Читать книгу Germinie Lacerteux - Edmond de Goncourt - Страница 5

„Vaadake mind, preili!” hüüatas Germinie.

Möödunud oli mõni kuu. Germinie oli küsinud perenaiselt luba, et minna õhtul vürtspoodniku õe pulmapeole pruutneitsiks, kuna neiu oli tema sõbranna. Nüüd demonstreeris ta oma valget avara kaelusega musliinist õhtukleiti.

Preili de Varandeuil tõstis pilgu suure šriftiga vanalt köitelt, võttis prillid eest, pani need avatud raamatule ning hüüatas:

„Sina, vagatseja, ja peole! Tead, mu tüdruk… See tundub mulle naljana! Sina – ja äkki tantsima… Ehk tahad ka mehele minna? Milline rumalus! Aga ma hoiatan sind: kui abiellud, siis mina sind siia ei jäta. Mul pole mingit tahtmist sinu põngerjaid hoida! Astu natuke lähemale… Ohoo! Pagan võtku! Kogu ilu on näha! Viimasel ajal oled sa üldse väga edev.”

„Mis te nüüd, preili,” püüdis Germinie end õigustada.

„Sinu tutvuskonna mehed pole just eriti hoolivad,” lausus prerili de Varandeuil. „Nad ampsavad kohe sinu küljest tüki… pärast on häda käes… Aga abielu… Ma olen kindel, et teiste abielu nähes hakkab see sinugi peas mõlkuma… Sellepärast sul ongi selline nägu peas, jah? Jumaluke küll! Pööra nüüd end natuke, et ma saaksin sind vaadata,” ütles preili de Varandeuil talle omasel karmivõitu toonil. Ning toetanud kuivetud käed tugitooli käetugedele, tõstnud jala üle teise, hakkas ta pöida kõigutades Germinied ja tema kleiti takseerima.

„Pagan võtku!” hüüatas ta pärast hetkelist sõnatut uurimistööd. „Oled see ikka sina? Ma pole sind kunagi lähemalt vaadanud… Mu jumal küll! Nojaa…” Ta pomises hammaste vahelt veel mõned arusaamatud sõnad.

„Tont võtku, ja kust on sulle tulnud see armunud kassi nägu?” lausus preili lõpuks, kui oli teenijannat pikalt silmitsenud.

Germinie oli inetu. Tumepruunid, lausa mustana näivad juuksed olid lokkis ja väänlesid jonnakate laineliste salkudena, kuigi neid oli püütud hoolikalt kahele poole lahku võida. Tema sile madal laup kaardus silmalaugude kohal, mille alla olid peitunud peaaegu haiglaslikud silmad: väikesed, elavad ja läikivad, mis pilkusid nagu väikesel lapsel ning paistsid seetõttu veel väiksemad, erksamad, niiskemad ning naerusemad. Need polnud ei sinised ega pruunid, vaid mingit ebamäärast ja muutlikku halli värvi, mille kohta võib öelda, et tegu pole mitte niivõrd värvi kui läikega. Tunded süütasid neis palavikulise tulukese, rõõm mingisugused ähmased sädemed, kirg helendava sähvatuse.

Tema suurte tukslevate sõõrmetega lühike ja püstjas nina oli selline, mille kohta rahvas ütleb, et sealt tilgub vihma. Silmanurgas oli ninajuure kohal jäme sinine veresoon. Lorraine’i tõule iseloomulikke laiu, esiletükkivaid ja tugeva joonega põsesarnasid katsid rõugearmid. Eriti inetuks muutis Germinie asjaolu, et tema nina oli suust liiga kaugel. Selle iluveaga omandas näo alumine pool ahviliku ilme, suurel valgete hammaste ja täidlaste, justkui laiaks litsutud huultega suul oli kummaline, natuke ärritav naeratus.

Avar kaelus paljastas tema kaela, rinna ülaosa, õlad ja osaliselt ka heleda selja, mis oli päevitunud näoga teravas kontrastis. See heledus näis ühtaegu haiglaslik ja ingellik, nagu puuduks tema kehas elu. Germinie oli lasknud rippu oma ümarad siledad käed, millel olid küünarnukkide juures kenad lohukesed. Tema randmed olid õrnad ning käsi, mis justkui polnukski musta tööd näinud, ehtisid küüned, mis oleksid igale seltskonnadaamile au teinud. Loiu ja hooletu graatsiaga painutas ja sirutas ta aeglaselt oma kohevas kleidis korsetist jäika ja tuima, rõhutatud puusade ja rinnakumerusega keha, ülipeenikest, lausa naeruväärselt peenikest pihta, mis oli nii habras ja võluv nagu kõik, mis hämmastab naise juures oma väiksusega.

Sellest inetust naisest õhkus teravat ja salapärast sarmi. Valgus ja vari, mis näolohkudes ja põsesarnadel mängles ja kokku sulas, lisas tema ilmele iharusekiirgust, mida armunud kunstnik annab õnnestunult edasi oma armukese portreevisandis. Kõik temas – nii suu, silmad kui isegi inetus – oli otsekui väljakutse ja tahtlik taotlus. Temast kiirgas erutavat, mehi sütitavat ja külgetõmbavat hurma. Ta erutas ja süütas iha. Loomulikult ja tahtmatult õhkus temast sensuaalsust – kõigist ta žestidest, kõnnakust, pisimastki liigutusest ning lõhnast, mis jäi õhku tema kehast. Piisas ainsast pilgust, kui oli selge, et ta kuulub nende ärevust ja rahutust tekitavate naiste hulka, kes piinlevad armuvalus ning süütavad seda teisteski; sellise naise kuju kerkib mehe silme ette rahuldamatuse tunnil, piinab raskelt keskpäeval, kummitab öösel ning painab unenägudes.

Keset preili de Varandeuil’ pikka ülevaatustööd läks Germinie korraga tema juurde, kummardas ja külvas tema käed suudlustega üle.

„Aitab… aitab limpsimisest,” lausus preili. „Sa kulutad niiviisi mu käed ära… Noh, mine, lõbutse, aga ära hilja peale jää… Ära end tantsimisega kurna.”

Preili de Varandeuil jäi üksi. Ta toetas küünarnukid põlvedele, silmitses tuld ja segas hajameelselt süsi. Ning nii nagu alati mure korral, patsutas ta paar korda kiiresti kukalt, nii et must peapael libises kohalt.