Читать книгу Kogutud teosed I - Eduard Vilde - Страница 6

Leena ja Miina nutsid nii, et ninad punased. Seks oli neil ka põhjust küllalt. Taat oli äsja Mulgimaal käinud ja neile seal peigmehed valmis kaubelnud, ilma et tütred kosilasi eluajal oleksid näinud. Pealegi oli mõlemal õel juba omas külas armuke valitud. Leena armastas Kärje Juhanit, naabriperemehe nägusat poega, ja Miina oli südame juba ammugi eneste tublile sulasele kinkinud, kelle nimi oli Joosep. Isa oli aga raudse peaga mees, kes mõttesse võetud plaanidest iialgi vaksa võrd ei taganenud. Ja ammusest ajast oli tema kindel nõu olnud tütardele Viljandimaalt mehed muretseda, sest ta ise oli mulk, kes viieteistkümne aasta eest Läänemaale oli asunud, ja armastus endise kodupaiga ning liialdatud lugupidamine sealsete inimeste vastu oli algusest saadik tema nõrkus olnud. Oma suures mulgiuhkuses ei pidanud ta teisi eestlasi ei Läänes ega Harjus, ei Virus ega Järvas üldse täiteks meesteks. Ta teadis väga hästi, et Leena ja Miina silmad Läänemaa poiste peale olid langenud, teadis ühtlasi, et Kärje Juhan oli viisakas mees ja jõuka isa poeg, kellele keegi mingit süüd ei võinud anda; ta pidas ka oma kauaaegsest sulasest Joosepist kui ustavast, hoidlikust poisist lugu ja teadis, et see tuleval aastal kogutud varaga enese peremeheks tahtis hakata, aga, aga – nad ei olnud mulgid ja seega olid nad Lipuvere peretütardele kõlbmatud. Oma õepojad oli ta väimeesteks valinud. Üks pidi noore naise isakoju viima, teisel oli väike ostetud koht. See ühendus oli mõlemate isade poolt õieti juba kindlaks kavatsetud, kui lapsed alles koolis käisid. Nüüdsama oli siis Lipuvere Mart veel õemehel külaliseks käinud ja asi oli mõlema vahel lõplikult küpseks tehtud. Vennaksed pidid varsti kosja tulema, nagu Mart koju jõudes tütardele iseteadlikult ja endalemeeldivalt kinnitas. Ei ta pannud neiude pisaraid ega palveid tähele, lõi ainult rusikaga laua peale ja hüüdis: „See peab nõnda sündima, ja nüüd vaikus majas!”

Ning täna oli postimees kirja toonud, milles kosilaste isa Lipuvere sugulastele teada andis, et poisid nelipühi laupäevaks pärale jõudvat! Nagu öeldud, Leena ja Miina nutsid kas või silmad peast. Oh, Juhan ja Joosep olid nii kallid poisid, et nendest ilmajäämine neiudele nagu surma mõte oli. Oma südame ahastuses ei teadnud nad esiotsa muud teha, kui kutsusid Juhani ja Joosepi endid trööstima, sest lesk isa oli kirikusse sõitnud ja tuli, nagu tavaline, alles hilja õhtuks koju.

Noormeeste ehmatus ja kurbus oli muidugi suur, kui nad kuulsid, et ammugi kardetud päev on nii ligidal. Juba nädala pärast pidid Mulgimaa kosilased ilmuma! Juhani ja Joosepi viimased lootused kadusid. Nii lühikese ajaga ei olnud enam midagi ära teha, kõige vähem võidi loota isa valju südant liigutada; ta ei võtnud juba mõnda aega selles asjas kedagi enam jutulegi.

„Nüüd ei ole enam midagi parata,” ütles Juhan kurvalt, „meie peame lahkuma, Leena, ja kõik oma ilusad unistused maha matma. Saab näha, kas ma seda lööki jõuan kannatada.”

Ta pühkis käisega silmi ja nina. Ka Leena pisarad hakkasid uue hooga jooksma. „Mina suren küll varsti,” nuuksus ta.

