Читать книгу Prohvet Maltsvet - Eduard Vilde - Страница 8

Veel ei olnud Maltsvetil Järvamaal kindlat, tema õpetuse ja tema isiku külge liitunud kogudust. See tekkis aegamööda hiljem. Aga tal oli nende paljude seas, kes tema lugemist käisid kuulamas, juba hea hulgake pooldajaid ja nende arv näis jõudsasti kasvavat.

Juba tema paljas nimi oli võimsaks tõmbejõuks. Selle kõla ei mõjunud mitte ainult palvelisse rahvasse, vaid ka nõndanimetatud ilmalastesse, kelleks loeti inimesi, kes usuasjust leigemalt, ilma erilise härduse ning agaruseta osa võtsid, inimesi, kes iga pühapäev kirikus ei käinud, või kuigi käisid kirikus, mitte iga kord ka vennastekoguduse palvemajas ei käinud. Maltsveti nimi mõjus nõnda, et nii palve- kui ka ilmarahva seast needki, kes tema kõneosavust ja tema sõna võimu veel ei tundnud, – nagu salapärasel sisemisel sunnil – hulgana tema lugemistele voolasid.

Selle sunni kohta ei olnud nad, nagu tähendatud, ise sugugi selgusel. Keegi neist ei oleks teadnud öelda, et see sund ja tung valitsevaist oludest tekkis, kõigepealt nende ihulisest hädast. Nad olid inimesed, kes päästjat ootasid, õiget päästjat, ja seal ilmus keegi, keda nad päästjaks arvasid võivat pidada, sest et ta teisem oli kui need, kes endid seni päästjaiks olid tunnistanud, ilma et nad kedagi oleksid päästnud. Ihkamisi ja aimamisi otsisid nad inimest päästjaks, kes nende häda mõistab, kes nende viletsust tunneb, – nad otsisid oma meest. Ja Maltsveti Juhan oli oma mees. Ta pidi oma mees olema, sest ta hakkas neile päästjaile vastu, kes päästmist tõotasid, aga tõotust täide ei saatnud, kes jäid rahva suuremale osale võõraks.

Rahvas vaevles teo-orjuse halastamatu ikke all. Ta pidi viimase kui ihujõu kokku võtma, et mõisa nõudeid täita, ja see, mis talle enesele järele jäi, oli aganane leib ning hall mure – alaline näriv, hinge ja ihu kurnav mure tuleviku eest, hirm ja kartus selle eest, kuidas oma kohuseid mõisa vastu täita ja selle kõrval iseennast veepeal hoida, aastast aastasse üle elatada. Ja see närvetav enesepitsitus, see viimase rammu hingetu pingutus, mille taga ähvardavalt surmav nõrkus varitses, ei pidanud mitte ainult edasi kestma, vaid koguni kasvama, sest mõisa nõuded ei alanenud, vaid kerkisid. Kus mõisa silm veel midagi märkas, mis oli tööjõu, puhkuse, varalise kosumise nägu, sinna pandi peale uus vajutis uue kohustise kujul, ja talupojale jäi varuks meeleheide. Ta võis teha, mida mõistis ja suutis – edasi ta ei saanud, haljamale oksale ta ei jõudnud. Kõige suurem usinus, kõige raudsem hool ja mure ei viinud teda kaugemale, kui et mõis temaga rahul oli ja et ta ise nälga ei surnud.

Et talupoeg sellest lämmatavast seisukorrast välja saada ihkas, et ta vähemalt kergenduste järele igatses, on ju mõistetav. Kuid seks puudus tal iga põhjendatud lootus. Nimelt ilmlikkude võimude suhtes. Viimasteks pidas ta peaaegu üksnes mõisnikke. Ta oli aastasadade jooksul harjunud nägema ja tundma, et mõisnik tema maal kõik oli ja kõik tegi. Mõisnik oli valitsus, kohus, politsei, tööandja. Nagu tema määras ja käskis, nii oli seadus. Ja talupoeg nägi, et ka riigivalitsus, mida ta vaid nimepidi tundis, ainult seda tegi, mida mõisnik soovis ja soovitas, kui ta üldse midagi tegi. Ja et mõisnik midagi ei sooviks ega soovitaks, midagi seaduseks ei teeks, mis oleks talupojale tuluks ja seega talle enesele kahjuks, see oli ka harimata talupojale selge kui päike.

Sealtpoolt ei olnud siis midagi loota. Mõisniku ja riigivalitsuse poolt haigutas talupojale vastu troostitu öö. Aga elamiseks vajatakse lootust, kannatamiseks lohutust. Hädalise silm otsib pilkase öögi seest helendavat päästekiirt, ta käsi sirutub kauguses valendava õlekõrregi järele välja. Ja et lootust ning lohutust maa pealt, loomulikkude, nähtavate võimude poolt ei olnud leida, siis tõstis talupoeg silmad taeva poole üles, selle nägematu võimkonna poole, mis talle üksi veel järele oli jäänud ja millest talle öeldi, et see kõigist valitsustest üle käib, isegi mõisniku valitsusest, ja et selle ees võetakse ka talupoega kuulda, jah, et see on veel ainus võimkond, kus ka talupoega kuulda võetakse.

Talupoeg pani oma lootuse taevase isa peale. See pidi ometi kord abi saatma. Ja et see lootus tema ainus oli, siis oli see suur ja vägev, sest selles sisaldus meeleheitlikkude inimeste terve inimlik-egoistlik pääsemise mõte, terve nende parem tulevik. Ja nimelt ootas talupoeg salaja oma hinge põhjas loomulikku, ilmlikku, ihulikku, isiklikku abi – abi oma praeguses maapealses elus, abi oleviku kitsikuses, ja võimalikult varstist abi, sest häda oli väljakannatamatu.

Nüüd mõistsid aga need, kes olid õpetanud talupoega taeva poole vaatama, kes tema lootused maa pealt, loomulikust ilmast nägemata ilmasse olid juhtinud ja kes tema hinge vaimselt toitsid, asja hoopis teisiti kui ihulikus hädas vaevlev talupoeg ise. Nemad ei rääkinud ilmlikust ja ihulikust abist, nende arvamisel põhjenes talupoja maine häda ning kannatamine jumala seadusel, see pidi nii olema, ja nad tõotasid talupojale selle eest alles teises ilmas tasu, pealegi ainult sel tingimusel, et ta nende õpetusi karvapealt täidab, et ta oma ihulikus viletsuses ka veel aega peab leidma oma hinge eest lugemata käskude järgi hoolt kanda. Alles taevas pidi talupoeg parema põlve saama, siin aga oma saatust alandlikult, kaebamata ja nurisemata kandma. Maa peal ei olnud talupojal midagi nõuda. Nad õpetasid talupojale seda, ehk viimane küll oma silmaga nägi, et paljudel juba maa peal see paradiis oli, mis nendele alles taevas pidi osaks saama, kõigepealt mõisnikel ja kirikuõpetajail, neil, kes talupoega teise ilma õnnega trööstisid.

Nagu kirikhärra kirikus, nõnda rääkisid ka vennastekoguduse jutlustajad palvemajas. Õpetaja noomis iga pühapäev rahvast pidada rahulolekut suurimaks vooruseks, maha jätta ilmliku vara püüdmine, olla ülemate vastu alandlik ja sõnakuulelik, mitte nuriseda orjuse üle ja näidata leivavanemaile rohkem usinust üles; kaebus talurahva laiskuse üle oli õpetajail alati suus. Nõnda siis kuulis talupoeg kirikus, et ta peaks õigusepärast veel rohkem tööd tegema, mõisale veel rohkem jõudu ohverdama, ja et see, mida ta oma hädaks pidas ja millest ta püüdis välja saada, õigusepärast veel suuremaks pidavat minema! Ja ometi otsis ta juba sellestki pääsu, pidades juba sedagi liiaks!… Kirikust läks talupoeg palvemajja. Vahest teevad sealsed, lihtsamad valgustajad, kes rahva enese rüpest pärit, hädalisele õigust. Ei midagi. Ka seal kõneldi ainult hingehädast, ihuhädast mindi kas vaikides mööda või korrutati õpetaja noomimist südamerahust, leplikust meelest ning sõnakuulelikust alistumisest ja käsutäitmisest edasi. Ka seal tehti, nagu poleks maapealne ilm ja ajalik elu kõige oma viletsusega kõnelemise väärtki, nagu ei tähendaks ihulik kannatamine midagi, nagu teeksid need, kes valu pärast ägavad, seega ainult pattu. Alles nägemata tulevikuilm olevat ilm ja sealne elu elu, ja selle ilma asja seletati nii põhjalikult, nagu oleksid seletajad ise seal mõne hea aasta elanud.

See kõik ei seisnud kooskõlas kannatava talupoja abilootustega. See kõik ei suutnud teda vaigistada. Ta tundis enese olevat petetud, maha jäetud, ilma õigete nõuandjateta. Ta kaotas usalduse niisuguste nõuandjate ning vaigistajate vastu ja hakkas uusi, paremaid ootama. Neid, kes mõistaksid tema ihulikkugi häda, kes ei peaks seda mitte tühiseks, kes ei soovitaks selle suurenemist, kes ei räägiks ainult problemaatilisest tasust teises ilmas, vaid kes võiksid ilmutada midagi appitulekust, varstisest appitulekust juba siin maa peal.

