Читать книгу Prohvet Maltsvet - Eduard Vilde - Страница 6

Kaks uut külalist olid natukese aja eest kõrtsi astunud. Üks neist, keskmise kasvu ja tugeva kondiga noorevõitu mees, vana rebasenahka müts peas, puusas käed punase vöö vahel, seisis nii laialt ning võimsalt ukse ees, et teist tema tagant peaaegu väljagi ei paistnud. See nihkus alles mõni silmapilk hiljem lagedale, ja nüüd nähti, et ta oli väike küürakas mehike suure kongis nina ja pisikeste, teraste nirgisilmadega.

«Vitsad ja tühi kõht,» kordas tema suurem ja tugevam seltsiline, kelle laiast punetavast näost ja elavalt keerlevaist hallidest silmadest kui ka pilkelisest, väljakutsuvast naeratusest tema paksude tiiraste huulte ümber oli märgata, et ta enese kirikuteel juba tublisti oli vinna võtnud. Kui talle keegi ei vastanud, astus ta mõne raske, tätsava sammu leti poole ja lisas: «Jah, noomijaid on meil nüüd palju. Üks kärgib iga pühapäe kirikus, palvemajas on terve kari haukujaid, ja nüüd hulgub veel keegi külast külasse ja perest peresse ning paugub kas või lubja laest maha. Kõigil on midagi keelata, ühelgi pole midagi lubada. Muudkui tee tööd ja palu jumalat!»

«See on jo koa õige,» ütles Tongi Jaak viisakalt ja leplikult nagu kunagi.

«Või õige! Palute jo küll jumalat – kas ta teile midagi annab? Kes teist on rikkamaks soand? Nagu minu äiapapa, kes praegu prohvetit veab! Küüned ja hambad alati taeva poole püsti – vaesemaks läheb iga oastaga.»

«Kas sina siis lähed rikkamaks?» hüüdis keegi.

«See’p see ongi! Palu või ära palu – nälga jääd ikke! Mis see palumine siis aitab? Parem ära raiska aegagi!»

Kärnaste lammaste hulka oli kärnane oinas ilmunud. Kõrtsilised, kes ühe vaga armuõpetuse-kuulutaja üle siiamaani ilma suurema aukartuseta olid mõtteid vahetanud, olid jumalakartliku ja palvetava rahva silmas küll ka halvaks peetud ilmalapsed, aga see siin oma pesemata lõugadega oli juba üleannetu patulaps, kelle peale ilmalapsedki õudse tundmusega vaatasid.

«Sa ää pilka jumalat, Taavet,» ütles isegi Kriuka Mihkel ja tõstis noomivalt oma jõllis silmi. «Pühakiri ise ütleb, et peame tööd tegema ja paluma.»

«Mis ma nüüd jumalast pilkan,» vastas teine irvitades. «Jumal on hea mees, ta laseb igaühte teha, mis keegi tahab. Aga imelik on, et mina pean tööd tegema ja paluma, aga need, kes mulle seda õpetavad, ei tee mitte tööd, vaid paluvad ja – söövad.»

«Nemad on seks välja valitud,» ütles Kassi Mats.

«Soo! Küll on aga heaste valitud! Ise reagite, et Kostivere kõrtsmik teeb jutlust palju paremini kui kõik Järvamoa kirikhärrad ja saksa-isandad ja hoolekandjad armsad vennad kokku! Ja kui Maltsvet kõrtsmik põleks old ja rikkaks soand, siis ta oleks pidand praegu koa tööd tegema ja ta põleks old välja valitud ühti!… Mis viga sel teisi noomida, kel kõht täis!»

«Aga noomijaid ja jutlusetegijaid peab ometi olema, muidu lähvad inimesed hukka.»

«Mis nad veel lähvad – nad ollagi juba hukas, nagu palvemehed ühtelugu kuulutavad.»

«Siis vaja neid hukatusest peasta,» tähendas Tongi mölder pehmelt.

