Читать книгу Prohvet Maltsvet - Eduard Vilde - Страница 4

Sula. Kolmat päeva sula. Räästad aiva nutsid ja sülgasid. Ilm oli täis tossavat vett, nagu vanutataks kõikjal kangast. Niisugune vastlasula, mis kipub kõige paha pealt katet ära uhtuma. Halastavat katet, mille alla Kugli küla nii palju häbelikku inetust püüdis varjata. Heldet krohvi, mis kõik augud nii ilusti kinni mattis, kõik praod nii hoolsasti täis toppis, musta nii osavasti valgeks tegi. Juba tekkisid katustele tahmased kuradinäod, mille irvitavatest suudest paljad roovlatid nagu irevileaetud mustad hambad välja paistsid. Juba alanesid vallikõrgused hanged hurtsikute ümber ja jätsid ilma hooleks aru pidada, kuhu külge viimased kord ümber kukuvad. Juba tulid hangede tagant nähtavale need madalad mustavad avaused, mille kaudu inimesed nagu lume alla maetud kartulikoobastesse pugesid, ja need kämblasuurused augud seinte sees, mis õhtuti tulega nagu hundisilmad üle valge lagendiku kiirgasid, kuna nad päeval nagu välja pistetud, kustunud nagu surnul olid.

Paks ja tihe ja valge oli vaip olnud, mis Kugli küla inetusi oli katnud. Nüüd rebenes ta lõhki, pudenes tükkideks, kõdunes silmanähtavalt õhemaks ja, hõredamaks. Ta ei varjanud enam ihu, ei peitnud häbedust.

Inimesed ei pannud seda mikski, aga lindudel oli häbi. Inimesed olid tuimad, linnud terased. Ja las tulla kevadel veel need linnud, kes on näinud teisi maid! Need tulid vaid kaastundmusest siia. Neil oli Kugli rahvast hale meel. Kugli koopaelanikud tahtsid ju ka pääsukest näha, lõokest kuulda, ööbikuga ühes nuuksuda. Ja kui raske südamega nad sügisel lahkusid, need kaastundlikud linnud, kes teisi maid on näinud! Nad läksid nuttes, sest nad ei teadnud, mis saab kevadeks Kugli rahvast. Nad armastasid seda rahvast ta inetuse pärast, ja see on kõige kõrgem armastus. Seepärast püüdsid nad saabuda kevadel ikka võimalikult vara; ja et armastus neid sagedasti liiga vara teele ajas, siis maksid nad seda vahel oma eluga. Kas see polnud ilus surm?

Kodused linnud, need olid Kugli inetusega juba harjunud. Need polnud ka palju paremat näinud. Nende teekonnad ulatusid ainult vallast valda, harvasti kihelkonnast kihelkonda, ja ainult mõningased olid läbi lennanud kahest või kolmest kubermangust. Ja mida olid nad näinud? Ainult Kuglisid. Siin Kugli, seal Kugli, igal pool Kugli. Enam või vähem. Üks päris Kugli, teine väga Kugli sarnane. Aga kuigi nad olid harjunud Kugli inetusega ega olnud palju paremat näinudki – terasemad inimestest olid nad siiski. Võib ka olla, et suvised linnud neile teistest maadest olid jutustanud. Või polnud nad mitte terased, vaid armastasid ainult näägutada? On ka säherdusi urisejaid ja nurisejaid. Need ei tea, kui kallis asi on leplik meel ning rahulik süda. Sest veel ei ilmu isa Jannseni «Perno Postimees», kust nad seda võiksid lugeda.

Istuvad seal Kiisa talu suure kuuse otsas kaks mõistlikku varest – see on pealtnäha kaunis mõistlikud. Üks vana, teine noor.

«Krrae! Krrae! Meie Kugli läheb aasta-aastalt ikka näotumaks,» ütleb noorem, kui ta silm kortsus kulmu alt mitu korda murelikult üle küla on lennanud. «Millest see küll tuleb?»

«Krrae! Krrae! See tuleb vaesusest,» vastab vanem kähiseval häälel, sest tal on niiskest ilmast köha ja nohu.

«Vaesusest? Krrae! Õige küll. Meiesugune ei taha siin ju enam ausal viisil süüagi saada. Aga millest siis Kugli vaesus õieti tuleb?»

«Krrae! Sa räägi niisuguseist asjust tasemini,» uriseb vanem mõistlik vares. «Eks näe, et meie all säuksub parv varblasi.»

«Krrae! Sul on õigus, neid ei või uskuda! Need räägivad mõisas kohe ette, mis külas kuulevad. Pagana nuuskurid! Saadana salakuulajad! Oota, ma pillan neile midagi pähe!»

«Sitsitsit!» kuuldus alumiste okste pealt kombelise vihaga, ja varblastekari põgenes mõne astme alamale.

«Krrae! Kust tuleb Kugli vaesus?» võttis vanem vares jälle sõna, kui ta nina nuusates ettevaatlikult oli ringi vaadanud. «Krrae! Vaesus tuleb sealt!»

Ja ehk ta küll ainult tiiva otsaga, näitava liigutuse mõisa poole tegi, näis noorem teda siiski mõistvat, sest ta ütles: «Krrae! Seda arvasin isegi!» Ja lisas juurde: «Krrae! Aga need seal all mutikoobastes ei märka seda!»

Kuid sel hetkel kajas kivimurru poolt lühike, lõikav ja noomiv hüüd: «Hea! Hea! Hea!»

«Krrae! Psst! Hakid!» hoiatas vanem vares nooremat. «Neid on veel vähem uskuda kui varblasi! Need on ise ka peremehed!»

Nad nihkusid koomale kõikuval oksal ja pistsid nokad kokku. Aga et vanem vares juba veidi kehva kuulmisega oli, pidi noorem siiski kaunis valju häälega varesekeelt rääkima, ja ta ütles:

«Krrae, vanamees! Kas see ikka nõnda on olnud?»

«Krrae! Niikaua kui mina tagasi mäletan. Kullid ja hakid – need! Aga tulise pihta – kes sealt siis tuleb?»

Nad jäid üürikeseks ainiti kuusetuka poole halli õhku vahtima, pistsid siis nagu noolest mõlemad lendu. Varblased edevalt kisades järele, nagu ähvardaks ka neid mõni hädaoht! Kõrgelt, vinetava udu looritusest paistis ainult pisike täpp, mis aga kiiresti suurenes, kuni nähtavaks sai suur tugev kull, kes vaikides Kugli küla ja viimaks Kiisa talu kohal toredaid tiire hakkas keerutama. Kuked õuedes tõstsid nii hirmsat hoiatuskisa, et kõik nende sulgnaised, kes räästa all esimest korda paljale maale olid jalutama läinud, silma-pilk rehealuse värava alla kadusid.

Ja kus midagi ei ole, sealt pole kullilgi midagi võtta. Seepärast rändas ta edasi, teades, et teisest kohast ometi on midagi võtta.

Mõlemad mõistliku näoga varesed istusid juba Kiisa talu suure kase otsas ja olid rahunenud.

«Krrae!» ütles noorem. «Kas siis Kugli, vaesekene, endale abi ei tahagi otsida? Ta peab ju ära nägema, et see nõnda enam ei või edasi minna!»

Vanem vares naeratas nukralt.

«Ta otsib abi.»

«Kust?»

Vanem vares ajas noka osutamisi taeva poole.

«Soo, soo!» ütles noorem. «Ja sealt on abi loota?»

Teine kehitas õlgu. «Krrae! Ma pole looduseuurija… Aga Kugli otsib veel kelleltki abi…»

«Kellelt?»