Talupoja umbusaldust tema harilikkude trööstijate vastu aitasid toetada mitmesugused välised olud. Vahe nende ja tema vahel oli liialt lai ja liialt lõdev, nende olek tema vastu ilma sõprusliku sidemeta, ilma vennaliku soojuseta, ilma ühendava kaastundeta. Need trööstijad seisid temast ülemal, ta pidi nende poole üles vaatama. Nad seisid temast ülemal seltskondlikult ja varaliselt, meelelt ja vaimult, ilma et nad oleksid vaevaks võtnud tema juurde alla tulla. Talupoeg märkas kõrkust, käskivust, haistis ülemust, ja mis tegi tema usaldusele täieliku lõpu, oli see, et ta oma trööstijaid tundis ühenduses olevat nende võimudega, mis temale head ei soovinud, mille poolt kõik häda tuli. Isegi need rahvalikumad lepitajad ja tõotajad, kes tema külje all töötasid, olles tema rüpest pärit, eraldusid läbistikusest talupojast, talurahva mustast paljusest, sedavõrd, et ta neid enam omadeks ei võinud pidada, ning ka see eraldumine põhjenes osalt varalisel, osalt vaimsel ja meelelisel lahkolekul, ja niisugune vahe on alati vastastikuse usalduse haud. Kus ühisel usuväljal luuakse liike, ehitatakse kihte, soetatakse klasse, seal ei kasva ühendusevili, seal mühab umbusalduse lämmatav umbrohi.

Isikud, kes endid rahva hingekarjasteks kutsusid, ei olnud seda mitte. Karjane seisab karja juures ja karja seas, kirikhärra aga troonis rahvast kaugel, kogudusest küündimata kõrgel. Karjase esimene kohus on hoolt kanda oma karja heaolu eest; kirikhärra mõtles kõigepealt ja enamasti ainult iseenese tulude peale. Õige karjane püüab karja hädas aidata, teda vaenlaste vastu kaitsta; kirikhärra aitas hädal edasi kesta, sest ta hoidus talupoja vastaste poole, seisis nende kasude eest. Karjane ei olnud mitte lihtne karjane, vaid uhke härrasmees. Ta polnud mitte kaastundlik, heldemeelne sõber, vaid kõrk ja vali peremees. Talupoeg ei leidnud mõisniku ja kirikuõpetaja vahel muud vahet, kui et esimene nuhtles teda vitsadega, teine sõnadega. Esimene peksis, teine noomis. Muidu olid mõlemad mõisnikud, mõlemad suurmaaomanikud, orjade pidajad, suurperemehed ja suurhärrad. Ja niisugustena nägi talupoeg neid alati käsikäes kõndivat ja ikka teedel, mis talupoja omadele ristamisi ja otsekohe vastu käisid. Mõisnik ja kirikhärra mõistsid teineteist, aga kumbki ei mõistnud talupoega. Nagu mõisnik, jäi ka kirikuõpetaja, talupoja hingekarjane, temale võõraks. Ja see võõrus oli seda suurem, et kirikhärra, nagu saksa mõisnikki, talupojale juba rahvuselt võõras oli. Karjane ei saanud hingega, hing karjasega sel keelel rääkida, mis mõlemale on ühine, omane, kodune – nad ei saanud vahetada hingehelisid, südamehääli, kui nad seda oleksid võinud ja tahtnudki. Nende vahel ei tekkinud seegi olukord, mis valitseb sulase ja hea peremehe, alama ja hea ülema vahel. Seks puudus kirikhärral liiga sagedasti see lähendav, lepitav, teed tasandav, vahesid varjav omadus, mida lihtsaks inimesesõpruseks, inimlikuks lahkuseks nimetatakse. Talupoeg läks õpetaja juurde niisama kartlikult tuksuva südamega, niisama roomates ja küürutades nagu mõisasaksagi juurde, ja teda lasti kirikumõisa niisamuti tagaukse ja tagatrepi kaudu nagu rüütlimõisagi. Ja kui kirikhärra arvas enesel asja olevat, siis kärkis ta talupoja peale niisama kurjalt ja käskivalt, nagu mõisahärra kärkis, kui ta enesel arvas asja olevat. Ning mõlemad arvasid endil ikka asja olevat, sest et nad säärast talupoja kohtlemist tema kasvatamiseks ja õpetamiseks pidasid. Ilma valjuseta pidi talupoeg nende arvates hukka minema – veel enam, kui ta nende arvates juba oligi…

Ja alamat, lihtsamat liiki hingekarjased? «Armuõpetuse» kuulutajad rahva enda rüpest? Kristliku venduse ja vennastuse õpetajad?

Nah, need tegid, nagu nende kõrgemad ametiosalised eel. Vahe oli ainult kraadiline. Nad tegid, nagu teevad kõik vaimulikud mehed, kõik kiriklased: nad muretsesid ahnuse ja kadedusega oma ühingu – hernhuudi usulahu – ja enda isiku võimu, tugevuse ja suuruse eest. Nad töötasid enese, mitte rahva heaks. Nad eraldusid rahvast sellega, et jaotasid ta varaliselt ja vaimselt liikidesse – paremaiks ja pahemaiks, kõrgemaiks ja madalamaiks. Nad tõukasid rahva enesest eemale, sest et nad isiklikule auahnusele ja kasupüüdele oma koguduses uksed ja aknad avasid. Rahva loomusunniline umbusaldus ka nende vastu imbus haigutavast lõhest, mis oli nende sõna ja nende teo vahel. Nad nimetasid endid vendadeks ja õpetasid vendust, aga nende olek musta hulga vastu tegi nad võõrasteks, nende tegelik elu hingas välja vahetegemist, isiklikku ja seisuslikku eraldamist. Ja mis veelgi kaalu-vam: kogu hernhuudi ususeltsi organisatsioonil puudus vendusealus ja vendusekuju; ta ei tundnud pooltki seda ühetaolust, ilma milleta vendus pole mõeldav; ta põhjenes otsekohe liigitamisel ja lahutamisel.

Vennastekogudus, mis aastal 1817 sai keiser Aleksander I käest vormilise loa Baltimaal palvemaju ehitada ja eestlaste ning lätlaste seas kiriklikku tööd teha ja mis võistles võimsalt luteri usu kirikuga, oli kinnine ususelts, mille rüppe mitte igaühte vastu ei võetud, kes soovis tema liikmeks saada. Vastuvõtt sündis liisu kaudu. Inimene, kes soovis «vennaks» või «õeks» saada, andis enese üles nõndanimetatud hoolekandjaile, keda oli igal koguduse-osal mitu, ja need panid kandidaadid koguduse ülemale ehk diakonile ette. Mõne aja pärast said nad siis teada, kas nad on vastu võetud või mitte. Juba see vastuvõtuviis ühes kiriklikus liidus, mis evangeeliumi mõtte järgi kõigile, iseäranis aga «patustele» pidi lahti olema, näitas, mis tõugu vennalik ühetaolus hernhuudi koguduses valitses. Kuid vastuvõtmisel ei vaadatud mitte ainult valitava liikme «pattude», mitte nii väga tema kombelise elu, tema hingelise kõlbuse peale, vaid ka – ja sagedasti ainuüksi – tema varalise seisukorra ja lahtise käe peale. Harilik nähtus oli, et mõned liikmekssoovijad üsna pea vastu võeti, kuna teised aastate kaupa pidid ootama ning paljud vastu võtmata jäidki. Ning viimaste seas oli ikka rohkesti vaeseid ja kehvikuid või neid, kelle annilahkusest ja ohvrimeelest head ei kuuldud, keda loeti ihnete sekka.

Sest kirik ja tema teenijad ning toed tarvitsevad vara. Vara on võim. Ja võimu on kirikule ja tema kandjaile vaja, et ennast aial hoida ja edeneda. Kirik ilma varalise võimuta ei suuda levida, ei suuda võistlejatega võidelda, sest see tekitab kulusid, nõuab kogunemispaikade juurde-ehitamist, jutlustajate ning muude tegelaste ülalpidamist, nende arvu rohkendamist, kirjanduse väljaandmist jne. Aga ka eneste lähema, isikliku tulu peale olid hernhuudi vaimulikud isandad terased vaatama, niisama terased nagu kirikuõpetajadki. Nende taskud olid kõiksugu andidele ja kingitustele alatasa kutsuvalt avatud, ja kes tahtis nende silmas armu leida, tõusta, lugupidamisele jõuda, see teadis, mis tal oli teha.

Iga aasta pärtlipäeva ajal pidas kohalik diakon ehk «saksaisand», kes elas Paunkülas, Harjumaal, oma aastapüha. Seda pidustati peamiselt annetamise ja ohverdamisega. Suures vooris sõitsid «hoolekandjad armsad vennad» ja muud jõukamad koguduseliikmed Paunküla poole oma peameest austama ning teda kingitustega rõõmustama. Küll viidi sinna raha, küll veeti rahaväärilist tarbevara. Sinna rändas või- ja meepütte, seakintse ja püülijahu, villu ning linu ja kõike, mis kodu paremat leidus. Muidugi oli teatav osa andisid ka rahva laiema hulga käest korjatud, ja kes ise pidule ei läinud, saatis oma kingitused teistega pärale. Nii mõnigi annetas ohvrimeelselt saksaisandale, mida ta kodusel perel, lastel ja teenijail oleks tarvis olnud; nii mõnigi maius rändas vaimuliku mehe lauale, millest annetaja töötegijad aasta otsa, isegi suurtel pühadel pidid ilma olema.