Joosep oli terasema pea ja julgema südamega. „Mis see töinamine aitab,” tähendas ta tõsiselt. „Miina, pühi silmad ära, ja ka teie mõlemad! Ära tee enesele häbi, Juhan! Hakkame parem järele mõtlema, kas siiski kusagilt abi ei ole loota.”

„Abi, abi – kust sa veel abi võtad!” tihkusid neiud. „Meie tunneme isa, ta ei anna järele, raiu tal kas või pea otsast.”

„Hem, hem!” tegi Joosep. „Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?”

„Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. „Kõik ju kindlasti maha tehtud. Juba isade pärast ei julge need noored mulgid tagasi astuda.”

„Seda pole loota,” tõendas ka Juhan; „pealegi veel, kui nad siia tulevad ja näevad, kui ilusad ja viisakad pruudid neile saagiks sattunud. Oinadki hakkaksid Leenat ja Miinat armastama! Eks sa näe, kuidas lehmad, haned ja seapõrssadki neile järele jooksevad.”

Seda tõendas Joosep pead nokutades taga. Ta pani piibu põlema ja hakkas mõtlemisi popsima. Viimaks tõusis üles ja kõndis toas tüki aega edasi-tagasi. Vaheajal pigistas Juhan Leena kätt ja tegi talle pai, kuna Miina pilgud põneval ootusel Joosepi poole käisid. Neiu teadis, et tal kaval nupp on: ehk leiab tõesti mõne tulusa nõu!

„Isa ei tea veel midagi mulkide kirjast, ega?” küsis Joosep korraga.

„Ei, see tuli ju praegu,” vastas Miina.

„See on hea. Ärge lausuge talle sõnagi, et kiri tulnud, mitte ainust sõna, kas kuulete?”

„Ja siis –?” küsis Leena võõrastades.

„Siis, noh, siis läheb isa laupäeva õhtul möldrile kaarte mängima ega tule enne keskööd tagasi, see on ju tema viis. Vaheajal jõuavad mulgid siia. Nendele katsume siis veidi Läänemaa sauna kütta, nii et nad juba enne isa tulekut kosjanõu varna riputavad. Mul on nimelt väike plaan. Ei tea küll, kas ta täide läheb ja midagi aitab, aga katsuda võime ikka. Käsi sülle panna ja rahulisti oodata, mis tuleb, oleks rumalus. Ei aita mu nõu mitte, noh, siis pole midagi parata. Süda külmaks!”

Mõlemad neiud ja kurvameelne Juhan tungisid uudishimulikult Joosepile ligemale. See pilgutas kavalasti silmi ja algas:

„Lugu on järgmine. Isa kodust ära, mulgid tulevad. Heakene küll. Sina, Leena, teed enese kurdiks ja hirmus lolliks. Kõneled kõiksugu alpi, rumalat juttu ja lased mulke enesele kõrva karjuda, nii et krohv laest langeb. Ka kõiksugu tölbid tembud on lubatud. Küll ma õpetan sind pärast. Sina aga, Miina, teed enese lombardiks. Lonka minu pärast mõlemat jalga. Ka lühikese nägemisega võid olla. Nõnda võtate oma kosilased vastu. Teie olete nendega täitsa üksinda kodus. Tüdruk Mari läheb, nagu teate, ema poole. Oma kometi-osasid peate muidugi hästi loomulikult mängima. Mulgid näevad teadagi hirmuga, missugused puruvigased pruudid neile määratud. Niisuguseid sante ei tohi nad koju viia, isa annaks neile naha peale. Öelge, et teie isa paariks päevaks kodust ära läinud, ja te saate näha, et mulgid veel selsamal päeval otsa ümber pööravad ja tuhknai kodu poole kihutavad. Peaksid nad aga ööseks siia jääma, siis saadan mina Juhaniga ka midagi korda, millest praegu veel ei maksa kõnelda. Peaasi on, et teie, tüdrukud, oma asja hästi teete.”

