Читать книгу Germinie Lacerteux - Edmond de Goncourt - Страница 2

Vanake kuulas vaikides: ta võrdles oma elu teenijanna omaga.

Preili de Varandeuil oli sündinud 1782. aastal. Ta nägi ilmavalgust ühes Royali tänava villas ning tema ristiemadeks olid puhastverd printsessid. Preili isa kuulus krahv d’Artois’ kaaskonda ning sai osa tolle soosingust. Krahvi lähikondlasena võttis ta sageli osa jahiretkedest ning tal oli juhust kuulda, kuidas see, kellest hiljem sai Charles X, enne jahti peetud missa ajal vaimulikku sosinal tagant kiirustas: „No kuule, küree, tee juba kiiremini!” Härra de Varandeuil oli sõlminud tollal üpris tavapärase abielu: ta oli nainud teatritähest lauljanna, kes erilist annet omamata oli siiski edu saavutanud, esinedes vaimuliku muusika kontsertidel kõrvuti prouade Todi ja Ponteuil’ ning preili Saint-Hubertiga. Sellest abielust 1782. aastal sündinud tütar oli nõrga tervisega ning inetu: keset rusikasuurust nägu laiutas naeruväärselt tohutu suur nina, mis oli isalt päritud. Tema välimuses polnud märkigi sellest, mis oleks vastanud vanemate edevuspüüetele. Viieaastasena, pärast täielikku läbikukkumist ema korraldatud salongiõhtul, kus ta pidi klaverimänguga üles astuma, pagendati ta teenijarahva sekka. Edaspidi kohtus ema tütrega ainult hommikuti, ja sedagi minutiks, lubades lapsel end üksnes lõua alla suudelda, et mitte rikkuda näomaalingut. Revolutsiooni puhkedes sai härra de Varandeuil’st tänu krahv d’Artois’ eestkostele rendimaksuametnik. Proua de Varandeuil tõi ettekäändeks vajaduse tervist parandada, ning jätnud tütre ja päris väikese poja abikaasa hoole alla, rändas ringi mööda Itaaliat. Karmi ajajärgu mured ning jõukaid inimesi ja rahaga opereerivaid perekondi – härra de Varandeuil’ vend oli riigirentnik – aina reaalsemalt ähvardav oht ei jätnud sellele äärmiselt egoistlikule ja tundetule isale oma laste jaoks kübetki südamesoojust. Kõigele lisaks hakkas temagi katuse alla hiilima puudus. Royali tänavast kolis ta ümber oma tollal veel elus olnud emale kuulunud Petit-Charolais’ häärberisse ja seadis end seal sisse. Sündmused kulgesid oma rada, juba hakkas tööle giljotiin ning ühel õhtul, kui härra de Varandeuil läks mööda Saint-Antoine’i tänavat, sattus tema teele ajalehemüüja, kes pakkus hõikudes ajalehte „Aux voleurs!”. Nii nagu tollal kombeks, karjus mees valjul häälel viimaseid uudiseid ning härra de Varandeuil kuulis oma nime koos kõige jämedamate epiteetidega. Ta ostis ajalehe ja leidis revolutsioonilisest kohtuotsusest oma nime.

Peagi arreteeriti tema vend ja pandi koos teiste rendiametnikega Talaru majja valve alla. Ähmi täis ema müüs rumalast peast võileiva hinna eest maha oma Petit-Charolais’ maja, kus elas ka tema poeg. Saanud tasu kätte pangatähtedes, suri ema peagi meeleheitest, kui nägi, kuidas paberraha hakkas kibekähku väärtust kaotama.

Õnneks ei läinud uutel omanikel korda maja välja üürida ning seetõttu lubasid nad härra de Varandeuil’l elama asuda varem tallitööliste käsutuses olnud pööningukambritesse. Nii ta siis elutseski suure maja tagahoovis, mattis maha d’Artois’ krahvi endise õukondlase de Varandeuil’ nime ning võttis selle asemele perekonnanime Roulot, mis tal kästi ka ukse peale välja riputada. Pea õlgade vahele tõmmatud, elas ta üksildaselt, märkamatult ja varjatult oma urus ja tal ei olnud ühtki teenijat peale oma tütre, kelle kanda jäid kõik elumured. Terroriaeg kulges ootuses, hirmuvärinal ja pidevas surmahirmus. Iga päev käis väike tüdruk võretatud akna juures kuulamas järjekordselt hukkamisele määratute nimesid – Püha Giljotiini loteriis kaotajaiks jäänute nimekirja. Iga koputuse peale läks ta ust avama, uskudes, et tuldi isa järele, et viia ta Revolutsiooni väljakule, kuhu juba oli viidud tema onu. Saabus päev, mil isegi nende vähese raha eest oli raske leiba kätte saada, sest pääs poodi tuli peaaegu jõuga kätte võidelda: külmadel öötundidel juba kella kolme ajal sabas koht sisse võtta ning seejärel tuule ja külma käes hirmsas rahvarüsinas hommikut oodata. Isa ei tahtnud rahvamassis oma eluga riskida. Ta kartis, et teda tuntakse ära, pelgas end paljastada mõne vaenuliku väljaastumisega, milleks taltsutamatu iseloom teda võis tõugata. Pealegi hirmutas teda mitmetunnise seismise vaev ja üksluisus. Poiss aga oli veel liiga väike, teda oleks lihtsalt jalgade alla tallatud. Nii jäigi kolmele suule igapäevase leiva hankimine tüdruku õlule. Ja seda ta tegigi. Kõhnukese keha ümber isa lotendav kampsun, puuvillane müts silmile tõmmatud, käed sooja hoidmiseks kõvasti keha vastu surutud, silmad külmast punased, seisis ta lõdisedes, kõikidele tõugata ja lükata kuni selle hetkeni, mil Francs-Bourgeois’ tänava leivapoe müüjanaine pistis leivapätsi ta külmast kangestunud sõrmede vahele. Lõpuks hakkas poemüüjal iga päev leiva järel käivast haleda näoga kõhnast ja lõdisevast tüdrukust kahju. Niipea, kui tüdrukuke end pika saba lõppu seisma sättis, saatis müüja puhtast lihtrahva südameheadusest oma poja talle leiba andma. Ent ühel päeval, kui tüdruk käe leiva järele sirutas, andis üks säärase hellitamise ja eesõiguse pärast tigedaks saanud naine lapsele puukingaga sellise hoobi, et vaesekesel tuli terveks kuuks voodisse jääda. Löögist jäi preili de Varandeuil’le elu lõpuni arm.

