee mu küsimusest väljagi.

„Kuidas artikkel edeneb?“

Lõpuks ometi lihtne küsimus, mis on kaugel kogu sellest mõistujutust ja segadusseajavatest kahemõttelisustest ... küsimus, millele ma võin vastata. Ma kraban sellest kahe käega kõvasti kinni nagu päästevestist ja vastan ausalt.

„Mina seda ei kirjuta, Katherine kirjutab. Preili Kavanagh. Minu toakaaslane, tema kirjutab. Tal on selle üle väga hea meel. Ta on ajalehe toimetaja ja ta oli nii õnnetu, et ei saanud ise intervjuud teha.” Ma tunnen, nagu oleksin jõudnud õue õhu kätte – viimaks ometi normaalne vestlusteema. „Tema ainus mure on see, et tal pole teie originaalfotot.“

„Millist fotot ta tahab?“

Tore. Ma polnud sellist vastust oodanud. Kehitan õlgu, sest ma lihtsalt ei tea seda.

„Noh, ma liigun siin ringi. Homme, võib-olla ...“

„Kas te oleksite pildistamisega nõus?” Mu hääl on jälle piiksuv. Kate oleks seitsmendas taevas, kui ma sellega hakkama saaksin. Ja sa näeksid teda homme jälle, sosistab see pime ajusopp mulle võrgutavalt. Ma ajan selle mõtte minema – kõigist neist tobedatest, naeruväärsetest ...

„Kate‘il oleks väga hea meel – kui me leiame fotograafi.” Ma olen nii rõõmus, ma naeratan talle laialt. Ta huuled avanevad, ta hingab sügavalt sisse ja pilgutab silmi. Sekundi murdosa jooksul tundub, et ta on justkui korraks pinna jalge alt kaotand, ja Maa pöördub pisut oma teljel, ning tektoonilised laamad liiguvad uude asendisse.

Oh taevas. Christian Grey segaduses pilk.

„Andke mulle homse suhtes teada.” Ta võtab tagataskust rahakoti. „Minu nimekaart. Sellel on mu mobiilinumber. Palun helistage hommikul enne kümmet.“

„Hästi.” Ma naeratan talle. Kate satub elevusse.

„Ana!”

Riiulitevahe teise otsa on materialiseerunud Paul. Ta on härra Claytoni noorim vend. Ma kuulsin, et ta tuleb Princetonist tagasi, aga ma ei osanud arvatagi, et just täna.

„Ee, vabandage mind hetkeks, härra Grey.” Grey kortsutab kulmu, kui ma talle selja pööran.

Paul on alati olnud mu hea semu, ja sellel kummalisel hetkel, olles koos selle rikka, võimsa, kohutavalt vapustava võluva kontrollifriigi Greyga, on nii tore rääkida kellegi normaalsega. Paul haarab ootamatult mu embusse ja kallistab mind kõvasti.

„Ana, tere, nii tore on sind näha!” on ta ülevoolav.

„Tere, Paul, kuidas sul läheb? Oled venna sünnipäevalt tagasi.“

„Jah. Sa näed hea välja, Ana, tõesti väga hea.” Ta naeratab mind uurides. Siis laseb ta mu embusest lahti, aga jätab käe ümber mu õlgade. Ma tammun jalalt jalale, tundes piinlikkust. Tore on Pauli näha, aga ta on alati ülemäära familiaarne.

Vaatan Christian Grey poole, ta jälgib meid kullipilgul, altkulmu ja mõtlikult, suujoon jäik ja liikumatu. Ta on muutunud tähelepanelikust kliendist kummaliselt kellekski teiseks – külmaks ja eemalolevaks.

„Paul, mul on siin klient. Luba, ma tutvustan teid,” ütlen ma, püüdes mitte välja teha vastumeelsusest Grey ilmes. Ma tirin Pauli tema juurde, kuni nad seisavad vastamisi. Õhustik on järsku arktiline.

„Ee, Paul, see on Christian Grey. Härra Grey, see on Paul Clayton. Tema vend on selle koha omanik.” Ja mingil seletamatul põhjusel tunnen, et pean veel selgitusi jagama.

„Ma olen tundnud Pauli sellest ajast saadik, kui ma siin töötan, ehkki me ei näe teineteist eriti tihti. Ta õpib Princetonis ärijuhtimist.” Mida ma lobisen ... Pea nüüd kinni!

„Härra Clayton.” Grey sirutab käe välja, tema ilmest ei saa midagi välja lugeda.

„Härra Grey.” Paul surub ta kätt. „Oodake – mitte see Christian Grey? Grey Enterprises Holdings?” Paul on vähem kui nanosekundi jooksul tõreduse asemel aukartusest haaratud. Grey saadab talle viisaka naeratuse, mis ta silmadesse ei jõua.

„Ohoo – kas ma võiksin teile midagi tuua?“

„Anastasia ajas selle juba korda, härra Clayton. Ta on olnud väga abivalmis.” Ta ilme on ükskõikne, aga sõnad ... nagu ütleks ta midagi täiesti muud. See teeb nõutuks.

„Tore,” vastab Paul. „Hiljem näeme, Ana.“

„Kindla peale, Paul.” Vaatan, kuidas Paul kaob laoruumi suunas. „Veel midagi, härra Grey?“

„Ainult need asjad.” Tema toon on terav ja jahe. Pagan ... kas ma solvasin teda kuidagi? Sügavalt hinge tõmmates pööran ma ringi ja sammun leti poole. Mis tal viga on?

Pakin köie, kaitserõivad, maalriteibi ja kaablid paberisse.

„See teeb nelikümmend kolm dollarit, palun.” Ma vaatan Greyle otsa ja soovin, et poleks seda teinud. Ta vaatab mind lähedalt, süvenenult. See ajab mind närvi.

„Kas te kotti soovite?” küsin temalt krediitkaarti võttes.

„Jah, Anastasia.” Ta keel hellitab mu nime ja mu süda muutub jälle metsikuks. Ma suudan vaevu hingata. Panen tema ostud kiirustades kilekotti.

„Te helistate mulle, kui pildistamisaeg teada?” Nüüd on ta jälle ametlik. Ma noogutan, jälle sõnatu, ja annan talle krediitkaardi tagasi.

„Hästi. Homseni, võib-olla.” Ta pöördub ära minema, aga peatub. „Oh – ja Anastasia, mul on hea meel, et preili Kavanagh ei saanud intervjuud teha.” Ta naeratab ning astub siis – midagi uut juba silme ees – hoogsalt uksest välja, visates koti üle õla ja jättes mind maha, märatsevatest naishormoonidest värisema. Ma vahin mitu minutit kinnist ust, mille taha ta just kadus, enne kui tulen tagasi planeedile Maa.

Hästi – ta meeldib mulle. Niisiis, ma olen seda endale tunnistanud. Ma ei suuda oma tundeid enam peita. Ma pole kunagi midagi sellist tundnud. Ma leian, et ta on ligitõmbav, väga ligitõmbav. Aga see mäng on ette kaotatud, ma tean seda, ja ohkan kibemagusa kahetsusega. See oli lihtsalt kokkusattumus, see tema siiatulek. Ja kui ma leian fotograafi, siis võin teda homme imetleda. Ma hammustan ootusärevalt huulde ja leian end itsitamas nagu koolitüdruk. Ma pean Kate‘ile helistama ja pildistamise organiseerima.