Читать книгу Soomaa loomajutud - Edu Kuill - Страница 4

Selles raamatus on pärimuslikud lood, mis on korjatud rahvasuust Soomaa Rahvuspargi lähikonnast, minu lapsepõlve mängumaadelt. Rahvatarkusi ja tõestisündinud juhtumeid hakkasin üles märkima paarkümmend aastat tagasi, kui rajasin oma Väike-Männiku talumuuseumi. Niimoodi kogunes minu kätte palju huvitavat materjali.

Mõned lood on väga vanad, kuuldud minu esivanematelt, ja nende täpset toimumisaega on raske määratleda. Kuid lugudes olevad tööriistad, jahitarbed ja liikumisvahendid kajastavad ajajärku, mis jääb viimase saja aasta piiresse.

Osa lugusid on juhtunud minu eluajal ja on mu enda isikuga otseselt või kaudselt seotud. Need ulatuvad nii mu lapsepõlve, noorusikka kui hilisemasse eluperioodi.

Olen töötanud Soomaa Rahvuspargis matkajuhina ja külastuskorraldajana, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ning kohaliku kooli õpetaja ja tegelenud aastaid loodusturismiga.

Esivanemate kultuuripärandit uurides jõudsin šamanismini muinaseestlaste tavades. Sellest sai minugi elustiili pärisosa, mis aitab paremini mõista looduse ja inimese ühtsust ka tänapäeva ühiskonnas.

Majanduslangus tegi paraku ka minu elus korrektiive. Soomaal sai selleks korraks mu aktiivne tööaeg otsa, mind koondati riigitöölt ja ka loodusgiidina ei jätkunud tegevust. Pidin loobuma osast oma sealsest kinnisvarast, maast ja metsast. Elasin üle sisulise pankroti.

Isiklik elu oli täielik katastroof. Jäin ilma autojuhilubadest ja tagatipuks vigastasin elektrihöövliga kätt. Vana eluvorm enam ei toiminud. Olin päris nõutu, et mitte öelda meeleheitel. Õnneks ei jäänud ma koju masendunult kükitama.

Edasi läks nagu ilusas muinasjutus, millel on omad müstilised tagamaad. Varakevadel 2009 kutsuti mind loodusteemadel esinema Maaema messile. Mulle oli määratud ühine tööpaik maalikunstnik Tiiuga. Mingi äratundmissähvakas seal käis, aga ma ei julenud asjast suuremat arvata. Jaanipäeval tuli Tiiu mulle külla, suur piknikukorv käevangus, ja me läksime Soomaale Hüpasaarde päikesetõusukontserdile...

Nende lugude kirjutamist alustades on 2010. aasta jaanuarikuu, harukordselt lumerohke talv. Elan Tallinnas Nõmmel, akna taga jooksevad mööda lumekattes männioksi oravad... Olen abielus, minu abikaasa Tiiu on mulle igati toeks.

Ta tutvustas mind kirjastaja Aitaga, kes aitas mul jõuda kindlale otsusele Soomaa lood kirja panna. Mina omakorda soovisin, et Tiiu need lood illustreeriks.

Juba selle talve esimese sula ajaks olid Tiiul esimesed maalid raamatu tarvis valmis ja minul esimesed jutud kirjutatud.

Ega see kirjutamine nii lihtne töö polegi, jutustada on palju kergem. Ma pole tihti endaga rahul ja nii sai talvest märkamatult kevad ja siis suvi. Lähedased on õhutanud küll pidevalt jätkama ja püüdnud hoogu anda. Oleme koos Tiiuga esimesed eluraskusedki üle elanud.

Aital on ikka hea ja õige nimi küll, ta on tõeline aitaja ja julgustaja, et ma loometööd pooleli ei jätaks. Paljude heasoovijate toel jõudsingi lõpuni.

Nii keeras elu mulle uue lehekülje ning andis võimaluse tutvustada Soomaa soode ja rabade võlu ning salapära, loomade ja inimeste kokkupuutest sündinud omalaadseid juhtumisi.

Head lugemist!

Edu Kuill