Ametid vennastekoguduses olid au- ja ühtlasi auahnuseametid. Nende kättesaamine sõltus varanduse, seisuse ja soo tingimustest. Hoolekandjaks ja lugijaks ei võinud tegeliku pruugi järgi mitte iga aus, usklik ja kirjatundja «vend» saada, «õde» ammugi mitte. Hoolekandjaiks olid ainult jõukad ja liht-talupojast ülemal seisvad meessoost isikud – koolmeistrid, mõisasundijad, kaupmehed, kõrtsmikud, möldrid, käsitöölised, vallavanemad jne.; istus harva mõni liht-talupoeg nende seas, siis oli ta tingimata lahtise käega jõukas peremees, ei kunagi vaene vabadik ega sulane. Asjata sirutas kehv külamees käe seesuguse ameti järele, kui ta ka – õnne tõttu koguduse liikmeks oli vastu võetud, ja asjata tegi seda iga isik, kellel madala seisuse kõrval oli vahest küll rahalist jõudu, aga kinnine käsi. «Välispidiste heategude» peale pandi nimelt suurt rõhku ning sellega mõeldi eelkõige ohvriheldust ususeltsi enese ja tema kõrgemate juhtide vastu.

Hoolekandjad istusid palvemajas jumalateenistuse ajal erilisel kõrgemal põrandal, koguduse vastas, neile määratud aupinkides. Nad olid lihtkarjast eraldatud, kõrgemale seatud, nagu vendade ja õdede valvajaiks ja ülemaiks pandud, ehk küll vennaliku ühetaoluse põhimõte sellega halvasti sobis. Ja nad istusid seal nähtava uhkuse ja iseteadvusega, nad lasksid vahe, mis oli nende ja «karja» vahel, võimalikult selgesti välja paista. Igaüks nägi oma silmaga, et vennad pole ometi mitte vennad, vaid et on ülemaid ja alamaid vendi. Nagu kirikus teatud paremad istmed, esirinnas, olid seisuslikult ja varaliselt võimsamaile määratud, nagu seal vahet tehti saksakoori ja talupoja-koori, rikka ja vaese surnu vahel, samuti oli lugu seski koguduses, mille liikmed ühetaolised vennad pidid olema. Muidugi edendas niisugune liigitamine jämedat auahnust ja seega välispidist vagatsemist ning variserlikkust. Auahnusest püüti saada koguduse liikmeks, auahnusest tõusta hoolekandjaks. Kiriklik-vennalik kogudus pakkus sama ebameeldivat pilti, mida seisustel ja varalistel liikidel põhjenev ilmlik seltskondki.

Ainult järje-õigeks täienduseks kõigele liigitamisele oli siis ka jumalateenistus vennastekoguduses liikidesse jaotatud. Neid liike oli kaks ja koguni kolm. «Jumalalapsed» hoiti «ilmalastest», Siion Paabelist kindlasti lahus. Jumalalapsed ja Siion olid hernhuudi ususelts, Paabel ja ilmalapsed – suur kirik ja tema kogudus. Sest usuta inimesi tol ajal veel ei olnud.

Vennastekoguduse palvemajad olid ja on, nagu teada, enamasti kirikute juures. Pool tundi pärast kiriku väljatulekut algas hernhuutlaste palvemajas jumalateenistus, mida hüüti «lahtiseks lugemiseks». Sellest võisid osa võtta ka «ilmalapsed», vennastekoguduse nimekirja vastu võtmata patused. Pühapäevakohane jutlus, mis kirikus juba oli peetud, loeti uuesti ära, kuna selle eel mõned salmid lauldi. Siis pidas lugija peast lühema või pikema, enamasti pikema kõne, milles ta kirikus ja siinsamas kuuldud jutlust omal viisil kordas. Jumalateenistus lõppes palve ja lauluga, mille viimase salmi puhul püsti tõusti.

Pool tundi hiljem algas nõndanimetatud «teine tund». Sellest ei tohtinud ilmalapsed, vennastekogudusest eemalseisjad, enam osa võtta. Kui mitte veel kolmas tund ei järgnenud, siis lasti teisele tunnile kogudusse vastuvõetud liikmete kõrval vahel ka need, kes veel vastuvõtmist ootasid, kelle nimed juba kandidaatide kirjas seisid, kelle kohta aga liisuga tehtav otsus veel teostamata oli. Enamasti aga, muuseas ka Järvamaal, peeti palvemajas kolmekordset palvetundi. Teisele tunnile lasti üksnes otsust ootavad liisulised. Muidugi võisid ka pärisliikmed, kui see nende liigi-au ei haavanud, sel madalamal lugemisel kuulajaiks olla, kuid mitte «Paabeli rahvas».

Kolmanda tunni järgnedes kogunes palvemajasse ainult «äravalitud» rahvas, enamasti vanemad inimesed, need, kelle nimed juba eluraamatus seisid – vennastekoguduse pärisliikmed. Palvemaja uksed pandi kinni ja mõni vend seati ustele vahiks, et ükski ilmalaps jumalapärast sisse ei pääseks! Ja et patuste silmad läbi klaasigi ei näeks, kuidas jumal oma lastega ja lapsed oma jumalaga asju õiendavad, kaeti ka veel aknad eesriietega kinni!

Nüüd alles olid vennad-õed koos. Need seal väljas olid võõrad. Nad olid võõrad, ehk nad küll sama jumalat otsisid nagu vennad ja õedki, ehk nad küll kirikus ja palvemajas sama õpetust käisid kuulamas, mida «jumalalapsed» kuulasid. Lukutatud templist, kinnimüüritud Siionist kajas hale lauluheli, kostis härras palvekõmu, tõusis ulguv ja nuuksuv nutukahin vastu lage. Seal nuteti maailma pattude pärast. Nende pattude pärast, kes seisid väljas, kelle eest hingeäratajate tempel oli suletud. Ja nutjad olid mõisa kepikandjad – kupjad, kiltrid, aidamehed, ka mõningad opmanid, need vagad vennad, kelle kepid äripäeval peremehe kukru kasul nende võimuse alla antud vendade seljas tantsisid. Ja seal nutsid ja palvetasid teiste pattude pärast kõrtsmikud, möldrid, mõisarentnikud, need vagad vennad, kes elasid ja kogusid rikkust oma põlatud vendade viimasest jõust. Nende jõust, kes kui patused ilmalapsed seal väljas seisid, kelle eest jumalakoja uksed ja aknad kinni olid, sest et neil vähem vara oli kui nutjail, vähem seda mammonat, mille teenimist nutjad pühakirja järgi ise patuks tunnistasid…

Talupoeg mõistis, mida temaga siin tehti, nagu ta sedagi mõistis, mida temaga kirikumõisas ja kirikus tehti. Ta mõistis seda, olgugi tajumisi ja undamisi, ja et ta seda mõistis, siis kaotas ta usalduse niisuguste abimeeste, hoolekandjate ja trööstijate vastu ning ihkas ja ootas oma südames uusi, paremaid. Ta igatses abimeeste järele, kes teda teatavate õigustega inimeseks, kannatavaks inimeseks peaksid ja kes inimesele abi juhataksid, mitte ainult hingele; kes ei tõstaks juhatavat sõrme mitte üksi kõrge ja kauge taeva poole, vaid osutaksid ka selle kindla pinna poole, mille küljes on inimene oma eluga kinni.

Nüüd aga ilmus korraga mees, kes väljendas selge sõnaga mõndagi, mis talupoja põues tummalt oli kipitanud. Nüüd ilmus mees, kes julges talupoja seniseid abimehi ja trööstijaid avalikult laita, iseäranis sellepärast, et nad endid temast paremaks, kõrgemaks, jumalale ligemaks pidasid, et nad rahva ilmliku vara järgi liikidesse jaotasid, et nad uksed, mis olid ühtedele avatud, teiste eest kinni panid ja et nad endid ise põlatud vendade vähesest rasvast nuumasid. Juhan Leinberg alustas oma tegevust võitlusega talupoja seniste avitajate, hoolekandjate ja nõuandjate – tema seniste ebasõprade vastu.

Vaevalt oli Maltsveti nimi saanud rahva seas tuttavama kõla, kui sellega ühes käis teade, uus usumees arvustavat kirikuõpetajate kõrkust, lähenematust, vara-ahnust ja mammonaorjust niisama teravalt kui hernhuudi vendade templilukutamist, patuste liigitamist, nende variserlikku ebavagadust ja silmateenri-tembutust. Teisi mõjusamaid ususeltse tol ajal rahva seas ei olnud; baptistid ilmusid hiljem. Ja et teade tõele vastas, märgati sellest, et võitlus Maltsveti vastu arvustatud ja laidetud tegelaste poolt sedamaid lahti pääses, et kirikuõpetajad ja «saksa-isandad» ning mõlemate abilised uut usumeest ühest suust püüdsid valeprohvetiks, rahva eksitajaks, kuradi sulaseks teha, kelle õpetuste eest nad oma karjasid noomides ja vannutades hoiatasid. Rahvas aga arvas, kõigest hoolimata, temas oma mehe ära tundvat, seda enam, et ta hoiatajaid ei usaldanud. Maltsvet oli küll olnud kõrtsmik ja mölder, oli matti võtnud ja puskarit müünud ning sellega jõukaks saanud, aga ta ei olnud mitte enam kõrtsmik ega mölder, ta oli mammona-orjuse maha jätnud, teiste abil vara kogumise kõrvale heitnud ja nõudis, et teised rahvaõpetajad ja rahvanoomijad sedasama teeksid. See äratas talupoja tähelepanu, meeldis talle, veetles teda, soetas temas usaldust uue palvemehe vastu. Ja see usaldus oli seda suurem, et Maltsvet ei olnud talupoegadele seisuselt ja rahvuselt võõras, nagu kõrk kirikhärra ja saksa-isand oma viletsa eesti keelega, et ta oli talupoeg nagu nemad ja ei tundnud mitte ainult nende keelt, vaid tundis ka nende elu. Aga ka uhke ei olnud Maltsvet, ei lasknud endas kõrkust ega auahnust nõnda esile tükkida, nagu vennastekoguduse lugijad ja hoolekandjad ning mitte vähem pastorid ja nende saksikud köstrid lasksid. See kõik, hoopis vaatamata tema suure kõneande ja muude osavuste peale, tõstis Maltsveti nagu imeväel põhjast pinnale, tegi tast ühe hoobiga vaimuliku rahvamehe, kes pooldajaid kosiva ning koguva mõju poolest kõik tolleaegsed võistlejad ületas.