«Hukatus ja hukatus! Ma ei mõista, mis hukatus see on, kui ma teen nädal otsa hommikust õhtani rasket tööd ja võtan laupäe õhta või pühapäe kõrtsis lonksu viina! Ja ei tea, mis patt seegi on, kui lähen seejuures kellegiga riidu ja kisun tal peast või habemest tuti karvu välja! Ja kui mõni tüdruk soab lapse – jumal hoidku, juba jälle patt ja hukatus lahti!… Jumala eest, Reinul on õigus: mis ma oma tööst ja elust soan, kui kõik on patt, mida nõder liha nõuab. Kas inimene põle lihalikuks loodud? Ega ta oma himusi ise ole välja mõeld! Ja nüüd kõik patt ja hukatus ja keelatakse kõvasti ära!»

«Isegi vargus!» nöökas Liugmäe Kaarel paljutähendava muige saatel ja Taavetit viiliti riivava pilguga.

«Jah, isegi varguse keelavad ära!» põhjas viimane rikkumata tujul edasi. «Nagu aus inimene meie päevil soaks ilma varguseta läbi! Eks seda tea sina ja igaüks omast käest – üks enam, teine vähem.»

«Ka olla naisemeestele keelatud tüdrukute juures käia!» salvas Kaarel, kellele Taaveti vastus nähtavasti ei meeldinud, uuesti.

«Muidugi jälle ülekohus!» naeris Taavet nupumehe iseteadliku rahuga. «Piiblis seisab, et pühameestel old peale pärisnaiste koa liignaised, ja neil old pärisnaisi ise juba mitu, meil aga üksainus. Hoopis õigem oleks, et palvemehed keelaksid mõnele mehele naise peksmise kõvemini ära, sest kui kaua siis üksainus naine jõuab peksule vastu panna!»

Näis, et Lõhmuse Taaveti vastustel oli pihtaminev mõju, sest Liugmäe Kaarli nägu venis pikaks ning hapuks, ehk küll põlglik naeratus ta suu viltu vedas ja ta pisikesed, vihast välkuvad silmad nagu toetust otsides kõrtsiliste seas ringi vaatasid. Kuid viimastel ei näinud himu olevat oma nina põletama minna; nad vaikisid, ainult Tongi mölder tähendas viisakalt ja leplikult:

«Olgu, kuda on, patused inimesed oleme ometi kõik, ja kui taevane isa soadab mehi, kes meid õpetavad ja õigele teele juhatavad – eks me pea temale selle eest tänulikud olema.»

Lõhmuse peremees laskis kõrtsmikku pealt rüübata, pistis siis poolkortli oma küüraka kaasalise pihku ja jõi ise kõige viimaks. Siis pöördus pikkamisi nagu raske võll kõneleva vanamehe poole.

«Meid õpetavad ja õigele teele juhatavad,» kordas mees suud matsutades ja käega labaselt üle habeme äiates. «Kas sina siis tead või tean mina, mida nemad meile õpetavad, ja kas see ka tõesti õige tee on, mida nad meile juhatavad? Kust soad selle otsast kinni? Nad jo isekeskis selle pärast riius, mida nad õpetavad, ja üks ütleb teise tee rappa viivat. Saksa-isand ei salli Maltsvetti, Maltsvet ei salli saksa-isandat ja kirikhärra ei salli kumbagi, nagu nemad kumbki kirikhärrat ei salli. Purelevad kui koerad. Saksa-isand ja tema hoolekandjad sõimavad Maltsvetti valeprohvetiks ja kuradi sulaseks, Maltsvet siunab neid variserideks ja silmateenriteks, keda vaja piitsaga templist välja kihutada, ja kirikusaks sooviks, et nii ühed kui teised põrgu põhjas praeksid, sest et nad tema tallekesi eluvee allika juurest ära eksitavad… Ütle nüüd ise, Tongi vana, kes neist õiget teed juhatab ja kelle õpetust ma pean kuulda võtma?»

«Siin on Taavetil õigus,» ütles Taki Aabram. «Maltsvet läind jo Aniste papaga kohe riidu, kui Tallinnast tuld ja taht siin lugemisi hakata pidama.»

«Reagitakse, et Maltsveti Juhan visatud vennastekogudusest välja,» lisas Tibukännu Peeter juurde.