Selle kuu jooksul oleks perekond nälga surnud, kui üks nende hea tuttav, krahvinna d’Auteuil, kellel oli omal ajal jätkunud nutikust riisi varuda, poleks oma rikkust isa ja lastega jaganud.

Tänu silmatorkamatule eluviisile õnnestus härra de Varandeuil’l revolutsioonilise tribunali käest pääseda. Kaasa aitas veel asjaolu, et omaenda õnneks oli ta kuust kuusse edasi lükanud aruande esitamist, mida tema amet nõudis. Tema kasuks rääkis ka isiklik vimm õukonna mõjuvõimsate isikute ja kuninganna vastu, milles paljud printside kaitsealused olid kuninga vendadega ühel meelel. Iga kord, kui õnnetu naine jutuks tuli, ütles ta leppimatu avameelsusega tema kohta niivõrd karme, kibedaid ja solvavaid sõnu, et tahtmatult jäi mulje, nagu olnuks tegu monarhia vastasega. Seetõttu pidasidki need, kelle jaoks härra de Varandeuil oli lihtsalt kodanik Roulot, teda patrioodiks, need aga, kes tundsid teda endise nime järgi, vaatasid nii aristokraatlikule päritolule, sõprusele sinivereliste printsidega kui ka kunagisele mõjuvõimsale seisundile õukonnas läbi sõrmede.

Vabariik nautis sel ajal patriootilisi ühissöömaaegu, mida korraldati tänavatel kõigile inimestele. Preili de Varandeuil nägi hirmsate terrorimälestustega segunenud ähmastes mälupiltides Pavée tänavat, kus lauad seisid jalgupidi septembrikuisest tapatööst2 pärit vereloikudes. Just ühel niisugusel söömaajal tuli härra de Varandeuil hiilgavale mõttele, mis kindlustas talle lõplikult turvalise elu. Ta rääkis kahele tulisest patrioodist lauanaabrile, kellest üks oli koguni Chaumette’iga3 seotud,et on suures hädas, kuna tema tütar pole üldse kiriklikult ristitud ega meetrikaraamatusse kantud, ning seetõttu oleks ta ülimalt õnnelik, kui Chaumette kirjutaks lapse nime munitsipaalregistrisse ning osutaks au anda talle mõne tollasest vabariiklikust kalendrist valitud kreeka- või roomapärase nime. Chaumette leppiski kokku kohtumise isaga, kes oli „vajalikul kõrgusel”, nagu tollal öeldi. Preili de Varandeuil viidi otsekohe ruumi, kus ootas ees kaks matrooni, kes olid volitatud kinnitama tema sugu ja kellele tüdruk pidi näitama oma rinda. Seejärel juhatati ta suurde Deklaratsioonide saali, kus Chaumette pärast metafooririkast kõnet ristis ta Sempronieks – nimega, mis jäigi preili de Varandeuil’le kuni surmani.

Kaitset leidnud ja pikapeale maha rahunenud, elas perekond kuidagimoodi üle Robespierre’i langemisele eelnenud päevad. Viimaks jõudis kätte 9. termidoor4 ja koos sellega tuli kergendus. Kuid vaesus ja puudus oli endiselt suur. Ega nad olekski karme revolutsiooniaastaid ja Direktooriumi näguripäevi üle elanud, kui sülle poleks sadanud ootamatu abi – ühe meeletu teo tagajärjena otsekui jumaliku ettehoolduse saadetud raha. Mõlemat last ja isa hoidsid need neli aastat elus neli vodevilliteatri aktsiat – investeering, mille härra de Varandeuil oli mingi kummalise tuju ajel teinud 1791. aastal ning mis osutus parimaks äritehinguks neil surma külvavatel aastatel, mil vähemalt õhtuti sooviti surma unustada; neil traagilistel päevadel, mil igaüks tahtis uusimat moelaulu kuulates kas või viimast korda naerda. Peagi andsid need neli aktsiat, millele lisandus härra de Varandeuil’le tagasi makstud võlg, rohkemgi kui leiva lauale. Perekond kolis Petit-Charolais’ maja pööningukorterist välja ja üüris väikese korteri Marais’ linnaosas Chaume’i tänavas.

Kuid elukorralduses ei muutunud midagi. Tütar hoolitses endiselt isa ja venna eest. Härra de Varandeuil oli harjunud tütres nägema teenijannat, kes oli väärt nii oma riietust kui ka tööd. Selles halvasti riides ja alandavat tööd tegevas olendis ei tundnud ta enam oma tütart. See ei olnud veri tema verest – keegi, kellel on au olla temaga sugulussidemetes. Ta oli teenijanna, kes oli alati käeulatuses, ning see mõte kinnistus härra de Varandeuil’ egoistlikku ja karmi meelelaadi; tütre armastusväärne, aupaklik ja täiesti tasuta teenistusvalmidus pakkus mugavust, millest isal oli raske lahti öelda isegi siis, kui majja sigines rohkem raha. Tuli lüüa lahinguid, enne kui isa nõustus oma lapse asemele palkama teenijanna, kes päästis tütre kõige alandavamatest majapidamistöödest.