Veel suuremaks kasvas see mõju muidugi, kui tema nimi pärastpoole suure väljarändamisliikumisega liitus, kui ta nähtavasti seks avitajaks sai, keda talurahvas salaja oli oodanud, avitajaks, kes ei tõotanud kannatavale talupojale mitte üksnes teises ilmas tasu, vaid arvas võimalikuks, et see oma põlve juba maa peal võib parandada, ja temale selleks teed näitas ning aitas abinõusid otsida.

See oli Maltsveti paljas nimi, mis täna ka Kugli küla ühes ta terve ümbruskonnaga kihama pani ning talu poole, kus ta oma häält pidi tõstma, teele ajas. See oli Maltsveti paljas nimi ja eemalt kuuldud kõla tema võitlusest rahva seniste hingekariaste vastu, mis nagu äratav, kutsuv kellahelin külast külla, talust tallu kajas ja isegi lootuseta tuimusesse vajunud hingesid virguma sundis.

Need seal Kugli kõrtsis, kes uue rahvaõpetaja üle viina ja õlle juures naljaga segatud lodevaid vaidlusi pidasid, olid need leigemad, kainemad vaimud rahva seas, kellel kirglikud usu- ja lootusetunded enam-vähem puudusid, kes uutele nähtustele umbusklikult, arvustavalt, ära oodates vastu vaatasid, iseäranis asjadele, mille peale härdad, süttiva usuga hinged suuri lootusi panid. Aga nemadki ei suutnud vabaneda selle kõla mõjust, mis oli Maltsveti nimel; ka nende südame põhjas liikus salaja midagi ootuslikku ja lootuslikku, mis neid sundis kõrtsist lahkuma ja samme Kiisa talu poole pöörama.

Päris palavikuline liikumine valitses aga nende seas, kelle hingedes ainelised abi-ihked ühinesid usulise härdusega, kokku sulasid suureks, elavaks kireks, vastupanematuks tungiks täis vägevat lootust. Nende majades oli uhav lainetus. Südamed tuksusid, silmad läikisid, suud kogelesid palvesõnu. Naised ergutasid mehi, mehed naisi, vanemad lapsi, ehk küll igaüks oli erk ja ärev isegi. Kõik olid endid minekuks ehtimas ja paljud ei mallanud õiget aega ära oodata, läksid liiga vara teele, et aga kodusest umbsest ooteõhust pääseda ja selle maja lähedale jõuda, kus neile täna nii haruldane toode pidi osaks saama, maja lähedale, kuhu nad nii palju viimistlemata ootusi ning lootusi kuhja kandsid. Küla tänav mustas juba inimestest ning Kuglile kokku tulevad kaugemad teed olid täis tõttavaid salgakesi ja üksikuid rändajaid nagu kiriku juurde viivad teed pühapäeva-hommikutel.

Kuglil oli vahest üksainus terve ja turd inimene, kes Maltsveti lugemisele ei tahtnud minna. See oli Lõhmuse Taavet, sama jultunud lõuamees, kes kõrtsis oli kiidelnud, et temagi uusi uskusid võivat luua ning rahvale prohvetiks hakata, kui talle aga igapäevasest tööst rohkem aega jääks. See oli see üleannetu, kes nõudis, et usumehed ja palvevennad teda ta pattude pärast alles siis tuleksid noomima, kui nad temale meele pööramiseks ühist õiget teed teaksid näidata ja kui nad ise oma lihalikkudele himudele on selja pööranud. See oli see mees külas, kelle peale rahvas näpuga näitas liia joomise, abielu rikkumise ja seitsmendagi käsu vastu eksimise pärast. Ja see mees oli selle jumalakartliku mehe väimees, kes täna prohveti külasse tõi, kellele rahvas rõõmu eest, mis talle osaks pidi saama, tänu võlgnes, kes Kuglile ja kogu ümbrusele võimalikuks tegi oodatud päästjat palgest palgesse näha ja tema elusõnu oma kõrvaga kuulda. See jumalapilkaja ning usuteotaja oli vaga Kiisa Mihkli lihase tütre mees ja tema üleaedne.

Kui Lõhmuse peremees rätsep Vikerpuuriga koju jõudis, leidis ta oma noore naise lapse kätki ees põlvili palvetamast. Ülespoole vahtides ja ristis käsi kramplikult sosistava suu vastu vajutades palvetas Anu nii sügava seesmise õhinaga, et ta midagi ei kuulnud ega näinud, ei meeste sissetulekut ega nende kogusid. Ta oli väikese lapsega, kes hällis magas, täiesti üksinda; teenijad olid kõik juba Maltsveti lugemisele rutanud.

Pooljoobnud mehe õlleniiskes habemes tuksus imelik muhelus, kui ta udune pilk palvetaja liigutavat kuju silmas. Ses muheluses oli ühevõrra põlglikku pilget ja vabandavat kaastunnet. Taavet jäi nagu seesmisel sunnil hetkeks ukse alla seisatama, ta ei suutnud nähtavasti palvetajat eksitada, ning tagasi hoides ka teist, hakkas ta käsi väikese küüraka rätsepa kitsast õlast kinni.

Nüüd pööras noor perenaine pead, lähemal pilgul hüppas ta summutatud karjatusel püsti. Ta ehmus aga veel millestki muust kui meeste ootamata nägemisest. Natuke aega vahtis ta segasel kohmetusel oma mehe poole, ta suu otsis sõnu, siis ütles ta häälega, millest välja värises kurb, kaeblik tüdimus:

«Taavet, sa oled jälle –»

«Täis,» täiendas mees.

«Sa oled kõrtsis jälle kiskund,» lõpetas Anu oma lause ja ta silmadesse valgus vesi.

Taavet äigas üle näo ja tõmbas verise käe tagasi.

«Näe kassipojukest! Kriimustand nina ää! Aga selle eest panin teise lendama nagu nahkhiire… Sa oleks pidand nägema, kuda ta kõrtsiuksest kaevukünani pilvede kõrgust mõõtis… Sihuke kinnas!»

Väike nokastanud rätsep turtsatas naerma.

Aga nähtavasti tuletas see verise põsega mehele vastikult meelde, et ta hooples, ja vabandaval häälesurumisel lisas ta juurde:

«Lase siis iga nadikaela enesele nina peale lädistada! Niisugune salakoi tuleb meest nöökama, nuputab minu ees oma rüvetand rusikat!»

«Kellest sa reagid?»

«Marguse Mihklist!»

«Ja sihukestega lähed sina, Lõhmuse peremees, kõrtsis kiskuma!»

«Sihukestega jah! Ausat meest ma naljalt ei puutu! Aga kelmidele annan kitli peale, iseäranis neile nuuskuritele, neile silmajõllitajatele, neile, kes söövad ja salgavad…»

Noore naise suured lapsesilmad viibisid niiviisi nutva kurbuse ja hingelise etteheitega mehe küünistatud näol, et meister Vikerpuur tundis kohustavat sundi oma seltsimeest vabandada ja noorikut vaigistada.

«Taavetil on õigus,» ütles ta oma nõtke kõhurääkijahäälega. «Teine läks ropuks, kippus pesemata sõnadega suisa peale. Ja kissi laseb siis omale rusikat nina alla toppida. Aga kulla noorik, terve asi oli jo enam nali. Kõik naersid, kui Mihkel nagu takutopp uksest välja ja kaevukünasse lendas…»

«Kas ta viga sai?»

«Mitte põrmu. Tegi aga, nagu oleks ristluu asemelt ära. Lonkas natuke – üks-kolmat, üks-kolmat – naerjatele ette. Aga ma nägin, kuda ta, kui sai kõrtsi juurest eemale, sirgelt hakkas kõndima nagu kurg kapsaaias. Põle tal tühjal viga ühtigi – viga sai, näe, üksi teie vanamees.»

Noorik astus tummalt kätki juurde tagasi, pöörates meestele selja. Seda pidas Taavet enda hukkamõistmiseks, ja et teise viha hävituseks vahel on tõhus ise saada vihaseks, siis hakkas ta tühiste, otsitud asjakeste kallal torisema ja mõnama.