«Seda riidu Maltsveti ja Aniste Thomsoni vahel tunnen mina kõige paremini,» ütles Tongi peremees rõhutud häälega, «ja kui õiglane tahan olla, siis pean tunnistama, et Maltsvetil on siin õigus –»

«Vist põle sind ennast veel hoolekandjate pinki tõstetud, et Maltsvetile õiguse annad,» tähendas Tiitsu Madis.

«Selle au järele põle mina millagi ahnitsend,» vastas Tongi vanamees pisut teravamal toonil. «Ma käin küll palverahva seas ja kuulan palvemajades nende lugemist, aga ise hoolekandjaks ja lugijaks soada, seda põle ma püünd, ja et ma ei valeta, võite sellest näha, et ma põle vennastekoguduse päris liigegi.»

«Sind põle vist vasta võetud,» hüüdis Tiku Toomas. «Kukkusid liisus läbi nagu mõni muugi. Ega möldri nimi üksi aita, peab ikke koa va nodi olema.»

«Koa see põle õige,» kostis Tongi mölder kasvava ärritusega. «Ma põle ennast liikmeks pakkundki, ei võind siis liisu alla minnagi. Mina olen inimene, kes võtab jumala püha sõna igalt poolt vastu, kust teda pakutakse, ja kes kuulab vagusi kõrvalt, kuda üks ja teine seda kuulutab. Ma tahan tõepõhja kätte soada, sellepärast otsin ja uurin seda, kus aga võin.»

«Ja see tõepõhi on nüüd Maltsveti peos?» küsis Lõhmuse Taavet, kes vaheajal oli toobi õlut välja tellinud.

«Seda ma ei tea veel,» kostis Jaak. «Kuulan alles ja panen tähele. Kui ma Maltsvetile õiguse andsin, siis ütlesin seda üksi tema riiu kohta meie kihelkonna vennastekoguduse peamehega.»

«Kuda see riid siis õieti oli?» küsis Kassi Mats. «Ma olen sest koa kuuld, aga nii enam undamisi.»

«Lugu hakkas nõnna, armsad sõbrad. Juhan Leinbärk ja Aniste Thomson olid nooremalt head kaubasõbrad ja ühe ameti mehed koa – möldrid mõlemad. Keegi nimetas siin juba, et Leinbärk ostis Thomsoni käest kord veski ja vedas Koiki. Võib olla, et teineteisele koa hobuseid müüsid ja linnas ja loatadel ja Kukeveres, kui Leinbärk juba kõrtsmik oli, tihtipeale kokku said, niisama pühapäeviti Madise või Ambla kiriku juures. Muidki sõpru oli Leinbärgil vennastekoguduses. Minu teada põle ta aga ise mitte selle koguduse liige old ja nii ei võidud teda sealt koa mitte välja visata… Kui nüüd Maltsvet Tallinnast Järvamoale tuli, läks ta Alpu Aniste möldri juurde külaliseks ja reakis talle ära, et tal nõu on palvemeheks hakata ja lugemisi pidada, aga hoopis uuel põhjal, kui vennastekoguduse saksa-isandad ja lugijad jumalateenistust peavad, sest see ei olla pühakirja ja Õnnistegija käsu järele õige, et palvevennad kahel ja kolmel viisil jutlust teevad – ühtedele lahtiste, teistele kinniste uste taga –, vaid palvemaja kui jumalakoda pidada kõigile ühel viisil lahti olema, nii koguduse liikmetele kui ka neile, kes liikmed ei ole ja keda palverahvas ilmalasteks kutsub, sest Issand käsib kõiki ühteviisi õpetada ja oma juurde juhatada.