Leena ja Miina olid esiotsa küll kahevahel, kas ja kuidas seda kõike teha. Joosep aga mõistis osaval kõnel kõik kahtlemised ja kohtlemised kõrvale peletada, nii et neiud, ehk küll lootusvaese südamega, siiski Joosepi kentsaka kavatsuse tõotasid teostusele võtta.

Nelipühi laupäeva pärastlõunal peatus kaks noormeest kohaliku kõrtsi juures. Nende riidemoe ja keelemurde järgi arvata pidid nad Viljandimaa elanikud olema. Joosep Parv, Lipuvere talu terane sulane, sai ka kohe aru, kes mehed olid, kuhu nad läksid ja mida nad sealt tahtsid. Nende pärast oli Joosep kõrtsi tulnudki: ta tahtis neid näha ja – vastu võtta. Mulgimaa kosilastel oli tuliuus vedruvanker, mille ees hall rammus täkk hirnus. Hobune oli üle ja üle „vases”, saba kunstlikult sõlmes ning lakk ja tutt toredasti lokkis.

Meestest enestest oli üks lõpmata pikk ja kõhn, teine jälle lühike ja jändrik nagu tammekänd. Suurt tarkust ei paistnud kummagi näost, muudkui albikad uhked mõistsid mõlemad olla. Nad ajasid ninad püsti, käed hoiti uhklemisi püksitaskus, kübarad aeti kuklasse. Välimusest ei oleks keegi võinud arvata, et nad on vennaksed, aga nende ühine upsakus näitas, et nad ühes peres on kasvanud.

Kõrtsis tahtsid mehed vist kosjajulgust võtta. Kuus pudelit „paiast” korraga telliti „saksakambrisse”, kuhu mulgi noorhärrad ummisjalu sisse tungisid.

Joosep lähenes neile aupakliku näoga ja teretas neid alandlikult.

„Härrad on vististi Viljandimaalt ja tulevad Lipuveresse võõrusele,” algas ta näideldud kohmetusega.

„Sul on õigus, poiss,” kostsid mulgid kõrgilt.

„Soo, soo,” tähendas Lipuvere sulane. „Terve küla ootab kuulsaid isandaid põnevusega, sest teie rikkus on siin juba lastelegi tuttav. Oh seda rõõmu, mis nüüd meie peretütardele osaks saab! Keegi ei oleks lootnud, et Lipuvere neiudele sihukesed kosilased tuleksid. – Mina olen Lipuvere sulane, aulikud härrad.”

„Tule, joo klaas õlut,” ütles pikem noormees armulikult ja andis Joosepile klaasi kätte. „Kõnele siis ka, kas Lipuvere kodukanakesed on vähegi meie väärilised. Meie ei ole neid eluajal näinud.”

„Oi, oi, isandad! Meie Leena ja Miina on tüdrukud, kellesuguseid tulega peab otsima. Kas nad küll Viljandi isandate väärt on, seda ma ei julge just otsustada – küllap näete ise. Minu meelest on tüdrukud päris roosiõied, muudkui et mõlemal nagu midagi puuduks –”

„Midagi puuduks? Mis siis?” küsis paks mulk.

Joosep sügas kõrvatagust. „Ega see küll suuremat ei tähenda, ei või seda ka pahaks panna ega naeruks teha, aga lugu on see, et Miina jalg on natuke haige.”

„Millal ta jalg haigeks jäi?”

„Ei tea just õieti,” kohmas Joosep, „aga inimesed räägivad, see olla juba sündimisest saadik.”

„Mis sa jorad, poiss! Isa ei kõnelnud sellest midagi, et Miina jalg sündimisest saadik haige,” hüüdis Miina kosilane pahaselt.

„Seda ma arvan,” seletas Joosep lollaka õhinaga, „sest ega see siis tüdrukule enam valu ei tee ega pane seda viga ka keegi enam tähelegi. Veidi teisem lugu on Leenaga; temaga peab hästi valjusti rääkima, sest ta ei taipa, kui inimene temaga tasa kõneleb. Nojaa, milleks on siis inimesele hääl antudki, kui ta teda ei tarvita, kus vaja.”