«Kus see Ants siis on? Maja teenijatest tühi nagu kabel; ei tehta väljagi, et peremees pikalt teelt tuleb! Kes siis hobuse nüüd eest ära võtab? Ja poiss – kus see on? Tiiut pole koa kuskil näha! Taga paremaks läheb! Kõik lastakse kodust minema pühkida! Kas nad enne ja pärast lulli ei võind lüüa?»

«Küll mina lähen võtan hobuse eest ää,» ütles Aadu Vikerpuur lepitades.

«Või sina! Kas sina oled minu sulane? Kuradi päralt, miks teenijaid kodu ei ole?»

«Ma käskisin teenijad lugemisele minna,» ütles noorik, tõstes last kätkist sülle.

«Või käskisid kohe! Ei luband, vaid käskisid! Ja ise teadsid, et ma tulen hobusega teelt?»

«Ma ei teand, millal sa koju jõuad. Arvasin, et öösel. Aga kui pidid veel enne lugemist tulema, siis – siis tahtsin hobuse ise eest võtta.»

«Sina? Sina ise tahtsid –?»

«Jaa.»

«Nojah! Arvasid muidugi, et tulen käpuli koju või norskan reel, habe taeva poole! Nagu oleksin niiviisi sea moodi ennegi koju tuld!»

Anu ohkas ainult. Aga see süüdistav ohkamine ärritas pooljoobnut seda enam.

«Lugemisele! Kõik jooksevad, sabad seljas, Kukevere kõrtsmiku lugemisele! Mis sealt on soada? Sõnu, paljaid sõnu – üks narrim kui teine! Parem võta kõõrdsilma juures pea puskarit täis, siis oled justament niisama tark või niisama loll, kui oleksid Maltsveti Juhani piiblikäänutamist kuuld. Jumala eest, ma paneksin kõik inimesed parem tantsima, kaarta lööma ja loba ajama, kui neid unistaja palvetundi soadaksin!… Sina ise lähed muidugi koa?»

Anu mähkis last, kes oli ärganud, suurrätiku sisse. «Jaa,» kostis ta tasa, aga kindlalt.

«Seda ma arvasin!» naeris Taavet pilkavalt, kasukat seljast kiskudes, kuna Vikerpuur uksest oli välja lipsanud, et oma tõotust hobuse lahtirakendamise kohta täita. «Seda ma arvasin! Oled jo Kiisa Mihkli käbikene! Unikülast võivad jo üksi unistajad tulla… Üks niisuke luusis ja luuras täna kikivarvul kõrtsis ümber. Luges muidugi minu viina-suutäisi. Vaja jo mu naisele ja kogu külale õhates ja silmi punnitades kõrva sosistada, et Lõhmuse Taavet jälle kõrtsis käis ja nii ja nii mitu lonksu kurku kallas. Nagu see tema asi oleks! Nagu oleks keegi teda minu valvajaks pand! Juudas niisuke!… Kui see kuradi vagadus inimest ausaks ei tee, mis on tast siis õieti kasu? Kas õige inime kellegi peale läheb kaebama, kellegi kõrva läheb paha sosistama?… Kas tead, Anu, kõik teie vagadus ja pühadus põle poolt krossigi veart!»

«Ära tee pattu, Taavet! Tõnu-Peetri Madis põle sinu peale ilmaski kaebamas käind. Tal on ainult hale näha, et sina nii jumalakartmata oled, aga ta loodab, et sa pöörad siiski veel kord meelt.»

«Näe imet, kuda sa kohe tead, kellest ma reagin!» hüüdis Lõhmuse peremees, ja ta silmad said tigeda kiirguse. «Ma põle kellegi nime suhu võtt, aga sina kohe krapsti Tõnu-Peetri Madisest kinni! Nagu teisi pugejaid ja susijaid vallas vähe on!»

«Kas sa siis Madist ei mõeld?»

Selle lapselik-õiglase küsimuse peale ei võinud Taavet muud kosta kui: «Mõtlesin jah!»

«Sellepärast! Ja Madis ei soovi sulle midagi paha, vaid ainuüksi head. Tal on sinust kahju, nagu minulgi sust kahju on. Ta kurdab tihti, et miks sina tema sõbraks ei soa, vaid kõige pahematega külas ümber ajad…»

«Kõige pahematega?» Taavet oli raskelt ja nõtkuvalt ahju kõrvale järile vajunud; nüüd krapsas ta jälle püsti. «Või kõige pahematega! Ja tema on see hea, tema on see paras!… No, kas tead, Anu niisukeseks, nagu tema on, ei tahaks ma ilmaski soada. Mul oleks jo häbi…»

«Madis on jumalakartlik mees…»

«Jah, jah, seda ta on, seda ta näib olevat, aga see on koa kõik, ja seda on väga vähe! Mis on tema jumalakartusest kasu, kui ta minu ega kellegi vastu põle inime – inime, kellega võid rõõmsa meelega lõuatäie viina juua, kelle kotist võid nagu oma venna kotist tubakat võtta ja kellega võid sõnakese sooja juttu ajada! Mingu hundi uru alla oma jumalakartusega! Tema vagadus on mulle liiga kale ja vedel lake!»

«Sellepärast, et sa ise ei ole jumalakartlik.»

Nooriku toonis ei olnud midagi etteheitlikku, ainult palav, valutav kahjutunne kees ta rinna põhjast üles.

«Jah, Madise viisi jumalakartlik ma küll ei ole, ei tahagi olla,» vastas Taavet järi peale tagasi vajudes, toonil, millest kuuldus õiglane, peaaegu vihkav põlgus. «Kellele ta oma jumalakartusega siis head teeb? Kas ta sandile kannika leiba rohkem annab kui mina? Kas ta kellegile suutäie viina on ost? Kas ta teise tuba läheks kustutama, kui oma sealaut põleks?… Kuda pagan ma temaga sõbrustaksin? Mis juttu ma niisukesega ajaksin? Ei tea jo teine muust reakida kui saksa-isandast ja Aniste papast ja hoolekandjaist ja lugemisest – igavesest lugemisest alalõpmata! Mõistan jo küll, mis pudru ümber ta keerleb. Võeti teine pika, pika ootamise järele palverahva hingekirja vastu – no nüüd kiheleb süda ammu juba soada hoolekandjaks, tõusta lugijaks, et siis kõik imestaksid: «Näe, Tõnu-Peetri Madis koa aupingis, püha meeste aujärjel, istub Aniste papa paremal käel, kust tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute peale…» Vigurimees niisuke! Rebane! Läbi ja läbi kelm!»

Noorik oli näo sügavasti lapse peale kummardanud; kui mees pühakirja sõnu pilkavalt näägutas, käis Anu kehast nähtav värin läbi.

«Madis põle mitte üksi jumalakartlik, ta on koa aus mees,» ütles ta viimaks, hääles midagi poolpühalikku; siis lõi silmad üles ja ta pilgust voolas hinge sügavusest tulev kuum iha. «Taavet, ma annaksin oma elu selle eest, kui sina pooltki niisuke oleksid kui Madis, kui sa oma kurja, patust elu vähegi parandaksid, kui sa enam küla kõige pahemate inimeste killas ei istuks!»

Taaveti ilmest oli näha, et ta midagi tahtis vastata, et tal midagi vastata oli, et ta arvas võivat ennast kaitsta: aga ta oli kitsikuses, ta ei leidnud löövaid sõnu, vastase arvamist mahapõrutavat seletust. Ja ses kitsikuses kähvas ta äkitselt püsti, lõi endale kõminal vastu rinda ja karjus vägivaldselt, metsikult, karjus nagu vihane haavatud loom:

«Ma olen parem kui Madis, ja need, kelle killas ma istun, on kõige paremad inimesed külas!… Mina – mina – Lõhmuse Taavet, see lakkekauss, see aidalõhkuja, see abielurikkuja, kes ma olen, – ma olen jumala ees õigem kui teie vagad kõik kokku!»

Ja röhitseval, köriseval hingeldamisel, mis ta laia võlvitud rinna lainetades liikuma pani, istus joobnud mees järile tagasi, toetas pea mõlema käe vahele ja vahtis imeliku õela, vihase uhkusega enda ette maha. Harvad pehmed juuksed langesid tal seejuures hõredate ruugete salgukestena üle otsaesise ja andsid talle nagu kinnipüütud, aga vihaselt vastupaneva kurjategija kohutava ning ühtlasi kaastundmust äratava välimuse.

Mõlemad vaikisid. Noore naise pilk tungis pikkade, niiskelt läikivate ripsmete vahelt luurates, nagu prao vahelt vilkuv päikesekiir pimedasse nurka, tuhmilt istuva mehe peale. Ses vaates võitles hea kurjaga, heldimus hukkamõistmisega, meeleheide lootusega. Äkitselt pani Anu lapsukese hälli tagasi ja astus kergel, kuulmata sammul nagu kass üksiku mehe juurde.

«Taavet!»

«Mis sa tahad?»

«Tule kaasa!»

«Kuhu? Maltsveti lugemisele?»

«Jaa.»

«Mina? Mina Maltsveti lugemisele?» Ta tõstis pead ja hakkas naerma laia, üleannetu lõuaga. «Mis ma seal peale pean hakkama?»

«Kõik lähvad jo, Taavet, miks siis sina mitte?»

«Jaa, teie jumalalapsed, teie vagad ja jumalakartlikud, teie lähete kõik – mis on minusugusel sealt otsida? Ega’s lugemised ole patustele, ega’s üleannetuid seal sallita!»

«Taavet!»