Selle üle tõusis nüüd vennastekoguduse peamehe ja Maltsveti vahel käre vaidlus, ja see läks päris riiuks, kui Maltsvet koa veel Thomsonit ennast hakkas noomima ja talle ütles, ta pidada kui palvemees ning koguduse juhataja ilmaliku ameti ja tegevuse maha jätma, nagu Maltsvetki, ja mitte enam kauplemise, liia mati võtmise ja igasugu kavala kasupüüdmisega mammunat orjama ja kuldvasikat kummardama. Ta näitas kirjast, et jumalat ja mammunat ühtaegu teenida ei ole sünnis. Ühtlasi aga soovis, nagu ütlesin, et palvemajades oleksid jumalateenistuse ajal uksed kõigi patustele lahti, sest et Jeesus, kui ta maa peal elas, kõik patused ja tölnerid enese juurde lasi, öeldes, et haigetel on arsti tarvis, aga mitte tervetel, ja uhked variserid enesest koguni ära tõukas…»

«See oli õieti öeldud – väga õieti!» hüüdsid paar häält kõrtsiliste seast, kuna mölder jätkas:

«Leinbärk ja Thomson olid varemalt old küll head tuttavad, aga vaimu poolest ei olla nad millaski hästi kokku leppind. Nüüd aga, kus Maltsvet vennastekogudust julges laita, kelle pea Madise kihelkonnas Aniste papa on, ja kus ta ka Thomsoni enesele tõtt julges suu sisse öelda, teda noomida ja mammunaorjaks ja variseriks teha – nüüd oli voadil põhi välja löödud! Endised sõbrad said verivaenlasteks, Thomson ajas Maltsveti toast välja ja Maltsvet läks vihaselt oma teed…

Kuda lugu praegu on, teate isegi. Vennastekogudus ja tema palvemehed, kõigi tipus Aniste Thomson, kuulutavad Maltsvetti valeprohvetiks ja tema lugemiste kuulajaid valeusulisteks, ja Maltsvet ning tema poolehoidjad nimetavad jälle vennastekogudust variseride koguduseks, kes, tehes endid vagaks, reagivad valet ja kelle südametunnistus on kui rauamärgiga põletud, kes endid paremaks ja õndsamaks peavad, kui teised patused on, ja pühakoja röövliauguks teevad, kust Kristus müüjad ja ostjad ja rahavahetajad piitsaga välja ajas. Nõnna on see riid ja lõhe Maltsveti ja Thomsoni ja nende karjade vahel. Leinbärgi nimegi muutsid palvemehed Maltsvetiks, mis on nende meelest halvem, sest enne hüüti Leinbärki enamasti õige priinimega.»

Lõhmuse Taaveti punetavad silmad läikisid. Ta pühkis suu õllevahust puhtaks ja ütles:

«No voata, Tongi peremees! Ise tunnistad nüüd üles, et need, kes meid noomida ja õpetada ja õigele teele tahavad juhatada, on ise karvupidi koos. Ja mispärast? Sellepärast, et nad isegi ei tea, mis on õige, mis kõver tee. Üks ajab teise õpetuse valeks. Minupärast noomigu nad üksteist vastastikku ja kiskugu nii, et nahatükid ja karvatutid lendavad, aga nii kaua, kui nad sedaviisi üksteisele ristiusu õpetusi seletavad, ärgu nad tulgu mind noomima!»

«Aga nad ütlevad jo kõik, et nende õpetused seista pühakirja põhjal,» tähendas Tihane leti tagant vahele, kes nüüd, kus vaidlus tema käest ta külaliste kätte oli läinud, oma tulu pärast erapooletult suud pidas või ainult mõne värvitu sõna vahele heitis, mis selgemalt ühegi partei poole ei kaldunud. «Ja nad näitavad kõik piiblist, et seal nõnna seisab, nagu nemad õpetavad.»

Nüüd ütles see pooljoobnud jumalavallatu inimene midagi, mis ühed naerma, teised vanduma ajas. Lõhmuse Taavet ütles:

«Kas teate, mehed! Pühakirja põhjal võib igaüks uue usu teha…»

«Sina koa?»

«Mina koa. Ja iga usk on õige, sest nõnna ja nõnna seisab piiblis.»

Oh seda kära, mis nüüd tõusis!

«Kuule aga, – kuule kuradit, – tema tahab uut usku teha! Lõhmuse Taavet tahab uut usku teha!… Lõhmuse Taavet lubab hakata prohvetiks… aapostliks… uueks Kristuseks…! »

Hirnuv naer ühelt poolt, tige urin ja nohin teiselt poolt. Ühed vabistasid kõhtu, teised sülitasid. Hüüded kajasid:

«Ust, häbemata koer!»

