Читать книгу Kogutud teosed I - Eduard Vilde - Страница 4

Jaanilaupäeva õhtu oli käes. Laanevere härrased sõitsid lähedale Mesiste naabermõisa jaanikule ja pidid alles hilisel õhtutunnil, sealsete härrastega ühes, tagasi tulema, et siis pidulikku ööd Laanevere tulede juures lõpetada. Jaaniõhtut pühitseti siin kui seal vana patriarhaalse kombe järgi teenijatega ühes. Perele jagati viina, õlut ja saia, mõni pillimees mängis, murul tantsiti, kiik õõtsus ja noored mehed paugutasid püsse. Mõisa ümbrus rõkkas aiva hõiskavast lõbust.

Laanevere härrased olid, kuidas öeldud, juba ära – „mitte saksa seemetki ei jäänud koju,” nagu mõlemad toatüdrukud rõõmuga teineteisele kinnitasid. Aga ära olid ka teised tubased teenijad: peremamsel valitseja-emanda juures kohvil, toapoiss ja kokk all Kivisilla kõrtsis purjutamas, köögitüdruk ja lapsetüdruk külas omaste pool. Härrasmaja oli tühi ning Tiiu ja Kadri tema ainumad elanikud ja valitsejad.

Seda soodsat seisukorda olid mõlemad ette näinud, kui nad Jaanile ja Kaarlile kutse saatsid. Õnnis ootepõnevus pani nende silmad särama ja põsed punama, nad lõid käed teineteise puusade ümber ning keerutasid ringiratast üle põranda nagu kaks ülemeelikut plikakest.

„Kas tead, Kadri,” tuli Tiiule äkki meelde, „ega me neid täna ometi endi tillukeses kuumas kambrikeses köögi kõrval hakka võõrustama, see on ju nagu tikutoos ja sumiseb kärbestest.”

„Kus siis?” küsis Kadri.

„Mis meil sakste tubades viga pillerkaaritada! Kui pidu on, siis olgu õieti!”

„Jumala pärast, kui keegi näeb!”

„Tühja kah! Pole ju tarvis aknast vahtida.”

„Aga kui keegi tuleb?”

„Uksed keerame lukku. Kaks-kolm tundi võime üsna mureta olla, teenijatest keegi enne ei tule ja sakste tulekuni on ju ilmatu aeg!”

„Mõnusam oleks muidugi härraste ruumides,” jäi Kadri mõtlema, väike sõrm huulte vahel.

„Teadagi! Ja kui me liiga palju müra ei tee, mille eest mina juba muretsen, siis ei tea meid keegi tulla ehmatama.”

„Igatahes mitte suures saalis,” argles Kadri siiski, „sel on nii palju aknaid ja uksi.”

„Laua katame paruni kirjutuskambris,” otsustas Tiiu, „see on nii omaette nagu käärkamber kirikus, ja selle suure nahkse diivani peal on nii hea laiutada. Tantsida võime kõrval olevas väikeses saalis.”

„Õige!” hüüdis Kadri, ja vaimustus vedas nad jälle kokku, nii et nad tantsides ruumist ruumi vehkisid.

„Kui sa teaksid, kui väga ma oma Jaani armastan!” lõõtsutas Kadri Tiiule näkku.

„Kui sa aimaksid, kui magus poiss minu Kaarel on!” hingeldas Tiiu Kadrile suhu.

„Oh, et nad juba siin oleksid!”

„Pea, kas polnudki kõbinat kuulda?”

Nad lagunesid koost ja kuulatasid, puhkesid aga ühtaegu naerma, sest midagi ei kõbisenud.

„Aga nüüd ometi kohvilauda katma, muidu jääme jänni!” jahmatas Tiiu, ning sedamaid muutusid mõlemad hoolitsevateks perenaisteks, kes talitades pidutoa ning köögi ja sahvri vahet hakkasid sagrima.