«Ei!!» kärgatas mees kõmiseval rinnal, ja matsatades langes ta rusikas põlvekondi vastu. «Ma ei taha! Ma vihkan teie igavaid jorutusi!»

Nooriku pilk põletas, nagu sulatav tuluke. Korraga hakkas Anu mõlema käega mehe pea ümbert kinni.

«Taavet, mõtle meie lapse peale!»

Ses hüüdes nuuksus kogu õnnetu inimhing – kartuses, mures, valus, ahastuses lõhkev süda. Ja kui Taavet silmad üles lõi, vaatas ta kahe sinakalt särava tähe sisse, mille kõne teda vaikima sundis, mille hiilgus ta põrmu vajutas.

Nad mõlemad olid tummad. Joobnud mees tundis oma pea ümber soojust, mis teda kainendas, ta tundis põse vastu lõõskavat hingeauru käivat, mis teda toibutas, tema põue nagu haavu parandava, hinge ülendava eluõhuga paisutas.

Ta tõusis istmelt ja naine tõmbas käed tema pea küljest tagasi.

Aga nagu oleks sellega hea vaim temast jälle eemale nihkunud, ilmus jumalakartmatu mehe viinaniiskesse habemesse, ta lihavate himukate huulte ümber patune, uskmatu naeratus, ja astudes lapse hälli ette ning võttes räti vahelt välja pisikese eluka õnnetu parema käe, ütles ta pehmelt, aga pilkavalt:

«Kas arvad siis, et talle kaks näppu juurde kasvavad, kui ma Maltsveti lugemisele lähen?»

«Ei, aga jumal annab ehk meile andeks.»

Anu ütles seda sosistades. Ta oli hälli ette mehe kõrvale astunud. Tasa nagu kass.

«Meile? Ütle ikke õieti välja: sulle! Sest ega’s sinul seejuures süüd ei ole. See on ju minu patu pärast. Eks?» Noorik vaikis.

«Hahaha! Eks ma seda tea juba! Vanemate patud nuheldakse laste kätte. Isa käsi teeb kurja, sellepärast on pojal viie sõrme asemel paljalt kolm, ja needki ühte kasvanud! Ma ei soa aga sest tarkusest hästi aru: miks nuheldakse seda põrmukest siin, kui kurja teen mina, – miks teda väetit sellepärast keelatakse ausat tööd tegemast, et tema isa autut tööd on teinud! Haagrehtki ei peksa iga kord ilma süüta inimest, aga teie ütlete, et jumal seda tegevat! Siis on jo teie jumal hullem kui haagreht!»

«Meie jumal on ka sinu jumal, Taavet!»

«Ei, minu jumal on parem. Minu jumal annab mullegi andeks – ei tule tal meeldegi mu poega hakata karistama! Minu jumal annab mulle andeks, ilma et Maltsveti lugemisele peaksin minema. Põle mul vaja kirikussegi minna. Patuste jumal on hoopis teine mees kui vagade jumal… Oadu, mis sina arvad?»

Mida meister Vikerpuur arvas – ta oli praegu üle kõrge läve jälle tuppa roninud –, seda võis lugeda ta rõõmsasti itsitavalt näolt.

«Mina võin oma jumalaga rahul olla,» vastas ta ja näitas seejuures kahte rida harvu, teravaid oravahambaid. «Ma olen ta käes küll natuke vussi läind – ta hakkas inimest tegema ja tegi kogemata kaameli. Aga selle eest põle mul vaja mõisaväljal adra taga ähkida ega mõisarehes varta tõsta, ei ka liivakõrbes koormat kanda. Minu jumalal oli minuga tahes või tahtmata hea nõu, et ta sättis mu inimese ja looma vahele. Tänu talle selle eest!»

«Aga mis kurja siis sinu isa või ema tegi, et sulle see küür selga kasvas? See olla jo ikke vanemate patu märk, nagu meie vagad usuvad.»

«Mis nad tegid? Käisid liiga tihti kirikus ja jätsid väikese Oadu üksi Kuru mõisa niiskesse karjatsetuppa. Ühel pühapäeval, kui vaga karjane naisega jälle kirikus oli ja poisid toast karja-Leenu ära viisid, kukkus Oadu kätkist ja murdis peaaegu kaelaluu. Eks va jooksva kasvatand siis Oadukesele liumäe kuklasse, ja rätsep oligi valmis!»

Taavet vaatas naerdes naise peale.

«Kuule aga, mis juttu Vikerpuur ajab! Isa-ema kirikus jumalat palumas, mõlemad jumalakartlikud inimesed, – kodu aga tehakse laps eluaegseks sandiks!»

«Eks nad old ikke patused inimesed,» tähendas Anu tasa, aga uskliku hinge järeleandmatu visadusega.

«Soo! Siis peaksime jo kõik vigased olema, sest kelle vanemad ei ole siis patused? Terveid inimesi ei võiks ilmas ollagi!»

«Jumal karistab, keda ta tahab, iseäranis suuri patuseid ja neid, kes patust ei pööra.»

Taavet sasis oma pikki harvu juukseid. Ta oli viinastanud, aga ta tundis, et ta mõtleb selgemini kui tema kaine naine.

«No mis suurt pattu on siis jumalakartlik Kiisa Mihkel ja tema vaga naine Liisu teind, et nende Mannil ilmale tulles üks jalg lühem oli kui teine? Sina oled nende tütar ja peaksid seda teadma!»

Noorik vaikis, aga ta nägu ei avaldanud mitte kitsikusetunnet, vaid ainult piinlikku kurbust mehe patuse, uskmatu jutu üle.

«Ja patust pööramata inimestele juhtuda niisukesed õnnetused?» pitsitas Taavet edasi. «Ma arvan, Kiisa rahvast ei või isegi püha vaim öelda, et nad patust pööramatud oleksid! Kas meie külas teisi jumalalapsi ongi, kes neile järele jõuavad? Kas mäletad ainustki pühapäeva, kus Kiisa Mihkel kirikust koju on jäänd, sadagu kas või pussnuge taevast maha! Ja et teda palvekogudusse vastu ei võeta, ehk ta küll eidega seltsis iga pühapäe palvemaja pinki käib soendamas, see tuleb sellest, et tal eneselgi midagi suhu põle pista, ammuks siis veel saksaisandale ohverdada. Ja kes see on, kes nüüd prohvet Maltsveti järele jookseb, et oma vagadust kõige ilmale näidata?… Kas tead, naine, ma tahaks Kiisa Mihkli nägu näha, kui talle täna õhta ütleksin: Su tütar Anu reakis, et sa patust pööramata inimene oled!… Ma usun, ta neaks sinu ja su järeltuleva põlve ära.»

«Ei. Minu isa ei nea kedagi. Ta usub, et ta on patune inimene.»

«Aga mind peab ta ometi suuremaks patuseks?»

«Jaa.»

«Ja patust pööramatuks?»

«Jaa.»

«No miks siis tema laps niisama vigane on kui minu oma?»

«See on jumala tahtmine.»

Lõhmuse peremees krapsas jälle oma huugava pea ümbert kinni, tõstis siis väikese rätsepa nagu keekoti üles õhku ja teda põrandale tagasi pannes hüüdis peaaegu nutusel häälel:

«Vikerpuur, kurat! Kas sul ja mul on täis aru peas või oleme mõlemad hullud?»

«Purjus oleme mõlemad,» vastas kohkunud küürakas, sest see väike mees teadis, mida maja rahule läks tarvis.

«Ei,» karjus Taavet, «meie oleme kained, aga see siin on joobnud!» Ja ta haaras naise puusade ümbert kinni, tõmbas ta enda vastu ja vahtis talle uurivalt, mõistatavalt silma.

Anu ilusa näo üle lendas naeratav helk, mis kavalusest ja varjatud võidurõõmust mitte puhas ei olnud. Korraga tundis jumalakartmatu mees kahte sooja kätt oma kaela ümber ja tema patust pöördumata südamest lainetas läbi silmapilkne kuum, nõrgendav vool.

«Tule, Taavet!»

«Ei.»

Taavet ise arvas, et ta ütles ei, aga nooriku kõrvale oli see juba pool jaa’d. Ja kui Anu oma pikad palavad sõrmed sügavamini kangekaelse ihu sisse vajutas, võis ta natukese aja pärast kuulda täielikku, selget jaa-sõna.

«Oadu, mis sina teed?»

Taavet küsis seda kortsus kulmul, vahtides Vikerpuurist viiliti mööda.

«Ma tulen sulle seltsiks, sul ehk muidu igav.»

Taaveti nägu läks veelgi tumedamaks, ja kui ta laia suuga naerma hakkas, siis kostis see nagu enesesüüdistus truuduse ja truudusemurdmise vahel vaakuvast südamest.

«Jah, sa võid mulle Kiisal midagi kõhuga ette reakida,» ütles ta ja kahmas mütsi järele. «Kõhust tulevad ikke kõige paremad kõned; ega Maltsvetigi kõne mujalt tule kui kõhust –»

«Täiest kõhust,» täiendas tume hääl parsilt.

«Täiest neh, aga meie peame tühjaga kuulama.» Ja Lõhmuse peremees tõstis kätkist oma karjuva pojukese, kellel isa pattude pärast kaks näppu vähem oli kui teistel kisapurikatel, käsivarrele ja tegi minekut.

Ka Lõhmuse Taavet läks Maltsveti lugemisele!