Proua de Varandeuil’st polnud midagi kuulda, too oli keeldunud revolutsiooni esimestel aastatel mehe juurde Pariisi naasmast; peagi kuuldi, et ta oli Saksamaal uuesti mehele läinud, esitades mehe surmatunnistusena mehe venna muudetud eesnimega giljotineerimistunnistuse. Nii kasvas tütarlaps hüljatuna ja helluseta teadmises, et omaste jaoks pole teda olemas ning isa arvates vääris ta üksnes põlgust. Lapsepõlv kulges pidevas ängistuses ja puuduses, põdura tervisega lapse jaoks kurnavas töös ning surmaootuses, millest lõpuks kasvas soov kiiresti hinge heita. Tuli ette hetki, mil kolmeteistkümneaastast tüdrukut valdas kihk avada maja uks ja paljude tolleaegsete naiste eeskujul kisendada: „Elagu kuningas!”, et eluga otsekohe lõpparve teha. Noorus ei erinenud kuigivõrd lapsepõlvest, kuigi polnud nii traagiline. Tal tuli taluda jämedusi, nõudlikkust, mürgiseid sõnu ja isa kärkimist, mida varem olid pisutki tagasi hoidnud ja vaigistanud riigis möllanud tormid. Tütarlaps vankus teenijannatöö ja alanduste koorma all. Rõhutud ja maha surutud, saamata isalt ei suudlusi ega õrnust, vaid üksnes hoolimatust, igatses ta oma valulevas südames armastust, kuid armastada polnud kedagi. Juba hakkas ta kannatama tühjuse ja külmuse pärast, mis paratamatult langeb osaks naistele, kelle noorus mitte kedagi ei rõõmusta ega võlu, kuna tal puudus ilu ja veetlus. Ta mõistis, et tema pikk nina, kollakas jume, puisus ja kõhnus kutsuvad esile kaastunnet. Ta sai aru, et tema välimus pole mitte ainult inetu, vaid hale ka viletsate villaste kleitide tõttu, mida ta endale ise õmbles ja mille jaoks isa alati torisedes raha andis. Alles kolmekümne viie aastasena õnnestus tal isalt välja kaubelda igakuine tühine summa riiete tarvis.

Kui palju kurbust, kibestumist ja üksindust jagas elu koos morni ja kergesti ärrituva, kodus alatasa kärkiva vanamehega, kes näitas armastusväärset nägu vaid seltskonnas, kui jättis tütre õhtuti üksi ning käis igal õhtul külastamas tuttavaid, kelle majauksed olid Direktooriumi ja Impeeriumi esimeste aastate jooksul jälle avanenud. Tütart viis ta välja üliharva, ja kui seda juhtuski, siis ikka ja ainult vodevilliteatrisse, kus tal oli oma loož. Ja kuidas tütar neid väljaskäimisi kartis! Isa äkiline iseloom, monarhiaaegadest säilinud kõrk olek ja jalutuskepp, mis lihtrahva jultumuse peale nii kergesti käiku läks, hoidsid tütart alalises pinges. Peaaegu iga kord tuli ette õiendamist kontrolöriga, sõnavahetusi parteris istujatega ja rusikatega vehkimist, mille peatamiseks tuli looži kaitsevõre alla tõmmata. Kõik see jätkus tänaval ja isegi tõllas, kui kutsar ei nõustunud härra de Varandeuil’ pakutud sõidutasuga ning jäi tunniks või paariks paigale, mõnikord aga rakendas kannatust kaotades hobuse lahti ja jättis sõitjad konutama tõlda, kus tütar keelitas asjatult isa järele andma ja maksma.

Arvates, et nendest meelelahutustest pidi Semproniele piisama, ning püüdes teda ainuüksi enda käsutuses hoida, ei lasknud härra de Varandeuil tütrel kellegagi suhelda. Ta ei viinud teda seltskonda ega emigratsioonist naasnud sugulaste juurde muidu kui ainult ametlikele vastuvõttudele või pidustustele, kuhu kogunes terve suguvõsa. Ta hoidis teda koduseinte vahel ning alles siis, kui tütar sai neljakümneseks, luges ta teda piisavalt täiskasvanuks, et lubada tal üksi välja minna. Seetõttu polnud tütrel ühtki sõbrannat ega lähedast hinge, kes võinuks teda toetada; enam polnud kõrval ka venda, sest too oli läinud Ameerika Ühendriikidesse ja astunud seal mereväeteenistusse.

Pidades lubamatuks mõtet, et tütar võiks mehele minna ja tema juurest lahkuda, mõistis isa ta vanatüdrukupõlve: kõik võimalikud abiellumisväljavaated summutas ta juba eos ja röövis tütrelt ka igasuguse julguse seda jutuks võtta, kui kas või mingisugune võimalus peaks ette tulema.

