Читать книгу Soomaa loomajutud - Edu Kuill - Страница 7

Kärbisega karu kaisus

ugust, vana Kusti virgus mingi ähkimise, nohisemise, ebameeldiva haisu ja kõikumise peale. Ega August polnudki nii vana, täitsa elujõus mees, aga ta habetunud nägu, räsitud riided ja paar puuduolevat hammast tegid ta kuidagi kulunuks.

Hingata oli raske. Viljakõrred torkisid nägu ja ta enda hingeõhk oli vastik. Tubakas, puskar ja katkised hambad andsid kokku paraja lebra. Aga see polnud see, mis ta südame pööritama pani. See hais imbus rõugu sisemusse väljast. Metslooma lõhn.

Lõhn on liiga ilus sõna. Lehk oleks õigem. Karu! – käis vana Kusti peast läbi. Loom peeretas, mörises ja ähkis, lausa raipe haisu võis aduda. Karu, teadagi, raipesööja loom.

Mehe peakolu hakkas olukorrast tasapisi aru saama. Mingi kõva ese rõhus ta ribikonte. Püss oli surutud kaenla alla nagu roigas. Uljas jahimees oli pakitud viljakuhilasse nagu liha kapsarulli. Keegi lohistas ja tassis teda koos kaerakärbisega. Liigutada polnud võimalik. Õõtsumine ja hais ajasid oksele.

Kusti proovis paremat labakätt liigutada. Käsivarred olid surutud kõvasti keha vastu, aga sõrmed tundsid vöörihma. Nuga! Vasakul puusal peab olema jahipuss. Mees tajus oma seisundit. Käsivarred põimusid risti üle kõhu. Parem käsi peaks olema vasaku puusa juures. Mees kompis vööd. Sõrmed otsisid tuttavat käepidet. Jah, siin ta on. Aga liigutada polnud peaaegu võimalik. Ta surus oma tugevad sõrmed kõvasti jahinoa käepideme ümber.