See ainus, kes ei tahtnud minna!

Nüüd ei olnud Kugli külas enam ühtegi tervet inimest, kes mitte Maltsveti lugemisele ei läinud!

Ka Lõhmuse Taavet, see jumalapilkaja ning usuteotaja! Ja rätsep Vikerpuur, kes polnud temast mitte parem!

Inimesed, kellega nad tänaval kokku juhtusid, ajasid suud lahti, aga siis pilgutati üksteisele silma ja mõni sosistas naeratades ning pead vangutades: «Jaa, jaa, jumal võib imet teha!» Ja sellega oli neil täiesti õigus, aga õigus polnud ainult neil mitte, kes lisasid juurde, et «Maltsveti vaim» meelitavat ka suuri patuseid hingeroale, sest selle vaimu nimi, kes Lõhmuse Taaveti lugemisele vedas, kõlas teisiti…

Ja Anu silmad hiilgasid.

Kui Tõnu-Peetri Madis teda nõnda nägi – see seisis Kiisa pere väravas ja näis olevat Lõhmuse perenaist seal oodanud –, jooksis ta lagedast ja mahedast näost nagu välgujuga üle, ta pea tegi äkilise nõksatuse ja vagusaist tuvisilmist sööstis hetkeks nagu joake hõõguvat sulametalli.

Anu oli praegu ilus. Ilusam kui kunagi enne. Tal olid praegu silmad, mis võisid mehepõues jääd sulatada, mis võisid külmal ja tuimalgi mehel vere pähe ajada, silmad, mis võisid kõige karskema, jumalakartlikuma palvevenna silmahimupatusse kukutada.

Ja Tõnu-Peetri Madisel, sel pühal mehel, oli äkitselt tundmus, kui oleks ta selle naisega Õnnistegija sõnade järgi abielu rikkunud oma südames. Aga ta ei löönud oma himuraid silmi mitte maha, ta vaatas edasi selle naise otsa, kellega ta abielu rikkus, ja tal oli tundmus, et abielu rikkumine on magus, meeletu magus patt – patt, mida maksab teha, mida maksab hingeõnnistuse hinna eest teha… Ja ta oleks selle naise juurde astunud, tema käe pihku võtnud, seda surunud, surunud, kui Anul mitte tema joodik mees poleks kaasas olnud. Seda nähes oli Madise meelest, kui tõmmataks talle silmus kaela. Ta nokutas teretamiseks ainult pead ja andis tulijaile värava vahel teed.

Kuid tema kohmetus ei kestnud kaua. Pehme, helde, südamlik naeratus ujus korraga nagu päikesepaiste üle ta jumeka näo ja sel näol oli nüüd suur sarnasus mõne inimesesõbraliku vaimuliku mehe näoga.

«Voata, voata, meie Taavet koa,» ütles ta õrnalt, hakates kergesti kinni Lõhmuse peremehe käsivarrest, mis jõudsalt ja hellalt vigast last hoidis.

Näha ei olnud, kuis Taavet seda tegi, aga lähemal pilgul ei olnud Madise kätt enam tema käisel.

«See on mõistlik, see on ilus!» liblistas Madise soe hääl patuse kõrva juures. «Inimesel peab ikke midagi olema, mis teda seestpoolt toetab, jalul hoiab –»

«Jaah,» ütles Taavet, «muidu kukuks mõnigi kaine mees seal ninali, kust joodik oma abiga julgesti üle läheb.»

«Aga inimene ei pea mitte suurelik olema,» jutlustas teine sõbralikult edasi, pistes vastuse vagusi tasku, «ja jumalal on juba hea meel, kui meie, patused, tema ees vähegi põlvi nõtkutame ja kukalt painutame –»

«Krrae! Krrae!» kuuldus korraga Kiisa pere suure kase otsast; mõlemad mõistlikud varesed olid kõrtsi juurest juba ammugi siia tulnud, sest noorem tahtis prohvet Maltsvetti tundma õppida ja vanemat huvitas suur rahvavool.

«Põlvenõtkutamine ja kuklapainutamine oleksid head asjad, kui mitte kõige kelmimad inimesed kõige suuremad roomajad ei oleks,» ütles Lõhmuse Taavet niisama vagusasti ja niisama pehmesti.

«Aamen! Aamen! Aamen!» hüüdis seepeale salapärane hääl Kiisa talu kaevust, ja meister Vikerpuuri sinakaspunane nägu peitus kirju labakinda taha.

Kiisa talu oli muutunud nagu väikeseks usurändajate leeriks. Kõik kohad majas ja maja ümber kubisesid oma küla ja naaberkülade rahvast, õues ja värava taga tänaval puristasid aia külge seotud võõrad hobused.

Meeste mustad rasked viltkaabud, suured laiad rebase- ja jänesenahka mütsid, riideta kasukad, potisinised mantlid ja kuued, värvilised vööd, villased või takused kintspüksid, tõmmud sukad, hallid ja kollakad pastlad – nad liikusid läbisegamini naiste kõrgete munajate tornmütsidega, neiude punaste ja siniste pärgadega, mõlemate igakarvaliste väikeste ja suurte pealisrätikutega, nende lühikeste pruunide kroogitud kuubede ja triibuliste seelikutega. Kus oli suurem jõuk tihedasti koos, seal imbus riietest potisinise värvi, tubase suitsu ja vingu, odava tubaka ja piibuõli ühendatud lehk kibevänge pilvekesena heljudes õhku. See oli talurahva vaesuse hais, mida tundes saksad nina kinni hoidsid ja mille eest nad põgenesid, nagu kihutaks neid pitsitav südametunnistus taga. Hiljem, kui vene saapad rohkem moodi tulid, seltsis kõigi nende lõhnade juurde härraste hirmutuseks ka veel tökatihais, talupoega saksast veel enam lahutades, saksa ninale veel suuremat piina tuues. Siis pidi mõnigi mees, enne kui tohtis mõisa kirjutusetuppa saksa palge ette astuda, haisvad «kalavinskid» ukse taha jätma, või ta võis härra, proua või preiliga ainult pool-avatud ukse tagant ning teatavast kaugusest kõnelda. Kirikusaks kurtis aga igal pühapäeval pärast jumalateenistust, iseäranis suvisel palaval ajal, käärkambris köstrile ja kodus oma perekonnale, et see ilge talupojahais, mis kirikut täitis, tema vististi enneaegselt hauda viib. See kartus oli aga õnneks liialdatud, sest kirikhärrad elasid harilikult väga vanaks, ja et nende tervis mitte kõige pahem ei olnud, seda tunnistasid nende prisked põsed ning õnnistatud kehavormid ja mitte vähem nende suur rikkus järeltuleva soo poolest.

Et Kiisa talu ruumidesse pooledki palvelised ei mahu, seda võis ammu enne lugemise pealehakkamist näha. Tuba ja kamber olid seinast seina higistavaid inimesi täis kiilutud, nii et laest kukkuv nõel poleks põrandale saanud, ning uksest trügis ja rüsis ikka veel rahvast sisse, nii et mõnel kivil ses elavas müüris kiputi hing rinnust välja pigistama. Ei aidanud viimaks muu nõu, kui tõsteti kambri aken ja toa tagaseinas olev tahmane ruut välja – esiteks, et poollämbunud higistajaile värsket õhku muretseda, ja teiseks, et neile paljudele, kes pidid välja jääma, nende augukeste kaudu ka lugemisest veidi osa anda; muidugi võisid välised salgad vähesel arvul, üksteist avauste eest ära rõhudes, lugemist ainult kordamööda ja katkestatud järkude kaupa kuulda. Kõigest pigistamisest hoolimata ei tahtnud aga ükski, kes murrus kas toas või väljas oli koha võitnud, paigast nihkuda, ja nooremad pidasid aknaaugukeste ning suitsutoa ukse ees kojas päris võitlusi iga vähegi ligema kuulamiskoha pärast. Ainult palvemehe laua ümber kambris oli vähe lahedamat ruumi, kuid selle hoidmine maksis Kiisa peremehele ka vaeva küllalt.

Sel lool polnud Lõhmuse pererahval ning Tõnu-Peetri Madisel teadagi kerge tuppa pääseda ja toast läbi kambrisse jõuda. Väike küürakas rätsep jättis võitluse juba poolel teel katki, Taavet ja Anu, esimesel laps käel, suutsid endile ka ainult sellepärast teed rajada, et neid kui omi inimesi kergemalt läbi lasti, kuna Tõnu-Peetri Madisele appi tulid tema palvemehenimi ja südamesõprus, mis teda Kiisa peremehega ühendas, nii et ka temale tahapoole pääsemiseks – kas nurisedes või nurinata – ruumi tehti.