Vahepeal olid Itaalias võidu saavutanud Prantsuse väed asunud seda maad röövima. Pariisi voolas kokku kunstiaardeid Roomast, Firenzest ja Veneetsiast. Moodi tõusis Itaalia kunst. Kollektsionäärid huvitusid ainult Itaalia meistrite teostest. Härra de Varandeuil nägi sellises maitse-eelistuses teed rikastumiseks. Temaski tärkas revolutsioonieelsele kõrgklassile nii loomuomane peen kunstihuvi. Ta oli liikunud kunstnike ja harulduste kogujate ringkondades, ta armastas maalikunsti. Talle tuli mõte koostada kollektsioon Itaalia meistrite töödest ja see siis maha müüa. Pariisis toimus hulgaliselt terrori ajal laiali paisatud kunstiesemete müüke. Sel ajal läksid hästi kaubaks suured lõuendid, härra de Varandeuil asus neid mööda linna jahtima ning iga päev leidis ja ostis ta midagi. Õige pea oli väike korter maalidest niivõrd tuubil, et mööblile ei jätkunud ruumi: enamik rasketes raamides vanu tumenenud maale olid nii suured, et ei mahtunud seinale ära. Kõike neid arvas ta kuuluvat Raffaelile, Leonardo da Vincile või Andrea del Sartole – puha meistriteosed, mille ees tütar pidi tundide viisi seisma; isa sundis talle peale oma maitset ja väsitas teda oma vaimustuseõhinaga. Üks epiteet järgnes teisele, ta oli joovastuses, rääkis totrusi, ning viimaks hakkas kauplema kujuteldava ostjaga, ajas meistriteose hinda üles ja karjus: „Minu Rosso maksab sada tuhat liivrit! Jah, härra, sada tuhat!” Täis õudu, et majapidamises tarvilik raha läheb nende koletislike mõõtmetega piltide ostmiseks, millel on kujutatud tohutu suuri ja inetuid täiesti alasti mehi, püüdis tütar isa mõistusele tuua ja laostumist vältida. Härra de Varandeuil läks marru ja esitas meest, kes tunneb häbi lihase tütre täieliku maitsepuuduse pärast, ning ütles, et pildid on nende varanduseallikas ja küll tütar hiljem näeb, kas isa ikka on loll. Lõpuks keelitas tütar teda maale müüma. Müük toimuski: see oli täielik läbikukkumine, üks suuremaid illusioonide purunemisi, mida Bullioni villa seinad ja klaaslagi kunagi olid näinud. Sügavalt masendatud ja vihane krahhi pärast, mis hävitas rohkem kui tagasihoidliku varanduse ega löönud valusalt ainult rahakoti pihta, vaid andis tõsise hoobi ka tema asjatundjamainele, vaistule ja niinimetatud Raffaelidele, teatas härra de Varandeuil tütrele, et nüüdsest on nad liiga vaesed, et Pariisi jääda, ning seepärast tuleb elama asuda provintsi. Kasvanud üles aja vaimus, mis mitte kuidagi ei ergutanud naistes armastust maaelu vastu, üritas preili de Varandeuil asjatult isa otsusele vastu vaielda, ent tal tuli isale järgneda, lahkuda Pariisist ja jääda ilma kahe noore naissugulase seltsist ja sõprusest, kellele ta nende harvadel kohtumistel oli end veidikene avanud ja kelle süda tema tundmuse kohaselt oli teda vanema õena vastu võtnud.

Härra de Varandeuil üüris väikese maja Isle-Adamis. Seal, paarikolme lossi läheduses, kuhu juba hakkasid naasma tema ammustest tuttavatest omanikud, tunnetas ta olnut teravamalt, hingas taas krahv d’Artois’ õukonnas möödasaadetud aegade õhku. Lisaks oli sinna Conti suguvõsa pärusmaadele pärast revolutsiooni elama asunud suurkodanlasi ja rikastunud ärimehi. Härra de Varandeuil nimi sisendas neisse austust. Talle kummardati sügavalt, üksteise võidu jagati küllakutseid, ning aupaklikult, koguni harda aukartusega kuulati tema jutustusi endistest aegadest. Kunagise Versailles’ jäänukina üle külvatud meelituste, tähelepanuavalduste ja austusega, oli ta selle seltskonna valitseja ja ehe. Kui ta lõunastas endise leivamüüja, nüüdse neljakümne liivri suuruse rendise omaniku proua Muteli juures, tõusis siidkleidis majaperenaine lauast, et talle ise köögis mustjuurt praadida, kuna härra de Varandeuil’le meeldis see ainult tema valmistatult. Ent otsustavaks põhjuseks, miks härra de Varandeuil oli otsustanud Pariisist ära kolida, polnud mitte meeldiv ajaviitmine maal, vaid tema peas tärganud plaan. Ta vajas jõudeaega, et seda teostada. Seda, mida tal polnud õnnestunud Itaalia kunsti auks ja kuulsuseks täide viia oma kunstikoguga, oli ta otsustanud saavutada ajaloo kaasabil. Oma naiselt oli ta õppinud natuke itaalia keelt ning nüüd oli ta pähe võtnud tuua Prantsuse rahva lugemislauale Vasari „Maalikunstnike elu”, tõlkida raamatu tütre abiga, kes juba väiksena oli kuulnud ema toatüdrukuga itaalia keelt rääkivat ning mõned sõnad meelde jätnud. Ta sundis tütart süvenema Vasari raamatusse, täitis kogu tema aja ja mõtted grammatika, sõnaraamatute, kommentaaride ja Itaalia kunstile pühendatud uurimistöödega, pani ta pikkadeks päevadeks küürutama tänamatu töö kohale, igavlema ja piinlema arusaamatute sõnade tõlkimisega. Kogu töö lasus tütre õlul. Ülesande kätte andnud, jättis ta tütre üksipäini valgesse vasikanahka köidetud raamatute juurde ning läks ise jalutama, tegi visiite naabritele, mängis lossiomanikega kaarte või lõunatas mõne tuttava kodanlase pool, kellele kurtis pateetiliselt, milliseid jõupingutusi ja vaeva nõuab temalt ettevõetud tõlketöö. Koju jõudnud, kuulas ta tõlgitud lõiku, tegi märkusi, kritiseeris, muutis mõne lause tähenduse sootuks vastupidiseks, mille tütar pärast tema lahkumist kohe õigeks parandas, ning seejärel siirdus ta jälle jalutuskäigule või külaskäigule nagu mees, kes on pärast päevatööd puhkuse ära teeninud. Kaabu näpus, patseeris ta uhkelt oma elegantsetes kingades, imetledes iseennast ning kiites taeva, puude ja taimede ning kogu looduse jumalikku päritolu kuulutanud Jean-Jacques Rousseaud. Aeg-ajalt haarasid teda lastele ja vanuritele iseloomulikud kärsitusehood: ta tahtis, et järgmiseks päevaks oleks tõlgitud teatud arv lehekülgi, ning sundis tütart öötundidelgi tõlkimistöö taga istuma.