«Prohvet Maltsvetilt.»

«Mis elukas see on?»

«Krrae! Saad täna teda ise näha.»

«Kus?»

«Kiisal… Eks kae, kuidas Kiisa rahvas võõra vastuvõtuks valmistub… Krrae! See on haruldane mees, keda täna näha saame. Kõik Järvamaa linnud tunnevad teda juba.»

Noorel varesel oli häbi, et tema teistest hariduses oli maha jäänud; seepärast vaikis ta ja hakkas seda terasemalt Kiisa talu poole vahtima.

Seal näis tõesti säherdune sibin-sabin valitsevat, nagu seisaks mõni pidulik sündmus ootel, nagu oleks haruldasi külalisi tulekul, pealegi palju, õieti palju külalisi. Sest ega Mikk ja Elts väikese Tiina ja punapealise Lülli priitahtlikul abil, pühapäevasest päevast hoolimata, muidu õues lund ei oleks rookinud, nii et labidad ja luuad lendasid, et hange uppunud väravast tare ukse-esiseni laiemat teed rajada. Isegi lombak Mann oli teiste õhinal ametis; ta hävitas kühvliga, mis kaks korda suurem oli kui ta ise, aida ees seisvat lume-memme. Oli ju karta, et nii püha mees nagu Maltsveti-papa ei salli seesugust ebajumala-sarnast elukat ristiinimeste maja juures, liiatigi et see kahtlane isik, ammuli suu ja krillis silmadega nagu ta oli, liia märja pärast juba otsekui joobnu taaru vajus, kuna tal patusel ka veel pikk piip nagu varn põigiti hammaste vahel rippus – ebavoorused, mis püha meest tingimata pidid pahandama…

Mõlemad mõistlikud varesed nägid ka veel, kuidas sulane Jaan kitsas kojas korda ja ruumi püüdis teha – rauapuid, reejalaseid, vikatilüsi, kangasjalgu, peerulõmme ja mõnda muud talukraami, mis sinna oli seisma pandud, koomale kogudes, ja kuidas tüdruk Triinu tema järelt vana raagus luuaga nii hoolsasti pori ning prahti kasis, nagu pühiks ta nelipühi esimese püha hommikul kambri põrandat.

Ja kui terased varesed toa-ukse tahmasest valguseaugust oleksid võinud sisse vaadata – seda nad aga ei võinud, sest et sealt paks ja tihe suitsukeel välja lipsas ning sinakashalli lehviva loorina katuse ääre alt üles õhku lookles –, siis oleksid nad näinud, et toas ja kambris sama kasimis- ja koristamistöö osalt käsil, osalt juba valmis oli. Seal talitasid pühalikkudel nägudel perenaine Liisu ise ja tema vanim tütar Anu, Lõhmuse talu noor perenaine, kuna neile alt saunaeit Viiu ainult nagu pahemaks käeks oli, sest et sel rinna küljes imev lapsuke rippus, kes kohe kurja kisa tõstis, kui tal «nolk» suust võeti.

Toast ja kambrist oli kõik juba rehe alla kolitud või sügavamini nurkadesse ning urgastesse topitud, mis muidugi nii kitsaid ruume veelgi kitsendasid, nagu kangasteljed, millelt kangas eile oli maha võetud, vokid, villakorvid, kanatool ja isegi sängid, ning kambrist, mis ju talvel ainult sahvri ülesannet täitis, kõik tühjad ja täied jahukotid, kalja-astja, silgutünn, vanad riided ja põrandale ning nurkadesse kogunenud kolud ja kraamid. Praegu olid naisterahvad põranda pühkimise ja majariistade seadmisega tegevuses. Kambri tagaseina, tillukese üheruudulise akna alla, mille kustunud klaasi noorik Anu niiske nuustikuga asjata püüdis elustada, paigutati puhtaks küüritud laud ja selle taha kõige parem pink, mis majas leidus, sest siin pidi ju palvemees aset võtma. Et aga laud ja pink aukliku savipõranda pärast visalt lonkasid, siis läks rohkesti kivikilde ja laaste tarvis ning palju sättimist, enne kui nad kindlamalt jalul seisid. Lugemislauast sugu eemale, seinte äärde, pandi paar pikemat pinki ja mõned järid oma pererahva ja tähtsamate võõraste palveliste jaoks, kuna muu kogudus kambris ja toas võis püsti seista.

Et kamber, mis ju talvel külm seisis, toast sooja saaks, peeti vaheuks juba hommikust saadik lahti ning köeti pärast lõunat teist korda seda hiigel-ahju, mis oma helde soojuse kõik tuppa andis, kuna ta kambri poole vaid ilmatu paksu külma tagumiku pööras. Ahju oli täna, hoolimata pehmest ilmast, nii palju hagu kupatatud, et kerisekivid nagu liiga küpsed vaarmarjad alt juba tumedalt punama lõid, kuna toas valitses vihusauna palavus, ehk küll ukseaugust vilumat õhku sisse imbus. Et lugemise kuulajad siin hea nahatäie higistada saaksid, iseäranis, kui neid palju tuleb, nagu võis eeldada, see oli kindel. Aga mis sest, kui aga kamber, mis talve läbi külm ja rõske on seisnud, kuulsa palvemehe tarvis soojaks saab, et ta seal oma kallist tervist ei rikuks!

Kõik see suurepärane vastuvõtu-toiming, mis Kiisa rahva käed ja jalad kallil pühapäeval nii usinasti liikuma pani, oli jäänud sellepärast tänaseks, et peremehele alles hilja õhtul teade toodi, Maltsvet soovivat täna Kuglile sõita, tuldagu temale Jaani kiriku juurde vastu. Juba mitu korda oli Kiisa Mihkel, Kugli küla jumalakartlikum peremees, suurt palvemeest ja hingeäratajat, kelle nime Järvamaal, eriti Koeru, Jaani ja Madise kihelkonnas, kasvaval aukartusel hakati nimetama, ka Kuglile lugema kutsunud, aga et see paik Maltsveti elukohast ja tegevusringist kaunis kaugel eemal, Madise kihelkonna kaugemas sopis asus, siis polnud kuulus lugija seni veel mahti leidnud Kiisa peremehe soovi ja oma tõotust täide saata, kuni siis täna hommikul erutav tulekusõnum siia oli jõudnud ning Kiisa Mihkel tuhatnelja Jaani poole teele oli läinud.

Ta tuleb!

Teade levis ruttu külas ja kogu vallas, kõigepealt Kiisa Mihkli enese kaudu, kes teel paljude kirikulistega kokku puutus. Maltsveti nimi oli Kugli rahvale juba tuttav, teda näinud olid aga ainult mõningased ja tema jutlust kuulnud peale Kiisa peremehe ainult paar inimest. Missugune mõju sõnumil külarahva kohta oli, seda polnud praegu veel märgata, sest lugemiseni oli veel hea tükk aega, külatänav seisis tühjana ning elutuna ja kirikulised olid veel saabumata. Aga jumalakartliku Kiisa pere peal heljus nägematult, ent tunduvalt nagu rõõmu ja lootuse ingel, tema ruumidest lendas kuulmata tiivalöökidel läbi nagu pühaduse ja vagaduse vaim.

«Ta tuleb!» sosistas vanaldane perenaine väriseval ärevusel tütrele, kuna ta parkpõskedel nagu õiepuna õrnalt kumendama lõi.

«Ta tuleb!» vastas Anu oma pehme, soniva häälega, ja ta suured vagurad silmad said sügava, hingelise läike.