Kiisa Mihkli perekond oli palvelaua kõrval nurgaistmeil kõik koos: isa, ema, Mikk, Elts, Tiina, Lüll ja Mann. Punapealine Lüll hoidis lombaku Manni käest vennalikult kinni; Eltse õitsvad plikapõsed õhetasid ärevusest; Tiina peitis oma verevaest nägu ema seeliku kortsudesse ja Mikk, suur tugev poiss, vaatas vidusel ilmel maha, nagu poleks ta millegagi rahul. Isa ja ema ajasid aga pika, tugeva, hallis riides mehega, kelle selg ukse poole oli, tasakesi juttu, kui tütar ja väimees neile lähenesid. Mihkli suus jäi sõna pooleli ja Liisu tegi näo, kui ei tahaks ta oma silmi uskuda, kui nende pilk Taaveti peale langes. Vist olid mõlemad arvanud, et jumalakartmatu topsivend praegu va Tihase juures pühapäeva-õhtut pühitseb, ja nüüd seisis ta korraga, laps hellalt käsivarrel, nende ees Ent Kiisa peremehe kulm läks varsti küllalt kortsu, kui ta väimehe viinastanud pilusilmi ja tema põsel tulipunast kriimu nägi, mille ilmparandamatu kiskuja teel niiske kuuekäisega ainult pealiskaudselt oli verest ära pühkinud. Ämm sellevastu vaatas kordamisi tütrele ja väimehele näkku, misjuures ta viimase väikest põsehaava nagu tavalist nähtust tähelegi ei pannud, ja kui ta Anu rõõmust hiilgavaid silmi nägi, lihvatas ta kõhna, äraõilmitsenud näo üle andestuse ning leppimise pühalik kuma ja ta tõmbas tütre kättpidi enda juurde, et talle midagi head ja armast kõrva sosistada.

Äi ja ämm võtsid Taavetit vilult vastu. See oli loomulik, sellega oldi harjunud, see oli ikka nõnda olnud. Aga paljudele, kes seda kohtamist pealt vaatasid, oli uudis näha, kui hea mõju oli joodiku ilmumisel Kiisa lastesse. Nii suurtesse kui väikestesse. Nende nägudele ilmus see helkjas paiste, mille soetab hea sõbra ootamata tulek. Tiina, Lüll ja Mann nihkusid üksteisest lahku ja poetasid endid õemehe ümber kokku; Mikk ja Elts andsid talle, kui Anu oli lapse oma sülle võtnud, vanemate selja taga kätt ja tegid talle eneste vahel ruumi. Elts, vallatu tütarlaps, tõmbas teda koguni kõrvalestast ja küsis tõsisel näol, aga naerval suul sosistades: «Kellele sa täna Tihase juures tupe peale andsid?» Ja Mikk kohendas oma sumedat nägu, niikaua kui see sai üsna lahke kuma, ning Taaveti küsimusele, miks siis lugemine veel ei alga, kostis ta isevärki uriseval üminal, Maltsvet ootavat vist nii kaua inimesi, kuni maja lõhki aetakse ja mõni surnuks pigistatakse – see kasvataks palvemehe kuulsust… õnn muidugi Mikule ja ka Eltsele, et isa nende üleannetuid tähendusi ei kuulnud. Taavet aga muiutas pilkamisi suud ja äigas äia selja taga paitades üle Eltse kullakarvalise siidpea.

Nüüd pöördus võõras mees, kes pererahvaga magusat juttu oli vestnud, ümber, ja astudes sammukese lugemislaua poole, laskis pilgu tihedasti täidetud kambrist üle käia ning siit läbi ukse poolpimedasse tuppa tungida, kus kogudus, pea pea küljes kinni, nagu must liikumatu müür paigal seisis. Ainult summutatud aukartlik sosin ja üksikud ägavad ja ohkavad häälitsemised rüsina seest lasksid märgata, et sel müüril elu sees on, et siin visad, kannatlikud inimesed täis ihkavat põnevust midagi ootasid, mis neid igapäevasest hallist üksluisusest pidi üles tõstma, igapäevast muret ja vaeva unustada aitama, mis neile pidi jagama lootusi tulevikuks, troosti ja tuge tooma edasielamiseks kuni paremate põlvede tulekuni.

Laual põlesid puulühtrites kaks kaunis jämedat rasvaküünalt. Nende kollakas, venivalt loitev valgus langes täie kumaga Juhan Leinbergi peale, kui ta tõsiselt ja rahulikult laua taha astus ja nagu jutusumina vaikimist oodates ühe käe piibli, teise lauluraamatu peale toetas ning silmadel kindla, mõtliku vaatega rahvakogu peal laskis puhata.

Maltsvet võis paar aastat peale neljakümne vana olla. Poole pea võrra suurem kui tema ümber seisvad keskmise kasvuga mehed, avaldas ta oma tugeva, täidlase koguga, oma võlvitud rinna ja sirge, kindla seisanguga jõudu, tervist ja küpsust. Tema lahedast mehisest näost, mis kõrge, vaimuka otsaesise läbi sai pikerguse kuju ja mida piirasid ruuge täishabe ning kõrvust saadik lõigatud tõmmupruunid juuksed, paistis meelekindluse ja tahtevisaduse kõrval see iseteadlik eneseusaldus, mille jagab vaimne võimisetundmus, teistest üle käimise teadvus. Seda mõju toetas ning kõvendas tema suurte sinihallide silmade vaade. Kõige lahkuse ning pehmuse kõrval oli sel vaatel midagi võimsat, võimuga võitvat, midagi hingeliselt autoriteetlikku, mis nõuab, pärib, käsib. Maltsveti pilk võis olla vahel nii läbitungiv, et mõned teda välja ei kannatanud. Ta püüdis kinni ja naelutas oma pilguga. Tema vaade, ta kehahoid ja peapööre väljendasid jahedat, kogutud rahu, ilmutasid seesmist tasakaalu, ja enesejulge, vaigistust jagav kindel rahu voolas ka tema häälest, kui ta kõnelema hakkas. See hääl oli paras tugev, puhta, selge, metallise kõlaga ja selle kõrvahellitava, südantmeelitava pehme mõnuga, mis kuulajaisse ka siis ei jää mõjuta, kui rääkijal kasin kõneanne on. Maltsvet aga oma suure loomuliku kõneosavuse ja sõnavõimuga, oma ettekandega, mille elustav, vaimustav vool takistusi ei tundnud, oli selle nõiduva häälega hulkade köitjaks ja taltsutajaks nagu loodud. Ta hääl soendas ning sütitas, ülendas ning liigutas. See tungis nagu ärataja, ülesraputaja ja ühtlasi nagu meelitaja ning lepitaja loidusesse ja tuimusesse vajunud hingede sekka.

Ka tema näol vahetuv ilmemäng, see seesmiste liikumiste nähtav kuma, veetles ja kütkestas. Tema palgel helkis isevärki rõõmlik, naeratav tõsidus, mis omandas sulatava mõju, kui kõneleja läks soojaks, kutsuvaks, paluvaks, ja mis ilmutas lapselikku headust ning pehmust, kui ta erajuttu vestes oli lahkel, ladusal tujul. Ta võis aga ka väga tõsiseks, peaaegu süngeks saada, eriti kui ta oma jutlustes jumalariigi arvatavaist vastaseist, iseenda ja oma õpetuse kahtlustajaist kõneles, või kui ta jumala viha patust pöördumatute üle, viimse kohtu koledusi ja muid põrutavaid sündmusi pühakirjast kujutas, või kui ta usklikkude hulgas märkas isikuid, kellesse tema sõnad täiesti mõjuta ja kajata jäid. Tema pikad harvad hambad, mis mustjast habemest helevalgelt välja välkusid, andsid tema näole sääraseil korril peaaegu kohutava jume. Hoolimatut tähelepanematust nähes andis ta oma vaatele karistava teravuse ja kõrgendas ning kõvendas häält nii kaua, kuni selle sundival kõlal soovitud mõju oli.

Ihukattelise välimuse poolest seisis Järvamaa prohvet talupoja ja linnamehe vahel. Ta kandis vesihalli kodukootud villast ülikonda. Väiksema, poolde reide ulatuva sarvnööpidega kuue pealt oli ta toas oma pika laia tumehalli mantelkuue ära heitnud, mis talle kaunisti vaimuliku mehe auväärilise välislaadi andis ja mida väiklased vastased varsti prohvetimantliks hakkasid pilkama, ehk küll ka teised säherdust riiet kandsid, iseäranis talvel kasuka peal. Talupoja kintspükste asemel olid tal jalas pikad ja kaunis laiad säärikud, mis, alt sidumata, parknahast pasteldeni maha ulatusid. Kaela ümber oli tal lihtne valge rätik, mille pealt ta mustvillase salli oli ära võtnud.

Tema olekus polnud midagi poseerivat, ei midagi näitlejalikku, ei midagi ebaloomulikku, kui ta palvelauas koguduse ees seisis ja nüüd silmad rahva pealt ära pööras, lauluraamatu kätte võttis ning maha istudes hakkas sõna ette ütlema. Niisama vähe oli tema hääletoonis mängitud pühadust, kunstlikku härdust, seda imar-venivat salvamistooni, mida köstrid, koolmeistrid ja era-palvemehed, kirikhärrade ebapruuki jäljendades, sagedasti tarvitavad. Tõsiselt, aeglaselt, vabalt tulid sõnad Maltsveti suust, ja kui nad hinge puudutades, meeli äratades, tähelepanekut soetades mõjusid, siis tuli see just rääkija kena hääle lihtsast, loomulikust kõlast. See sünnitas koguduses sedamaid selle hubase lootusjulge meeleolu, millele järgneb kerge, tänulik süttivus. Ja see tähendab kõnepidajale poolt võitu. Oma jutluses ja palves, nii noomiv ja tungiv ning mõttelt liialdav, kui ta neis sagedasti ka oli, hoidis Maltsvet iga jämeda ebatooni eest, põlgas vingumist ja ulgumist, pidas «põrutamises» mõõtu ning mõistis kõige lihtsamaid oraatorlikke vahendeid ning võtteid tõhusalt tarvitada. –