Töö peale kulus mitu aastat, mille vältel Sempronie silmad said lõplikult rikutud. Ta oli elusalt maetud Vasari köidete alla, Isle-Adami kodanlastes sügavalt juurdunud kõrgist upsakusest ja nende proua Angot’ maneeridest5 liialt põlatud, et külastada losside elanikke, ning üksildasem kui kunagi varem. Ei mingit meelelahutust ega rõõmu, üksnes isa piinavad veidrused ja norimine. Vanamees tallas maha lilled, mis tütar oli salamahti aeda istutanud. Tema ei kannatanud seal muud kui köögivilju, mille eest ta ise hoolt kandis, arendades seejuures sügavamõttelisi teooriaid köögiviljakasvatuse kasulikkusest ja esitades argumente, mis oleksid nagu tulnud Tuileries’ aedade kartulimaaks muutmist nõudvate konvendiliikmete suust. Ainsaks rõõmuks oli isalt saadud luba kutsuda vahel harva enda juurde üks noor sugulane. See nädalake oleks olnud Semproniele täielik paradiis, kui nende rõõmu, meelelahutusi ja väikesi pidutsemisi poleks mürgitanud alaline hirm isa turtsakuse, pahameelepuhangute ja tühja tülinorimise ees, olgu siis tegu kölni vee pudelikesega, mida Sempronie tahtis panna sõbranna magamistuppa, mõne suupistega lõunalaual või kavandatava jalutuskäiguga.

Isle-Adamis võttis härra de Varandeuil teenijatüdruku, kellest sai peaaegu kohe tema armuke. Sellest suhtest sündis laps ning isal jätkus oma hoolimatus küünilisuses häbitust lasta tal kasvada sealsamas, tütre silme all. Aastate jooksul hõivas teenijanna majas perenaisekoha. Viimaks käsutas ta nii isa kui ka tütart. Ühel päeval avaldas härra de Varandeuil soovi, et teenijanna istuks nendega koos lauda ja Sempronie teda teenindaks. See oli juba liig. Preili de Varandeuil ei suutnud solvangut välja kannatada, hakkas vastu ning väljendas rahulolematust. Üksilduse, kannatuste, inimeste ja elutingimuste karmuse mõjul oli neiul aegamööda ja märkamatult välja arenenud tugev sirgjooneline iseloom. Pehmendamise asemel olid pisarad tema hinge karastanud. Tütreliku vaguruse ja leplikkuse, vastuvaidlematu kuulekuse ja näilise pehmuse taga peitus raudne iseloom, mehelik tahtekindlus ning murdumatu ja kõigutamatu süda. Vastuseks vanamehe alatule nõudmisele näitas ta end oma isa tõelise tütrena, paiskas talle kibedate sõnadega näkku oma elu häbistava tõe ning teatas lõpuks, et kui see naine veel samal õhtul majast ei kao, siis läheb tema ise, sest tänu jumalale on isa teda harjutanud niivõrd vähenõudliku eluga, et ta saab igal pool hakkama. Ootamatust vastuhakust hämmastunud ja jahmunud isa andis alla ning saatis teenijanna minema, ent sellest peale haudus ta tütre vastu vimma, kuna too oli teda sundinud niisugust ohvrit tooma. Vaenulikkust reetsid tema mürgised sõnad, raevukad rünnakud, iroonilised tänusõnad ja kõverad naeratused. Selle asemel et vanamehele kätte maksta, hoolitses Sempronie tema eest aina paremini, õrnemini ja kannatlikumalt. Tütre pühendumust ootas ees veel üks katsumus: vanameest tabas ajurabandus, üks kehapool muutus liikumatuks ja tundetuks, ta vedas üht jalga järel, mõistus tuhmus, jäi vaid teadmine oma õnnetust olukorrast ja täielik sõltuvus tütrest. Ning siis prahvatas pinnale kõik halb, mis varem oli tema südames varjul püsinud. Vanamehe egoismil ei olnud enam piire. Kannatused ja nõrkus tegid temast õela meelesegase. Preili de Varandeuil pühendas päevad ja ööd haigele, ent tütre hingeüllusest ja andestamisest kõnelev tähelepanu näis vanameest vihastavat ning armastusväärne kohtlemine alandavat, teda näis häirivat väsimatu ja alati tegus naine, kes kohusetunde kehastusena pidevalt tema voodi juures viibis. Mis elu see Semproniele oli! Kogu aeg tuli võidelda ravimatu haige hädadega, talle seltsi pakkuda, temaga kõndida ning terve päev igati toeks olla. Kui ta kodus oli, tuli temaga kaarte mängida, ja samal ajal jälgida, et ta liiga tihti ei kaotaks ega võidaks. Tuli sõdida tema kapriiside ja maiustamishimuga, toitu ära peita ning tänuks kuulata etteheiteid, kaebeid ja solvanguid, välja kannatada vanainimese lapsikud pisarad, meeleheite- ja raevupursked. Ja nii kestis see kümme aastat! Kümme aastat, mille jooksul preili de Varandeuil’l polnud muud vaheldust ega rõõmu kui ümbritseda õrnuse ja palava emaliku armastusega äsja-abiellunud sugulasest noort sõbrannat – oma tibukest, nagu ta teda kutsus. Iga paari nädala tagant oli preili de Varandeuil’l suur õnn veeta üürike aeg nende õnnelikus peres. Ta suudles hällis unehõlma vajunud armast lapsukest, võttis rutuga lõunaeinet, saatis magustoidu ajal kellegi tõlla järele ning lahkus kiiruga nagu hilinemishirmus koolilaps. Kuid isa viimastel eluaastatel tuli tal neistki lõunalkäikudest loobuda: vanamees ei lubanud enam nii pikka kodust äraolekut ning hoidis teda peaaegu kogu aeg oma voodi juures, ise pidevalt korrutades, et saab väga hästi aru, kui üksluine on hoolitseda temasuguse vana põdura eest, kuid õige pea saavat tütar sellest vabaks. Ta suri 1818. aastal, ning jättes surma eel hüvasti tütrega, kes oli nelikümmend aastat teda teeninud, ei leidnud ta paremaid sõnu kui: „Ma tean, et sa pole mind kunagi armastanud!”