„Mis, ega ta ometi kurt ole?” hüüdis vanem vend kulmukarvu tõstes.

„Mitte märki, mitte märki! Ma ütlesin ainult, et ta tasast juttu kuulda ei võta! – On va naljakas tütarlaps teine ja teeb sagedasti kentsakaid tükke. Kui keedab leent, siis ajab nii palju soola sisse, et sööjatel läheb suu rakku, ja kangast kududes on ta oma usinuses nii äge, et teised ei jõua katkevaid lõngu sõlmida. Saab teist iga päev naerda, sihuke pentsik plika teine!”

Mulgid vahtisid küsivalt teineteise otsa ja väristasid päid. Nad olid nähtavasti kahevahel, kas totravõitu poisi juttu uskuda või mitte. Siis joodi õlu ruttu ära ja mindi kõrtsist. Joosepile anti luba kah vankrisse istuda, ning kosilased sõitsid küla poole. Joosep pidi neid otseteed Lipuveresse juhtima,

Pereisa oli juba kodust läinud, kui külalised sinna jõudsid. Joosep jäi õue hobust eest võtma, kuna mõlemad mulgid majasse astusid. Toas ei olnud inimese hingegi. Mehed ootasid kaua asjata, et keegi sisse astuks. Viimaks tuli Joosep väljast. Külaliste võõrastava küsimise peale, kus siis majarahvas kõik on, seletas sulane, et peremees tarviliku asja pärast kaugele, kaugele ära sõitnud, tüdrukud aga olevat vist kusagil peidus, sest nad olevat väga häbelikud.

„No noh, kuidas siis isa välja võis sõita,” pahandasid kosilased, „meie kirjutasime ju, et täna siia jõuame.”

„Meile ei ole mingit kirja tulnud, seda tean selgesti,” kostis Joosep; „küllap ta siis kaduma läks: eks seisa ju leheski, et postiolud siin nukas räbalad. Isa tuleb aga ükskord jälle koju, – eks viitke nii kaua tütarlastega aega, küll ma nad peidust välja kutsun.”

See sündiski. Kõige enne ilmus Miina. Laitmata longates lähenes ta meestele, misjuures ta silmad pooldis kinni pigistas, nagu see lühikese nägemisega inimestel viisiks. Jaak – nõnda oli paksu kosilase nimi, kellele Miina mõrsjaks oli määratud Jaak lõi näost päris kahvatuks, kui ta oma tulevast nägi. Tüdruk oli näolt ja kehamoelt kõigiti sile, seda ei võinud keegi salata, aga – puruvigane, tee, mis tahad! Miina lonkas üsna meeste ligidale ja vahtis neile vaheldamisi pilusilmil õige nina alt näkku.

„Ah soo,” ütles ise, „küllap te siis ikka need Viljandimaa sugulased oletegi, sest ma ei tunne teid mitte raasu – tunnistan ja tunnistan!” Seega sirutas teretamiseks käe, mille noor mulk külmavärinaga vastu võttis.

„Joosep, see tüdruk on ju päris sant!” sosistas Jaak, kui Miina häbelikult eemale oli astunud.

„Pole ju nii hull,” vastas sulane, „ta teeb Viljandi isandatele aiva aupakkumise nokse ja nikse, muidu ei lonkagi nii väga.”

„Aga ta on ju ka poolpime.”

„Jällegi liialdatud arvamine. Ta tahtis vist hästi selgesti näha saada, mis karva silmad ta peigmehel on. Miina sallib nimelt aina siniste silmadega mehi.”

„Aga kuhu siis minu kallike jääb?” küsis teine vend, nimega Enn, üsna ärevalt.

„Küll ma temagi kusagilt välja tirin,” kostis Joosep, „oodake aga! Ära’p ta on vist kusagil kapi või sängi taga redus.”