Oldigi parajasti valmis, kui külaliste tulekut märgati ning Kadri neile vastu tõttas, et neid piduruumi juhtida. See ruum aga näis mõlemasse peigmehesse üsna hämmendavalt ja kohmetavalt mõjuvat, nii et teretus nende ja õnnelikkude mõrsjate vahel pisut sunnituks ja kahvatuks kujunes. Küll olid mõlemad kavalerid „meistrimehed”, Jaan mõisa puusepp, Kaarel kuulus kingsepp lähedalt kirikualevist, ning üks kui teine pidas ennast seepärast härrasinimeseks, kellel talupoja kest juba seljast kulunud. Kuid Laanevere paruni kirjutustoas, kuhu nad nii kopsti olid sisse sattunud, tikkus neile siiski tundmus peale, kui poleks asjad nende suurusega täiesti korras, ning selle tundmuse surve all kannatas meeleolu kogu kohvijoogi aja, hoolimata armsasti lõhnavast ja erkusid elustavast härraskohvist ning magusast rosinasaiast. Ei saadud kaua õigele jutujoonele.

,,Üsna ilus jaanilaupäevane ilmake täna,” ütles Kaarel.

„Ilus ilmake jah,” ütles Kadri.

„Tõesti ilus ilm,” ütles Tiiu.

„Ei ilmal ole süüdi midagi,” ütles Jaan.

Vaheaeg.

Kaarel vahtis oma uute saabaste peale, mida ta kodus peene tökatiga hoolsasti oli võidnud ja mille armas lehk kohvilõhnast võidukalt üle tikkus. Jaan köhatas sagedasti, nagu kõditaks teda midagi kurgus, ja hõõrus vahetevahel oma tüsedat lõuga. Tiiu käed siblisid ilma nähtava põhjuseta laua all ja laua peal ringi ning punetav ja higistav Kadri ei teadnud õieti, kuidas oma pisut liig lihavaid mokki hoida.

„Saksad teil kõik kodunt ära,” lausus viimaks Kaarel.

„Ära mis ära,” lausus Kadri.

„Viimne kui üks,” lausus Tiiu.

„Mitte sõrgagi pole koju jäänud,” lausus Jaan. Naerdi küll seda sõrga, aga lõng oli siiski jälle katkenud.

Kuid nüüd nõidusid tüdrukud paar pudelit lauale, mis muidugi parunihärra hästi varustatud keldrist pärit olid, ja varsti hakkas elevus tõusma. Juba siginesid mõrsjad peiukeste põlvile, juba kostsid esimesed õnnelikud musukilked, juba lagises naer ja laabus jutt. Kaarel leidis parunihärra sigarikasti, mille sisuga kohe proovi tehti, ning sinised suitsusõõrid tõusid piduõhtu lõbule nagu krooniks peale.

Siit veel ülemeelikuma vallatuseni oli ainult üks samm, ja see samm oli seda lühem, kui tühjade pudelite asemele täied ilmusid, mis pea kah tühjenesid.

Varsti elati kõigis härrasruumides, katsuti kõigi sohvade ja tugitoolide pehmust ning tantsiti suures ja väikeses saalis puusepa-Jaani mokapilli helidel. Magadiskambrist leidis Kaarel parunihärra türgi öökuue punase türgi mütsiga; kuub tõmmati selga, müts pandi pähe, ning Kaarel mängis teiste suureks lõbuks ühel hoobil Laanevere parunit ja „Türgi passat”. Jaan pistis talle veel paruni pikavarrelise portselanpiibu suhu, ise hakkas teist niisugust tossutama, ning Tiiu ja Kadri täiendasid teatrit omalt poolt seega, et nad proua ja preili kapist võetud turnüürid enestele seelikute alla kinnitasid ja endi päid nende kübaratega ehtisid.