Kaks aastat enne isa surma naasis Ameerikast Sempronie vend. Ta tõi kaasa mustanahalise naise, kes oli päästnud ta elu ja hoolitsenud tema eest, kui ta oli põdenud kollapalavikku, ning kaks juba suurt, veel enne naisega abiellumist sündinud tütart. Kuigi preili de Varandeuil’l olid mustanahaliste suhtes vanamoodsad arusaamad ning ta pidas seda harimatut, moonutatud keelt kõnelevat, totralt naeru kihistavat ja oma rasuse nahaga pesu määrivat neegrinaist peaaegu et ahviks, õnnestus tal isa vastikustundele ja vastuseisule vaatamata saavutada luba vennanaine vastu võtta ning isa elu lõpupäevadel kauples ta temalt koguni välja nõusoleku, et poeg võiks talle miniat tutvustada. Kui isa suri, siis ei olnud preili de Varandeuil’l kedagi lähedasemat kui see perekond.

Härra de Varandeuil, kellele krahv d’Artois oli pärast Bourbonide troonile naasmist välja maksnud kogu saamata jäänud palga, jättis oma lastele kümme tuhat liivrit rendist. Kuni päranduse saamiseni pidi vend läbi ajama ainult tuhande viiesaja frangise Ameerika Ühendriikides määratud pensioniga. Preili de Varandeuil arvates oli viis-kuus tuhat liivrit rendist kahe lapsega perekonnale ebapiisav sissetulek ning ta otsustas oma osa pärandist vennale anda. Selle ettepaneku esitas ta väga lihtsalt ja loomulikult. Vend nõustus ning Sempronie asus koos venna perega elama Clichy tänavale viienda korruse väikesesse korterisse, mis asus ühes esimestest majadest veel pooltühjas paigas, kuhu lõbus tuulehoog kandis põldude hõngu. Ta jätkas tagasihoidlikku eluviisi, kandis odavaid kleite, oli kokkuhoidlik, rahuldus korteri kõige kehvema toaga ega kulutanud enda peale rohkem kui tuhat kaheksasada või kaks tuhat franki aastas. Ent õige pea plahvatas mulatitaris välja pikalt haudunud armukadedus. Teda ärritas venna ja õe sõprus, mis tema arvates kaugendas teda abikaasast. Teda ärritasid nende vestlused, ühised mõtted ja mälestused, talle tekitasid kannatusi jutuajamised, millest tema ei saanud osa võtta, ning sõnad, millest ta aru ei saanud. Tõdemus, et tema ei ole nendega võrdne, sütitas ta südames niisugust raevukat viha, mis möllab ainult troopika taeva all. Valinud kättemaksurelvaks lapsed, õhutas ja ässitas ta neid meheõe vastu. Ta õhutas neid tema üle naerma ja teda pilkama. Ta rõõmustas õelate vingerpusside üle, mida lapsed sepitsesid, sest neil käib maailma tundmaõppimine tihtipeale käsikäes julmusega. Tajudes täielikku karistamatust, naeruvääristasid lapsed tädi käitumist, tema välimust, tema nina ja haledaid kleite – viletsust, mille arvelt lapsed olid kenasti riietatud. Sel viisil kasvatatud ja toetatud, muutusid tüdrukud peagi häbematuks. Preili de Varandeuil’ headus oli vihast üle. Tema käed ja süda tegutsesid vaistu järgi. Ent lastekasvatuse küsimustes jagas ta tolleaegseid vaateid. Midagi lausumata talus ta ära laste kolm häbematut ülesastumist, neljandal aga krabas kiusajast kinni, tõstis tollel seelikusaba üles ning andis talle tubli keretäie, millist tüdruk oma kaheteistkümne eluaasta jooksul veel iial polnud saanud. Mulatitar pistis karjuma, et mehe õde pole kunagi tema tütreid sallinud ja tahab neid ära tappa. Tülisse sekkunud Sempronie vennal õnnestus naised kuidagimoodi ära lepitada. Kuid tülid jätkusid ning tüdrukud, kes olid vihased naise peale, kes nende ema nutma pani, piinasid tädi hellitatud laste leidlikkusega nagu väikesed metslased. Pärast mitut lepituskatset sai selgeks, et neil tuleb lahku minna. Preili de Varandeuil otsustas ära kolida, kuna nägi, kuidas vend kannatab selle all, et peab pidevalt valima oma kõige kallimate inimeste vahel. Sempronie jättis venna naise ja laste päralt. See lahkumine valmistas talle suuri piinu. Tema, kes suutis end vaos hoida, oma tundeid kontrollida ning sirgeselgselt kannatusi taluda, oleks äärepealt nõrkusele alla andnud sel hetkel, mil ta lahkus korterist, kus oli lootnud teiste õnne kõrval ka ise õnne leida. Viimast korda täitusid ta silmad pisaratega.