«Kõtt, laua alla!»

«No nüüd on Õnnistegija väljas! Viimaks hakkavad kõik lakkekausid uut usku tegema… !»

«Ja lakalelled ja pikanäpumehed pealekauba!»

«Visake lurjus uksest välja!»

«Välja jumalateotaja neh!»

Mitte need, kes seni leplikust vaidlusest Maltsveti üle olid osa võtnud, polnud vihaseimad hurjutajad, vaid need, kes vagusi olid pealt kuulanud või hiljem kõrtsi astunud, sest nende seas oli nii palve-inimesi, kes praegu Madisest kahekordselt jumalateenistuselt olid tulnud, kui ka neid, kes ei mõistnud lugeda ja ainult kuulu järgi teadsid, mis pühakirjas seisab. Need olid need ristis kätega ohkajad ja ägajad ja silmaveevalajad, kes kirikus, iseäranis aga palvemajas, tegid, nagu tahaksid nad teiste, mitte eneste patukoorma all laiaks minna ja lämbuda. Kõige tüsedamad hüüded tulid kahe naise suust, kes väljast ree pealt oma meestele olid järele tulnud, et nende janukustutuse üle valvata.

Kärnane oinas, kes vaenuliku tormi enese vastu oli välja kutsunud, hoidis alal paksu nahaga lõuamehe julget rahu, rüüpas toobist muigava suuga õlut ja hakkas aeglaselt piipu toppima. Seejuures rändas ta terasekarva silm rahva seas ringi ja naksas nagu nõel nende nägudest kinni, kes teda sõimasid. Näis, nagu kirjutaks mees nende nimed salaja oma mäluraamatusse üles.

«Teie, jumalalapsed, kuulake enne, mis ma reagin, ja siis alles hakake sülge ja sappi välja ajama,» ütles ta viimaks, kui siunavad hääled vähe olid vaikinud. «Te olete ometi kuuld, et Maltsvet õpetab uut usku. Praegu reagiti, kuda ta hukka mõistab, et vennastekogudus kahte seltsi lugemist peab – ilmalastele lahtiste ustega, oma karjale luku taga. See seisab vennastekoguduse usus, et ta nõnna teeb, Maltsveti usus ei seisa see aga mitte; Maltsveti usus seisab, et palvemaja uksed peavad olema igaühele lahti. Ja kui sa nende käest nüüd lähed küsima, miks üks nõnna, teine nõnna teeb, siis toovad kohe piibli välja ja näitavad: näe, pühakiri õpetab nõnna või lubab nõnna teha. Saksa-isand paneb sulle piiblisalmi nina alla, kus kästakse jumalalapsi ilmalastest, äravalitud rahvast paganatest lahus hoida, ja Maltsvet lööb raamatu teisest kohast lahti ja loeb sulle ette, et jumalakoda ja jumalasõna olla ühel viisil ja ühel ajal kõigi päralt. Kas need põle kaks usku ja õpetust, mis mõlemad pühakirja põhjal seisavad, ehk nad küll teineteise vastu reagivad? Tehke nüüd oma leiva-augud lahti ja vastake, teie silmapööritajad!»

Lõhmuse Taavet oli sel joobumise astmel, kus alkohol aju mööduvalt terasemale ning kiiremale tegevusele sunnib, rääkijale julgust jagab, kõnele ladusa voolu annab. Seda umbsemad olid tema vastaste keeled, ja kui kohmetuse pärast keegi ei kostnud – peale ühe, kes nurgast hüüdis: «Mis nüüd sihukese seale maksab vastata!» – kõneles patune inimene uuel hool edasi:

«Maltsvet õpetab ja käsib uskuda, et viina ei tohi juua, see olla pühakirja järele patt –»

«Jah, magusat viina ei tohi juua, ja täis ei tohi ennast magusat viina juua,» ütles nokastanud Kriuka Mihkel, targalt näppu tõstes ja kulmukarvu kõrgele ajades.

