Читать книгу Tasuja - Eduard Bornhöhe - Страница 2

Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest ta metsa sees oli, ja ta oli imelikul viisil ühe sündinud maamehe Tambeti päralt, kes siin valitses kui mõni “Kura kuningas” kunagi. Kuidas oli see mees pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad? Seda me kohe näeme.

Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk priske poiss, kelle määratlus liikmetes peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui karu. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need lugemata hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ära, et jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, pagulast jälle kätte püüda. Saatis sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, aga leidis truuduseta sulase tüvika tamme varjul rahukalt puhkamast.

"Küll ma su äratan,” urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa – tsiuh!

"Hellasti” äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades hellasti puudutatud kohta.

"Sa pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!” Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas. Aga sel silmapilgul kiskus ennast mära äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näitas nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna.

"Karu! karjatas püha isand ja pillas piitsa maha.

"Määratu veis.” pomises sulane.

“Püha jumal, mis nüüd teha?” Sulane kehitas õlgu ja istus sõnalausumata maha.

"Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale – sa oled ise kui karu… Pai Vahur, kägista teda. rebi ta lõhki… Näe. tuleb … oh jumala ema… Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!” Vahur raputas tõsiselt pead.

“Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.” Karu tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele.

"Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu,” Ja piiskop tahtis punuma panna. Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult:

"Mul on pikemad koivad kui piiskopihärral.”

"Ma ei lase sind nuhelda – ” Sulane naeris. “Ma lasen su priiks – ” Sulane kuulas teravamalt.

“Ma annan sulle maid päri – ai, ai, ai – issand, halasta… näe!” Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti “Kas härrad annavad pärismaad?”

"Annan, jumala eest annan.” "Kas vannuvad selle peale?” “Vannun, vannun vannun!” Sulane rebis jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti silmates. Mesikäpp urises vihaselt… Vahur lipitses silmapilgu tema ümber. Korraga haaras ta raudsete sõrmedega elaja kõrist kinni ja tõukas talle jahinoa tera täielt rindu. Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasti kaissu. Inimene ja kiskja veerlesid maas. Murtud raod rägisesid, peene liiva tolm keerles üles, kuuldus segane poollämbunud röhin ja mõmin. Siis kerkis võitja – inimene – kriimustatult ja lõhkiste riietega püsti ja vaatles võidurõõmuga võidetud vaenlase mürakalist, surmakrampides tuksuvat keha.

“Selle kiskja veri paneb minu vabaduse taime tärkama,” pomises ta iseeneses. Ta ei eksinud. Piiskop pidas sõna, laskis pagenud sulase vabaks ja kinkis talle pärisomanduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Ainult sõjas pidi ta piiskoppi aitama.

Tugev Vahur ehitas enesele metsa sisse majakese, oli aga liiga laisk, et põldu harima hakata. Ta luusis mööda metsi ja toitis ennast jahisaagist. Tema kõige suurem lust oli kiskjaid elajaid hävitada. Tema haruldane kehajõud tegi teda kaugel ümberkaudu kuulsaks ja tema nimi ning teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus. Räägiti temast, kuidas ta kord terve hundikarja, kes kibeda külma ajal ta kallale kippunud, palja käega ära kägistanud, nahad maha nülginud ja kered kui jõulukingitused kuuse okstesse riputanud, kust neid siis nälginud suguvennad halastades maha rebinud ja ausasti oma tühja kesta matnud; kuidas ta korra targema rahva suust kuulnud, et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simpson või Sampson, kes sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, viis karu, ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maapõuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk pajatas: “See oli tema. Meie seda ei või… peame kannatama…” Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks, hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri raugana, oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi Õpetusi kaasa andes:

"Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk kael, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juuristada ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vast teed sa kavalusega, mis mina kangusega. Vaata ette, varja kergelt saadud vabadust – ta on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi: enne kui sa märkad, võib ta ära aurata, ja sa imed orjahigi. Tee kõrge müür meie maja ümber, osta endale rohkem sulaseid, hari maad ja korja jõukust. Ära tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku, palu taevataati…” Siin jäi Vahuri hing rindu kinni; ta jõi suutäie magusat mõdu ja lisas:

"Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, aga ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Uks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga. aga ei julge hammustada … rahva hing on lämbutatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber… Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama… ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle maa. siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab!..” Tugev Vahur ei rääkinud enam. Hing lahkus õhates raugenud kehast. Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus, kes sel ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk läks paar kuud hiljem armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kahe aasta pärast.

Tambet oli agar, väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas ning isamaa õnnetusest palju ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast, ehitas kena ruumika elumaja kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal kohal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri i surma Tallinna Musta-munga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimse manitsuse unustas ta hoopis ära.

Aga Jaanus pidas seda meeles. Meesterahvas mäletab üleüldse vähe lapsepõlvest, sest et sügavasti mõjuv lapsest meheks muutumise aeg seda, mis lapse maailm olnud, korraga ärkavale vaimule nii tühjaks kujutab, et sellest osavõtmisega ühtlasi ka mälestus kaob ja vaim uuesti sün nib. Aga üksikud juhtumused, mis lapse südant põhjani põrutanud, helisevad järele läbi mehepõlve ja hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ju kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste ümber. Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harju-värava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema, roheliste metsade vaba poeg. poolkohkunult, poolkuivalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilksatasid. Jaanusel oli tundmus, kui pigistaks keegi tal kõri kinni. – “Varja vabadust!” kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel visalt ning virgasti munkade tarkust, mis sel ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga luusis ta suvel mööda koduseid metsi.