Nõnda hullates ei pannud keegi tähele, kuidas aeg kadus. Teadmine, et härrased ju hilja tulevad, tegi mõlemad tüdrukud muretuks, ja alles siis, kui videvik juba ammu suviseks pimedikuks oli edenenud, läbeti kella vaadata ning hakati jahmatades pilgari jämedamaid jälgi tasuma.

Seal kuuldus korraga midagi, mis kõigi kõrvad kikki ajas. Kas see ei olnud vankrimürin mõisa õues?

Tiiu ja Kadri lendasid väikese saali akendele. Sinna nad tardusid.

Esimene tõld veeres praegu härrasmaja paraaditreppi. Teine järgnes natukese maa takka. Ja sellele järgnes pargi värava kohal veel kolmaski. Ei olnud kahtlust, Laanevere härrased tulid koju, märksa varemini, kui oli kavatsetud, ja tõid Mesiste härrased ja vist nende külalisedki kaasa.

Minut aega valitses majas niisugune vaikus, et vist sääse haigutust oleks võinud kuulda. Siis alles puhkes Tiiu suust karjatus: „Saksad kodu!”

Aga juba järgmisel silmapilgul lõgises trepiukse käepide, ja kui uks leiti lukus olevat, käis kell lõikava heliga.

Kingsepa-Kaarli suust kukkus paruni piip.

Jaan tammus paiga peal ega märganud muud teha, kui kahmas Kaarli peast türgi mütsi maha.

Kadri ja Tiiu aga tõstsid risti pigistatud käed teineteisele vastu ja nende silmad karjusid teineteist appi.

Alles uus kellakisa äratas nad liikvele. Aga see liikumine kujunes nii peatuna, nii uisapäisa, et sest korra jalaleseadmiseks tükil ajal suuremat kasu ei olnud. Joosti üksteisest mööda, üksteise vastu, üksteise otsa, paigutati tarvitatud asjad võõriti kohtadesse ja sealt jälle ümber. Kadri ei saanud proua turnüürist kuidagi lahti, Jaan pidi selle tal laudjalt ära kiskuma, ja Tiiu lõi joogiriistu koristades klaase ja tasse puruks. Kaarel aga jooksis oma türgi öökuuega toast tuppa ega leidnud kappi, kust ta tema oli võtnud.

Seda-aegu helises uksekell pea vahetpidamata, segadust aina suurendades, ja viimaks hakati tüsedasti ka veel koputama. Kurjustavad hääled said juba selgesti kuuldavaks.

Kui vaesed tuuseldajad viimaks nii kaugel olid, et poisid vahekoja kaudu oleksid võinud kaduda, oli see paraku juba hilja. Vaevalt oli Tiiu, köögist tagasi tulles, sealtkaudu jälle sisse astunud, et viimaseid piduriismeid laualt ja laua alt kõrvaldada, kui vahekojast tugevad jala-asted kostsid. Et peaust ei avatud, siis tuldi kuuldavasti siitkaudu majahoidjaid ja sisselaskjaid otsima. Keeletu ehmatus! Ainult Kadrile jäi pisut teguvõimet, mida ta selleks tarvitas, et ust ruttu jälle lukutada. Kuid sellest polnud mingit kasu. Läheneja vahekojas trummeldas ühe ja teise ukse pihta ja jõudis varsti ka kirjutuskambri ukse taha. „Tiiu! Kadri! Kus kurat te olete!” kajas parunihärra enese vihane hääl. Vahest oleks õnneks läinud poisse mõne teise toa ukse kaudu vahekotta poetada ühtaegu sellega, kui parunile siin avati, aga vaevalt oli hirmunute peas see mõte tekkinud, kui kuuldi, et parun mitte enam üksi vahekojas ei ole, vaid et teisi talle järele tuli.

Nii oldi lõksus.

