Читать книгу Tasuja - Eduard Bornhöhe - Страница 3

Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille maade serval, nagu öeldud, Tambeti talu seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ju teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna Tambet ise lossi läks, jäi Jaanus üksipäini hoovi peale hobuste juurde. Ta istus lauahunniku otsa. pani käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide kõrval müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas. Hoovi keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi kui ähvardavaid kivisõrmi sinise taeva poole. Kitsaste akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis lomberdasid laisalt punaste nägude ja sinist, ninadega sõjasulased ja puhusid tüdrukutega, kes kaevust vett vinnasid, nalja, mis meelitatud tütarlapsi pihu sisse itsitama pani. Vahitorni august pistis väravavaht oma roostetanud vaskkübara ja niisama roostetanud nina välja, mis kui võitja kuu tema valgete habemepilvede keskel läikis. Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara kaudu selle näo silmi otsima Asjata too. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima.

Korraga tundis ta, et miski asi kui Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, üks hele hääl hüüdis: "Such', Tarapita, such'!” – ja kole must kogu müksas pea nii tormiliselt meie sõbra sülle, et ta, vennike, tagurpidi üle lauahunniku lendas. Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis selle peale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed, kümneaastane poiss ja vähe noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees parajasti püsti ja märkas, mis temaga sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimatult ratast oli püüdnud. Koer ei näidanud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vast viga saaunud. Jaanus kogeles tema meelest imeilusat plikat silmates midagi nagu “pole viga ühti.”

“See oli tore,” naeris väike noorsand ja tatsutas Tarapita selga, mis kui uss ta käte all keerles.

“Häbi sulle, Oodo! " manitses aulise tõsidusega väike preili. “Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?”

"Ilus ja mehine!” kilkas Oodo. “Paras pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!” Nüüd libises Jaanusel kops üle maksa.

"See on kõlvatu temp koeri võõra peale ässitada,” pahvatas ta vihaselt. "Sina oled rumal poiss ja muud midagi.” Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kräsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides oli. – päris "saksalaps ". Oodo läks näost punaseks, põrutas jalga vastu maad ja tõmbas käed rusikasse.

"Kuidas sa tohid mulle "rumal poiss " ütelda?” kärkis ta silmi valgutades.

“Sa tead ise, mispärast – see on su piiris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda, need on minul ka olemas.” Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid.

"Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!” Aga ehk küll Tarapita ennast urisedes isanda käskude täitjaks tunnistas, ei liigutanud Jaanus ennast sugugi, muudkui kostis külmalt: “Katsu!” Kes teab, kui palju Oodo oma tõotust oleks täitnud, aga enne katsumist astus jälle väike rahutooja verejanuliste vaenulikkude parteide vahele.

"Häbi sulle, Oodo!” algas ta noomivalt, “kas sa sedaviisi kellegi junkur oled? Sa tahad koera väeti võõra peale ässitada, kelle ees sa ise süüdlane oled. Ei isa seda oleks teinud. Mõtle ikka isa peale. Isa oleks ennemalt andeks palunud ja Tarapita oleks oma rumaluse eest tapelda saanud. Häbene, Tarapita, häbene, sa pole parem sugugi kui päris koer. Kas see on mu kasvatamise vaeva palk? Mine, ma ei salli sind!” See noomitus mõjus niipalju, et Tarapita oma urina jättis ja Oodo veel ikka vihaselt, aga enam rüütellikult ütles:

"Siis peab ta minuga võitlema. Minu au nõuab seda.”

“Minugi parast,” seletas Jaanus vahvalt ja tõusis püsti.

“Te olete hirmus kangekaelsed,” kurtis preilike ja uuris haleda meelega vaenlaste nägusid, et sealt vähematki leppimise mõtet leida. Aga sealt puhast tigedust jn kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt:

"Siin te ei või võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!”

