Читать книгу Edasi. Kevad 2020 - Edasi - Страница 10

Ülle Madise:

kuidas kaitsta õigusriiki?

ÕIGUSRIIK

ÜLLE MADISE on õiguskantsler.

Inimühiskonnas on võistlus, kade-dus, faktiline ebavõrdsus ja pelk närvidele käiminegi paratamatu. Toore jõu kammitsemiseks on kokku lepitud inimõigused. Need kaitsevad inimest võimu ja teiste inimeste eest, aga ka omaenda kiusatuse eest olla julm. Inimõiguste ainus usutav taga-tis on õigusriik. Meist kellelgi pole jumalikku võimet, ammugi õigust ligimesi väärtuse järgi pingeritta sea-da, kedagi kõlbmatuna maha kanda, mõnd teist aga nõnda ülistada, et ta valed ja südametus ei loe.

Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust. Õigusriigis kehtivad seadused kõi-kidele ühtmoodi, sest kellegi käes pole liialt palju võimu. Võimuharud kontrollivad vastastikku üksteist ega lase kellelgi sooja võimutekki enda peale sikutada. Ka parlament peab alluma põhiseadusele, valitsus omakorda parlamendile, seadusele ja põhiseadusele; kohus peab olema ja ka näima sõltumatu, mis tähendab: täitma sõltumatult seadust ja põhi-seadust. Ühegi võimuharu ega ameti-kandja tegevus ei tohi olla seaduse ega kontrolli alt väljas. Mitte kellelgi ei tohi olla voli teha kiiresti, kitsas ringis ja teiste võimuharude ning rahva kontrollita ühiskonda mõjuta-vaid otsuseid.

Eelkirjeldatud võimude lahusus ja tasakaalustatus on õigusriigi tuum ja seeläbi inimõiguste tagatis. Samamoo-di on olulised sõltumatu ajakirjandus ning õigusriiklust soosiv avalik arva-mus. Need omakorda eeldavad heast

haridusest võrsuvat tarkust, kriitika-meelt ja südametunnistust.

Kui tasakaal läheb paigast ühes kohas – keegi saab või kaotab mõju ja võimu –, on kogu tasakaalusüsteem varsti kummuli. Sellega on nagu lai-netusse sattunud paadiga: kõigub üha enam ning vett tuleb üle serva järjest sisse. Sestap tuleb märgata õigusriiki tagava mudeli muutmise iga katset, sealhulgas vaba ajakirjanduse, vaba hariduse ja vaba teaduse sumbumist mistahes põhjusel.

Presidendi otsevalimine

Presidendi otsevalimine on Eestis võimutasakaalu muutmise ettepane-kutest tuntuim. Põhjendus ju ilus: miks ei võiks inimesed ise otsustada, kes on järgmisel viiel aastal maailma mastaa-bis meie väikese suguharu pealik.

Paraku selguks üsna pea, et otse-mandaadiga presidendi volitusi muut-mata ja talle võimu lisamata on valitul raske oma otsemandaati täita. Kiusatus oma rolli laiendada on inimlik. Kui ise-gi presidentaalses riigis suure võimu-ga presidendile parlament ja kohtud pidevalt jalgu jäävad, siis miks peaks

see parlamentaarses riigis teistmoodi olema? Kui aga president asub rahva mandaadile toetudes põhiseadust rik-kuma, hakkavad õigusriigi kaitseval-lid doominokividena langema. Karde-tavasti valju aplausi saatel. Õigusriigi ja seejärel igaühe õiguste ja vabaduse ning kindlustunde murenemine pole sel hetkel veel kätte jõudnud.

Kui on soov võimude tasakaalu muuta, siis tasub seda teha läbivalt. See, kel on tugev mandaat, peab saa-ma ka riiki juhtida. Kas vastanduvaid huve avalikult arutav ja tasakaalus-tav Riigikogu on parem kui üks juht, oskab igaüks ise arutada. Abiks see-juures vana hea tarkusetera kõikide munade ühte korvi panemisest.

Parlament ja valitsus

Oluliselt peenemad on katsed mängida võimu ümber parlamendi ja valitsuse vahel. Riigikogu juhib Põhiseaduse järgi riiki ja on õnneks seda valitsuse esitatud seaduseelnõude muutmise ja isegi läbikukutamisega ka näidanud.

Küll aga on antud käest teine juhti-mishoob: raha jagamine. Riigieel-arve menetlemise praeguse korra kooskõla põhiseadusega – Riigikogu otsustab riigi kõigi tulude ja kulude jaotuse üle (§ 115) – on vähemasti vaieldav, kui mitte küsitav. Huvilised löögu lahti kehtiv 2020. aasta riigi-eelarve seadus ja üritagu sealt üles leida parlamendi tahe näiteks õpe-tajate ja õppejõudude palgaraha või erakondliku taustaga sihtasutuste konkursita rahastamise küsimuses. Selguse huvides täpsustan, et põhi-seadus peab silmas riigieelarve sea-dust ennast – just sellest tuleb lähtu-da –, mitte aga selle seletuskirja ega sellele lisatud tabeleid.

Rahva tahe

Viimasel ajal hoogustunud arutelu põhiseaduslikkuse järelevalve olemu-se üle võib kohati viia järelduseni, et õigusriik ongi ohus. Küsitakse, kuidas saab president või õiguskantsler saata seaduse Riigikohtusse ja too vahel öel-da, et rahva seas populaarne seaduse-muudatus ei saagi jõustuda, sest on põhiseadusevastane.

“Te lähete rahva tahte vastu!” põ-rutatakse sõltumatut põhiseaduslik-kuse järelevalvet rünnates.

Inimõiguste ainus usutav tagatis on õigusriik. Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust. Inimrühmade üksteise vastu mängimine on küüniline, sest lõpuks lõhub kõiki. Kuidas kasvatada rahva nõudlust mõistlike otsuste järele?

Võimude lahusus ja tasakaalustatus on õigusriigi tuum ja seeläbi inimõiguste tagatis.

10

EDASI. Nr 4, kevad 2020

Julge eristuda. FOTOGRAFISKA TELIA TMW