Seal torkas ahastus Kadrile midagi meelde. Poisse ei tohtinud härra siit mingi hinna eest leida, nad pidid siinsamas ruumis nii kauaks nägematuks muutuma, kui neil mahti leiduks salaja kaduda. Kadri otsiv silm jäi päratu suure vana reisikorvi külge kinni, mis kirjutustoa nurgas seisis. Korv oli pikk ja lai küllalt seks, et poisid, ehk küll vahest natuke kägaras ja kõvasti teineteise kaisus, tema sisse ära mahuksid.

Lukutamata kaas lendaski lahti, ning Kadri tummal käsutusel, mida kumbki kohe taipas, pugesid peigmehed korvi. Selgus küll, et korv mitte tühi ei olnud, vaid pooleni mingisuguse rabeda, prügise kraamiga täidetud, mis poiste all ragises ja rodises, kuid nüüd ei olnud aeg kitsikust kurta, kus parun ust vapustas ja musta kurja vandus, ning korvikaas liitus Kadri vägivaldsel survel kinni.

Kuna Tiiu väljas ootavaile härrastele suurt trepiust lendas avama, tegi Kadrikene härrale lahti. Teades, kui lahutavalt pisarad paruni vihasse mõjuvad, nuuksus ta temale pika ja haleda andekspalumise ette: nad jäänud Kadriga kange igavuse pärast magama ning helge õhtu tõttu olnud uni nii magus ja raske, et nad härraste tulekut ja helistamist mitte ei olevat kuulnud.

„Tohoo hullu, selle müra peale oleksid ju surnudki elusse ärganud!” hüüdis parun. „Aga mul ei ole aega teid unikotte praegu käsile võtta, jäta oma töinamine ja pane tuled põlema! – Tõnu ja Mihkel, astuge sisse ja võtke korv,” pöördus ta lahtijäänud ukselt vahekoja poole.

Põlev tikk, millega Kadri küünalt tahtis süüdata, tegi tahi ümber tühje tiirusid ning kustus, enne kui süütas. See õnnestus alles teise tikuga, nii väga vabises vaesekese käsi.

„Seal ta on,” tähendas parun hiigelkorvi poole nurgas. „Kõik tulevärgikraam on seal juba sees, küll te kuulete ja näete, missugused ilmkärakad ja värvituled sealt välja tulevad! Ja kõik mu oma kätetöö.”

„Eks parunihärra ole ikka meister küll ilmkärakate ja iga muugi asja peale,” kiitis vana vahimees. „Korvi viime siis ikka Kellamäele?”

„Sinna jah. Tuleriit selle suure raudkivi otsas on teil ometi valmis?”

„Jäid teist veel tegema; käskisin märgi puid ära võtta ja kuivi asemele panna, muidu vindub ei tea kui kaua, enne kui leekima lööb.”

„Väga õige. Korvi seate siis, nagu öeldud, tuleriida peale, ja niipea kui saksu näete tulevat, pistate riidale tule otsa. Meie joome ainult veel klaasi veini, siis oleme seal. – Aga, Kadri, mis sina siis veel siin vahid? Sa võiksid ometi isegi arvata, et sakstel sind tarvis läheb!”

Kadri läks, aga kes tema minekut oleks juhtunud jälgima, see oleks näinud, et ta mitte väga kindlasti jalul ei seisnud ja aina kobamisi uksest välja sai. „Jeesus!” tuli tal hääletult üle huulte.

Vahimees ja aednikupoiss aga hakkasid korvi kõrvadest kinni, tõstsid ja – lasid korvi üllatatult jälle maha.

„See ju pöörane raske – ega need parunihärra tulevärgid viimati tinast ei ole!” hüüdis vahimees.

,,Raske? Mis juttu sa ajad! Kuidas see prügi võib raske olla!” imestas parun.

Mehed tegid uuesti tõstekatset ja vana Mihkel seletas: „Ei meie vist seda jaksa käsitsi Kellamäele tassida, nihukest mürakat peab hobusega vedama.”