Mindi aeda. Pehme liivane koht vaarikapöõsaste vahel valiti taplusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui taplus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada. Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti:

"Pai poisid, mul on nutt varuks – miks te mind nii kurvastate?” (“Pai poisid” tundsid ühe kolmandiku oma vihast kaduvat.) “Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna vähe, üsna vähe äkiline. Tõesti, ta on hea vend, ma ei taha kedagi muud vennaks.” (Oodo naeratas ilma tahtmata.) “Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas;” (Jaanus naeratas ilma tahtmata) “teist mõlemast saavad head sõbrad.” (poisid luurasid altkulmu teineteise silmi, aga mitte enam nii verejanuliselt kui enne) “tõesti, teist saavad head ja mõnusad sõbrad, ja mina olen teie kummagi sõber. Ma armastan teid mõlemaid,” (siin surus ta jälle poiste käsi) “siis armastame kõik kolmekesi üksteist – kuni surmani. Eks ole, jah?” Siis pani tüdruk poiste käed oma kahe pihu vahel kokku ja piilus ara naeratusega mõlema silmi. Häbi on tunnistada, aga tõeks ta jääb, et meesterahva süda on sulavam kui lumi, kui naisterahva mahe pilk teda päikesena soojendab. Häbenedes tunnistan kakelvendadest. et nad kaks silmapilku hiljem kui sõbrad teineteise kätt raputasid, ja nüüd Emmi – nii oli nende lepitaja nimi – see oli. kes neid pilkas ja naeris nagu vallatu plika kunagi.

Häbenedes pean kolmandaks tunnistama, et nüüd mõistmata elajas Tarapita see õnnelind oli, kes mõistlike inimeste patud oma koeranaha peale pidi võtma. Esiti pidi ussikeerdudel liigutades, pilgutas altkulmu kollaseid silmi peremehe poole ja laks põõsa taha.

“Ahaa!” naeris Oodo.

“Tarapita pahandab Tölbi üle. Miks sa Tarapita ei hüüdnud? Tule siia, Tarapita!” Tarapita ilmus saba liputades põõsa tagant. Poiss ja koer heitsid selili maha, Tarapita ajas neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näitas sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo: “Kass tuleb!” – ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele. Jaanus kohendas oma keha jälle loomulikku olekusse ja ütles, kui Oodo ja koer läinud olid, tasase häälega Emmile, kes kusagilt lehelt lepatriinu oli tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis: “Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vast otsib juba.” Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanuse otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii tölbilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus

"Oh sa rumal Tölp!” hüüdu Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: “Pagana tark tüdruk! Ja kui hea ja uhke ja ilus ja armas ja…” Noore naisterahva südames ei julge mina kui meesterahvas lugeda.

Aiavärav kriiksus ja kubjas, lossihärra laste nimesid hüüdes, tuli nähtavale. Oodo ja Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta kõigest noomimisest – meelt parandada ja viisakas olla – pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse oma neljajalgset venda kupja peale ässitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja edasi-tagasi hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgega eemale, pööras ja väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis kümme korda “uist! uist!” – aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! – ja ülbe looma hambus kõigub hõlmatükk, millega ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos ka sinna oli jõudnud. Kubjas katsus haleda näoga katkenud kuuehõlma ja vingus: “Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja,” tema täisealine ja suurtsugu Tarapita ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomimise vastu võtma. Teiseks pandi teda külalise auks ja seltskonna lõbuks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kiitsid, kes teda nii tähtsate annetega ehtinud.

Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanuse meele pärast. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi nimetanud.

"Tarapita nimi oli enne Tölp,” seletas Oodo naerdes, "aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüdu ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: "Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat Taaraks kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd talupoegade hirmuks nimi Tarapita, sest saksa keeles öeldakse Taara asemel Tarapita.” Ja sestsaadik hüüame Tölpi Tarapitaks.” "Kes see kubjas on?” küsis Jaanus. "Kes ta on? Eks ta ole meie kubjas.” "Ei, ma küsin, mis mees ta on – maamees või saks?” "Tont teda teab! Vist mõni värdjas. Ta räägib veidrat keelt, ütleb "Pauerunt”, kus peab olema “Bauerhund”, ja kirub: “Hah, tu teivel! Hah, tu teivel!”” Jaanus ei lausunud selle peale midagi, aga ta ei hüüdnud Tarapitat kordagi nimepidi ja tõmbas kulmu kortsu, kui teised teda nimetasid.