Selleks, et venna läheduses olla, haiguse ajal tema eest hoolt kanda ning temaga aeg-ajalt kohtuda, ei kolinud preili de Varandeuil kaugele. Ent tema südamesse ja ellu asus tühjus. Isa surma järel oli ta uuendanud tutvust sugulastega ning nendega lähedaseks saanud, ta võttis oma kodus vastu inimesi, kellele restauratsioon oli tagastanud mõjuvõimu ja positsiooni, kuid käis läbi ka nendega, kellest uue võimu ajal olid saanud tähtsusetud vaesed. Kuid eriti sageli kohtus ta oma armsa tibukese ning veel ühe kaugema sugulasega, kes oli tulnud suguvõsasse abielu kaudu. Kui need sidemed tugevnesid, läks preili elu kindlamale rajale. Ta ei käinud kunagi õhtuti seltskonnas ega teatris. Alles preili Racheli vapustav menu sundis teda teatrisse minema ja sedagi ainult kahel korral. Ta ei võtnud vastu kutseid lõunasöökidele, kuid oli paar-kolm kohta, kus ta käis – nagu näiteks oma tibukese juures, ja ikka ainult siis, kui seal ei olnud külalisi. „Kullakene,” lausus ta lihtsalt, „ega teil mehega täna õhtul midagi ees ei ole? No siis jään ma teie juurde õhtusöögile.” Täpselt kell kaheksa tõusis ta lauast ning kui sõbranna mees haaras kaabu, et teda koju saata, peatas ta teda sõnadega: „No kuulge, kullakesed, kes tülitaks minusugust vanamoori! Ma ajan tänaval meestele hirmu nahka…” Seejärel ei nähtud teda oma kümme päeva või nädal aega. Ent niipea, kui tuli ette mõni õnnetus, keegi suri või jäi majas laps haigeks, jõudis see kohe preili de Varandeuil’ kõrvu ning otsemaid oli ta kellaajast ja ilmast hoolimata kohal, laskis ainult temale omasel viisil pikalt uksekella, nii et kõik teadsid: see on Sempronie. Siis poetas ta käest vihmavarju, mis tal alati kaasas oli, lükkas puutallaga kingad jalast, heitis kübara toolile ning andis end täielikult abivajajate käsutusse. Ta kuulas ja rääkis, sisendades julgust oma sõjakal, militaarsete teenete eest kiidusõnu jagaja energilisel toonil, mis mõjus reibastavalt nagu südametilgad. Kui juhtus, et mõni lapsuke oli haige, siis läks ta kohe tema voodi juurde, peletas lapse hirmu naeruga kus see ja teine, turgutas vanemaid, saalis edasi-tagasi, jagas juhtimist enda kätte võttes korraldusi, pani kaane, tegi kuumi mähiseid ning taastas kellelegi minutiksi hingetõmbeaega andmata lootuse ja rõõmu. Otsekui kaitseingel ilmus see vanapiiga kurbuse-, häda- ja muretundidel sugulaste juurde. Teda saigi näha ainult siis, kui vajati tema tervendavaid käsi ja ustavat meelt lohutust pakkuma. Ta oli niivõrd isetu ja tema süda nii suur, et ta nagu ei kuulunudki iseendale – Jumal näis olevat ta loonud üksnes teiste abistamiseks. Alati mustas kleidis, millest ta kunagi ei loobunud, sall kulunud ja luitunud, peas kummaline kübar – kogu see kehvapoolne välimus tagas talle rohkem kui tagasihoidlikust elatisrahast hoolimata võimaluse heldekäeliselt annetada, kulutada headeks tegudeks, sest tema taskus oli alati piisavalt, et toetada vaeseid – mitte küll rahaga, sest ta kartis, et see kulutatakse kõrtsi peale –, vaid leivaga, mida ta neile nelja liivri eest poest ostis. Viletsa väljanägemise hinnaga võis ta endale lubada kõige suuremat luksust: külvata sõbrannade lapsi üle kingituste, maiustuste ja ootamatute üllatustega ning näha rõõmu laste nägudel. Olgu või näiteks Sempronie sõbranna ühel kaunil suvisel pühapäeval pansionisse jäetud poeg (ema oli pidanud tol päeval Pariisist ära sõitma), kes kurvastusest oli vallatust teinud ja karistada saanud. Täpselt kella üheksa ajal nägi ta oma suureks imestuseks õuele ilmuvat preili de Varandeuil’d, kes veel käigu pealt kleidi haake kinni pani, kuna ta oli nii suure rutuga kodust välja tõtanud. Millises meeleheites oli poiss, kui ta preilit nägi! „Tädi,” kaebas ta haledalt vihas, mis paneb ühtaegu nutma ja õpetajale surma soovima, „mind karistati… ma ei tohi kusagile minna…” – „Kuidas ei tohi! On alles uudis! Kas su õpetaja kavatseb minu üle naerda? Kohe lähen ja räägin selle tohmaniga. Aga sina pane end vahepeal riidesse. Ja kähku.” Laps ei julgenud veel lootagi, et sel koledas kleidis naisel on võimu karistust ära muuta, kui juba haarati tal käest, ning Sempronie tõstis poisi üles, pani jahmunud ja rõõmust segase lapse tõlda istuma ning sõit läks Boulogne’i metsa. Terve päeva laskis preili tal ratsutada eesli seljas, keda ta ergutas puuoksaga ja hüüdega „Nõõ!”. Pärast maitsvat einet Borne’i juures viis ta poisi pansionisse tagasi, ning andnud värava juures musi, pistis talle pihku sajasuuse mündi.

Eriskummaline vanapiiga! Tundus, nagu oleks katsumusterohke elu, puudus ja preili de Varandeuil’d ühtsoodu saatnud kehalised ja vaimsed kannatused ta argielust kõrgemale tõstnud. Kasvatus ja läbielatud sündmused, mitmesugused äärmuslikud olukorrad ja revolutsioon olid vorminud temast inimlikest nõrkustest kõrgemal seisva olendi. Nõdral vanal naisel oli välja kujunenud selgepiiriline, lausa mehelikult stoiline, mitte millestki hooliv, peaaegu irooniline eluvaade. Vahel juhtus, et ta hakkas kurtma mõne eriti piinarikka häda üle, ent sealsamas sai ta sellest üle, kutsudes end korrale paari pilkava ja vihase sõnaga, mille peale tema nägu otsekohe selgines. Ta oli täis sügaval sisimas pulbitsevast allikast pärit rõõmu, nii mõndagi kogenud vana sõduri või haiglapõetaja rõõmu. Ometi puudus tal kogu oma headuse juures üks omadus – võime andeks anda. Selleks ei suutnud ta oma kõigutamatut loomust kunagi sundida. Solvamine, halb tegu või muu südant puudutanud pisiasi lõi talle parandamatu haava. Ta ei osanud unustada. Ei aeg ega surm suutnud halba tema mälust kustutada.