,,Ma ei saa aru, mis teile pähe tuleb! Kui korv ise nii suur ei oleks, võiks teda sisu pärast üksainus mees Kellamäele kanda! Ta pole täiski, vaid ma pidin teile veel ütlema, et kuuri alt höövlilaaste ja saepuru võiksite juurde lisada.”

„Siis on siia ehk härra teadmata midagi juurde pandud,” arvas Tõnu.

„Vaatame järele, tõstke kaas üles!” Ja parun võttis küünla laualt ning astus korvi juurde.

Kaas tõusis: kuus silma vaatasid korvi sisse ja neli silma korvist neile vastu. Kõik suud vaikisid.

Esimene häälitsus, mis sai kuuldavaks, oli Tõnu vägev naeruturts. Oli ka pööraselt pentsik mõlemat tuttavat poissi äkki niisuguses olukorras näha: kõvasti teineteise kaisus, keradena koos, näod punased ja higised, ja siis need pärani aetud hirmusilmad, mis nagu avatud murdjalõugadesse vahtisid.

Tardunud vaikus ja liikumatus kestsid veel üürike aega, siis korraga lahknesid kerad, vibasid korvist välja ja põlvitasid lähemal pilgul paruni jalge ees.

„Armu, armu, parunihärra!”

Alles nüüd hakkas paruni üllatus, mis kartusest mitte vaba ei olnud, pisut järele andma. Temagi tundis alevikingseppa niisama hästi kui oma noort puuseppa, ja kuna ta ühe pealt teise peale vaatas, küsis ta validamalt, kui just süda sundis:

„Teie palute armu – mis kuri nõu teil siis oli, kui siia korvi peitu pugesite? Kas tahtsite öösel mõisa hakata riisuma?”

„Ei, ei, jumal hoidku,” nuuksusid poisid, „meie oleme toatüdrukute peigmehed ja tegime siin natuke pitspalli, kui saksad äkitselt peale tulid.”

„Soo, soo – minu kirjutustoas pidasite siis oma pitspalli! See on ju ilus uudis! Küll on mul aga ustavad koduhoidjad! No oodake!”

Parun tegi liigutuse, nagu tahaks tüdrukuid minna kutsuma, näis aga äkki teisele mõttele tulevat, lukutas väikesesse saali mineva ukse ja käratas:

„Tõuske üles ja tulge mulle järele! Tõnu ja Mihkel, võtke nad endi vahele, et nad putku ei saa pista. Nad on mõisapolitsei vangid.”

Tagumises vahekojas oli härrasmajal väikene pime kuntrik, kus alal hoiti vanu pabereid ja mõnesugust kergemat koli. Siia ruumi käsutas parun mõlemad vangid sisse, ja kuna ta ukse lukku keeras, jättis ta neile valju hoiatuse maha mitte sõnagi rääkida, ei vähemat kui häält teha. Tõnu ja Mihkli viis ta kirjutustuppa tagasi ja ütles neile:

„Ma tahan tüdrukuid natuke karistada. Nad peavad uskuma jääma, et poisid hirmu pärast korvi jäidki ja et meie nende sealolemist ei tea. Kandke siis korvi nii, et seda härrasmaja akendest on näha, ja tehke, kui oleks ta ilmatu ränk: puhake tihti ja tassige jälle! Meie kõik, Kadri ja Tiiu ühes meiega, tuleme teile kohe järele, nii et teie tüdrukutel silmast ei kao.”

Mehed mõistsid ja tõotasid oma osa hästi mängida.

„Issand ole neile armuline, nad on tõesti veel korvis!” sosistas Kadri Tiiule teel Kellamäe poole. „Kas nad siis arust ära on! Nad kuulsid ju, mis korviga tehakse! Mul lõdiseb iga liige keha küljes.”

„Ma olen enam surnud kui elus,” sosistas Tiiu vastu, pisaraid alla kugistades. „Kas tead, mis mina mõtlen: nad trimpasid tublisti ja jäid ehk kõvasti magama. Ei tea maast ega ilmast enam!”