Oodo ei pannud seda tähelegi. Ta oli koera südamesõber ja mängis temaga kui oma vennaga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad laiali ja hüüdis:

"Hüppa, Tarapita!” Ja Tarapita sirge ning sitke keha lendas kui nool ta jalge vahelt läbi.

"Katsu sina sedasama.” ütles Oodo Jaanusele. Jaanus seadis enese pea peale, ajas jalad laiali ja hüüdis:

"Hüppa, Tölp!” Aga Tölp-Tarapita pistis keele pikalt suust välja, otsa altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: “Küll ma sind kägistaksin, hundisööt!”) “näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keeland, ta oleks mu püksid peaaegu lõhki kiskund, kan fi heine alte Sack! Hah tu teivel! Hah tuu teivel!”

"Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!” karjus Oodo naeru vahel. “Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni – ha hahaa.. hah tu teivel, hah tu teivel!”

Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu viha ta südant täitis. Tal oli, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama ja talle “lurjus” näkku hüüdma. Aga ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi aiavärava hoovi astusid, küsis ta tasakesi Oodolt: “Kes see junkur on?” “Jah, kes ta on?” kordas Oodo ja imestas ise, et tal veel kordagi meelde ei tulnud oma uue sõbra nime järele küsida “Kuule, mis su nimi on?” küsis ta nüüd, kui nad üle hoovi lossitrepi poole sammusid. “Minu nimi on Jaanus,” oli vastus.

"Kelle poeg sa siis oled?” küsis kubjas ootamatu julgusega. Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt.

"Kas kuuled, ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?” kordas kubjas uuesti. Jaanuse talupoja laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga julgust. Kes teab, kas ta seegi kord vastust oleks saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale.

"Kuidas julged sina, kelm, minu sõbraga sedaviisi rääkida?” käratas Oodo näost lõkendades. “Ai, ai, kust mina seda teadsin, et ta noorhärra sõber on,” kogeles kubjas, “ma arvasin… ma arvasin, mõni hulgus… hein Pauerunt… ai, ai noorhärra, ega ma nõnda ei ütelnud, andke andeks, pai junkur! " Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all.

"Kasi minema, lurjus!” käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele. “Oled sina ka rüütli poeg?” küsis ta pärast seda Jaanuselt.

"Mina olen vabamehe poeg,” vastas Jaanus uhkusega. "Kas sa elad ka niisuguses lossis kui meie?” päris Emmi. “Kas teil on ka aed ju hoov?”

"Meie ei ela niisuguses lossis kui teie, aga meil on oma maja,”

"Ja aed kah?” “Aed on kah.”

"Kas teil hobuseid ja suluseid ka on?” päris Oodo. "Jah on. Head hobused ja tublid sulased. Aga kubjast ei ole.” Parajasti astusid rüütel Raupen ja Tambet lossiuksest välja trepile. Lapsi silmates hüüdis rüütel:

"Ae, kust te selle seltsilise võtsite? Kes see on?”

"See on meie sõber Jaanus,” vastasid Oodo ja Emmi ühest suust.

"Temal on ka loss ja hobused ja sulased,” seletas Oodo. “Ja aed ja hoov on tal ka,” lisas Emiilia juurde. "Tohoo!” naeris rüütel, “küll on rikas sõber! Kes ta siis on?” “See on minu poeg Jaanus,” seletas Tambet alandlikult. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga “Nii? Või sinu poeg?” Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata. “Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ka midagi?” “Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.” “Nii? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head päeva, Metsa Tambet, head päeva!” Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes kolmest sõbrast – kolmas oli neljajalgne – lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg hobuste selga ja ratsutasid väravast välja. Teel küsis Tambet pojalt:

"Kas on himu tuleval korral jälle minu kaasas lossi tulla?”

"Jah on.” Kui natuke maad ära oli sõidetud, küsis Tambet uuesti: "Kas lossihärra lapsed on ka lahked?”

“Olid küll. Kuid ei ole ikka nii kui meie oleme.” Kui nad kodu ligidal olid, küsis Jaanus: "Kas lubad mind kõrviga vahel üksinda välja?”

“Kuhu sa siis temaga tahad minna?”

“Metsa – muidu sõitma.”

“Vahel lossi kah?”

“Eks vahel sinna kah.”

“Noh, eks ma siis luba.”