Kui Joosep kambrisse oli kadunud, tõusis seal suur jõmin ja müdin; kuuldavasti tahtis Joosep Leenat vägisi tuppa rebida, see pani aga vastu. Viimaks jõudsid mõlemad siiski tuppa. Leenal oli vana määrdinud seelik seljas, lõhkine põll ees ja juuksed sassis. Ta naeris lollakalt ja pomises arusaamatuid sõnu.

„Siin on siis meie teine kodukanake,” ütles Joosep kõige tõsisema näoga. ,,Leena, mine ometi löö Viljandimaa sugulastele patsi ja mõistata, kumb on sinu tulevane teinepool.”

„Isa läks kodust ära,” vastas kurt Leena tödi keelega, „läks jah.”

„Ma ei kõnele mitte isast,” karjus Joosep talle kõrva, „ma käsin sind külalisi minna teretama!”

„Ma lähen isaga pühapäe kirikusse, – lähen jah, – lähen jah,” lällas Leena, tehes, nagu ei paneks külalisi tähelegi.

„Sa ei kuule enam sugugi!” müristas Joosep nii, et aknaruudud põrisesid, „mine tereta oma sugulasi, näe, seal nad istuvad!”

„Ma häbenen,” vastas Leena, põlle näo ette tõstes. „Küll ma homme teretan.”

„Ära ole laps,” õpetas sulane, „tule, anna isandatele kätt, mis sa neist häbened, oled ju va viks ja tragi neiu.”

Joosepi käekõrval astus Leena Viljandi meestele viimati ligemale. Ta irvitas laial suul, vangutas pead ja pühkis käisega ühtepuhku nina. Ennul tõusid ihukarvad püsti selle peale mõeldes, et see tüdruk tema mõrsja pidavat olema. Ta pööras näo kõrvale, kui Leena talle kätt tahtis anda.

,,Kas sinake oledki minu tädipoeg?” küsis Leena veidralt venitades. „Või niisuke pikergune poiss ongi minu isa õepoeg! Küll sul aga karmid juuksed peas ja punakad kohe – hehehe!” Ise karvustas Ennu nii, et mehel silmad vesiseks läksid.

„Külaliste kõhud on vist tühjad,” hüüdis Joosep nüüd Miina poole, „lapsed, otsige neile ruttu süüa! Sina, Miina, küpseta sealiha ja löö mune peale. Leena, koori sina pütt piima ära. Mõtelge, et võõrastel pikk tee seljataga.”

Miina lonkas kohe toast, Leenale pidi Joosep aga mitu korda kõrva möirgama, enne kui ta nii palju oimas, et teda kuhugi kästi minna.

Ka Joosep ise läks. Ta lubas külaliste hobusele kaeru anda.

Kui vennaksed üksi olid, pöördusid nende näod aeglaselt vastamisi, ja need näod olid pikad ja täis ehmatust, hämmastust ja nõutust.

„Enn!”

„Jaak!”

„On see unes või ilmsi?”

„Minu arvates ilmsi.”

„Enn!”

„Jaak!”

„Mis nüüd teha?”

„Ei minagi tea …”

„Üks jalutu ja pime – teine loll ja kurt! Püha taevataat, ja need olla meie pruudid!” Jaagul tungisid peaaegu pisarad silma.

,,Ma arvan, kõige parem on, meie paneme hobuse jälle ette ja kihutame kohe minema!” tähendas Enn murtud häälel.

„Ei, see ei taha vist hästi minna,” vastas Jaak, „hobune on ju puhkamata, ja meie peame kelmi onukese, kes julges meile niisuguseid mõrsjaid käia pakkumas, natuke käsile võtma. Tänase öö peame siia jääma, sinna ei ole midagi parata.”

Vaheajal valmistasid neiud külalistele süüa. Kange kõrbehais tungis varsti toast kambrisse, sest Miina kui lihaküpsetaja laskis pekitükid meelega mustaks põleda.

„Noh, selle toidu pärast, mis meile sealt tuuakse, võime küll nälga kannatada,” kurtis Enn haledal näol.