«Nojah, sina jood jo kibedat, ega see patt ole,» naeratas Taavet, «aga pane tähele, mis teeb kirikhärra! Kirikhärra ei keela viina joomist ühtigi, ei magusa ega kibeda joomist, vaid joob kodu ise ja annab armulaual teistele juua, ja igaüks teab, et ta muud ei tee, kui täidab pühakirja käsku.»

«Kas ta lõhverdus peab kord lõuad!» kuuldus jälle kõrtsiliste seast.

«Ei pea,» vastas Taavet. «Te olete vist juba kuuld, et Maltsvet ei salli värvilisi riideid – need olla jälle patt. Ei sul tohi punast ega sinist ega kollast ihu peal olla, vaid sinu riie olgu hall või must või valge. Tüdrukud ja naised tehku oma rätikutest ja seelikutest nüüd kratte ja hernehirmutisi! Ega Maltsvet seda omast peast ei keela, juba ta piiblis ikka mõnd kohta teab, kus niisuke keeld seisab… Ja naised ei tohi enam oma juukseid palmitseda, juuksed pidada selja peal lahti olema. Ta tuleb jo täna seie – minge ja küsige ta käest, miks naisterahva juuksed lahti peavad olema! Küll ta teile piiblist salmi ette loeb, kus seisab, et tal on õigus. Aga seda kõike ei keela kirikuõpetajad ja vennaste lugijad mitte, ja need on ometigi koa pühakirja lugejad ja tundjad…»

«Sina vist koa!» torkas keegi pisike rõugearmiline vanamees, kelle silmad kihvtiselt nagu salvaval maol kiirgasid.

«Jah, Tõnu-Mardi Joagup, mina oskan lugeda, ja hea oleks, kui sina koa õpiksid lugema, muidu jääd vanaks, ennegu soad tähed selgeks… Aga mu jutt põle veel otsas. Keegi teadis reakida, Maltsveti Juhan olla Koerus või Joanis hiljuti jutlust pidand, kus ta koa käki söömise kõvasti ära keeland – olla jälle raske patt…»

«Oh sina igavene valevorst!»

«Õige küll – tuletad mulle vorsti meelde: Maltsvet ei lubada koa mitte verivorsti süüa – ei käkki ega verivorsti! Seista jällegi pühakirjas!»

«Häbemata lori! Joonud inimese rumal möga!»

«Küsige Visusti möldri käest järele! Seal olla lugemist pidades nõnna õpetand. Aga veel enam. Maltsvet hakkab meid juutideks tegema. Sealiha ei tohi enam keegi süüa, kes õndsaks tahab soada. Kes verd ja sealiha sööb, läheb põrgu, kuigi ta muidu viisakas inimene on… Mis muud, kui ajage oma sead nüüd järve või tapke ää ja visake koertele ette!»

Kajasid uued viha- ja vandehüüded. Päris maru pääses aga alles siis lahti, kui hukkaläinud inimene oma arutuse lõpetas sõnadega:

«Kel teist nüüd vähegi tolku peas on, peab aru soama, et mul õigus on. Igaüks võib uue usu valmis teha, kes roamatut oskab lugeda. Kui mul rohkem aega oleks, ma teeks teile paar tosinat uusi uskusid valmis, üks niisama «õige» kui teine!»

Hetkeks valitses vaikus, sest selle inimese piirita häbematus mõjus halvavalt. Siis aga järgnes uputav sõimuvaling, eriti mõlema vaga naise suust, ja siin ning seal nähti silmi välkuvat ja rusikaid tõusvat ning üks mees astus juba paar ähvardavat sammu usuteotajale lähemale…

Korraga sündis midagi, mis kõik liikumise seisma pani, keeled ja käed köitis, kõrvad aga kohmetult kuulama sundis.

Nagu laest või ahju otsalt, või ukse tagant, või koguni väljast pilvest kostis tume, õõnes, salapärane hääl, ja see hääl ütles pikkamisi ja selgesti:

«Poo risti! Poo risti!»