Nõnda vaatasid nad sagedasti naeratades teineteise otsa ja kuulutasid endile vastastikku seda salapärast rõõmu, mis nende rinda täitis, ilma et nad selle sisimat põhjust endile oleksid mõistnud seletada.

Vanem vares suure kase otsas kõhistas endamisi naerda. Ta naeris sügavas kurgu põhjas, nii et see nagu kõhtu kugistatud luksumine kuuldus.

«Krrae! Miks sa naerad?» küsis noorem.

«Ma ei naera, ma nutan.»

«Miks sa siis nutad?»

«Ma ei nuta, ma naeran.»

«Miks sa siis naerad?»

«Inimesed on nii tölbid!… Kugli otsib abi, aga ise ei teagi, et abi otsib.»

«Ei tea?»

«Krrae! Ei tea. Nagu mähkmeis laps ei tea, et ta karjudes kedagi kutsub… Kugli kutsub Maltsveti Juhanit…»

«Keda ta peaks siis kutsuma?»

«Jah, keda ta peaks küll kutsuma! Kas kotkast või kullisid ja hakkisid?… No jah – neid!…»

Ja vana vares naeris jälle naeru, mis oli nutt, ning nuttis nuttu, mis oli naer. Siis jäi ta mõttesse ja hakkas, kui ta oksa küljes oli nokka teritanud, tiiva-alust nokitsema.

«Vanakestel on oma iseärasused,» mõtles noor vares, kellele teise jutt oli kaunis arusaamatuks jäänud, ning pööras oma tähelepaneku jälle Kiisa pere poole, kus rookimis- ja ehtimistöö ikka veel kestis. Ta nägi, missuguse uudishimuga majaloomadki seda pühapäevast tööd, mida ei peetud patuks, pealt vaatasid ja kuidas nad imetsedes pead raputasid – lehmad ja lambad kaevukünal, ühe silmaga Muri kojalävel, kanad räästa all ja röigav emis pruukosti kallal, mille Kiisa Mihkli ruun, minnes hommikul teele, tema jaoks lauda ette oli maha jätnud. Kõige uudishimulikum oli ühesilmaline Muri. Kui ta õues Miku ja Eltse, Tiina, Lülli ja Manni tegevust juba küllalt igast küljest arvustades oli jälginud, hüppas ta holpsti läbi suitsu ukse-august tuppa, et ka seal oma ainust, aga terast silma proovivalt lasta ringi käia. Ja isegi laiska harjaslooma ajas uudishimu pilgukest tuppa heitma. Varsti ilmus tema pikk ilane torunina ukse-augule ja ta tegi kõhurääkija toonil, kõige madalama bassihäälega, nii kaua lühikesi pilkavaid märkusi uue tubase korra üle, kui perenaine seda pahaks pani ja talle roobiga nina peale andis, nii et ta kiunudes oma patused lõuad tagasi tõmbas.

«Krrae! Lähme vaatame, mis teised abiotsijad külas teevad,» ütles vana vares noorele, kui ta oma särgi täidest tühjaks oli otsinud. «Ma usun, terve Kugli on varsti jalul.»

«Lähme!» oli teine nõus. «Vahime iseäranis neisse peredesse sisse, kus on nooremaid.»

Vanem vangutas naeratades pead.

«Noorusel pole voorust! Noored ei märka veel abi otsida, ei teadlikult ega ebateadlikult; nad on tugevad ja suudavad tühja kõhtu kannatada. Ainult üksikud ootavad prohvet Maltsvetti, teised kõik Juhan Leinberg’i, kui nad teda ülepea ootavad. Noored on ennem kiigel kui palvemajas.»

«Vanamees, sa ära laida Kugli nooremaid! Krrae!»

«Krrae! Ma ei laida neid. Ma ütlen ainult, kuidas nad on, ja panen nende peale palju lootusi tulevikuks.»

Nad lendasid pikkamisi üle Kugli küla ja vahtisid uurides sisse tahmastest ukse-aukudest ja kämblasuurustest kustunud aknaruutudest. Ja mis nad nägid, oli seesama, mida nad Kiisalgi olid näinud. Valmistati ette ning oodati, pisteti suud kokku ja räägiti vagast palvemehest. Siin soeti teist korda pead, seal pisteti uusi pastlaid jalga, teal toodi lauluraamat laudilt maha või kinnitati hinge piibli lugemisega tähtsa õhtu vastu. Ja vanal varesel oli nii õigus: Need, kes sugesid pead, sidusid uusi pastlaid jalga ja ootasid Juhan Leinberg’i, need olid noored; need aga, kes võtsid lauluraamatu laudilt või lugesid piiblit ja kõnelesid prohvet Maltsvetist, need olid vanad… Ja õhk oli igal pool täis pühapäeva, tasa imbuvat, vaikselt heljuvat, ihust ja hingest salaja läbi ujuvat pühapäeva. Linnudki tundsid oma hinges ja enese ümber seda mitte-eritletavat, mitte-seletatavat pühapäeva-õhku, ja vana vares talitses oma nurisevat ning näägutavat suud, ja noorgi neelas oma edeva «krrae! krrae!» alla, kui ta midagi silmas, mis tema uudishimu äratas ja mille kohta ta muidu vanemalt seletust oleks pärinud.

Juba hakkasid esimesed kirikulised külasse jõudma. Nad tulid eemalt tumeda kuusiku alt, halli tossu ja valge lume vahelt, otsekui mustad ämblikud nähtavale, nii ükshaaval kui ka lüheldaste rongikestena. Vahel kadusid nad hangenõgudesse ja tee-aukudesse, kerkisid siis jälle üles ja suurenesid ühtelugu, nii et laste suudest väravates aeg-ajalt ehakas rõõmuhüüe puhkes: «Näe, meie isa – näe, meie ema!»

Oli kirikulisi, kes kõrtsist mööda sõitsid, oli ka neid, kes ei sõitnud. Viimased polnud seejuures süüdi, vaid nende hobused: need ei raatsinud kõrtsist eneste puhkamise tulul mööduda. Teadsid vist ka, et peremehel on külm ning janu, ja mõistlik ori püüab peremehe tervist hoida.

Kõrts seisis pika, kitsa ja pereka küla läänepoolses otsas, kahe kirikutee risti kohal. Ta oli kaunis avar kivihoone ja vanem kui kõik vanemad elanikud külas. Põliselt ja kindlalt, nagu kirik ja mõiski, püsis ka tema oma paigal; olid ta müürid ju samast kõvast kivist nagu kiriku ja mõisagi müürid, ja kes põrkas peaga kõrtsimüüri vastu, sai samasuguse mütsu nagu põrgates kiriku- ja mõisamüüri vastu. Kõrts oli mõisa abikontor; maks, mis jäi talupojalt mõisa kontoris võtmata, võeti siin vastu. See oli ka viimane maks, mida tolleaegne talupoeg jõudis maksta.

Kõrtsmikuks oli Kuglil vana Tihane, kohaliku mõisa endine aidamees. Ta vaatas kõõrdi ja oli maias raha peale; seepärast ütlesid inimesed temast, ta vaatavat ühe silmaga vaske, teisega hõbedat, kahega kokku kulda. Tihane paristas kõvasti hobuseid ning ostis ja müüs vilja. Millal ta vilja ostis, seda palju ei nähtud, aga müümist oli alatasa näha. Ta ostis kõige vähema mõõduga, isegi leivakoti-, kaapkübara- ja kuuetasku-täisi, müüs aga ikka kulisid ja sälitisi.