„Oi, häda,” kajas Miina hääl toast, „pann läks ümber! Leena, nopi lihatükid tuha seest jälle pannile! Pole sest viga ühtigi! Ega tädipojad mõned parunid ole, et tuhast liha ei või süüa!”

Jaak ja Enn ohkasid. Nende vaeste kõhud olid tõsiselt tühjad, ja nüüd niisugune väljavaade!

Seal tuli lollakas Leena piimapütiga, mis ta käes nii et piim tal rinda mööda maha nõrgus. Kui ta püti laua peale oli pannud, hakkas ta piima seest hoolega prussakaid noppima ja siunates maha loopima. Seejuures torkas ta näpud, mis midagi vähem ei olnud kui puhtad, sügavasti paksu piima sisse. Miina lonkas varsti liha ja leivaga ka tuppa.

„Hakake aga nüüd larpima!” hüüdis Leena sõbralikult irvitades.

Enn ja Jaak kehitasid õlgu ja urisesid vabandada, et nende kõhud tühjad ei olevatki, viimaks asusid aga siiski lauda ja nimelt selle nõuga, et vähemasti natuke kuiva leibagi süüa, sest tuhane ja söeks põlenud liha ei kõlvanud kuhugi, ning piim, milles Leenakene käsi oli loputanud, ei tulnud nende isule mitte lahkemalt vastu. Sõidki siis mehed aina kuiva leiba soolaga. Leena imetseva küsimise peale, miks tädipojad paljast leiba närivat, jäid mehed vastuse võlgu. Leena tegi pikad mokad ja torkas suudmööda midagi sakstest, kellele talutoit ei maitsvat.

Joosep püüdis meestega juttu ajada, aga need olid nii rõhutud ja tusased, et sest midagi ei saanud. See Joosepi lootus ei läinud aga mitte täide, et mehed juba enne peremehe kojutulekut ära sõidavad. Nii jõudiski viimane kesköö ajal koju. Neiud olid juba magama läinud. Viljandi külalistele oli Joosep lauda lakka aseme valmistanud. Kui peremees tuppa astus, läks Joosep kohe minema.

Lipuvere taadi imestus oli suur, kui ta Viljandimaa sugulased nii ootamata kombel kodus eest leidis, tema võõrastus aga veelgi suurem, kui ta meeste pahaseid ja vissis nägusid nägi.

„Armsad pojad, mis teil ometi viga on?” hüüdis vanamees pehme keelega, sest ta oli möldril kaunis ohtrasti klaasi suudelnud. „Ega te ometi kusagil peksa saanud, et nii mõrudalt vahite?”

„Peksa mitte, aga petta oleme saanud,” urises Enn.

„Kes teid siis pettis?”

„Küllap onu seda ise kõige paremini teab.”

„Mina? Kust mina seda pean teadma?”

„Soo?” salvas Enn kibedusega. „Kas sa oma tütreid siis ei tunne?”

„Miks ei tunne,” lällitas vanamees, „kas pole prisked ja terased piigad või mis?”

„V ä g a prisked ja terased!” võrdas Jaak, mõrudalt naerma pahvatades.

Onu vaatas ühe otsast teise otsa. Ta ei saanud meeste vihasest vaatest ega pilkavast toonist raasugi aru.

„Ma küsin veel kord, pojad, mis teil õieti viga on? Kas tüdrukud teie vastu lahked ei olnud, või läksite omakeskis nende pärast tülisse? Ärge olge lapsed! Mõlemad on ju ühevõrra tublid ja jumekad; leppige aga kokku ja jätke teine teisele. Enn, sina pidid Leena saama; sa oled vanem vend ja Leena jälle vanem õde. Kas vahest Miinat sooviksid?”

„Mitte kumbagi,” mõmises Enn.

Onu ajas silmad pungi ja suu laiali. „Mis? Mitte kumbagi? Kas siis Jaak viimati mõlemaid tahab?”

„Mitte kumbagi!” urises ka Jaak.

