Читать книгу Germinie Lacerteux - Edmond de Goncourt - Страница 7

Umbes sel ajal panid kohtuvõimud enampakkumisele tänava lõpus tühjalt seisnud piimapoe. Maja remonditi ja värviti üle. Aknale maaliti kollaste tähtedega poe nimi. Riiulitel võis näha koloniaalkaupade kompanii šokolaadist püramiide ja lillemustriga kohvipurke vaheldumisi likööripudelitega. Ukse kohal sätendas pooleks lõigatud vaskset piimanõud kujutav silt.

Poe uus omanik, viiekümnendates eluaastates naine, püüdis niiviisi oma ärile elu sisse puhuda; liigsest tüsedusest hoolimata võis tema rasvakoorma all märgata möödunud aegade ilu. Kvartalis räägiti, et poe osturaha oli ta pärinud ühelt vanamehelt, kelle teenistuses ta oli olnud oma kodukohas Langresi lähedal. Nii tuli välja, et ta on Germinie kaasmaalane: mitte küll päris samast kohast, vaid ühest väikesest naaberkülast. Ning kuigi nad polnud varem kunagi kohtunud, teadsid preili de Varandeuil’ teenijanna ja piimapoe omanik teineteist nime järgi, neil oli ühiseid tuttavaid ja mälestusi sealsetest paikadest. Tüse naine puistas aina meelitusi, oli mesimagus ja lahke. Ta nimetas kõiki ostjaid kaunitarideks, vigurdas häälega ja mõjus tüsedatele omase loiu lahkuse tõttu lapsikuna. Ta ei sallinud jämedusi, punastas kergesti ja solvus iga tühiasja pärast. Ta jumaldas saladusi, armastas usalduslikke vestlusi, peksis keelt ja rääkis sosinal. Tema elu kulges lobisedes ja hädaldades. Tal jagus kaastunnet nii teistele kui ka endale, alatasa kaebles ta oma hädade, eriti seedimise üle. End järjekordselt liiga täis söönud, oigas ta traagilisel häälel: „Ma suren!” Miski muu ei väärinud niisugust pateetikat kui tema seedimine. Ta oli tundeline ja silmad olid tal märja koha peal: nii peksa saanud hobune, kellegi surm kui ka hapuks läinud piim kutsusid esile pisaratevoolu. Teda panid nutma ajalehe lühiuudised ja möödakäijad.