Tumm, tardunud vaheaeg järgnes. Iga silm oli tõstetud ülespoole, iga silm vahtis isenurka ja kõrtsmiku kõõrdsilmad kahte nurka korraga. Ja uuesti hüüdis hääl:

«Poo risti! Poo risti!»

Ainus inimene, kes julges häälitseda ja kes suutis rääkida, oli see väike küürakas mehike, kes Lõhmuse Taaveti seltsis oli kõrtsi tulnud. Ta tõstis oma kongis kullinina ja terased nirgisilmad üles kõrtsi lae poole ja küsis aukartusest väriseval häälel:

«Kes seal kõneleb?»

«Mina, suur prohvet Maltsvet!» vastas hääl.

«Ja mida sa soovid, püha mees?»

Kõrtsis valitses niisugune vaikus, et oleks kuuldud udusulge maha kukkuvat.

«Ma soovin, et teie selle joodiku mehe, kes minu usuõpetust näägutab, risti pooksite! Ja kui teil põle risti käepärast, siis andke talle haagrehi keretäis!… Aga selle väikese küüraka rätsepale leti ees ostke kortel viina, tema on vaga mees ja usub minu sisse, aga tal ei ole raha!…»

Surnud, tardunud vaikus püsis veel silmapilgu, ebausklik ehmatus püsis veel natuke aega paljudel nägudel, siis aga pääses Lõhmuse Taaveti ja vana Tihase suust lagin lahti ning sellele järgnes varsti üldine naerumürin, mis toobid ja lehtrid letil põrisema pani…

See puhastas õhku. Vaenupilved kadusid. Väike küürakas rätsep, kelle kõhurääkimiskunsti, nagu teda ennastki, peale Taaveti ja Tihase ainult paar siinset inimest tundsid, piirati ümber ja temalt nuruti naerdes, et ta veel oma osavust näitaks, mille ta kelleltki juudist ametivennalt oli õppinud. Võõras kunstnik, nimega Aadu Vikerpuur, keda Lõhmuse peremees enese juurde õmblema oli viimas, ei täitnud aga uudishimuliste soovi enne, kui talle kokkupandud raha eest kortel viina oli ostetud. Siis laskis ta prohvet Maltsvetti, Aniste papat ja Madise kirikuõpetajat üksteisega usuasjus vaielda ja riidu minna, kusjuures ühe hääl kostis keriselt, teise oma laua alt ja kolmanda kõne koguni Tihase õllevaadist.

Nali kestis nii kaua, kui keegi poiss kõrtsi uksest järsku sisse hüüdis:

«Maltsvet tuleb!»

Nüüd pistsid nooremad kõrtsist rüsinal välja, aeglasemalt järgnesid neile ka vanad, et väliselt ukselt vaadata, kuidas kuulus palvemees Kiisa peremehega mööda sõidab. Isegi vana Tihane tuli leti tagant ja puges välja teiste sekka. Kõrtsi jäid ainult Lõhmuse Taavet ja meister Vikerpuur, kes Maltsvetti mõlemad juba mõne korra ühes ja teises kohas olid näinud.

Varsti tuligi Kiisa Mihkli valge mära kõrtsi nurga tagant nähtavale. Reel, mille istmekohta tuliuus punasekirju vaip kattis, istusid kaks suure koguga meest, kelle nägusid pimediku pärast selgemalt näha ei olnud. Kui regi kõrtsi eest mööda libises, pööras teine sõitjaist oma habemiku näo rahva poole ja kergitas kübarat. Sedamaid läksid meestegi pead paljaks ja aupaklik «tere-tere» sai külalisele vastuseks.

Inimeste olekust oli märgata, et nad haruldasest mehest lugu peavad, räägitagu temast mis tahes. Näis, nagu paneksid nad tema peale lootusi, nagu ootaksid nad tema poolt midagi. Mis see «midagi» oli, seda ei teadnud vist küll ükski selgemalt, see liikus nende hinges ainult sumeda tundena, salajase aimdusena, seletamata ihkamisena.

Nad teadsid ainult, et neil midagi on vaja ja et keegi peaks ilmuma, kes neile seda annab, mida neil on vaja.

Seal ilmus Juhan Maltsvet.