Tema külaliste seas oli palju neid, kes oma viinakortlit või õlletoopi kunagi rahaga ei maksnud, aga võlgu ei jäänud nad kõrtsmikule ka mitte. Va Tihase Jaan öelnud ise kord heal tujul, niisuguste eest maksvat mõis; see olevat ju helde hädalisi aitama…

Kui kõrtsmik, hobuseparisnik ja laadalell tundis Tihane kõiki inimesi oma kihelkonnas, peaaegu kõiki naaberkihelkonnis, poolesid tervel Tallinnamaal ja kolmandikku Riiamaal. Ja ta ei tundnud neid mitte ainult näo järgi, vaid teadis igaühest ka midagi jutustada, paljudest isegi hoolega hoitud saladusi. Oli mehel päris kõrtsmikumälu. Ta tundis inimese, kellega ta elus kord oli kokku puutunud, paarikümne aasta pärast kohe ära, ja vestis loo, mis tema noorpõlves oli sündinud või mis talle poole inimese-ea eest oli jutustatud, nii värskelt ja põhjalikult maha, nagu oleks see mõni eilne asi. Ta oli hea hambamees ja väsimatu jutupuhuja, seepärast polnud tal raske külalisi köita, ja isegi naised, kes meestele õhtul järele tulid, jäid vastu tahtmist kõrtsi konutama, kui kõõrdsilm leti taga mõnda vigurjuttu veeretas.

Kõrtsis oli juba salk külalisi koos, nende seas ka paar kirikulist. Esimesed tulid siia pühapäevast pärastlõunat, ja kui jumal tahab, ka õhtut veetma; viimased muretsesid heale tujule, mis neil kirikutrahteris oli alanud, pikemat järge, et selle eest väljaantud raha mitte maha poleks visatud. Priiskajaid ja prassijaid tolleaegsete kõrtsiliste seas veel ei olnud; seks puudus talupoegadel, hoolimata jookide odavusest, tarviliku aja kõrval raha. Toobi õlle või poole kortli viina sisse uputas talumees kogu oma nädalase mure, puhus seejuures üleaedsega terve õhtu juttu, tossutas toa suitsu täis ja sülitas põranda libedaks. Purju jäi ta küll ka, pealegi rutemini kui praegused kõrtsilised, aga see ei tulnud joodud vedelikkude paljusest, vaid nauditud toidu kasinusest. Inimene, kes aasta otsa elab ainult aganasest leivast, ei suuda puhtalegi viinale vastu panna, ammuks siis veel mõisa kurjale puskarile, millesse kukkudes kärbes kohe hinge heitis, nagu topsisõbrad ise väitsid.

Kugli kõrtsi seestpidine nägu oli tolle aja kohta tavaline. Porisest kojast, mille konarlikku kivipõrandasse külaliste pastlad lihvitud tee olid kulutanud, käis uks kaunis ruumikasse hoovi või rehealusesse, kus öömajaliste hobused ja sõidukid ulualust leidsid, teine uks kõrtsi suurde tuppa. Mõlemad uksed olid nii madalad, et lühemgi mees sisse astudes pidi kaela kõverdama, ning mõlemal olid nii kõrged läved, et jääb ajalooliseks imeks, kuidas nokastanud külalised neist üle said ja mõned siiski veel võisid tervete ninaluudega uhkustada. Vist võib seda alalise koduse harjutamisega seletada, sest talude uksed olid veel palju madalamad ja nende läved palju kõrgemad.

Kõrtsi «suurtuba» oli meie mõõdupuu järgi vahest veidi kitsik, tol ajal aga räägiti Kugli kõrtsitoast: va Niitsami Needu, tigedaim eit külas, ajanud seal poole ööd oma vanameest vemblaga taga, ilma et teda ruumi suuruse pärast kätte oleks saanud. Ringi seinte ääres seisid pikad räpased lauad ja pingid, kus laadalised, linnalised ja muud öömajalised talvel oma kuubede ja kasukate kattel magasid ja päevil leiba võtsid. Valgus paistis sisse ainult kahest pisikesest neljaruudulisest aknast, mis alati olid higised või härmas, kohmetult ja tusaselt luuravate, kõõrdi vaatavate kiirtega. Põrandast ei tohi öelda, kas ta oli enam savist või kivist: igatahes võis ettevaatamatu kõndija niisama hästi ta kivirahnudel kui savikühmudel komistada. Seinu ja lage lubjati küll sagedasti, kahe ja kolme aasta takka kord, aga küllap vist võõpas talurahva must mure, mida siin käidi ihust välja tolmutamas, nad ruttu jälle tõmmuks nagu tõrva-ahju, kuna piibu- ja peerusuits omaltki poolt kaasa aitasid.

Ukse kõrval seina ääres lömitas nagu mõni kindlusekants tohutu suur laiade puusadega kiviahi, mille suu ees talvel, kui ta küdes ja kui ilm väljas oli pakane, käe- ja ninasoendajate vahel iga kord elav võistlus tõusis üksteise tõukamise ja tuupimise näol. Õhtul pisteti ahju välise nurga külge, selleks kivide vahele uuristatud mokkade vahele, peerg põlema, sest va Tihane oli oma rasvaküünaldega kitsi, pannes ainult laupäeva- ja pühapäeva-õhtuti ühe ees-, teise taga-tuppa vinduma – ta ise ütles «särama» –, pealegi ainult siis, kui kõrtsiliste seas kukrult kobedamaid leidus. Tihase küünlajalad olid niisama lihtlabased kui otstarbekohased: puutombu sisse oli lastud oherdiga auk, ja lühter oligi valmis. Ahju laia keret mööda jalutasid ööd ja päevad tõmmupunased vagusad prussakad, kes jäid vahel mõttes kuulatama. mida nägematu kilk leelõukal neile murelikult laulis.

Tagatuba ehk letikamber, kuhu viis längu vajunud piitade ja pikkade hingedega paks suitsunud uks, oli hoopis kitsik. Sinna tikkusid ka ainult rahakamad topsitajad, siis mõisasundijad ja kõrtsmiku isiklikud sõbrad, kuna tellitud märjuke muudele anti selle letiosa kaudu, mille peal oleva suure neljanurgelise seina-avause ette ööseks raske luuk lae küljest alla lasti. Nurgas, mille moodustasid mõlemad vinklis olevad letiosad, valitses ja talitas siis kõrtsipapa hommikust ööni vasksete kortlite, toopide ja pooltoopidega. Leti-kambris asetses üksainus väikene, neljanurgeline laud, ja see oli Kugli uhkuseks ning tema vägevate auks – värvitud.

Ka «saksakamber» ei puudunud Kugli kõrtsil. See oli letitoa ja kõrtsmiku ühekambrilise korteri vahel, pikergune kitsas ruum, mida kõrtsmiku perekond ise tarvitas, kui kõrtsis ei olnud «saksu». Sellel oli koguni laudpõrandki all. Saksakambri peahiilguseks loeti aga üht elukat, mida tema noorpõlves, mis kaugele ennemuistsesse aega ulatus, sohvaks oli kutsutud ja mille helde mõisahärra Kugli kõrtsile selle kasuliku asutise saja-aastaseks juubeliks oma kolikambrist oli kinkinud. Praegu tundus kahtlane, kas suure minevikuga mööbel nii uhket nime veel pälvis, sest temast polnud enam palju muud järel kui hobusetekiga kaetud suur auk, millesse istudes oli inimesel tunne, kui oleks ta oma häbeliku kehajao mõne murdja lõugade vahele pistnud. See tunne tekkis muidugi augus varjul olevaist katkistest vedrudest, mille teravad orgid end istuja lihalikku õrnusse puurisid. Muidu polnud endisel sohval viga. Puutoestki oli veel kaks kolmandikku alles, ja need linaseemne-sarnased punased putukad, mis magaja elu öösel nii kibedaks teevad, julgesid päeva-ajal ja tulevalgusel ainult harva sohva saladuslikust sisikonnast nähtavale tulla, et istujaid tülitada.