No nüüd oli pagan lahti! Lipuvere vana ei osanud enam kolmegi lugeda. Mis see siis tähendas? Tema ilusaid tütreid, kelle viisakus ja tublidus kogu kihelkonnas tuttav oli, kelle järele nii paljude noormeeste suud vett jooksid – Lipuvere Leena ja Miina julgesid need mehed ära põlata?! Olid nad arust ära?

„Kas tohin küsida, mis teie imelik jutt õieti tähendab?” algas onu vihast punase näoga. „Kui teie minu lapsi juba nägite ja nendega kõnelesite, siis ei taipa ma muud arvata, kui et kaubad valmis, nagu teie isaema ja mina alati soovisime. Vastake, mis ma pean teie lorist arvama? Kas püüate mind vanainimest ehk narritada?”

„Onu, arvad sa, et su ees karjapoisid seisavad, keda sa oma tütardega võid tüssata!” hüüdis Enn, kellel nüüd kops täiesti üle maksa läks. “Ma ütlen sulle, sinu tütred ei kõlba viimastele kerjustelegi, ammuks siis meile, kes me tervel Viljandimaal kõige rikkamad ja toredamad poisid oleme. Sa tahtsid meid oma tütardega petta nagu koolipoisse: võta näpust, sinu ees seisavad targad mehed!”

Lipuvere vanamehe rusikad tõusid. „Teie jooksikud, teie võllanäod, teie julgete minu lapsi nõnda teotada! No oodake, ma tahan teile kelmidele näidata!”

Et vanamees viinatujus oli, siis ei tundnud ta oma äkilises vihas enam piiri. Ta kippus Ennule vägisi kallale. See aga tõukas vanamehe kerge vaevaga tagasi.

„Onu, sa oled purjus,” ütles ta põlglikult, „ega sa muidu nii väga oma puruvigaste tütarde eest seisaks.”

„Minu tütred puruvigased!” paukus onu. „See on uus nurjatu laimdus! Välja minu majast, kaabakad! Ärge mulle enam oma nägu näidake!”

,,Üks loll ja kurt, teine jalutu ja pime!” kriiskas Jaak vahele, täies vihaleegis onu sõimu pärast.

„Loll ja kurt? Jalutu ja pime? – Tooge vemblad, tooge piitsad! Ma tahan teile näidata, kuida aus mees oma laste laimamist tasub. Ma ütlen teile viimast korda: välja minu majast! Kui te poole tunni pärast minu krundi piiridest ei ole kadunud, siis lasen teid siduda ja puuri pista!”

„Juba me läheme ja täname jumalat, et santide hulgast pääseme,” karjus Jaak ja tiris ka vihase Ennu uksest, Lipuvere isa käratses nüüd hulga aega üsna üksinda toas, kirus, vandus, sõimas, kuni viimaks väsis ja uni ta silmad kinni pani. Toolilt, kuhu ta magama oli jäänud, viisid tütred ta sängi.

Enn ja Jaak pidasid väljas nõu, mis nüüd tuleks teha. Ennu tahtmine oli hobust kohe ette rakendada ja teekonda kodu poole alata, aga Jaak oli reisist ja kõrtsis joodud õllest nii unine ja väsinud, et ta venna ettepanekule vastu tõrkus.

„Sa tead, kuidas minu vaene hobune on ära aetud, ta tahab vähemasti paar tundi veel puhata,” ütles ta. „Pealegi oli vanamees täna purjus ja ei teadnud, mida kõneles. Ehk räägib homme hommikul teist juttu. Meie ei tohi ju isale kodus viiksatadagi, et me onuga nii jäledasti tülli läksime. Hommikul võiksime talle leplikult selgeks teha, et me tema vigaseid tütreid kõige paremal tahtmisel ei või kosida. Ehk saab sellest isegi aru. Poeme õige lauda lakka ja puhkame veidi. Kuhu sa südaöösel sõidad! Mõni hakkab meid viimaks veel kelmide pähe kimbutama, oleme siin ju võõrad ja võõras riides. Ehk kui tahad, siis paneme päevatõusu ajal minema. Homme on ju püha ja vanamees magab kauem. Kui heaks arvad, siis ei tarvitse meie temaga enam kokku saadagi, kuid magama peame natuke.”