Ta ei uskunud Jumalat. Ta oli sündinud ajastul, mil naised ilma selleta hakkama said, ning üles kasvanud neil aastatel, kui kirikut eirati. Väikese tüdrukuna ei teadnud ta midagi missast. Mitte keegi polnud talle sisendanud vajadust Jumala järele ning preestrite vastu tundis ta vimma; põhjuseks võis olla mõni perekonnas aset leidnud lugu, millest ta kellelegi ei rääkinud. Hingejõudu ja kaastundeväge ammutas ta uhkest teadmisest, et tema südametunnistus on puhas, ning mõttest, et ennast austav inimene toimib õigesti ega eksi kunagi teelt. Kaks erinevat ajajärku – monarhia ja revolutsioon – olid mõlemad teda vorminud ning kummaliselt segunenult temasse jälje jätnud. Sellest peale, kui Louis XVI oli 10. augustil kõhelnud sadulasse istumast6, kaotas preili de Varandeuil austuse kuningate vastu, ent ka lihtrahvas äratas temas põlgust. Ta pooldas võrdsust, ent ei sallinud isehakanuid. Olles aristokraat, ent ometi vabariigi pooldaja, segunes temas skeptitsism eelarvamustega, ning hirmsad mälestused 1793. aasta õudustest püsisid kõrvuti tema vaimu lapsest peale toitnud inimkonna üllaste ideaalidega.

Preili de Varandeuil’ välimus oli mehelik. Ta rääkis katkendlikult, otsekoheselt ja järsult 18. sajandi vanade naiste kõnepruugis, kasutades talle ainuomast värvikat ja reibast väljendusviisi, ta ei tunnistanud ümbernurgajuttu ning nimetas alati asju nende õige nimega.

Aastad möödusid ja viisid kaasa nii restauratsiooni kui ka LouisPhilippe’i valitsemisaja. Ta nägi, kuidas terve tema pere, kõik, keda ta armastas, üksteise järel kalmistuteele läksid. Tema ümber oli üksildus ning ta pani kibedusega imeks, et surm on tema ära unustanud, kuigi oma mõtetes oli ta selleks valmis, ning armastada polnud enam kedagi peale väikeste laste, keda manalateele läinud sõbrannade tütred ja pojad tema juurde tõid. Vend oli surnud. Enam ei olnud ka tema armast tibukest. Elus oli ainult tibukese mehe vennanaine, ent temagi elu rippus niidi otsas. Vapustatuna lapse surmast, kes oli sündinud pärast pikki aastaid kestnud ootust, oli vaene naine nüüd rinnahaigusesse kustumas. Nelja aasta vältel istus preili de Varandeuil iga päev keskpäevast kuni kella kuueni õhtul tema juures. Kogu selle aja oli ta veetnud haige hingeõhust läppunud magamistoas. Hoolimata tunda andvast podagrast või külmetusest, oli tema aeg ja elu kuulunud sellele hingitsevale olendile, kelle mõtted viibisid taevas, kuhu lähevad surnud lapsed. Ning siis, kui preili de Varandeuil viimseks hüvastijätuks kalmistul tema kirstu suudles, tundus talle, et tema ümber pole enam kedagi, et ta on maa peal täiesti üksi.

Sellest päevast peale andis ta alla haigustele, sest enam polnud mõtet nendega võidelda, ning ta hakkas veetma kinnist ja üksildast elu nagu vanainimene, kes astub alati põrandavaiba ühele ja samale siilule, ei käi kodust väljas ega loe enam silmade kiire väsimise tõttu midagi ning istub mälestusi heietades tundide viisi tugitoolis. Päevast päeva konutas ta niiviisi mõttesse vajunult, hägune pilk hälbinud nii iseendast, magamistoast kui ka korterist, ning eksles seal, kuhu teda kandsid mälestused, ammu kadunud näod, luitunud maastikud ja talle kallite inimeste ähmased kujud. Kui Germinie nägi, et tema perenaine on jälle vajunud niisugusesse pidulikku unistusehõlma, lausus ta aupaklikult: „Preili onmõttesse vajunud.”

Kord nädalas väljus preili siiski kodust. Just selle käigu pärast jaläheduse tõttu kohaga, kuhu see käik teda viis, oligi vanapiiga lahku-nud Taitbout’ tänava korterist ning asunud elama Lavali tänavasse. Kashaige või terve, käis ta igal nädalal korra Montmartre’i kalmistul, kuspuhkasid tema isa, vend ja südamest taga nutetud naised – kõik need, kelle kannatused olid juba lõppenud. Ta harrastas peaaegu antiikajasurnute ja surmakultust. Hauad olid talle pühad, lähedased ja kallid. Taarmastas maamulda, kus magasid igavest und tema lähedased, armastassellepärast, et see täitis teda vabanemislootusega ning oli valmis vastuvõtma ka tema enda luid. Juba varakult kodust väljudes toetus ta teeni-janna käsivarrele, kes kandis kaenla all klapptooli. Kalmistu naabrusesastus ta sisse pärjamüüja juurde, kes tundis teda juba palju aastaid ningtalviti pakkus talle oma jalasoojendajat. Seal puhkas preili natuke jalgu, andis Germinie kätte õlelilledest pärja ning pööras siis kalmistu vära-vate juures suurest seedripuust vasakule, et suunduda aeglasele palve-rännakule haualt hauale. Ta korjas ära närtsinud lilled, pühkis kõrvalekuivanud lehed, kohendas pärgi ning võttis istet klapptoolil, vaatas,mõtiskles ning tonksis hajameelselt vihmavarju otsaga hauakiviltmõnda samblikulaiku. Seejärel tõusis ta püsti, vaatas justkui hauagahüvasti jättes korraks tagasi, astus edasi, peatus jälle ning rääkis vaikseltselle südame osaga, mis puhkas hauakivi all. Külastanud kõiki oma kal-leid kadunukesi, naasis ta aeglaselt, otsekui pühadusse kapseldunult jasõnu peljates vaikselt koju.