Vana Tihane, see eeskujulik kõrtsmik, polnud – kõige harjumuse vastu – mitte paks nagu kõrtsipapad, kes seisavad raamatus; temal ei «lainetanud» midagi ees, nagu küll mõnestki tema ametivennast pajatati, ning teda ei võinud keegi pilgata: «Joan, vii oma oam eemale, ma tahan teisi inimesi koa näha,» nagu keegi kord Männimäe Hansule oli öelnud. Vana Tihane oli kõhn kui kiisk, ja mida vanemaks ta sai, seda enam kuivas ta kokku oma villases kootud kampsunis ja lambanahast pükstes. Külamehed naljatasid, ta ei raatsivat süüa, sest suu olevat tal luiskamisest juba muidugi kulunud. Kuid sellega tehti Tihasele ülekohut. Ta ei valetanud otsekohe midagi, puhus aga natuke hambasse, ehk nagu meie ajal öeldakse, luuletas. Ning sedagi tegi ta vastu tahtmist. Tal oli ainult loomulik anne kainele tõsiasjale midagi juurde lisada, seda täiendada ja värvida – kas valkjamaks või mustjamaks, ükskõik. Tal oli kallist luulelendu, ja kui ta oleks meie ajal elanud, ta oleks kahtlemata romaane plaksinud. Nüüd aga pidi ta oma pärlid Kugli topsivendade ette heitma. –

Kõrtsiliste jutu praeguseks aineks oli muidugi Maltsvet. Tema tulek oli päevauudis, mis kõigi meeled ja keeled liikuma pani. Vana Tihase nägu oli veel naerusem kui muidu ja täna teati veel vähem kui harilikult, kelle otsa ta juttu ajades oma mustjate kõõrdsilmadega õieti vahtis. See oli saladus, millesse keegi ei pääsenud. Tihase silmad ei vahtinud kuhugi ja nägid ometi kõikjale. Tema lõbus tuju, mida ta sõbralik itsitamine avaldas, tuli aga tänasest lõikuselootusest. Teadis ju Jaan väga hästi, et usulise õhina kõrval iseäranis uudishimu täna õhtuks ka naaberküladest rahvast Kuglile kihutab, ja kus patuseid palju koos, seal pudeneb ka kõrtsmikule midagi kaukasse.

«Maitske nüüd jumalavilja ja minge siis pärast ilusti püha mehe lugemisele,» ütles Tihane manitseval toonil, kui ta Kriuka Mihklile ja Tooma-Jüri Reinule täie viinakortli nina ette lükkas. «Teate ju isegi, et inimene ei tohi ihukese kõrval ka hinge unustada!»

«Kuule aga kuule! Kõrtsmik juhatab inimesi kirikusse!» naeris Mihkel, oma suurt liikuvat kõrisõlme ja suuri kõntsakarva hambaid näidates. «No nüüd on pandud sarviline hingekarjaseks!»

«Sa ära laima kõrtsmikke!» hüüdis Tihane. «Kõrtsmikud on kõik vagad mehed. Õige prohvet võibki aiva kõrtsmik olla, sest et see kõige paremini teiesuguste pattusid tunneb. Või pole vaga palvemees Maltsvet mitte kõrtsmik olnud? Pealegi mitmekordne ja põline kõrtsmik!»

«Mölder ikke! Tihane puhub jälle!» hüüdis keegi kõrtsiliste seast, et kõrtsmikku õrritada. «Maltsvet oli Einmannis möldriks, Koigis möldriks, Karkuses möldriks ja kõige viimaks Tallinnas möldri abiliseks. Kui õigust tahad reakida, Joan, siis ütle, et Maltsvet oli põline vaga mölder, mitte sinusugune patune porujomnik.»

«Nii palju tead sina ka ilma elust ja suurtest meestest!» vastas Tihane kaastundlikul pilgul. «Kuule, Kassi Mats, kui sa Maltsveti elulugu tahad teada soada, siis tule ikke va Tihase juurde kooli. Tihane pole Maltsveti Juhaniga mitte üksi tosin kordi täkkusid vahetand ja ühest kortlist liiku rüüband, vaid on temaga ka ühe valla mees ja tema kauaaegne hea tuttav. Küll näed, kui siia tuleb, kas ta jätab vana Tihase juurde sisse astumata!»

«Ei näita sinusugusele viinavesistajale nägugi – pane tähele!» nöökas Kassi Mats naerdes edasi. «Maltsvet jo viina ei joo.»

«Ei joo viina?» imestas Kriuka Mihkel, kel juba varju peas oli, «mis saks tema siis on?»

«Joogu või ärgu joogu – igatahes on ta endine kõrtsmik, kes kandis nii kaua ligimeste ihu eest hoolt, kuni ta nende hinge eest hakkas muretsema. Ja nõnna teen minagi kord. Sest mul on teie hingehädast niisama hale meel, nagu mul teie lihalikud tarvidused südame peal seisavad.»

«Meie kopikad koa!» naeris Mats. «Aga kas tahad siis öelda, et Maltsvet mölder põle old?»

«Muidugi on old, aga kas mölder matti ei võta?»

«Ühesugused kröönijad mõlemad!» ohkas Tiitsu Madis nurgast ja sirtsas pruuni suutubaka-virtsa kaugele üle toa.

«Maltsvet on niisama hästi kohapidaja ja mölder kui kõrtsmik old,» kõneles Tihane edasi, ilma Madise haavavat ohet ja sülgamist tähele panemata. «Aga kaugelt tähtsam kui teised ametid oli tema elu kohta kõrtsmikuseisus, sest kui Maltsvet kõrtsmikuks põleks old, põleks ta ilmaski palvemeheks soand… Oodake, ma reagin teile ära, kuda kõik oli ja tuli… Meie mõlemad oleme sündind Norra vallas, Koeru kihelkonnas; tema on minust arvata kümme oastat noorem. Nagu minagi poisikesepõlves sain poolkogemata pärisvallast välja – proua andis mu oma väimehele teise mõisa koerapoisiks –, nõnda oli ka Maltsveti Juhan sattunud võerasse valda. Ma tean ainult, et tema lesk ema kõik oma neli poega, kellest Juhan kõige noorem, oli pärishärra vallast kudagi välja toimetand, sest rahva seas liikusid jutud, et orjapõli, mis mõne aasta eest ära kaotati, mõisnikkude soovil tagasi kinnitatavat: keiser olla ää näind, et priipõli teeb moa-inimesed laisaks, nii et mõisnikud pidada nälga jääma. Mitmes vallas lõid inimesed kartlikuks ja arvasid orjusest seeläbi peaseda, et oma vallast võerasse varjule pugesid, kuhu aga vasta võeti. Jutt oli muidugi vale ja teisest vallast ei leitud ka muud kui tööd ja orjust ja aganast leiba. Juhan aga oli läind Einmanni ja pidas seal pärast Maltsveti kohta. Sellest saigi ta oma nime Maltsveti Juhan…»

«Ta priinimi olla Leinbärk,» tähendas Tooma-Jüri Rein vahele.

«Leinbärh neh,» kinnitas kõrtsmik kui endine saksateenija painduvama keelega. «Tema nimede lugu tean koa kõige paremini. Nagu ütlesin, et neid oli neli venda. Aga nimede järele ei tea keegi neid vendadeks pidada. Kõigil neljal on isesugused priinimed – kentsakas tükk küll!»