Enn andis järele, nad pugesid lauda lakka magama. Ärgates tahtsid siis veel nõu pidada, kas onuga enne. minekut veel kokku püüda või mitte. Joosep oli õues seisnud ja meeste juttu pahasel meelel pealt kuulnud, kuna need teda pimeduse pärast ei näinud. Joosepile oleks kõige armsam olnud, kui nad oleksid kohe minema pannud. Noh, aga tal oli juba uus plaan kavatsetud, mille kaudu ta mulkidest siiski arvas enne lahti saavat, kui peremees üles tõusis ja kogu pettemäng ilmsiks tuli. Joosep jooksis naabriperesse Kärje Juhani järele, kellega ta varsti tagasi tuli.

„Joosep, Joosep, ae!” hüüdis korraga Ennu hääl, „magad sa ka siin lauda lakas?”

Joosep kostis alt: „Ei, ma magan aidas!”

„Kuule, ole va hea mees, aja meid enne päevatõusu üles ja pane ka meie hobune siis ette, ma annan hea jootraha.”

„Hea küll!” kostis Joosep.

Siis läks Juhaniga aita. Umbes tunni aja pärast, mil mulkide vali norin laudalakast kuulutas, et nad magasid, puges Joosep aidast ja pani ruttu ja tasahiljukesi külaliste hobuse ette. Siis puges jälle aita tagasi. Veel pool tundi möödus, siis ilmusid mõlemad mehed, Joosep ja Juhan. Nad olid nüüd kentsakas tondiülikonnas, valged linad ümber, nägude ees mustad riidelapid silma-, nina- ja suu-aukudega ning peas õlgedest keerutatud sarved. Lauda lakka pääses kahest kohast: väljast luugist ja lauda seest läbi laeaugu. Joosep ja Juhan pugesid viimasest tasakesi lakka, kus Viljandi vennaksed valjusti norskasid. Juhanil oli käes plekist karp, mille sees tulised söed hõõgusid. Need pandi hammaste vahele. Siis tõmbas Joosep Ennu ja Juhan Jaaku jalast. Mehed ümisesid ja liigutasid. Joosep leidis põhkude pealt reha ja kraapis sellega mulkide päid. Mõlemad lõid silmad lahti.

Teadmata on, kas Enn ja Jaak tonte ülepea uskusid, aga nende ehmatus praegu oli nii suur, nagu see unest uimastel inimestel, kes korraga kohutavaid kogusid eneste ees näevad, iganes võib olla. Nagu välk olid mulgid maast ja lähemal pilgul plagamas.

Enn oli nii õnnelik, et ta kohe luugi leidis ja enda redelit mööda kolinal alla kukutas, nii et kondid ragisesid. Paksule Jaagule vaesekesele aga juhtus veider äpardus. Pimesi jooksis ta kogemata selle augu peale, mis laest alla talli käis. August lendas Jaaguke läbi. Aga see ei olnud veel kõik. Just selle luugi avause all juhtus üks Lipuvere hobustest seisma, kes mingil rahutuse põhjusel päitsed peast oli ajanud. Sellele sadas Jaak suure prõntsuga otsekohe selga. Loom ehmatas, kähvas ülespoole, käändus ja väändus mitu korda ringi ja pistis viimaks talliuksest välja, mille Joosep ja Juhan vist juhtumisi lahti olid jätnud. Vaene Jaak hoidis hobuse lakast küünte ja hammastega kinni, sest peru loom lõi eest ja takka üles.

„Nüüd ruttu tondihilbud seljast ja õlgede alla!” sosistas Joosep lakas, ning lähemal pilgul olid mõlemad poisid jälle harilikud inimesed. Söed pistis Juhan karbi sees tasku.