Читать книгу Edasi. Kevad 2020 - Edasi - Страница 9

Igor Kaasik:

lõpetame laste kollitamise, lõpetame kohe

HARIDUS

IGOR KAASIK on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana.

Rääkisin klassile ka uudisest, et tehisintellekt oli disaininud ühe vaheseina reisilennukile ja teinud seda inimesest paremini. Siis küsis üks poistest, kas robotid hakkavad ka autosid disainima. Minu jaatava vastuse peale kõlas üle klas-si meeleheitlik hüüe: “Ja mina tahan saada autodisaineriks!” Püüdsin oma mõtlematu vastuse mõju leevendada, aga vaevalt see mul päris õnnestus. Siis sain oma esimese õppetunni – ära kollita lapsi. Ära hirmuta neid kliima-katastroofiga, ära hirmuta neid sõja-ga, sest seda küsivad nad viimasel ajal kõige rohkem: kas sõda tuleb?

Midagi ei ole paremaks läinud aja jooksul, mis sellest tunnist on möödu-nud. Vastupidi, uusi kolle on täis las-te tubade kõik kapid ja voodialused. Sõda, kliimakatastroof, töötus ja mõt-tetu elu painavad meie laste meeli ja kui väikeste mängulust ja muretus võivad veel hirmud eemale peletada,

siis suuremaid lapsi enam nii kerges-ti ei peta. Lakkamatult kuulevad nad, et meie tuttavat maailma nende jaoks enam ei jätku.

Ei ole siis midagi imestada, et nii paljud noored valivad lihtsad rõõmud, millega tänapäeva maailm järele-jätmatult peale käib, ja põlgavad ära selle, mida meie peame oluliseks. Tea-te küll, “tee tööd, näe vaeva ja siis…”, “tänasida toimetusi ära…” jne. Kuu-lame ise oma soovitusi kõrvalt, ehk saame siis aru, kui naeruväärselt need kõlavad paljudele noortele, kelle tulevikumaailma me oleme võõbanud apokalüptiliste värvidega elamiskõlb-matult hirmsaks.

Mida siis teha? Me ei saa ju tegelik-kust laste eest varjata.

Seda ei olegi vaja. Peame lihtsalt mõtlema, mida kirjutada ja rääkida, ja mitte liialdama. Leekides Austraa-lia on isegi hirmus, seda veel manipu-leeritud materjalidega hirmsamaks

muuta, seda pean silmas. Pealegi, mis see tegelikkus tegelikult on? Mida me ise maailma tulevikust teame? Suurt midagi, oleme isegi ehmunud ja hir-munud ja ärevil ning paljud hoopis peata. Palju lapsed seda meediat siis jälgivad? Kõik, mis nendeni jõuab, läbib meie filtri, kuhu paljudel jääb kinni ratsionaalne kriitiline mõtlemi-ne ja optimistlik ellusuhtumine, ning ainult hirm pääsebki sealt läbi laste maailma mürgitama.

Ükskõik kuidas me laste eest oma tundeid ka varjame, kammivad nende radarid kogu aeg valvsalt ümbrust ja püüavad kinni iga ebakindluse ja äre-vuse signaali. Kui pereisa, mõistlik ja rahulik mees, mõned nädalad tagasi keset ööd sotsiaalmeedias kurdab, et ärevus ei lase magada, ning tema sõbrad talle sekundeerivad, siis on asi päris hull.

Meedia, see kõige suurem kollitaja, saakski juba palju ära teha, kui vaid tahaks. Ma ei mõista, mis perversset rõõmu pakub ajakirjandusele meid kogu aeg hirmutada. Meedia alates ERR-ist ja lõpetades kollase ajakirjan-dusega ei pea vastu kajama mõne NATO erukindrali sõnadele, et Vene väed marsivad Tallinna kolme päe-vaga. Mida me selle teadmisega peale hakkame? Valdaval osal meist ei ole miljoneid, mida sõja eest peita, valdav osa meist ei ole valmis põgenema ohu-tumatesse paikadesse. Meedia võiks meid säästa ja mitte kiskuda meid osalisteks mõne sõjahullu fantaasia-tesse. Hirmunud inimestena tõmbu-me kägarasse, peidame pea kätega ja ootame hoopi. Päris elu, milleks oleme sündinud, jääbki paljudel seda ooda-tes elamata.

Ja siis võib juhtuda, et ükskord 60-aastaselt märgatakse, et ei juhtu-nudki midagi? Et elati mitte teistele, isegi endale mitte, et elati hirmule? Loobuti perest, loobuti unistustest, reedeti oma anded.

Viis aastat tagasi vaatasime eesti keele tunnis videot Amazoni laost, kus hiiglaslikes heledates saalides askeldavate robotite kõrval olid mõned üksikud inimesed. Nähtust pidid õpilased kirjutama lühikese kirjeldava teksti.

Meedia, see kõige suurem kollitaja, saakski juba palju ära teha, kui vaid tahaks.

Foto: Unsplash.com

9

EDASI. Nr 4, kevad 2020