«Kuda see siis tuld?» küsis keegi noorem mees.

«Tuld nõnna. Kõik neli eland, kui mõisnikud talupoegadele liignimesi andsid, üksteisest kaugel lahus, teistes valdades. Nii soand igaüks isenime, sest üks ei teand ju, mis teine omale nimeks võttis või mis härra andis. Juhani ühe venna priinimi on Malts, teisi ma enam ei tea. Juhan luband omale esti võtta talu järele nime «Maltsvet»; seda soand üks vend kuulda ja soovind vennaga ühenimeliseks soada; asi läind aga teisiti, sest Juhan valind omale nimeks Leinbärh, mis tema meelest ilusam ning pehmem, ja teine vend soat «veti» vett vedama ja leppind ainult poole nimega: «Malts». Juhanit aga hüütakse tänapäevani Maltsvetiks ja suurem hulk rahvast ei teagi, et ta liignimi Leinbärh on. Kas näed nüüd, Kassi peremees, et mina teie palvemeest paremini tunnen kui te ise!»

«Aga tahad maha salata, et ta enam aega mölder kui kõrtsmik on old.»

«Ära lora: ma ei salga midagi maha, vaid võin sulle näppude peal üles lugeda, kus ta möldriks, kus kõrtsmikuks oli. Maltsveti koha pealt läks ta Einmanni Uueveski peale möldriks; tean sedagi, et ta võttis Einmanni aidamehe tütre naiseks. Arvata aasta kolme pärast läks ta sealt Kukevere Vanakõrtsi, mida vist iga terasem lapski teab –»

«Kes nüüd Vanakõrtsi uhket Juhanit ei tunneks!» võttis sõna Liugmäe Kaarel, pikk, musta pea ja rippuva lõuaga peremees, kes mõne minuti eest oli kõrtsi astunud ja leti poole venis. «Oli ju kõige suurem hobuseparisnik Ambla kihelkonnas, ostis magasiaitadest rukkid üles ja ajas iga moodi raha kokku. Tegi teine aga koa toredust, kus võis, ega teda muidu uhkeks Juhaniks hüütud, ja oli hea hambamees.»

«Tegi toredust? Kuulukse jo, et ta old hirmus ihnur,» ütles Tibukännu Peeter kõrvalt. «Ta ise reakind hiljuti kellegile, et kui keegi oleks temale süda-öösel asemel öeld: Kuule, Juhan, katuseharjal on pool kopikat, siis oleks ta kohe üles tõust, riided selga ajand ja katusele raha järele läind.»

Kõrtsilised naersid.

«Võib olla – ihnsus tuleb rikkusega,» ütles Tihane õiglaselt, «ja rikkaks sai Maltsveti Juhan alles Kostivere Loo kõrtsis, kuhu ta Kukeverest läks. Vanakõrtsis ma ei märganud tema ihnsusest midagi, ehk olgu siis, et ihnsuseks peetakse juba seda, kui kõrtsmik igale tahtjale palja lageda näo peale võlga ei anna…»

«Ega sinagi, vennas, vist ihnur ole!» tõmbas Tiku Toomas eemalt nurgast suud mööda.

«Ei ole,» oli Tihase rahulik vastus ruttu valmis, «tule aga siia, Toomas, – kriiti mul jätkub, ja su nimi seisab minevast jüripäevast saadik ikka veel tahvli peal alles.»

Tooma südametunnistus polnud puhas, seepärast naeris ta ainult ja vaikis.

«Kostivere Lool käis Maltsveti käsi õieti hästi – käisin teda ise seal kord vaatamas, kui silgurannast tulin,» vestis kõrtsmik võidumehe rahuga edasi. «Kahju ainult, et ta sealt juba mõne aasta pärast pidi lahkuma, – muidu oleks vist õige rasva läind.»

«Selle jätsid vahele, Tihane, et ta Koigis ka kord möldriks oli,» ütles see mees, kellele ei meeldinud, et Jaan vaga palvemeest enam kõrtsmikuks kui möldriks püüdis teha. «Ostis ju veel 47. aastal Aniste papa käest suure puust hollandi veski, vedas Koiki ja ehitas seal üles.»

«No minugipärast, kui see su hingele rahu annab ja kui sa möldrit pühamaks inimeseks pead kui kõrtsmikku, ehk küll jumal ise näeb, kellel õigus on,» õhkas Tihane ning tõstis oma kõõrdsilmad nii vaga vaatega taeva poole, nagu näeks ta ühe silmaga Isa, teisega Poega.

«Kostiverest läind siis Tallinna Tiigiveski möldrile selliks või jahu-aidameheks,» jätkas Liugmäe peremees Maltsveti elulugu edasi. «Seal soandki viimaks prohvetivaimu ja hakand lugijaks.»

«Leinbärh ostis omale Tallinnas Torupilli kõrtsi juurde kaks maja ja põlnd Tiigiveski möldril Martensonil mitte selliks veskis ega aidameheks, vaid müüjaks möldri jahupoes Harju väravas,» õiendas Tihane. «Mispärast vaga Maltsvet patustele jumalariiki hakkas kuulutama ja kuda prohvetivaim tema peale tuli, seda võite ka minu käest kõige õigemini kuulda. Sellest aetakse nüüd paljugi juttusi, aga ega kõik tõsi ole, mis inimeste suud jahvatavad.»

«No reagi siis ära – soab näha, kas käib minu teadmisega kokku!» hüüdis Taki Aabram, kes jutuvestmises ja luuletamises Tihasele palju järele ei andnud.

Ja vana kõõrdsilm algas:

«See old jüst päev pärast mihklipäeva loata. Ligi kolm päeva ja kolm ööd seist Loo kõrts loadalisi täis – kaupmehi, hobuseparisnikka, talurahvast ja kõiksugu muid liiguvõtjaid. Ja Juhani sissetulek old hea. Puruväsind, nagu kõrtsmik pärast loata on, magand Maltsvet öösel magusat und, kui korraga heal hüünd: «Juhan, Juhan, minu vaga sulane, ärka üles!»… Juhan lööb silmad lahti, näeb inglit oma sängi ees seisvat ja kostab: «Reagi, Issand, sest sinu sulane kuuleb!» Ja ingel reakima. Iga sõna old tuleleek, mis tal suust käind, ja ta paled särand nii, et Juhan silmi ei ole võind lahti hoida. «Juhan, minu vaga sulane,» öeld heal, «ma olen sind kõrgema ameti jaoks välja valind, sest ma tunnen sinu südame vagadust ja näen sinu hinge puhtust ja tean sinu ausat meelt, ja sa oled üks neistsinastest, kelle sees ei ole valet… Voata, maailma ots on ligidal! Juba ulatab inimeste patukuhi moa pealt taevani; seepärast peab kõik hukka minema. Tõuse siis üles ja kuuluta seda kõige rahvale ja peasta patuste ,hinged igavesest hukatusest! Sest sina, Juhan, tead jo, kes valetab, kes varastab, kes petab, kes peksab keelt, kes teotab ligimese ausat nime, kes teeb kõrtsis kurja nõuga võlga, kes hakkab ülematele vasta – sina näed ja tead kõik!»… «Jah, ma näen ja tean küll kõik, sest ma olen kõrtsmik,» vastand Juhan, «aga kes õpetab mind, kuda pean patuste meeli pöörama? Kes annab mulle selle tarkuse ja vägeva sõna?»… Ja ingel vasta: «See tarkus soab sulle osaks, kui sa teed, nagu ma sind juhatan. Tõuse kohe üles, mine kõrtsi taha lepikusse, kaeva suure sinise raudkivi äärest moa üles, ja sa leiad, mis sul on tarvis!»… Juhan teeb, nagu kästud. Öö on pilkane pime, aga punane tuleleek, mis vilgub lepikust, näitab talle teed. Ta jõuab suure sinise raudkivi juurde, mida ta siin enne põle näind ning millel põleb punane lõke, ja hakkab kivi äärest labidaga kaevama. Mis ta leiab? Kuldkoantega ja kuldkirjaga roamatu leiab! Niipea kui võtab roamatu pihku, tuleb vaim tema peale ja ta tunneb, et ta on soand prohvetiks. Ta tunneb, et ta keelepaelad on läind lahti –»

«No need olid tal ennegi lahti küllalt,» ütleb Kassi Mats vahele, kuid jutustaja ei lase ennast eksitada.