Tüdrukud kuulsid, kuidas parun härraste seast sel silmapilgul korvikandjale järele hüüdis:

„Tõnu ja Mihkel, kas teil on ka tõrva või lambiõli käepärast? Korvi peate enne hästi ära niisutama, et ta kohe mühinal lõõmama lööks!”

„Kõik on juba mäel, parunihärra,” vastas vahimees.

„Kadri, kas kuuled?” ahastas Tiiu.

„Hirmus! Hirmus!” õhkas Kadri. „Et nad ometi ärkaksid!”

„Ja kui nad ei ärkagi?”

„Siis põlegu minugipärast, kui nad niisugused unisossid on!” pitsitas hirmuviha Kadri suust. „Ega meie ometi kogu mõisarahva kuuldes neile hakka armu paluma!”

„Aga nad on ju elusad inimesed!”

„Sihukesed nüüd elusad inimesed! Eks nad poeks siis korvist välja, kui nad elusad on! Ega elus inimene ennast küpsetada lase!”

„Ehk lämbusid teineteise kaissu ära?”

„Noh, kui neil toss muidugi juba väljas, siis praadigu peale! Ja kui nad aina argpüksuse pärast vaiki on nagu põrssad rukkis, siis võivad kah jumala nimel tules säriseda!”

„Kadri, kas sa hulluks oled läinud!”

„Ega palju puudu!” Ja Kadri hambad lõgisesid kuuldavalt.

Juba jõuti mäele, mille ümbrus inimestest kihas, juba kastsid mehed tulevärgi-korvi õli ja tõrvaga, juba upitati korv kalju peale ehitatud puuriida otsa – seal lähenes seesama Kadri, kes veel praegu nii halastamata sõnu oli kõnelnud, oma leivaisale ja sosistas:

„Paluksin härraga paar sõna nelja silma all rääkida!”

„No noh, mis suuri saladusi sul siis nii on?” vastas parun ja astus temaga härraste seltskonnast pisut kõrvale.

„Parunihärra,” nuuksus tüdruk, „ärge laske riidale tuld otsa pista, korvis on kaks elusat poissi!”

„Kaks poissi – ja elusad ka veel?!” Paruni hämmastus oli määratu. „Kuidas need kaks elusat poissi siis minu korvi said?”

Kadri pihtis. Nende juurde sigines ka Tiiu, näost valge kui lõuend, sest praegu oli puuriidale tuli külge pistetud. Parun aga kostis:

„No kas teate, tüdrukud, kui teil häbematust oli minu tubades salaja oma peigmeestega pidutseda ja minu viinu ja veine juua, siis olete kõigiti ära teeninud, et neist nüüd ilma jääte, ja poisid on selle karistuse väärt, mis nad enestele ise on valinud. Kui nad minu trahvi eest korvi redusse pugesid, siis põlegu nüüd!”

Ja parun pööras neile selja.

Kadri ja Tiiu hoidsid endid teineteise toel suure vaevaga püsti, vajusid aga nagu kaks tühjenenud kotti murule maha, kui üürike hiljem tuleriida otsast esimesed „ilmkärakad” kostsid.

Korv seisis täies lõõmas, pauk raksus paugu järel, värvilised tulemaod sööstsid taeva alla ja pidutsev rahvas mäekese ümber hõiskas.

„Tiiu, kas haistad juba liha lõhna?” küsis Kadri suu rohu ja sambla seest.

„Haistan küll,” vastas Kadri, puhkes aga korraga kramplikult naerma ja lisas juurde: „Kuid Jaani ja Kaarli liha see küll ei ole, mis seal küpseb, – näe, poisid tulevad noorhärraga mõisa poolt! Ma hakkan juba taipama: selle jandi mängis parun meile!”

Ja tummal rõõmuhärdusel jäid tüdrukud oma kallimatele, kelle lähenevad kujud olid koidiku valgusel selgesti tuntavad, vastu vahtima.