«Ta tunneb, et ta võib juhatada patustele peaseteed, et ta võib ette kuulutada tulevaid asju, ja oma vaimus näeb ta, kuda seisavad lood taevas ja põrgus ja mis seal iga hinge ootab… Nõnda, armsad sõbrad,» lõpetas Tihane, «sai vaga kõrtsmik Maltsvet palvemeheks ja hingeäratajaks, ja kes seda valeks ajab ja teisiti reagib, teeb rasket pattu.»

Taki Aabram veeretas oma suure keha aeglaselt leti ligemale.

«Kui on patt vale asemel tõtt reakida, siis tahan mina selle patu oma hinge peale võtta,» algas ta oma madala õlise häälega, pistes mõlemad pöidlad kireva vöö vahele. «Tihase inglijutust põle muud õige, kui et Maltsveti Juhanil on imelik unenägu old, mis temale pööramist on toond, aga see unenägu või viirastus old, nagu Juhan mitmele ise on reakind, hoopis teist moodu, kui Joan meile puhus. Eks ma soa aru muidugi, miks kõrtsmik kõrtsmiku unenäo ümber moonutab, aga ega meie või lasta tõel jalgu taeva poole tõsta… Kes lugu nõnna tahab kuulda, kuda ta tõesti on old, tehku kõrvad lahti ja ärgu lasku Tihast vahele reakida… Voadake, mehed, kuda Maltsveti Juhan ärkamist soand ja kõrtsmiku patuelu maha jätt… Ükskord, nelipühi-pühade aal old Loo kõrtsis ööd läbi suur purjutamine ja pillerkaaritamine. Kõik ümberkaudne rahvas old koos. Joodud kas või püksata, ja kõrtsmik õhutand aga veel takka. Teise püha lõuna-aal jäänd Juhan suurest väsimusest letile magama, ja nüüd old tal rabav unenägu. Näind mees, et kõrtsi põranda all old põrgu, kus kõik tema tuttavad joodikud ja tantsijad väävlitules vingerdand ja valus kisendand ja hambaid kiristand. Teiste hulgas old tema enesegi hing, aga kõige palavamas paigas ja kõige suurema piina käes, sest eks kõrtsmik ole jo see, kes teisi inimesi kõrtsi meelitab ja patuteele juhatab…»

«Oh sina igavene laimaja!» õhkas Tihane südame põhjast. «Aga luiska minugipärast edasi, küll ma sindki varsti väävlitule sees vingerdamas näen.»

«Unest ärgates old Maltsvet täis ehmatust,» jutustas Aabram tõsiselt edasi, «ja reakind koleda nägemase sedamaid naisele ära. Luband kohe kõik kortlid ja toobid ja trehtlid mõisa viia ja nurjatu ameti maha jätta, et oma hinge põrgutule käest peasta. «Sest voata» – öeld teine naisele –, «ega minu hing muidu kõige kuumemas tules kõrbend, juba mind jumal ikka kõige patusemaks peab, patusemaks kui neid, kes purjus peaga üksteise karvu kisuvad, naisi peksavad, lapsed nälga jätavad, valetavad, petavad ja vargil käivad. Seepärast on vaja niisukesest põrguelust lahkuda!»… Naine kohkund jutust ära ja öeld: «Juhan, sa oled vist totraks läind! Kas meil põle kõrtsiga juba mitmed head tuhanded seisuraha korjatud ning lapsed linnas koolitud, ja sina tahad nüüd kõrtsmikuametit käest ära anda, kus meil ööd ja päevad raha kokku voolab, nii et süda põues naerab!»… Ei kedagi – Maltsveti nõu jäänd kindlaks. Kole unenägu seist tal liiga selgesti silma ees. Nelipühi viimasel pühal last oma tüdruku inimestele maksuta viina ja õlut anda, niipalju kui aga keegi jäksand juua, ja pärast old kõik kõrtsi ümber joonult moas. Teisel päeval aga viind Maltsvet kõrtsi mõõdud ja tühjad viinavoadid ja õlleankrud mõisa ja öeld enese Kostivere kõrtsmiku ametist lahti… Mõisahärra teist noomima nagu nainegi: «Juhan, kas sa peast ogaraks oled läind? Nii kaua oled enese ja sakste kasuks auga kõrtsmikuametit pidand, oled rikkaks meheks soand, ja nüüd korraga tahad kõrtsi poolel oastal käest anda! Mispärast siis õieti?»… Juhan reakind siis koa härrale oma põrgu-unenäo ära ja öeld, ta süda vaevata teda väga, et ta nii palju inimesi õnnetuks teind ja hukatusse soat – kõik aina va patuse mammuna pärast… Ja nõnna läindki Loo kõrtsist ära, ja Tallinnas hakand pühakirja uurima ja palvemeheks õppima, kuni viimaks Järvamoale tuli ja hakkas lugemisi pidama. Ta on pärastki veel mitu korda tunnistand, et jüst kõrtsimehe patt teda taga ajand nõnna tegema, sest ta old enese meelest korraga nagu varas, kes mõisahärradel abiks old talupoegade taskust viimaseid vaevaga teenitud kopikaid välja norimas, ja ta tahta oma pattu vaese rahva vastu nüüd armuõpetuse kuulutamisega jälle heaks teha… Voata, Tihane, nõnna on lugu selle suus, kes tõtt tahab reakida.»

«Oabramil on õigus,» tähendas Liugmäe Kaarel. «Nõnna olen mina seda juttu koa kuuld.»

«Mina koa,» kinnitas Tiitsu Madis ja sülgas hammaste vahelt jälle musta.

«Ei, Tihasel on õigus!» hüüdis sellevastu Tiku Toomas, kes kõrtsmikuga, keda ta ihnsuse pärast oli edevalt nööganud, jälle heale jalale tahtis saada, milleks tal sundivad põhjused olid. «Kuldkirjaga roamatust, mis Maltsvet moa seest leind, olen minagi kuuld, ja kuda ta võis roamatu muidu leida, kui ingel ei juhatand?»

«Roamat old jah,» tuli Tooma-Jüri Rein Tiku vanamehele appi; «ühed ütlevad – piibel, teised – Uus Testament, mõned aga, et olla hoopis isesugune prohvetiroamat, mida Maltsvet üksi oskab lugeda, kui talle vaim peale tuleb. Seda roamatut ei näidata ta ühegi inimesele. Kui näitaks, siis läheks vaim temast ära. Nõnna seista roamatus üleval…»

«Ei, seda öeld ingel ise Maltsvetile, kui ta tema prohvetiks tõst,» õiendas Toomas.

«Tühja kah!» hõikas Kassi Mats, see, kes Maltsvetti möldriks nimetas. «Kui juba üks neist juttudest õige on, siis muidugi Oabrami oma. Tihane tahab kõrtsmikka vägise jumalasulasteks teha – eks me mõista, mispärast! Teate, mehed, isegi, kes koera saba kergitab!»

Nõnda kestis vaidlus edasi ja mõlemad parteid suurenesid. Tõepoolest käis lugu Maltsveti palvemeheks saamisest mõlemal kujul ja veel mitme muu teisendina rahva seas ringi, ja kui kummalegi jutustajale midagi võis ette heita, siis vahest ainult seda, et nad legendi veidi luhtavama luule või värvikamate sõnadega jutustasid kui muu, kainem rahvasuu.

Aga ka selle kainema rahvasuu asemikke oli kõrtsiliste seas.

Keegi lageda ja mageda näoga, aeglase jutuga peremees naabervallast võttis sõna.

«Kuda Maltsveti Juhan prohveti- või aapostlivaimu sai, seda ma ei tea,» ütles ta kuivalt, «aga seda tean küll, kuda ja mispärast ta Kostivere Loo kõrtsist ära läind. Kostivere parun old alati rahapuuduses. Laenand kõrtsmiku käest tihtipealegi raha. Juba old Juhanile kaks tuhat rubla võlga, aga taht vägise veel soada. Tuhat või viissada, seda ma ei tea. Juhan põle and. Saksa süda täis. Raksund ja paukund ja kihutand kõrtsmiku poolel oastal kohast välja. Juhan põle sealt mitte kohe linna läind, vaid kui õieti tean, Lehtse Nikijärvele kõrtsmikuks, sealt Karkusesse möldriks ja viimaks, kui lapsed suuremaks soand, siis alles asund linna elama.»

«Kas raha soand parunilt kätte?» küsis keegi.

«Jumal seda teab. Võib olla, et sai, võib olla, et jäi ilma. »

«Nõua nüüd saksa käest midagi tagasi!» tähendas Liugmäe Kaarel. «Kui tahab, siis annab, kui ei taha, näe pühi suu puhtaks.»

Seepeale hakkas järgmine kainema suuga Maltsveti-tundja jutu sabast kinni. See oli vana Tongi Jaak, mölder ühest kaugemast vallast, tõsise olekuga, mõtleva vaatega hall mees, kes seni piipu toppides teiste arutust vagusi pealt oli kuulanud. Temast teati, et ta Maltsveti jutlust muudes kohtades Madise kihelkonnas juba paar korda oli kuulnud, ja arvatavasti peatus ta praegu Kuglil, et täna ka tema siinsest «lugemisest» osa võtta.

«Kõrtsi-isandal on õigus,» algas ta viisakalt ja leplikult, «rahvas lobiseb ausast palvemehest praegu kõiksugu juttusid – mine võtta kinni, mis tõsi, mis vale, või mis tõest ja valest kokku on jätkatud! Mis põhjuse pärast Maltsvet Loo kõrtsist ära läks, seda ma õieti ei tea ega ole tema käest ka järele pärind, aga vististi on kõige õigem, mis ta sellest Ahulas ükskord oma jutluses ääri-veeri mööda seletas, et kuda tema pühakirja hakand armastama ja mispärast ta ennast jumalalt sulaseks ja tema püha sõna kuulutajaks tõotand… Tallinnas old üks jumalakartlik mees, see lugend suure himuga piiblit, ja kui soand Maltsvetiga tuttavaks, käind talle nii kaua peale, kui se koa piiblit hakand lugema. Piiblit lugedes ja linnas vaiksemat kodust elu elades hakand Maltsvet oma vaimuelu ja hingeloo peale mõtlema, ja tal astund pühakirjas mitmed noomitused silma ette, mis teda äratand, nii kui et: «Tee aru oma majapidamisest» ja mitmed muud kirjasalmid. Hiljemini jäänd mees raskesti jooksvahaigusesse, kus mitu nädalat kange valu käes voodis vaeveld. Seal olla ta siis oma häda ja valu sees tõotand, et kui taevaisa ta jälle terveks aitab, siis võtab ta enese kõigest ilmalikust talitusest täitsa lahti ja tahab üksnes jumala auks ja ligimese kasuks elada, nõnnaviisi, et rahvast, kes patu-unes magab ja kurja küüsis sipleb, Issanda sõnaga äratab, teda noomides, õpetades ja õigele teele juhatades.»

«Ja pidas mees sõna?»

«Sai terveks ja pidas sõna. Vist juba Tallinnas hakand lugemisi pidama. Krimmi sõja hakatusel, 1853. oastal, müünd aga oma majad linnas odava hinna eest ära ja tuld selle nõuga moale tagasi, et rahvale siin jutlust hakata pidama. Esti asund Ambla kihelkonda ja palund kirikhärra Paulseni käest luba palvetundisi pidada, aga Paulsen põle luband. Amblast läind Koeru kihelkonda elama, kuhu ta omale Ärvita valda veikse üksiku koha ost. Sealt tuli Madisesse. Madise õpetaja käest sai viimaks palvepidamise loa. See tuld nõnna. Õpetaja Irsson old Orgmetsa külas lapsi loetamas. Maltsvet juhtund koa seal olema. Astund kirikhärra ette ja reakind ära, mis tal südame peal. Seletand, kudas ta selle mõttele tuld ja kudas inimesed pimeduses ja kurjuses elavad, iseäranis liigjoomises ja kõrtsielus. –»

«Ahah – kas kuuled, Tihane!» naeris Aabram vahele.

«Noh, või nüüd kõrts kellelegi peale tuleb või soab kõrtsmik kedagi keelata joomast,» kostis viisakas ja leplik kõneleja Tihase asemel. «Heakene küll – õpetaja mõeld järele ja kost, et tal selle vastu midagi ei ole, kui Maltsvet külades palvetundisi hakkab pidama, aga maanitsend, et kui seda teeb, siis sündigu see täiesti pühakirja põhjal. Seda luband küsija kindlasti. Ja juba sealsamas teind kohe proovi. Taluperesse, kus lapsi loetati – peremees on kiriku vöölmölder –, old kokku tuld hulk valla vanemaid inimesi oma lastega, ja neile pidand Maltsvet oma esimese äratusekõne. Rahvas kuuland, kuuland – siis voadatud imekspanemisega üksteise otsa, viimaks silmad kõigil vett täis, ja kui lugija lõpetand, teand kõik, et nad niisukest jutlust enne põle kuuld, ei ühegi kirikuõpetaja, ei ühegi saksa-isanda suust. Ja tõepoolest, sel mehel on vägev sõna. Hinge põrutab ihu küljest lahti. Võite mind uskuda, olen teda kuuld, ja kes ei usu, kuulaku teda täna ise. Ja kes tema jutlust kord on kuuld, see tahab seda jälle kuulda soada. See on mees, kelle sõnad tungivad üdini.»

«Nojah, ta kuulutada jo moailma otsa ette!» ütles Tibukännu Peeter. «Eks see põruta küll!»

«Kuulutagu ette, mis tahab, aga miks ta viinajoomist keelab!» pahandas Kriuka Mihkel. «Eks igaüks tea, et viin on rohi, puhtast jumalaviljast tehtud.»

«Ei tohi viina võtta, ei tohi piipu tõmmata –» aitas Tooma-Jüri Rein Mihklil nuriseda, «mis jääb meile ilma elust siis veel järele?»

«Vitsad.»

Kõlakas hääl, mis seda ütles, kostis eemalt ukse juurest; temast kuuldus nii palju vallalastud irvitust ja märkiminevat torkamist, et kõigi pilgud sinnapoole pöördusid, kust ta tuli.